Archive for 2016

Jõuluaeg on sel aastal olnud kohati kummaline, eriti ööseti, kui unenägusid näen. Kui tavaliselt näen selliseid klassikalisi toredaid ja igapäevaseid unesid, siis viimastel päevadel on need eriti veidra uue kuju võtnud :D Rääkida on mul teile kahest unenäost (millest kummagist ma kuigi palju peale põhiteema tegelikult ei mäleta). Ja nagu ka igal endisel korral peate te pingsalt poovima mõista, mida ma unenägisid kirjeldades täpselt silmas pean. Lihtsalt väga keeruline on kirjutada olukordadest, mis reaalses elus pole minuga tegelikult isegi toimunud.

Esimene unenägu jõudis mu silme ette paar ööd tagasi, jõululaupäeva öösel. Ma pakun, et see oli üks imelikemaid unenägusid üle pika aja. Kogu sündmus leidis aset Paide kultuurikeskuse tagaruumides, mis oli veidikene kombineeritud mingisuguse teise olemasoleva hoonega (millegipärast unenäos tunduvad kõik kohad ja hooned nii õiged ja tavalised). Ma ei mäleta absoluutselt miks ma sinna tegelikult sattusin või kuidas ma sinna sain, aga üks hetk avastasin ennast seismas esimesel korrusel oleva pimeda koridori otsast, mille keskel liikus valgesse ülikonda riietatud pool-läbipaistev noormees, pintsaku taskus heledat värvi roos. Ta vaatas mind hetkeks malbe pilguga ning seejärel kadus.

Kuidagi oli minu kätte ilmunud märkmepaber, kus seisis kirjas, et nüüdseks oli see kahekümnes kummitus, keda nägin. Kogu maja peal oli veel palju tuttavaid noori, kes kõik otsisid kummitusi ja panid kirja, mitut nad juba näinud on (paljudel oli märgitud nähtud kummituste arvuks 60-80 tk). Mingi hetk hakkas mul majast lahkumisega väga kiire. Tegelikult mina oleks seal võinud edasi kummitusi otsida, aga mind paaniliselt otsiv ja mures Hanna Grete, kes oli rebaste retsi ajal minu jumal, võttis mul randmest kinni ja hakkas koos minuga väljapääsu poole jooksma. Tükk aega jooksime ühe ukse juurest teise juurde, sest ta ei saanud ühtegi ust lahti :D Ma ei tea kuidas see lõppes, aga üles ärgates oli esimene mõte: ''Mis kurat see veel oli?''.

Teine unenägu oli täna öösel, sellest ma ka väga palju ei mäleta, aga see oli naljakas :D Täna olin unenäos millegipärast jälle Paide kultuurikeskuses. Mäletan ränka jooksmist ja sebimist, et kindlasti ühelt esinemiselt teisele jõuaksin. Esimene neist leidis aset kuskil Paidest väljas, teine Paide kultuurimajas. Jõudsin vaevu teise kontserdi alguseks saali, kui teised juba lavalaudadel laulsid. Kontsertsaal oli paksult pidulikult riietatud inimesi täis, isegi rõdu. Laulsime kõiki laule üheskoos (umbes nagu esinemistel lõpulaulud on kus kõik esinejad koos laulavad). Juba esimene laul oli korralik katastroof, pooled laval olunutest lihtsalt rääkisid omavahel juttu, naersid, mina nende seas. Kui lõpuks tagasi saali vaatasin, nägin saalitäie inimese asemel toolidelt istumas maksimaalselt 5 inimest, kelle ka ära saatsime, sest kontsert nurjus. Meil millegipärast oli kõigil sellest lihtsalt savi ja naersime selle peale. Siis ma ärkasin üles.

Kas te pole kunagi mõelnud huvitavale asjaolule, et ükskõik kui jaburat und me ka ei näeks, kõige jaburamat kohta kus me unenäos ka poleks, tundub kõik vägagi normaalne. See on nii veider tegelikult :D

Praeguseks juba lõppeva nädala reedet ootasin pikisilmi juba päris kaua (paar-kolm nädalat äkki?) seda kolmel põhjusel. Esiteks on tohutu kiirusega lähenemas jõulupühad, mis on minu jaoks alati aasta üks parimaid aegu, teiseks oodatavaks oli Eeva Talsi jõulueelne kontsert Paide Püha Risti kirikus. Olete asjast õigesti aru saanud, mul on kõik tema ja Curly Stringi kontsertid läbi käidud (va selle-aastane suvetuur), kolmandaks laupäevane esinemine Paide Kultuurikeskuses.

