Mida Merledega tehakse?

Kuigi sellest on juba miljon (loe: neli) päeva möödas otsustasin ma sellest mitte kirjutama jätta. Ütlen juba alguses ära, et see postitus tuleb meelega lühike (lühem), sest Merle ei viitsi minu tavapärase pikkusega postitusi lugeda. Nagu te ehk mäletate, siis ühes postituses rääkisin, kuidas käisin Skautlike õpete laagris. See laager on seline, kus peale kodutütarde ja noorkotkaste osalevad ka kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad (nemad siis rohkem kui korraldajate või abilistena). Kuna Merle on naiskodukaitsja ning osales kakas aastat tagasi toimunud Skautlike õpete laagris, siis ma väga soovisin, et ta osaleks ka sellel aastal. Rääkisin talle jutu ära, et näe selline vägev laager jälle tulemas ja puha, aga siis hakkas ta keerutama, et ah ma ei viitsi ja ma tegelt noh..aega ka eriti ei ole...yeah sure!

Ta ei tulnudki sinna..Jäär ei ole vist kaljukitsele eriline vastane. See, et ta laagrisse ei tulnud, jäi ta mulle kohtumise võlgu, sest sellel aastal pole me kuigi palju kokku puutunud (mina olen koguag koolis või kuskil mujal, Merle tööl või kuskil tähtsates kohtades). Pakkus siis ise välja, et kuna ma nii armas ikkagi olen, siis viib mind ükspäev kuskile sööma.

Läksime siis kooli esimese päeva pärastlõunal Sämmi Grilli, kust endale tellisin (sea?)lihaga prae ja Merle veiselihaga. Muigugi tellis Merle mulle suure prae, mis oli ikka tõsiselt suur, nagu suur suur, sama lugu oli piimaga, ütlesin, et joogiks võtan piima, küsiti, et kas suurt või väikest..ma ei jõudnud veel mõtlemagi hakata, kui Merle juba kriiskas: ''Muidugi ta tahab suurt!''. Jah, seega mul oli juba hiiglasuurele praele lisaks umbes pooleliitrine piimaklaas+minul oli salati ja liha kõrval veel friikartulid, aga Merle tellis ilma kartulita. Ma tundsin ennast tema kõrval ikka ilge õgardina. Naljakas oli see, et Merle taldriku peale oli pandud siiski üks väike friikartul.

Kuna Merle kinkis mulle ükskord ühe ilusailusa käekella, millel oli peal noodivõti. Kahjuks see lakkas põhimõtteliselt kohe töötamast, kuigi uus patarei oli sees ja puha. Mul tegelikult ei olnud absoluutselt vahet, sest see oli niigi armas. Seekord tegi Merle üllatuse ja oli mulle samasuguse asemele ostnud, selle vahega, et tal on nüüd endal samasugune, Seega me mätsime nüüd veel rohkem.

Enne söögikohast lahkumist tegime ka eriti fäänsi selfie, et oleks mida mu blogisse panna. Näete kah ära mis imeloom see Merle veel on, kellest ma (vist) pole oma blogis veel üldse kirjutanud.