Tate mis on uskumatu? Juba ongi 1. advent! Veel mõni nädal ja ongi jõulud käes. Ma ei tea kuidas teie, aga mina olen alati väga hullult jõule oodanud. Ma ei teagi kas mind paneb ootama see koos olemine sugulaste ja sõpradega või ootan ma tavapäraseks saanud uhket jõululaupäevale omast rikkalikku toidulauda, kust kindlasti ei puudu suures koguses liha, mulgikapsas, praekapsas, verivorstid, koogid ja mis kõik veel. 

Muidugi paneb jõule ootama veel kogu sellega kaasnev. Päkapiku traditsioon, jõuluvana, luuletuste lugemine, laulmine, sugulastega jõululaupäeval kaartide mängimine, kohustuslik saun, jõulutulukesed igal pool, jõululaulud, jõlukontsertid. Ja kõige tipuks mida ma ikkagi nii peadpööritavalt ootan, Curly Stringsi aastalõpu kontsertit! Millega mulle just meenus, et ma pean endale ja Liisile üheks ööks Tartusse öömaja sebima.

Pöidlad pihus ootan ka lumerohket talve, kasvõi jõuluajal, sest kes ei tahaks valgeid jõule? Näiteks ma ei suuda juba ära oodata, millal ma lõpuks suusatama saaksin minna. Kuigi tõesti, kui ma praegu yr.no lehekülge uurisin, siis sain nii palju targemaks, et lähipäevadel küll miinuskraade oodata pole. Väga väga nõme!

Mis ma veel öelda tahatsingi..mingi aeg rääkisin oma uuest ''toitumisest'' mida võin süüa ja mida mitte. Praeguseks olen seda jälginud üle ühe kuu. Olen meeldivalt üllatunud, et tänu sellele olen kaks kilo alla võtnud. Pole küll eriline näitaja, aga ma olen küll rõõmus selle üle. 

Jagan oma väga halva muusikamaitsega ühte Mari Jürjensi (Pokineni) mitme aasta tagust laulu ka. Mõni nädal tagasi avastasin selle laulu enda jaoks ja nüüd kogu aeg kuulan seda. 

Head esimest adventi teile! Ärge küünlaid põletada unustage ja nautige täiega seda imelist aega! :)

Nagu ikka novembri lõpule kohane, oli kogu möödunud koolinädal täis igasuguseid üritusi, stiilikaid, erinevaid tegevusi. Lihtsalt nii väsitav nädal oli, ma siiamaani tahaks edasi magada, aga seda vist ei ole okei teha kell seitse õhtul. 

Viimane novembrikuu nädal tähendab meie kooli õpilastele igal aastal oma-kooli-nädalat. Inimkeeli öeldes tähistatakse sellel nädalal meie kooli sünnipäeva (tänavu sai meie kool 106-aastaseks). Igal päeval on oma stiil.

80ndate tibid

Esmaspäeval oli stiiliks 80ndad, mil riietusin ennast hõbedasse läikivasse kolmveerandvarrukatega pluusi, musta seelikusse ja sukapükstesse, vürtsi lisasid ka kootud erkrohelised säärised, tumesinine vöö ja sinakas-rohelised ketsid, juuksed olid tugevalt sassi aetud ja ühelt poolt klambritega kinni pandud.
Samal õhtul oli meie, 9-ndate klasside, korraldada väikeste disko, mis ütleme nii, et läks täitsa hästi. Tekkis küll mõningaid komplikatsioone, kuid lõppude lõpuks lahenes kõik väga hästi.
Teisipäeva stiiliks oli sport. Sellega läks lihtsalt, sain lõpuks koolis mugavate riietega olla. Minu puhul tähendas see siis jooskupükste, -tossude ja dressipluusi kandmist. Peale tunde toimus põhikooliklassidele iga-aastane Põhikooliturniir, kus põhikooli õpilased võtavad mõõtu erinevates ülesannetes (sel aastal teatejooksus, koogi valmistamises, puutöös, lühinäidendis ja karaokes). Selline tore ja meelt lahutav üritus.
Kolmapäeval võtsime oma klassiga osa karjääripäevast. Tegemist on mõne-tunnise istumisega koos teiste põhikooliõpilastega, mil erinevad ameti-esindajad tutvustavad meile oma ametit, kuidas selleni jõuda ja kuidas üldse kõike teha. Selline omamoodi tore ja hariv asi.
Neljapäeval toimus õhtul Hammerbecki Gala, mis on väga pidulik üritus 7-12 klassidele. Gaalal tunnustatakse kõiki parimaid erinevates kategooriates (näiteks aasta kunstnik, -laulja, -sportlane, -õpetaja jne). Nagu ka eelnevatel aastatel, olin esitatud aasta muusiku nominendiks. Ja nagu ka eelnevatel aastatel, ma seda tunnustust ei pälvinud, ega ma ei imesta ka. :)