Iga kontsert pakub minu jaoks alati midagi uut, uusi emotsioone, mõtteainet. Alati jõuab kuuldud muusika kuskile sügavale minu sisemusse. Tollel reedesel kontserdil oli aga midagi teistmoodi kui varasemalt, see oli veel ilusam, veelgi liigutavam, kaasahaaravam. Mul ei ole varem sellist olukorda olnud, aga see kontsert oli niivõrd ilus, et minul läksid silmad märjaks.

Lõpetasin reedese päeva niivõrd ilusate ja ehtsate emotsioonidega, tundus, et elu ei saakski parem olla. Läksin magama ülimalt heade mõtetega. Järgmisel päeval veidi enne keskpäeva hakkasid meil kultuurimajas kogu orkestri ning solistidega proovid. Ma niivõrd palju ootasin kogu seda muusikat, sellega kaasnevat melu. Kodune, hea, tore, rõõmustav!

Kuna ma olen ca kolm nädalat haige olnud, ei tundnud ma ennast lauldes absoluutselt kindlalt. Häält eelnevalt lahti lauldes ajas kohati köhatama, kõrgemad noodid, mis muidu probleemi ei valmista, ei tulnud välja (lauludes neid konkreetseid õnneks vaja ei läinud). Ma teadsin, et saagu mis saab, ära esinema ma pean.

Juba peale esimese laulu lõppu tagasi lava taha kõndides kirusin ennast põrgupõhjani. Piinlik, rõve, õudne! Sellest hetkest mu tuju läks ja jäi ka kuskile kaugele. Oma järgnevad laulud laulsin ära nii hästi kui antud momendil suutsin, aga haige kurk tegi mulle siiski karuteene.

Peale kontserdi lõppu vahetades ära riided, kohtunud mõningate inimestega, läksin koju, tuju peaaegu täiesti ära.

Kõige tipp oli peale koju jõudmist. Lamades oma poolhämaras toas, kuulates Mari Jürjensi muusikat ma lihtsalt nutsin, nutsin oma esinemise pärast. Ma tundsin, et see mis ma seal tegin, ei olnud hea, sugugi mitte ühe kontserti vääriline.

Tänaseks on tuju juba tiba parem. Peale ärkamist olin üksi kodus, hakkasin tegema erinevaid hingamis- ja hääleharjutusi, Laulsin, oi ma laulsin palju (palun vabandust naabrid)!

Kuigi eilne läks päris korralikult aia taha, on siiski laulmine see, mis mind rõõmustab, mida mulle meeldib nii väga teha. Ja ma olen nüüdseks nii suures segaduses, mida peale gümnaasiumi edasi teha, kas minna arstiteadust või laulu õppima??? Ma olen sellele juba tegelikult väga pikalt mõelnud, aga ma ei suuda endas kuidagi selgusele jõuda.

Jõulud, jõulud, jõulud, jaaaa jõulud on tulemas! Juba ca 26 päeva pärast on jõulud! Ja jõulud on juba poodides ja paljude inimeste peas (minu peas ka)! Kui nüüd täiesti aus olla, siis minu jaoks on see sel aastal omamoodi väljakutse, sest esiteks on mul vaja välja mõelda, mida klassivennale kinkida (klassisisene jõulupakiloos), teiseks vaja nuputada, mida ühele blogijale kinkida, kelle loosi teel endale sain (blogijatevaheline jõululoos).

