Täna oli koolis jälle kuidagi mõnus olla, lihtsalt selline hea tunne, ma ei oska seda kuidagi seletada. Läksin peale kooli heatujuliselt koju ja veidi aega lihtsalt istusin, mängisin kitarri, kuulasin muusikat. Kuna rahvatantsu trennini oli tublisti 3 tundi aega, otsustasin oma uurimustööd arvutis vormistama hakata. 

Tegu on tegelikult päris mahuka tööga, kuna töösse on vaja teha päris sisukas tabel, siis selle põhjal kokkuvõttev tabel ja siis veel otsida netist THI (tarbija hinna indeks), uurida EMORI ostukorvi, koostada diagramm, kirjutada saadud andmete põhjal kokkuvõte, no ja muidugi veel sissejuhatus, kokkuvõte, uurimustöö korraldus, tiitelleht, sisukord jne. Seega selline mõnus mitmete tundide töö.

No sellega oligi siis nii, et hakkasin seda tublisti tegema. Veidi üle pooleteise tunni tegin, sain umbes kolmandiku tööst valmis. Kuna kell läks paljuks, pidin otsad kokku tõmbama, et trenni jõuda. Salvestasin ilusti oma töö ära ja sulgesin akna. Nagu mul alati kombeks, lähen vaatan kohe ka kausta üle, et veenduda faili olemasolus. Tegin kausta lahti ja ups, faili pole! Kadunud! Selle peale otsisin kõik kaustad läbi, sest mine tea, ehk läks kogemata valesse kausta. Mis te arvate, kas ma leidsin selle? Nope. Läksin wordsi peale, kuna seal on ajalugu näha, mis fail viimati tegemisel on olnud, et saaksin sealt selle kätte, muidugi seal seda ka polnud. Ühesõnaga, ma otsisin kõikvõimalikud kohad läbi, isegi pilvefailid, aga no mida ei ole seda ei ole.

Jah, te saite õigesti aru, minu pooleteise tunnisest tööst pole enam kübetki järgi. Nii ma siis reipalt hakkasin seda nüüd olude sunnil uuesti tegema! Kui tubli minust. Siit teile ja eriti mulle õppetund: Kui teed mingit olulist koolitööd ja salvestad selle, ära sulge akent enne, kui oled veendunud, et see on sul ikka olemas, tehnika pole just kuigi nutikas hoidmaks faile kuskil tagataskus alles, et kui midagi juhtub, oleks see kättesaadav (võib-olla on ka, aga mina midagi ega kuskilt ei leidnud). Seekord läks nii :)

Teate, mul üks päev oli juba selline hea tunne, et ilus ja soe ja päikseline ja armas jne kauaoodatud kevad on juba käes, aga säh sulle mitu päeva järjest head ilma. Ei suuda juba ära oodata, millal ka tuulised ilmad on soojad ja mõnusad.

Eile sain üle pika aja jälle normaalselt magada (umbes poole kolmeni), kujutate ette, mitte keegi ei ajanudki mind üles, yayy. No igatahes kuna tervet päeva kodus passida ei olnud just kuigi mõistlik, läksin välja jalutama, et lihtsalt värsket õhku hingata ja liikuda. Väljas paistis päike, oli selline veidi jahe, aga päike oli piisavalt soe, nii et kõik oli ilusti tasakaalus. Linnud laulsid, igal pool, ja neid oli palju. Jalutasin vallimäel, istusin pingile ja lihtsalt olin seal linnulaulu saatel. Edasi tiirutasin järve ääres, kus samamoodi istuma potsatasin, et lihtsalt head ilma nautida. Kuna läheduses inimesi polnud, istusin seal pingil ja lihtsalt omaette laulsin, oleks veel kitarr kaasas olnud..perfektne!

Tegelt millest ma rääkida tahtsin, on see, et ma suutsin oma telefoni ekraani jälle katki teha, nuuks. Küll õnneks ainult ekraani alumisest servast, aga no ikka nii, et näha on. Eks ta ole juba üle kahe aasta vana ka..Mind ajas see muigama, et kui esimese tunni ajal avastasin, et ekraan katki, helistasin emale ja rääkisin ka uudist, et näedsa, juhtus nii ja värki. Vastuseks sain rahuliku, pooleldi muigega öeldud lause: ''Ega sa uut telefoni nagunii ei saa''. Aitäh emme! :D

Arvan et nüüd võib juba rääkida ka ühest kingitusest, mis Kailt ja Joosepilt üle-eelmisel nädalal sain. Tegu on ''The happiness project'' raamatuga, eesti keeles siis ''Õnne projekt''. Raamat on tegelikult justkui päevik (A6 formaadis ja ca 3cm paks), kuid see on veidi teistsugune, kui tavalised päevikud. Selles raamatus on olemas kõik kuupäevad, mis on aastas (1.jaan, 2. jaan......, 8.aug, 9.aug jne) ning iga päeva lehel on olemas 5 kohta, kuhu kirjutada. Ehk siis viis aastat järjest, iga päev ainult täidad ja täidad. Kogu point on selles, et sinna tohib kirjutada ainult häid asju. Iga päev kirjutad vähemalt ühe lause sellest, mis päevas positiivset oli. Kuigi sellega kaasneb see kohustus, et seda peab igale poole (5 aastat järjest) endaga kaasas vedama. Praeguseks hetkeks olen seda 10 päeva järjest täitnud ning juba praegu tunnen, et see on väga hea vahend leidmaks igast, ka kõige s*temast päevast killuke positiivsust. Kui 5-aastane missioon täidetud, on olemas viie aasta jagu positiivseid mälestusi. Ilmselt oligi see raamat just see, mida mul vaja oli ;)