Hammerbeckil

Reedese päeva õhtu oli ''pisut'' rajum kui kõik eelnevad päevad. Õhtul toimus meil koolis õpilasesinduse laager, mis nägi välja selline, et kõik olidki lihtsalt lõbusad ja rõõmsad. Oma laagrit alustasime ühiselt kinno minekuga (vaatasime ''The Hunger Games''i viimast osa). Peale seda ründasime kogu kambaga oma linna Selverit ja ostsime igasugust sööki kokku, et  seejärel hakata pitsat valmis vorpima. Päris heaaaa. Ülejäänud aeg möödus koos olles. Mängisime erinevaid seltskonnamänge, tegime meeskondades Playboxe ja laulsime karaoket. Ülivinge laager oli, selline chill ja lihtsalt olemine heas seltskonnas. Kuid tõesti, tegelikult juba väsitav.
Täna, nüüd laupäeval, kui koju jõudsin, läksin lihtsalt voodisse, lugesin umbes 20 lehekülge raamatut ja jäin mitmeks tunniks magama. Siiamaani tahaks tegelikult magada. Kuigi see nädal on olnud väga tore ja põnev, on see nii väsitav et peaaegu ainult magamisest koguaeg mõtlengi.

Viimasel ajal olen endamisi väga palju erinevaid asju peas analüüsinud. Mõttematerjali on väga palju kogunenud. Viimasel ajal olen mõelnud nii pereliikmetest, sõpradest, klassi-/koolikaaslastest, üldse kõigist. Olen mõelnud palju ka sellele, kuidas on muutunud minu elu ja inimesed minu ümber.
Kindlasti mõtlete, et miks ma küll selliste asjade üle pead murran. Lihtsalt nii palju asju on toimumas, koguaeg on mingi jama või järjekordne olukord, kus avastan, et sõber/sõbranna, keda olen pikemat aega usaldanud, kellega olen saanud rääkida kõigest, on ikkagi selline nagu kõik teised. Kahepalgeline või lihtsalt ignoreeriv, mind vajatakse ainult siis kui midagi vaja on.
Kas mul on ainult tühipaljas tunne, või on see reaalsus, et ainult mina satun selliste inimeste otsa? Ilmselt on see pelgalt tunne, kuid mille ku**dima pärast kõik minu lähedased/tuttavad elavad nii ilusat elu? Saavad kõigega hakkama, mõtlevad ühtemoodi, tegutsevad ühtemoodi ja siis tulen mina. Mina, kes ma huvitun hoopiski teistest asjadest kui teised, tegelen teiste asjadega, mõtlen asju teistpidi ja ei ole kellegi jaoks piisavalt tubli või tore.
Ma ei oska seda olukorda kuidagi lahendada, sest saan aru, et viga peab olema minus, aga ma ei tea mis see on, mis minu juures siis nii eemaletõukavat on. On öeldud anonüümselt, et olen mingi suvaline tiinekas, siis olen lihtsalt bubekas kes ei suuda oma emotsioone vaos hoida, siis olen ka juba sõbranna jaoks lihtsalt mingi sõna otseses mõttes abivahend, sest Linda ongi ju selleks, et lihtsalt mingi abividin olla, ega Lindal pole ju kunagi abi või tuge vaja.
Lihtsalt oleks lihtsam, kui keegi reaalselt ütlekski, et Linda, näed, just see konkreetne asi, on Sinu juures häiriv, kas sa saaksid seda kuidagi enda juures parandada? Ölge kasvõi nii nagu eelnevalt välja tõin, mitte ärge karake mulle internetis või lihtsalt näkku röökima, et kuule Linda, sa oled debiilik, tõmba uttu. Eriti lame, kui seda tehaksegi reaalselt anonüümsena.
Mina elan selle järgi, et kõike peab saama viisakalt ja rahulikult arutada ja lahendada. Millegipärast paljud inimesed kuulevad sellisest asjast, nagu ''viisakas ja rahulik käitumine'', esimest korda. See on minu jaoks täielik müstika. Kuidas ei ole võimalik rääkida rahulikult?
Jõudsin jutuga lõpuks sinnamaale, kus ise oma sõnadest loen välja, et tegelikult ei saagi mina alati süüdi olla, alati ei ole Linda see, kes kõike valesti teeb. Iga inimene peaks ennast analüüsima ja otsustama, mida tema täpselt valesti teeb, enne seda kui kellegile teisele kõrri kargab.

