Ajalugu kordub

Olin eelneva nädalavahetuse jälle Tartus. See ei ole kõik. Nagu ikka ja alati toimub Tartus minuga midagi naljakat või veidi jaburat mis ennastki muhelema ajab. See konkreetne asi, millest ma rääkima hakkan, leidis aset laupäevasel päeval, mil Joosep Tartust väljaspool asju ajamas oli ning meie Kaiga kahekesi kodus olime.
Plaanis oli kella kümnest ärgata, aga kuna me oleme mõlemad selised unekotid, siis see mõte jäigi pelgalt mõtteks. Minu äratus (Kai poolt) oli alles poole ühe ajal päeval. Need äratusmeetodid on tal ka eriti alatuks läinud. Mina magamas diivani ees põrandal. Ärgates oli Kai kuidagi minu peal, kutsumas koeri, et need saaksid mind rõõmsalt üles ''lakkuda''. Oojaa, ega ma ei liialda..ta on mul jah selline tore sõbranna.
Tegelt meil hakkas megakiireks minema, sest meil oli planeeritud miljon umbes kolm erinevat asja, mida teha. Seega, otsustasime peale mingite asjade tegemist (ma ei mäleta, mis me enne seda tegime) taas-lavastada nelja kuu vanust stseeni ''taarakollid''. Seekord oli olukord hästi tsipakene teistsugune. Eelmine kord oli meil nii umbes kolme euro väärtuses pudeleid vähem kui seekord. Seesugune vägev kogus kujutas endast kahe hiiglama-suure sõjaväe koti suurust taaralaadungit. Kummagil meil oli see suur-suur sõjaväe kott, mis on kõrguselt umbes meeter, pungil täis. Muidugi ei lasknud me sellel kõigel juhtuda pildistamise või filmimiseta. Selline suursugune asi on ju ometigi jäädvustamist väärt.
Noh, igatahes, üllatus-üllatus, jõudsime elusate ja tervetena taaraautomaadini ja sealt edasi Selverisse, kust ostsime Viive sünnipäevaks staffi kokku (nõud, joogid, söögid, salfrätikud....).
Vahetult enne poodi sisenemist, mil infoletis oma taaratšeki rahaks vahetasime, hakkas meid kõnetama üks eakamas nooruses härra (veidi mitte-nii-kutsuva-välimusega pomps), kes Kaid nähes pöördus kohe Kai poole ja ütles toredalt: ''Tere pime! Ma olin ka kunagi pime'' Rääkis siis meile veidikene oma elulugu, et oli kunagi katuselt alla kukkunud ja selle tagajärel kuueks aastaks pimedaks jäänud, pärast tuli nägemine tagasi ning nüüd näeb, aga mitte kaugele. Vaatas siis korra ka minu poole (Kai seisis terve selle aja minu käevangus) ja küsis uuesti Kai poole pöördudes: ''Teie tütar jah?'' Kai naeratas ja ütles selle peale, et jah on küll. Mees vastas (samal ajal patsutades paar korda mu kätt): ''Tütar on kindlasti kõige kallim, hoidke teda!''. Selliste ilusate soovidega ta lahkus. Kuigi me saime selle üle pärast tükk aega naerda, oli see samas nii armas.
Teie, kallikesed, peate natuke pettuma, sest praegusel hetkel mul teile siia meie lummavaid pilte ja videoid lisada ei ole, sest kõik pildid on siiani Kai telefonis. Kui ma need kunagi kätte saan, siis jagan neid ka teiega, aga AINULT oma blogi Facebooki-lehel, SIIN. Seega nüüd olekski teil tagumine aeg lõpuks mu Facebooki-lehte laikida. Sel moel on ka mul huvitav teada, kes ja kui palju minu blogil tegelikult külastajaid on.