Täiega kreižiii
See praegune nädal (ehk siis see mis praegu kestab...aprilli neljas nädal) on üks kreižimaid üldse. Tohutult palju on olnud, palju veel tuleb. Nädala jooksul kipuvad ööuinakud olema lühikesed ja päevasel ajal on tegevust rohkem kui küllaga. Ei, ma ei räägi teile siin hetkel ainult koolist või kodustest töödest...muidugi kui välja arvata eilne ja üleeilne koolipäev...
Minu nädalaplaan:
- Esmaspäev- Roosti reisilt tagasi tulemine (sh väsinuna bussiga sõitmine)
- Teisipäev- Orienteerumine
- Kolmapäev- Koolitöö ja veel üks vastamine
- Neljapäev- Orgunnimine ja kirjutamine ja veel miljon asja...,vene ja inglise keele kontrolltööd
- Reede- Trenn, kino, blogimine
- Laupäev- Erinevad proovid, esinemine tantsuga, esinemine laulmisega (2x) ja lauluvõistlus
- Pühapäev- ei tea veel....loodetavasti lauluvõistlus
Kui nüüd alustada nädala algusest...Esmaspäeval jõudsime Laura ja tema tädidega tagasi Eestisse (käisime Rootsi kruiisil. Postitust Rootsi reisist saab lugeda siit). Hetk, mil astusime laevast välja olin ma juba tegelikult väääga väsinud. Kusjuures ma ei saa aru, et miks ma nii väsinud olin..laevas ma ju magasin ja magama ei läinud ka väga hilja. Kuid väsimust niisama naljalt ära ei saa..Bussiga kodupoole sõites ka magada ei saanud. Põhjus selline: nimelt meie Lauraga istusime bussi tagaotsas (eelviimastes pinkides), täiesti taha me istuma minna ei saanud, sest seal istusid kaks tudengit (tüdruk oli veidi suurema kehakaaluga, näost ära mukitud blond ja poiss oli korralik lõngus, tugevalt kandiliste prillidega), kes terve bussisõidu jooksul rääkisid nii palju kohutavalt totraid jutte (päris tõsiselt) ja kõige tipuks.....nad ilastasid seal....düskastiiing!! Ehk ma olin nende suhtes liialt vaenulik, aga päriselt ka, kas tõesti peab või? Õõvastav vaatepilt ja need helid huhhh....no thanks, do not repeat please!
Teisipäeval, ehk siis kohe päev peale reisilt naasmist toimus kauges Türi metsas orienteerumisvõistlus, kus said võistelda kõik õpilased kes vaid tahtsid (kui ma õigesti mäletan, siis 6-12 klassid). Võistlusest kuuldes andsin mina kohe oma nõusoleku, et osalen (mulle nimelt väääga meeldib orienteeruda). Võistelda sai üksi või paaris (eelistati kahekaupa võistlemist)...minu seekordseks paariliseks oli Heli.
Meie algus polnud just kuigi paljutöotav...me ei leidnud kaardilt üles oma alguspunktigi...Panime teiste järel ajama, kuni jõudsime esimese punktini. Sealt edasi lagunes punt laiali, hakati jooksma edasi kahe-kolme paari kaupa. Kuna me Heliga siiani ei saanud aru kus me kaardil oleme, siis otsustasime mõnda aega kahe poisi järgi joosta, kuni nad lõpuks ära kadusid. Tegime väikse peatuse, et ma saaksin maamärkide järgi otsida üles meie asukoha, et järgmisse punkti jõuda...Samal ajal, uurides ümbrust ja otsides mingit asja, mis kaardil kindlalt märgitud peaks olema, jooksis minust umbes paari meetri kauguselt nina eest läbi üksik metskits, kes näis olevat meeleheitel ja segaduses, et järsku mets kaartidega jooksvaid inimesi täis on...Igatahes, sealt me liikusime otse edasi, kuni jõudsime metsavaheteele, kus ma sain ilusti aru kus oleme ja kuhu minema peame.
Ma mäletan, et me meeleheitlikult otsisime punkti nr 9. Ma ju nägin kaardil, et see on sealsamas, aga lõpuks tuli välja, et olime sellest kohast u 10 meetrit kaugemale läinud...Läksime siis veidi tagasi, punkti ikka ei leia...Saate aru..see oli kuskile augu topitud juhhei.