Mul on selline tore ja siiras teadmine, et minu kõhuvaludele hakkab vaikselt finishijoon särama. Peale kahte ''piinarikast'' ja mitte nii tervislikult toredat aastat, pluss mõni kuu, hakkabki lõpuks läbi saama.

Eile, neljapäeval, käisin uuesti arsti juures, et teada saada sellise õõvastava protseduuri, nagu gastroskoopia, ja veel mitmete uuringute tulemused. Meeldetuletuseks kõigile lugejatele, et gastroskoopias käisin eelmisel nädalal. Kes pole veel jõudnud, saab postitust sellest lugeda SIIT. 

Sain siis niipalju targemaks, et mul oli õigus! Ehk siis kui nüüd konkreetselt rääkida, siis mul diagnoositi krooniline gastriit. Gastriit on inimkeeli öeldes siis mao limaskesta põletik. 

Kroonilise gastriidi korral väheneb maonäärmete hulk, mistõttu maos toodetakse vähe seedeensüüme (ensüüm on valk, mille toimel kulgeb enamik elusrakkude protsesse). Maolimaskesta kaitseb mao rakkude poolt toodetav lima, kuid kui lima on vähe ja seedemahlasid (maomahla) on toodetud rohkem kui vaja, hakkab magu seedima iseennast (see tekitab ka kõrvetisi). Selle tagajärjel tekib maolimaskesta põletik. Seesuguse protsessi jätkamine võib tekitada maohaavandeid (mida mul õnneks ei ole). 

Jah, sain teid nüüd peajagu targemaks teha. Igatahes, kohe peale diagnoosi ja ravi kuulmist rääkisime edasi minu uimasustundest kehalises kasvatuses ja rahvatantsus, üleüldse füüsiliselt liikudes. Sellega tegeleme edasi järgmisel nädalal. Kurtsin ka oma haigete põlvede üle, mis veidi üle aasta tunda on andnud. Mõnikord vähem, mõnikord rohkem. Kõik räägitud arutatud, saatis arst mind veel kohe peale kabinetist väljumist vereproovi andma ning kohe peale seda ultrahelisse. 

Ehk siis jah, rohkem uudiseid pole, eks järgmine nädal saab äkki veel targemaks. Aga põhiline on see, et minu kõhuvalud heal juhul on kuu-kahe pärast kadunud. Te ei kujuta ettegi kui õnnelik ma sellepärast olen!! Jeiiii!

