Vahepeal on masendus

Täna otsustasin vaadata üle kõik oma klassipildid, sõbrapildid, lasteaia pildid, titapildid jne. Neid on mul niiiiiiii palju. Kuidas üks normaalne inimene pilte vaatab: ''Ohh, ma olin ikka nii armas, nii lahe, et sellest pilt on, aa, see on mu esimene sõber...). Lühidalt öeldes, vaatavad normaalsed inimesed pilte täiesti rahulikult, isegi õnnelikult. Ja siis tulen mina, va piripill..

Alustasin klassipiltide vaatamisega. Panin klassipildid 1. kuni 9. klassini ritta ja vaatasin, kuidas me kõik muutunud oleme. Muidugi nende vaatamise ajal tulid kõik need möödunud 8 kooliaastat kui film mulle silme ette. Kuidas väikestena klaasimuuseumis ja Palamusel käisime, kuidas igal vahetunnil mitmed õpetajad kogu klassiga riidlesid, et me oleme ikka nii jubedalt lärmakad ja ebaviisakad...Ja millised me oleme nüüd (siiani õpetajate seas tuntud kui ''kooli kõige hullem klass''), aga need olemegi meie, need hullud. Mis te nüüd siis arvate mis mina, kui suurepärane mälestuste meenutaja, tegin? Nutsin. Kõigepealt üks mälestus ja üks pisar, siis teine pisar ja kolmas, kuni ma nutsin juba valjuhäälselt. Samal ajal võttes silma ette ka vanemad pildid lasteaia ajast. Lihtsalt pillisin, rääkisin Heliga facebookis (ta ka nuttis). Mul kulus üle poole paki salvrätikuid ja mu nina oli ikka umbes.

Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õudne on mõelda, et juba kevadel läheb see kõik laiali, mina teise kooli, mõningad veel, kuni ongi kõik. Ma tean, ma olen piripill ja ehk ka ülemõtleja, aga andke andeks, et nii emotsionaalne olen. Kui ma olen kurb, siis ma olen ikka  täiega kurb ja kui ma olen rõõmus, siis nii rõõmus, et kõik näevad seda.

Lisan juurde veel kaks minu jaoks kõige armsamat pilti minust koos õdedega (+1 pilt magavast väike-Lindast)