Olen päris kindel, et mingi aeg olen siin kindlasti rääkinud enda omaloomingulisest laulust..võibolla ei ole ka, aga pole ju hullu. Igal aastal toimub Paides omaloomingukonkurss ''Südamelaul'', kuhu tulevad noored iseenda peas välja mõeldud laule, luuletusi, tantse jms teistele näitama. Suure surma peale sain oma laulu siiski valmis ja esitatud.

Üleeile lõunal ei olnud see laul kusjuures veel päris valmiski :D Tegelikult on üldse MEGASUUR ime, et ma siiski osalesin. Olin endas nii kindel, et raudselt räigelt põrun ja pärast seda on nii piinlik, et ei julge kellegile otsa vaadata. Keeldusin osalemast, aga võtsin ennast täna kokku..peaaegu sain täiesti üle. Aasta algul lubasin, et lähen lõpuks sel aastal Südamelaulule, see kusjuures oligi minu üks ja ainus motivaator, ega ma teisi väga ei kuulanud. Ma lihtsalt ei saanud enda lubadust murda.

Teid ju kindlasti üldse ei huvita väga palju huvitab, millest minu kirjutatud räägib, seega tulen teile ilusti vastu ning panen laulusõnad lugemiseks välja järgnevasse postitusse, SIIA.

Nagu te lugeda saate, räägib see laul lootustest. Sellest, kuidas pidevalt ootame, et kõik läheks aina paremini ja toredamini, kuid tihtipeale räigelt pettume enda ootustes, kuna kujutasime kõike palju ilusamates värvides ette. Olen laulus rääkinud ka sellest, miks nii on ja kuidas seda muuta, kuidas ei peaks pidevalt pettuma..ei tuleks loota ülearu palju. 

Miks mul sellised sõnad tulid? Kui ma hakkan laulusõnu mõtlema, siis tegelikult esimene salm lihtsalt tuli kuskilt ajusopist. Edasisele pidin juba veidi pingsamalt mõtlema, kuidas esimeses salmis seatud probleemi analüüsinda ning kuidas lõpuks sellele lahendus leida. Usun, et alateadlikult kirjutasin oma olukorrast, tunnetest inspireerituna need sõnad. Alles hiljuti oli mul endal nii, et tohutult lootsin, tõsiselt lootsin maad ja ilmad ja pudrumäed kokku, kuid kui asi oli seal maal, mil mu ootused oleks pidanud täide minema, räigelt pettusin, sest midagi sellist ei juhtunudki kunagi. Sealt sain oma õppetunni, et ei tasu liiga palju loota, on miljoneid kordi suurem oht pettuda, isegi kui paljud märgid viitavad sellele, et midagi suurt ja eriti toredat on tulemas, ära pööra sellele suurt tähelepanu vaid ürita elada oma elu edasi. Asjad ei pruugi alati nii minna, nagu me prognoosime või loodame.

Kui sa nüüd vahepeal neid laulusõnu ei lugenud, siis viska nüüd pilk peale ja mõtle, kas on mul pisutki õigus? Minu enda kohta käib see laul 100%, noh ma tegelikult ise kirjutasin selle ka ju :D Link on SIIN. Ja laulu ennast saab kuulata SIIT.

Ilmselt mul on õigus, kui väidan, et selle probleemiga pole ma üksi. Tegelikult olen mõelnud sellest teemast ka varem kirjutada. Asi juba tegelikult lihtsalt selles, et minult küsitakse eriti just viimasel ajal päris tihti: ''Miks sa hommikul nii kuri olid?''; ''Mis sul viga on?''; ''Tegin sulle midagi vä?''; ''WTF nii imelik oled'' jnejne.. Ausalt, ma olen hommikul seesama rõõmsameelne Linda, lihtsalt ma seletan kuidas minul need asjad käivad, et keegi teist järgmine kord infarti vms ei saaks, kui minuga kohe peale ärkamist kokku puutuma peaksite.

1. Minu puhul üheks põhiasjaks on see, et ma pean saama ennast korralikult välja magada. Näiteks kui on nädalavahetus ja olen eelnevalt öelnud, et mind MITTE ÄRATADA, siis nii ma olengi soovinud. Väga tihti on olukordi, kus magan laupäeva hommikul (kell 12.00) ja siis tuleb keegi suure hurraaga mind üles ajama. Teate, see on üks halvimaid asju üldse. Lihtsalt nädala sees ma kooliajal ennast korralikult välja magada ei jõua, seega kasutangi enda laadimiseks nädalavahetusi. Tavaliselt sellistel päevadel magaksin ise umbes kahe-kolmeni.