Aga tõesti, Järvamaa haiglas ja polikliinikus olen juba iganädalane ''klient''. Küll on tore, eks? Varsti võib mind ametlikult Järvamaa haigla kuldkliendiks kroonida. Asja tuleb ikka huumoriga võtta. Ja mine tea, äkki ravivad mu ''varateismelisuse'' ka ära :D

See tänane päev, niiiii ülisupertore ninnunännu ja nii edasi. Ei teagi kohe millest alustada. Tegelikult kui nüüd aus olla, siis päeva algus polnudki nii paljutõotav (peale selle et koolis polnud ma imekombel täna üldse väsinud). Täna oli siis kaks kontrolltöö nimelist tööd, mille pärast alguses hullult põdesin, eriti ühiskonna töö pärast, sest ma ei jaga sellest tegelikult eriti tuhkagi. Aga teate mis? Need polnudki rasked, vähemalt ei tundunud küll.

No ja siis kehalise tund..Vastasin täna ära oma kaks asja, mis olid tunnist puudumiste tõttu tegemata jäänud. Üheks neist oli hüppenööriga hüppamine, mille edukalt viiele tegin. Teieseks, minu jaoks ka raskemaks asjaks, oli 30-sekundi kava. See siis kujutab endast seda, et mõtled kodus välja 30 sekundi pikkuse tantsukava ja tunnis esitad selle. Kuna mina mõtlesin oma ''kava'' kaks nädalat tagasi valmis, siis ilmselgelt oli see mul tänaseks meelest läinud. Mis te arvate mis ma siis tegin? Improviseerisin, lasin tüdrukutel märku anda, kui 30 sekundit täis tõmmeldud on, siis on viis käes ja kõigil hea olla. Jumal tänatud et ükski üleliigne seda nägema ei pidanud, sest see oli nii piinlik. Samas oli ka nii naljakas, sest ma ei teadnud täpselt mida teha. Lõpu poole, kui oli veel vaja mõni sekund midagi teha, siis keerutasin 2 korda ümber oma telje ja seejärel tõstsin oma parema käe üles :D

Okei, kehalises veits feilisin ka, ainult niipalju natukene, et kukkusin poomilt alla, selja peale. Kõige tipuks kriipisin oma vasaku käe randme ka ära, sain uhke (väikese) sinika ka. Aga vot, teiste näod olid nii naljakad kui nad mind kukkumas nägid. Küsiti samal ajal, et Linda, kas said haiget, kas kõik on korras..ma lihtsalt naersin ja ütlesin, et midagi pole häda (samal ajal üritasin tegelikult oma seljavalust üle olla). Kehaline kasvatus on selline koomiline, kergelt eluohtlik tund, hehe.

Täna sain üle pika aja jälle laulda, soolot. Plaan on järgmisel nädalal koolis esineda, vist. Igatahes ülitore! Peale laulmist läksin siis korraks kooli WIFIga netti, et vaadata, kas keegi mu blogis on käinud. Kohe samal hetkel kirjutas mulle mu sugulane. Ütles tsau, ja peale seda tahtis teada ainult minu meiliaadressi. No ma selle talle siis ka andsin, kohe ka järele küsides, et mis ta sellega nüüd peale hakkab. Vastuseks sain: '':) Kirjutasin sulle ;)''

Ja saate aru mis ma oma meili pealt leidsin??? CURLY STRINGSI AASTALÕPUKONTSERDI PILETI!!!!!!!!!!! Mul lihtsat sõna otseses mõttes vajus suu lahti, kõige otsesemas mõttes. Ma litsalt ei suutnud seda uskuda, siiamaani ei suuda! Tahtsin kohe helistada ja tänada ja rõõmus olla ja kõik mis dšiises küll :D Aga fain, ta ei võtnud telefoni vastu. Seega ma kirjutasin talle Facebooki: ''Mine pekkiiiiii!!!!!!!!!!!!! Tegelt ka või?????????? Nagu päriselt räägid või????? Ära jah nüüd telefoni ka vastu võta''

Ja teate mis see tähendaaab? Linda läheb järgmine kuu Liisiga Curly Stringsile!! Kellel soovi, siis pileti (Tartu kontserdile) saab osta SIIT.

Ja veelkord, aitähaitähaitäh Sulle Kertu! Muah!