Meie jooksmine metsas ei olnud läbi, möödas oli umbes pool ajast (aega anti üks tund). Jooksime mööda teedpidi edasi järgmise punkti juurde, kuni pidime teelt kõrvale põikama, et punktini jõuda. Ma tõesti jooksin, muidugi nii, et jalge ette ei vaadanud....lõpuks olingi oma tossudega muda sees (Tore onju..). Aga me saime selle punkti kätte...Asi läks aina edasi..jooksime ja jooksime ikka mööda teed..oli vaja jälle metsa alla korra minna, et järgmine punkt võtta. Kõik ikka samas taktis..Milleks vaadata jalge all olevat pinda, kui saab ka nii et ei vaata? Punktini oli jäänud maksimaalselt kolm meetrit ja seal ma olin...jalgupidi külma vee sees...Dšiisas küll, njaa, tossud sain küll puhtamaks aga jalad olid läääbimärjad.
Midagi muud märkimisväärset vist ei olnudki..peale selle, et Heli sai ka mudaseks ja selle, et ma kodus avastasin, et ma olen oma jalad korralikult ära kriimustanud. Muide tulemustest rääkides...oma vanuserühmas jäime Heliga 4. kohale.
Hüppan neljapäevasesse päeva üle. See oli päriselt ülimega pika õhtuga päev üldse üldse. Päris tõsiselt räägin..Nimelt järgmisel laupäeval (2.mail) toimub Tartus Rahvusvaheline juhtkoerte päev, kus tavalistel inimestel on võimalus tulla kuulama erinevaid põnevaid seiku ja juhtumisi juhtkoerte ja nende kasutajatega, saab harida ennast juhtkoerte teemal, saab rääkida päris juhtkoertekasutajatega, küsida erinevaid küsimusi, mida oled alati teada tahtnud, osta juhtkoerte piltidega tooteid, niisama aega veeta ja armsaid kutsasi uudistada. Ürituse lisasime ka facebooki, siia.
 |
| Juhtkoer Janet rakmetes |
Kusjuures terve selle nädala tralli keskel ma olen saanud ülivähe magada, sest lihtsalt ei ole aega magada..järgmine pikem ööuni tuleb pühapäeva ja esmaspäeva vahelisel ööl (juhul kui kaheksa paiku magama lähen, ilmselt nii ma teengi). Homne päev on täielikult sisustatud (st seda, et magada ei saa), loodetavasti pühapäev ka, aga see selgub alles homme. Ma rohkem ei räägi, sest mida ma siis veel homme või ülehomme blogin, kui ma praegu kõik ette ära räägin?
Kes on Rahvusvahelisest juhtkoerte päevast vähegi huvitatud, siis tšeki linki: https://www.facebook.com/events/730679830374276/
Tags:
aktiivne
buss
juhtkoer
Kai
koer
naljakad inimesed
paneb ohkama
plaanid
proov
Tartu
tore
tragi
uni
võistlused
 on üks kreižimaid üldse. Tohutult palju on olnud, palju veel tul...){kind=link}
2 kommentaari
1. Lugedes Sinu nädalaplaani, siis pühapäeva taha ma ei oleks küll kirjutanud, et loodetavasti lauluvõistlus...vaid ikka loodetavasti magan terve päeva :D
VastaKustuta2. Kits osales ka orienteerumises, kuid oli ähmi täis, sest talle ei jagatud metsakaarti :P
3. Just, milleks vaadata enda jalge ette. Mina näiteks juba viimased kaheksa aastat ei vaata ja olen enam-vähem edumeelne :P
4. Jep, siiani olen tänulik, et aitasid mind selle juhtkoerte päeva ürituse korraldamises ja good girl, et levitad infot! :)
1. Kai, Sa peaksid teadma kui tähtis minu jaoks see võistlus oli..aga samas..magamine poleks ka paha..poleks üldse paha..
VastaKustuta2. Võibolla tõesti.....jap, kui nüüd meenutada, siis kaartide jagamise hetkel kits meiega ei olnud...ju ta ei leidnud siis alguspunktigi üles...
3. Jah Kai, õige tähelepanek...pole vaja jalge ette vaadata..pole üldse vaja vaadata...pole mingit mõtet :D
4. Ma ikka tahan, et meie rabamisel ka mingi tulemus oleks (võinoh, tegelikult tulemus on olemas, aga eks laupäeval on näha kuidas sujub).