2. Kui olen ärganud ja silmad lahti teinud, ei taha ma (tavaliselt) vähemalt pool tundi (kuni tund) ühtegi sõna öelda/kellegiga rääkida. Perfektsuses lihtsalt tõuseksin, käiksin tualetis, paneksin vee keema ja lemmikmuusika mängima, viskaksin diivanile kerra ja lihtsalt toibuksin. Teate kui hea see on! Kuid pidevalt (peaaegu alati) on nii, et kohe kui silmad lahti teen, ootab mind ees miljon küsimust, millele pean kohe ja praegu vastama, muidu olen maailma kurjem ja halvem ja......ja pahuram inimene. Mõnikord on minu hommikust käitumist seostatud puberteediga..aitäh aitäh, muig.

3. Mulle ei meeldi valgus, üldse ei meeldi. Tegelikult valetan, mulle ei meeldi ainult lambivalgus (üleüldse tehisvalgus). Kui hommikul on taevas päike, mis teeb kõik valgeks, siis on tohutult mõnus. Selliste ilmadega kevadel ja suvel on boonuseks veel see, et ärkad, tõmbad kardina eest, teed akna lahti. Väljast tuleb mõnusat värsket õhku ja linnulaulu. Olen avastanud, et enamjaolt ongi kõige paremad hommikud need, kui väljas on selline ülimõnusilm (+olen üksi kodus), kõik on nii vaikne ja saan rahulikult ärgata.

4. Alati on erandeid......nali! Tegelt nii lihtsalt on, mis ma teha saan :) Võin ju hommikul tõustes pahur olla, aga tegelikult ma ju selline bitch ei ole. Ma kohe kindlasti pole ainus, kes hommikuti selline on. 

Mul on hea meel, kui vähemalt mõni üksik lugejagi saab väita, et jah, temaga on samad lood. Kujutan ette, et nüüd enamus vaatavad, et ma olen ikka täielik autist ja ühiskonnavihkaja (mida ma ju tegelikult ikka ei ole) hehe. Soovitan järgmine kord kurjad või häiritud mitte olla, kui hommikul mind sellise pahurana näete, asi ei ole teis..see läheb tavaliselt max tunni ajaga üle :D

Täna, nüüd praegu sattusin juhuslikult oma blogisse ja avastasin, et sel kuul polegi veel midagi kribada jõudnud..ups, vist. Noh, mitte et nüüd millestki kirjutada poleks, asju on just väga palju, nii palju, et blogimiseks aega ei jätku.

Tegelikult päris veider minust, et ma Eeva Talsi kontsertist isegi kirjutanud pole, mis toimus nüüdseks juba natuke liiga ammu :D No ma siis teen lühidalt. See oli üliüliüli super! See muusika lihtsalt, aahhhhhh nii mõnus! Nu ja lisaks fantastilisele kontsertile ostsin endale kohapealt ka Eeva Talsi sooloplaadi ''Vähemalt täna'', mille esitluskontsert see tegelikult oligi. Plaadile sain Eevalt ka pühenduse :')

Ma ei tea paljud teist ei tea, aga mul on tegelikult üks selline plaanikene esineda kunagi (lähiaastatel tegelikult) Eevaga koos. Kes seda teab millal või kus ja kuidas, aga pange tähele, ma jõuan sinnamaani! Nagu aastavahetuse postituses kirjutasin, siis selle käesoleva 2016. aasta pühendan muusikale ja no mine tea mis kõik võib juhtuda, kunagi ei tea ju ette. Ma arvan, et tuleb alati olla positiivselt ja optimistlikult meelestatud. Kui käia ringi, nägu mossis, tekib ka teistel inimestel blokk ette ja nad hoiavadki alateadlikult sinust eemale. Negatiivsus ja pessimism ei kutsu kedagi ega midagi head ligi, vähemalt nii olen mina isiklikult asjadest aru saanud. 

Igatahes näiteks täna terve päeva olin ma kuidagi väga rõõmus :D Koguaeg tahtsin naeratada. Veidi veider tegelikult, sest tõusin megavara (kell 10.00). PS. Ilmselt aitas suurepärane seltskond sellele kaasa.

Tegelikult see, mis ma teile öelda tahan on see, et olge rõõmsamad, suhtuge kõigesse positiivsemalt, olge optimistlikud ja sõbralikud. Näiteks õpilased, ainult mõni kuu veel(+eksamid) ja juba ongi kool läbi! Uskuge mind, selle kõik saate ju kuhjaga tagasi! Ja rõõmus olla on triljon korda parem, kui kurb, kuri, vihane või masenduses. Isegi kui mõningad olukorrad on raskevõitu või lausa nii hullud, et ei teagi kohe mida teha, jaga ennast ja enda mõtteid teistega. Selliste asjadega on nii, et ei saa endas hoida, muidu neid aina koguneb ja koguneb ja koguneb...lõpuks oled seesmiselt nii puruks, et ei suuda midagi teha...mida me ometigi ei taha.