Kindlasti mõtlete, et mida siin keset novembrikuud oodata. Minu puhul tuleb välja, et siiski midagi nagu on. Tegelikult ega need kellegi teise jaoks eriti suured asjad ei ole, kuid mina, ma ei suuda eriti ära oodata.

Esiteks siis. Te ei kujuta ettegi kui väga ma ootan jõuluaega. Sellist aega, kui on juba advent käes ja mõnus valge lumi maas. Võtta vabalt ja õues lihtsalt lumesõda mängida või suusatada. Talvel on veel ka see mõnus võimalus mõnikord olla paar päeva üksi kodus, panna põlema jõulutulukesed, põletada küünlaid, juua glögi, kakaod või sooja teed, samal ajal kuulates mõnusaid mõtlike laule, vaadata, kuidas pimeduses sajab paksu lund. Jõuluajal on tavapäraselt ka palju erinevaid kontserte, esinemisi, koosistumisi. Te ei kujuta ettegi kui väga mulle meeldib käia jõulukontserditel.

Jõulude ajal saan ka teha mõningaid lähedasi veidikenegi õnnelikumaks, tehes neile jõulukingitusi või mõnda armast üllatust, mida ma armastan aeg-ajalt teha. Mis võib olla parem kui sõbra siiras ja tänulik naeratus ja tänulik kallistus?

Ma ootan veel väga seda, et ma ei peaks mitte millegi üle virisema, kõik oleks üli chill ja ma ei solvuks miljoni iga asja peale ja ei tunneks ennast iga veidi tobeda asja peale kehvasti. Eks sellel on ka omad teatud põhjused. Ma lihtsalt tahaks, et vähemalt aasta 2016 oleks täielikult murede/draamade/masenduste vaba.

Curly Strings..Ilmselt minu ''päkapikud'' on ka nii armsad ja toredad ja nunnud, et üheks kingituseks teevad mulle Tartus toimuvale Curly Stringsi aastalõpukontsertile pileti välja, ehk sokutaksid ka kellegi sama armsa mulle kontsertile seltsiliseks. Ma tõesti niiiiiväga tahan sinna minna! Seega ma oleks väga hüüber tänulik ja ninnunännu!

Kindlasti leiaksin oma peast veel umbes 73 asja, mida ma ootan/loodan täituvat, kuid alati ei olegi kõike vaja nii avameelset jagada, sest ometigi peaks inimesel olema ka mõned sisemised soovid ja lootused, mis paremal juhul salaja täituvad.

Kuigi tegu on paari päeva taguse juhtumiga, siis mõtlesin ikkagi seda oma blogis jagada. See oli minu järjekordne ''WTF'' eri. Konkreetne asi, millest ma pajatama hakkan, toimus neljapäeva õhtul, kella kaheteistkümne ajal.

Nimelt sel päeval toimus meie koolis algklasside öölugemine (1.-3. klass), kus olin vabatahtlikult tubli ÕE (õpilasesinduse) liikmena tegevuspunktis abis. Kõik oli tore ja armas, hängisime seal teiste minuvanuste abilistega ringi ja tegevustpunktides jagasime lastele igasugu ülesandeid. Peale tegevuspunktide läbiviimist jäime veel tunniks-paariks koolimajja, huvijuhi ruumi juttu rääkima ja muusikat kuulama. Lõpuks ka tantsisime koridoris rahvatantsu, sest mitmed meist käivad ka rahvatantsus. Lõbus oli!

