Muutuste aeg/hullumeelne öö
Praegu siia minu blogisse sattudes ilmselt märkasite, et midagi on teisiti...Jap, ma vajasin kevade kohalejõumise puhuks blogisse veidi värskust. Eelmise roosaka tausta asendasin beeši-kirju maheda tooniga. Minu arust on see jubenunnu. Lisasin juurde ka mini-küsitluse, kui on vastajaid, on mul ideede puudumise hetkel uus blogimise teema kohe varrukast võtta.
***
Ma arvan, et olen viimasel ajal vist liiga palju õudusfilme vaadanud. Mitte et ma ei julgeks õhtuti magama jääda või et ei julge lihtsalt pimedas olla vms...asi on minu tänases unenäos, mis oli üle pika aja minu esimene õudusunenägu (tagantjärele mõeldes saaks sellest hullult hea raamatu mõtte, või filmi, ma ei teagi). Nagu ma juba ütlesin, oli tegemist õudusunenäoga...see tähendab seda, et see oli päriselt kaa mega õudne!!
Meil oli mingi teatud oma grupp (umbes nagu mini-ühiskonnagrupp, sinna kuulus tõesti ainult 10+ inimest...väiksed lapsed, mina ja üks vanem tüdruk veel, tüdruk oli umbes 17-aastane). Me olime kõik kuskil kodu laadses kohas, kus me kõik koos elasime. Millalgi öösel kottpimedas, hakkas meie seast üks väike poiss ütlemata ära minema (ta tõesti ei öelnud midagi, isegi siis kui hüüdsime talle, et kuhu Sa lähed, lihtsalt vaikis, ei keeranud meie poolegi vaid lihtsalt kõndis minema)...kuna me olime kõik koos üks tervik, n.ö ühiskonnagruppp, siis me kõik kogu kambaga järgnesime talle. (minust vanem tüdruk kõndis kõige ees, peaaegu otse selle väikse poisi taha. See on imelik, et keegi ei üritanudki poissi kuidagi edasi minemast takistada)
Poiss kõndis aina pimedamasse ja pimedamasse, läbi mingisuguse hõreda tihniku viis väike teerajakene (täiesti kottpime oli, ainult minul ja paaril teisel olid veel need vanad, väikeste ekraanidega telefonid, mille ekraanidega saime minimaalset valgust näidata)...tee viis mingi mega suure majani, tõsiselt suur maja oli, selline häästi creepy. Muidugi läks Ta ju sinna sisse, meie kõndimas tema järel..majas ükski tuli ei põlenud, vist tuled ei töödanudki, põrandad-laed naksusid kuidagi veidralt, seal olid mõned pikad koridorid, mille lõpus nägin igasugu varje. Veidi aega majas kõndinud, jõudis see väike poiss suhteliselt kõrgele korrusele ja suundus ühte tuppa, mis oli ka kottpime. Sinna me millegipärast kaasa ei läinud, vaid jäime ukse taha ootama. Poisist jäi uks pooleldi lahti, minust vanem tüdruk läks sinna ukseavasse, seisis ja vahtis sinna tuppa (ma mäletan, et sellel uksel olid sellised klaasid).
Samal hetkel olin mina sealsamas, umbes pooleteise meetri kaugusel, seal oli väike vana diivan. Ma olin kellegi väga lähedase tüdrukuga sellel diivanil- ta oli minu parim sõbranna vms (tegelikult on see inimene väljaspool unenägu minu jaoks täiesti tundmatu)...tema istus diivanil ja ma istusin tema süles (kuigi see lähedane tüdruk oli minust tunduvalt väiksem ja umbes kolm aastat noorem). Mingil hetkel see kallis sõbranna kaotas teadvuse...samal hetkel vaatasin endast paremale, seal oli väga hämara ja ähmase valgusega pikk koridor, kust tulid igasugused hääled, koridori lõpus nägin väga paljusid varje, oli väga ärev õhkkond, ma olin tohutult hirmunud. Vaadates vasakule poole nägin, et teised olid ka ära kadunud, ainult meie kaks seal diivanil ja tüdruk ukseavas (teistest polnud jälgegi). Ma hakkasin seda lähedast tüdrukut kätega põskedele lööma, et ta teadvusele tuleks, kui ta lõpuks silmad avas, vaatas ta mulle otse silma ja ütles: "Ma ei näe Su vikerkaart enam!". Minu reaktsioon oligi: "WTF" (nii ma vastasingi talle, sest arvasin, et Ta on hulluks läinud) ma ei saanud aru millest ta räägib...siis ta vaatas järsku minu poolt vaadates paremale poole ja kallistas mind tohutult kõvasti, lausa pigistas. Peites oma näo minu keha vastu, ma kallistasin teda tugevalt vastu, samal ajal nägin silmanurgast, et minu poole on tulemas paremalt poolt kümned ja kümned varjud. Samal ajal oli kuulda nakse, vilisevat tuult ja hääli...need varjud lähenesid mulle tohutu kiirusega...ma lihtsalt kallistasin sõbrannat kõvasti vastu ja peitsin ka oma näo, surudes seda vastu kallistatavat sõbrannat...ma olin kindel et ma kohe suren....kabuhirm...
...siis ma tõusin üles.
