Elu on nii kuri

Te kindlasti ootate mingeid ülimalt põnevaid pealkirju, mis postituse kenasti kokku võtaks, eks? Sorri, peate pettuma, ma pole korralike pealkirjade välja mõtlemise peale kunagi kuigi palju aega kulutanud, sest ma pole see blogija, kes viitsiks pealkirjadega nii väga tegeleda. Kuigi tõesti, kui juhtub postitusel olema mingi ''eriti põnev'' pealkiri, on postitusel rohkem vaatajaid kah (blogistatistika kinnitab minu väidet). See selleks..
Tegelikult oli mul üldse üks teine mõttetera, mis on juba pikemat aega minu sees susisenud. Muidugi jah, eks ma pean ikka hoiatama, et täna tulevad maseklubi jutud, seega keegi ei ole kohustatud mu tulevat hala kuulamast (võid tahtmise korral blogiakna kinni visata).
Igatahes asi, millest olen sadumiljoneid kordi viimase aja jooksul mõelnud, ongi too tänase postituse pealkiri ''Elu on nii kuri''. Ei, asi ei ole absoluutseltki koolis (kuigi matega on suhteliselt kehvad lood meil paljudel, Koidula ju). Ma ei oskagi kuidagi alustada..
Peab tõdema, et peale uude kooli astumist on ka minul paar päris tõsist probleemi tekkinud, millega mu mõistus ei suuda kuidagi leppida..minu jaoks päris valus teema, mida ma siin praegu paremameelega lahkama ei hakkaks (veelkod, ei ole koolimured!). Kohati on mul kõik nagu hästi, kohati jälle nagu suhteliselt pekkis, millest ma pean kuidagi üle olema ja edasi elama. Tegelt mul ei olnud absoluutselt plaanis sellist küsimärki enda kohta õhku jätta, aga ma lihtsalt pidin sellest blogisse jälje maha jätma, iseenda jaoks, võibolla kunagi räägin kah mis teema on (mõned isegi teavad mu murest).
Aga mu mõte ei olnud rääkida täna endast, vaid üleüldiselt. Viimasel ajal olen tähele pannud, et nii mõnelgi inimesel on asjad kohati nii pekkis kui olla saab, kas on sõbrannade/sõpradega mingi jama, tervisega, kellegi lähedasega vm..Seda kõike on nii kurb vaadata, kuigi mul endal on kõigi nende valdkondadega halbu asju, on veelgi valusam vaadata kedagi teist, kellel on ehk veelgi kehvem seis. Tahaks niiväga midagi nende inimeste jaoks midagi teha, et natukenegi parem oleks, aga samas nagu ei oska kuidagi abi pakkuda või midagi ise välja mõelda.
Näiteks saan tuua ühe väga toreda inimese, kes on päriselt ka üks sõbralikumaid, toredamaid ja armsamaid inimesi üldse, keda olen kohanud. Tal on igas mõttes nii kuradima kehvad ajad, igatpidi. Ja ma lihtsalt ei taipa, mille kuradi pärast peab elu niimodi ajusid n**sima ja kõik hädad korraga niivõrd toredale inimesele pangega kaela kallama? See on ausalt nii ebaaus! Ma teeks ausalt peaaegu vist kõike, et see inimene saaks omal asjad paremaks, aga mul pole õrna aimugi mida peale hakata..

PS. ma ei kavatsegi kuulda kellegi käest juttu, et a la ''Linda issand jumal, miks sa oma blogis masetsed koguaeg, sa.....''. Sorri noh, hoia enda teada sellised kommentaarid, aitäh! :))))

Share:

1 kommentaari