Liikusin seejärel koju, saatsin veel Liisi kodu poole ära. Kui olin sõbrannaga teelt lahku läinud ja kodu poole kõndisin, helistasin veel Kaile, et rääkida mis täna tegin ja et kui mõnus soe ilm on. Mingi hetk jättis ta mu Joosepiga telefoni otsa, sest ise läks pesema. Edasine jutuajamine oli siis Joosepiga. Rääkisin ka talle oma tegemistest, murest ja niisama lobisesime. Samal ajal jalutasin veidi ringiga koju, kuna kuskil inimesi polnud ja nii mõnus ilm oli. Lõpuks jõudsin tänavale, kus mõlemal pool teed on kõnnitee. Minust teisel pool teed, mitu meetrit tagapool kõndisid samas suunas, nagu ka mina, kaks joobes meest, kes hoidsid üksteiselt ümbert kinni (ilmselt selleks et mitte pikali kukkuda) ja olid muidu lõbusas meeleolus. Olles hetke oma pilguga inimesed üle vaadanud, rääkisin rahulikult Joosepiga edasi ja jätkasin oma teed. Hetk hiljem kuulsin ühte meest hõikamas ''No tere neiu, kas tuled korra meie juurde ka?'', selle peale vastasin range häälega: ''Ei, mul on kõne!''. Lootes, et nad jätsid mu nüüd rahule kõndisin edasi ja teatasin ka Joosepile mis mulle just öeldi. Rääkimise ajal kuulsin ühte meest ütlemas teisele: ''Tõmbame kõrvale'', selle peale ületasid nad tee ja kõndisid samal kõnniteel kus minagi. Hetkega hakkasin kõndima pikema ja kiirema sammuga, kui juba kuulsin ühte meest kommenteerimas ''Samm läheb pikemaks, mis?''. Kõndisin sama kiirelt edasi, kui kuulsin seda sama meest oma sõbrale ütlemas: ''Tõstame tempot''. Ma kuulsin kuidas nende samm läks kiiremaks ja pistsin jooksu. Jooksin oma koduni välja, sest kuna nad olid minust piisavalt ohutus kauguses ja nad olid silmnähtavalt joobes, siis teadsin, et nad mulle järgi nii või teisiti ei jõua, sest joostes olen ma kiire, eriti kui ma midagi kardan/pelgan ning seetõttu olen sunnitud ohupiirkonnast kiiresti ära jooksma.

Naljakas oli see, et samal ajal kui ma täiest jõust kodu poole sprintisin, siis hoidsin vapralt oma telefoni kõrva ääres ja seletasin kogu olukorda Joosepile, kes terve selle aja rahulikul häälel mingit minu jaoks suvalist juttu rääkis, sest ma ei pannud absoluutselt ta juttu selles olukorras tähele.

Maja ette jõudes tundsin jälle ennast turvaliselt, kuid samas olin nende meeste peale kuri, sest nende jobude pärast oli mul jälle palav.

..pimesi Kaid joonistasin. Kuna selleks nädalavahetuseks Kai täidus lõpuks mulle külla tulema, siis mõtlesime, et oleme ikka asjalikud ja tegeleme oma blogidega ka. Meenutades Kai igivana postitust, kus ta küsis oma lugejatelt, mida järgnevates videotes teha, siis kommentaariumist leidsime ettepaneku, kus pakuti välja, et Kai võiks proovida joonistada mind või Joosepit. Valisime siis selle, kuid muutsime seda enda jaoks tsipake ümber. Nimelt peale seda kui Kai oli oma suurepärase kunstiteose minust ära teinud, siis hakkasin mina ka Kaid pimesi joonistama.
Pildi sündimislugu saate hõlpsasti näha järgnevas videos. Vabandan juba ette oma saamatuses olla normaalne, sest ma tegelikult ei olegi normaalne ja ma ei suuda selliseid asju tõsiselt teha. Igaühel oma kiiks ja omad veidrused, kuigi mulle mõnikord tundub, et ma ei suudagi Kaiga koos olles täiesti adekvaatne olla :P Kai postitust näed SIIT!
PS. Me ei suuda Kaiga vaikides seda algust enam kuulata kuna see on nii naljakas kui koguaeg seda väikest lõiku otsast ja otsast kuulata :D

Ma olen terve tänase õhtupooliku olnud ikka päris ärevil ja hirmul. Pabistan palju, kuigi ei tea kas tegelikult ongi niiväga põhjust. Jutt käib siis homsest käigust haiglasse, kus mulle tehakse esmakordselt gastroskoopia ehk rahvakeeli öeldes mõõganeelamine. 