Ma ärkasin, kell oli 4:44, väljas oli veel pime..ma nii hullult kartsin! Ma kohe mõtlesin, et äkki olen unenäkku kinni jäänud ja kohe juhtub midagi jubedat...jälle. Ma panin kohe oma toa tuled põlema, sest ma lihtsalt ei julgenud pimedas toas olla. Siis oli järgmine šokk..Truudi oli kadunud! (Truudi on mu kaisukaru)...ma just sel hetkel vajasin teda niiväga, sest kõik ju magasid, aga ma ei leidnud teda, lihtsalt ei leidnud. Siis ma olin veel rohkem kindel, et ma olen ikka veel unenäos, aga lõpuks voodist välja minnes leidsin ma Truudi voodi serva alt (õnneks). Sellega ma sain kindel olla, et ma olen päriselt üles tõusnud.
PS.Ma tahtsin tegelikult sellest megaõudsast koridorist ka pilti panna, aga ma ei julge neid netis isegi vaadata, seega ma loobusin sellest pildist.
***
Ma arvan, et olen viimasel ajal vist liiga palju õudusfilme vaadanud. Mitte et ma ei julgeks õhtuti magama jääda või et ei julge lihtsalt pimedas olla vms...asi on minu tänases unenäos, mis oli üle pika aja minu esimene õudusunenägu (tagantjärele mõeldes saaks sellest hullult hea raamatu mõtte, või filmi, ma ei teagi). Nagu ma juba ütlesin, oli tegemist õudusunenäoga...see tähendab seda, et see oli päriselt kaa mega õudne!!
Meil oli mingi teatud oma grupp (umbes nagu mini-ühiskonnagrupp, sinna kuulus tõesti ainult 10+ inimest...väiksed lapsed, mina ja üks vanem tüdruk veel, tüdruk oli umbes 17-aastane). Me olime kõik kuskil kodu laadses kohas, kus me kõik koos elasime. Millalgi öösel kottpimedas, hakkas meie seast üks väike poiss ütlemata ära minema (ta tõesti ei öelnud midagi, isegi siis kui hüüdsime talle, et kuhu Sa lähed, lihtsalt vaikis, ei keeranud meie poolegi vaid lihtsalt kõndis minema)...kuna me olime kõik koos üks tervik, n.ö ühiskonnagruppp, siis me kõik kogu kambaga järgnesime talle. (minust vanem tüdruk kõndis kõige ees, peaaegu otse selle väikse poisi taha. See on imelik, et keegi ei üritanudki poissi kuidagi edasi minemast takistada)
 |
| See on kõige lähedasem pilt sellele majale |
Samal hetkel olin mina sealsamas, umbes pooleteise meetri kaugusel, seal oli väike vana diivan. Ma olin kellegi väga lähedase tüdrukuga sellel diivanil- ta oli minu parim sõbranna vms (tegelikult on see inimene väljaspool unenägu minu jaoks täiesti tundmatu)...tema istus diivanil ja ma istusin tema süles (kuigi see lähedane tüdruk oli minust tunduvalt väiksem ja umbes kolm aastat noorem). Mingil hetkel see kallis sõbranna kaotas teadvuse...samal hetkel vaatasin endast paremale, seal oli väga hämara ja ähmase valgusega pikk koridor, kust tulid igasugused hääled, koridori lõpus nägin väga paljusid varje, oli väga ärev õhkkond, ma olin tohutult hirmunud. Vaadates vasakule poole nägin, et teised olid ka ära kadunud, ainult meie kaks seal diivanil ja tüdruk ukseavas (teistest polnud jälgegi). Ma hakkasin seda lähedast tüdrukut kätega põskedele lööma, et ta teadvusele tuleks, kui ta lõpuks silmad avas, vaatas ta mulle otse silma ja ütles: "Ma ei näe Su vikerkaart enam!". Minu reaktsioon oligi: "WTF" (nii ma vastasingi talle, sest arvasin, et Ta on hulluks läinud) ma ei saanud aru millest ta räägib...siis ta vaatas järsku minu poolt vaadates paremale poole ja kallistas mind tohutult kõvasti, lausa pigistas. Peites oma näo minu keha vastu, ma kallistasin teda tugevalt vastu, samal ajal nägin silmanurgast, et minu poole on tulemas paremalt poolt kümned ja kümned varjud. Samal ajal oli kuulda nakse, vilisevat tuult ja hääli...need varjud lähenesid mulle tohutu kiirusega...ma lihtsalt kallistasin sõbrannat kõvasti vastu ja peitsin ka oma näo, surudes seda vastu kallistatavat sõbrannat...ma olin kindel et ma kohe suren....kabuhirm...
...siis ma tõusin üles.
Ma ärkasin, kell oli 4:44, väljas oli veel pime..ma nii hullult kartsin! Ma kohe mõtlesin, et äkki olen unenäkku kinni jäänud ja kohe juhtub midagi jubedat...jälle. Ma panin kohe oma toa tuled põlema, sest ma lihtsalt ei julgenud pimedas toas olla. Siis oli järgmine šokk..Truudi oli kadunud! (Truudi on mu kaisukaru)...ma just sel hetkel vajasin teda niiväga, sest kõik ju magasid, aga ma ei leidnud teda, lihtsalt ei leidnud. Siis ma olin veel rohkem kindel, et ma olen ikka veel unenäos, aga lõpuks voodist välja minnes leidsin ma Truudi voodi serva alt (õnneks). Sellega ma sain kindel olla, et ma olen päriselt üles tõusnud.
PS.Ma tahtsin tegelikult sellest megaõudsast koridorist ka pilti panna, aga ma ei julge neid netis isegi vaadata, seega ma loobusin sellest pildist.
0 kommentaari