Kuna mind huvitab meditsiin ja kõik selline, siis muidugi pidin ma ju ka põhjalikult meditsiinilistelt lehtedelt otsima välja kõik andmed selle kohta, mida minuga homme täpselt tehakse ja kuidas tehakse...
*Selle koha pealt jäi eile minu postitus pooleli, sest kell oli liiga palju*

Et seda lõiku mitte raisku lasta, kirjutan siit samast nüüd edasi. Gastroskoopia on siis selline protseduur, mille käigus surutakse umbes väikese näpu jämedusega elastne toru suu kaudu makku (mööda söögitoru), magu pumbatakse õhku täis, et oleks midagi näha. Toru ehk sondi otsas on valgustus ja väike kaamera. Sellisele protseduurile pidin ka mina minema, nüüd täna hommikul.
Ausaltöeldes olin ma niiiiii närvis, et ma olin ise ka üllatunud, et suudan millegi peale nii närvis olla. Peaaegu terve eelneva õhtu pabistasin ja üritasin selle mõttega leppida, aga ei. Õhtune seiklus lõppes sellega, et voodisse jõudsin ühe paiku, kuid ärevuse pärast und absoluutselt ei tulnud. Et kuidagi ennast unele saada, võtsin lahti oma ETV äpi ja hakkasin Buratinot vaatama. Jah Buratinot, mulle ei tulnud ühtki teist asja pähe.
Kuna uni tuli alles kahe-kolme paiku, siis uneaega sain ''suurepärased'' 5 tundi. Jah, ja siis oli vaja veel pesema minna ja juuksed kuivaks saada..õhtuti ei saa ju mitte mingil tingimusel pesemas käia..kas ei saa või ei viitsi. Vedasin ennast haiglasse ning mind juhatati infolaua juurest õige ukse taha. Ma ootasin seal närviliselt üle poole tunni. Mida rohkem aega möödus seda närvilisemaks ma muutusin. Üritasin mõttes küll ennast ohjeldada, et ma saan sellega hakkama ja pole midagi hullu jne, aga noh, aitas see siis või?
Mingi hetk kutsuti mind sisse. Seal oli väga mõnus õhkkond, mis ühtlasi mind ka maha rahustas. Protseduuri viis läbi üks minu lemmikarste (meesarst) ja tema assistent, selline noor ja tore naine. Nad olid rõõmsatujulised ja tundsin ennast nendega mugavalt. Esmalt pihustati mulle kurku tuimestit mis maitseb päris rõvedalt aga mõjub võrdlemisi kiiresti. Nii mõne minuti pärast hakkas õudus pihta, mind pandi vasakule küljele lamama. Hammaste kaitseks pandi mulle hammaste vahele plasthuulik, et suu lahti püsiks ja voolikut ei hammustaks. Ja läkski lahti! kurgust topiti sisse voolik, mis suruti makku, sealt edasi ka kaksteistsõrmiksoolde Võeti ka koeproove, mille tulemused ma alles järgmisel nädalal teada saan.
Kuna eile lugesin mitmeid meditsiinilisi tekste antud protseduuri kohta, siis parandaksin ühte nende ''pisitillukest'' viga. Pea kõikides nendes oli kirjas, et seda ei ole eriti tunda, kuidas see voolik maos on. No kuulge, on ikka küll. Kes ei ole gastroskoopias käinud, ei oska seda tunnet eriti ettegi kujutada. Terve protseduuri vältel suutsin ma enamus ajast peas ainult öelda: ''Võta see välja, võta see välja, võta see välja, võta see välja, fuuhhhhhh, VÕTA ÄRA SEE!''. Vägavägaväga rõve! Parem oleks, kui sellest midagi kasu ka oli ja lõpuks valu-põhjustaja leitakse, sest ma ei kavatse elusees enam sinna tagasi minna. Õhh. Kusjuures mul on siiamaani tunne, et see oleks nagu mu sees. Täpsemat infot minu protseduurist saavad vaid vähesed, nii igaks juhuks :D

Joonisel on näha, kuidas ja kuhu sond viiakse

Täna oli selline veits ''raju'' päev, kui nii võib öelda. Ainult üks voorimine ühest majast teise. Minu kõhuvalude maraton on saanud uue kuue, sellega on hakatud tegelema ja mul on tunne et sellga ei lõpetata enne, kui probleem on leitud ja likvideeritud, jeiiiii! Aga kõige enne räägin oma pisut hullumeelsest teost, võinoh, kui hullumeelne see ikka on :P

Väiksest saadik olen selline pikajuusteline kuldkihar olnud (mitte küll väga rabavate juustega). Aga teate kuidas see ära tüütab? ''Linda, Sul on nii pikad juuksed!'', ''Linda, issand kui pikad Su juuksed ikka on, ma tahaks ka!'' ja nii edasi ja edasi..Otsustasin siis veidike muutust teha ja nagu naksti, u 25cm bauhti maha! Jah, saate õigesti aru, Linda lõikas oma pikad juuksed suhteliselt lühikesteks.Enne ulatusid need minu tagumikuni välja, kuid nüüd on need kõigest rinna kõrgusel. Mii soo häpii!

Edasi tänasega. Nagu ma juba ütlesin, siis trallisin täna ühest majast teise. Alguses kooli, siis arsti juurde, siis kooli ja uuesti arsti juurde. Nüüd kõige mitte-põnevam osa, mis ma siis targemaks seal arsti juures sain. Kohe samaks päevaks sain ultraheli aja, kus uuriti kilpnääret (ma ei tea miks) ja kõige ''magusam asi'': Järgmisel esmaspäeval ootab mind ees gastroskoopia, kes ei tea mis see on siis, rahvakeeli kutsutakse seda mõõgeneelaimiseks. Suht jälk protseduur, peenike toru, mille otsas on pisike kaamera, aetakse sul söögitorust makku, tehakse kurku ainult kohalik tuimestus. Õhh ma tegelt väääga pelgan seda, aga kui on vaja siis on vaja. Eks ma pärast saan värvikalt ka kirjeldada oma elu hullemaid minutied.

Nädal aega peale gastroskoopiat lähen tagasi arsti juurde ja siis saan äkki targemaks. Sel korral, või millalgi hiljem hakatakse ka minu vererõhuga tegelema, ka sellega, miks ma kehalises ei suuda midagi teha ilma selleta, et pilt uduseks läheb. Seega mingi aeg pannakse mulle peale see aparaat, mis mõõdab 24 tunni jooksul vererõhku ja pärast tehakse kokkuvõte. Ja teate mis ma just välja mõtlesin? Kui see juhtub olema koolipäeval siis on ju päris piinlik, kui ta peaks mul tunni ajal seda mõõtma hakkama, see ju suriseb..Järjekordne viis kuidas ennast klassi ees lolliks teha! :D

Aga igatahes asjad liiguvad ja liiguvad, mu tuju on isegi natuke tagasi tulnud. Tänu oma paremale tujule otsustasin midagi nunnut ette võtta. Läksin siis Selverisse ja vaatasin igal pool mitu korda ringi, mõtlesin mida osta. Lõpuks sattusin lemmiklooma riiulite vahele, kus seistes tuli mul kohe meelde, et Kai tuleb Dšännuga järgmisel nädalavahetusel külla. Kuna Kaid ootab siin umbes täpselt miljon asja (peale minu kaks pakki kanasnäkke ja kaks pluusi PS. Kai, Sa lubasid mulle selle valge pluusi tuua kihihii), siis Janet on ju samamoodi minu nunnununnu külaline, ei saa teda tühjade kätega käppadega jätta. Seega alates tänasest on Janetil minu juures personaalne joogikauss (mis on muide lillakas-roosa ja sobib meie kõigi kolmega) see on päriselt ka nii nunnu ja veel ostsin Janetile maiustamiseks Rodeo maiuseid, Milline suur süda, onju. *siia käib ingli nägu*