Mõlema puhul olen juba mitu nädalat kõvasti pead ragistanud, aga olen enamvähem suutnud enda jaoks selgeks teha ainult klassivenna kingituse. Aga vot selle loosiga saadud blogija kingi tegemiseks mul on hädasti teie geniaalseid mõtteid vaja. Nii palju, kui ma tema blogist olen teada saanud, on ta kuskil keskeas naisterahvas, kellel on küllaltki noored lapsed, tegeleb väga palju käsitöö ja fotograafiaga. Viimase aja postitused on olnud pigem depressiivsema poolsemad (ju siis on halvad ajad), aga äkki saan tibakenegi tema enesetunnet parandada :) Minimaalseks kingituse hinnaks on 10€. See on kõik mida ma tean. Seega palun, isegi mingid täiesti jaburad kingiideed, mis pähe torkavad, kirjuta siia postituse alla, minu blogi facebooki lehele või minu isiklikule FB kontole. Suur aitäh juba ette neile, kes ehk viitsivad kasvõi ühe asja mulle kirjutada!
Tegelikult oli mul vahepeal plaanis teha kingitus veel ühele oma sõbrannale (klassiõele) ja siis veel paarile kallile sõbrannale, aga mul on selline eriti karvane tunne, et ma ei tee mingeied kingitusi..ma juba näen kuidas ma jälle vaene olen.. :D Ja eriti tobe oleks sattuda sellisesse olukorda, kus keegi teeb mulle jõulukingi ja siis ma lihtsalt olen nagu ''Eeee, sorri, ma ei teinud sulle ikkagi kinki, sest ma olen rott..'' vms. Seega ma pean veel oma senditaskus mõningad inventuurid tegema, kui kuuraha laekuma peaks..millega mul tuli meelde, et sealt läheb veel maha mul eriti loll jänese-sõitmise-trahv, paar korda magnetravi ja siis veel järjekordne linnaliini kuukaart. Jeeeeeeeee, te olete ka kindlasti rõõmsad mu rikkuse üle (kuidas ma Koidulas õppides raha saaks teenida, nii et ma tööl ei käi?- võite mulle vihjeid jagada).
AGA kui te ikkagi niiväga tahate mulle kingitusi teha, siis lihtsalt teadke, et mulle võib teha igasuguseid vahvaid asju: loomingulisi, humoorikaid, armsaid, praktilisi..mis iganes ka pähe ei tuleks. Lihtsalt võtke arvesse, et mina ilmselt Sulle kingitust ei tee, sest ma olen praegu (eriti detsembrikuus) mitte-nii-rikas.
Sellega on asi siis lõpetataud. Aga nüüd Palun pane oma väike või suur pea tööle ning paku mingigi (kasvõi täiesti jabur) variant, mida ma võiks sellele blogijale jõulukingiks teha (ma saan statistikast jälgida, palju teist seda postitust lugenud on!). Aitame ikka üksteist, eks(?) :)

Võibolla olete isegi kursis, et novembrikuu on luulekuu (võimalik on ka see, et nii on see ainult Koidualas..). Igatahes meie, Pärnu Koidula Gümnaasiumi pere, tähistame seda. Novembrikuu vältel on igas klassis mõndade emakeele tundide ajal luule ettelugemine. Ilusa eestikeelse sõnana öeldes siis etlemine. Kõik koolis teevad seda, ka emakeele õpetaja(d) ise. Muidugi võib sellel õpilasel täiesti piin tunnis sellises tunnis istuda, kes luulest ööd ega mütsi ei jaga ning peab seda täiesti mõttetuks või koguni kasutuks sõnade ritta seadmiseks.

Mina olen see inimene (Hannaliis ka- kästi ära mainida), kes on luulest väga lugu pidama hakanud. Mulle meeldib see, kuidas väljendatakse oma mõtteid meisterlike, kohati ka täiesti uute kujundite kaudu. Kuidas lihtsate sõnade taha peidetakse kõige valusamad mõtted, mälestused, miks mitte ka kõige parimad kogemused jms, mis eales peaks ekselnud. Mulle meeldib ka iseenda mõtteid luulesse seada, olgu need siis positiivsed või negatiivsed.

Viimati, kui meil oli vaja pähe õppida üks eesti autori luuletus, et see pärast klassi ees ette kanda, otsustasin esitada hoopiski omaloomingut, mis oli samuti lubatud. Kuna tolle luuletuse kirjutamise hetkel olid mõtted peas niivõrd sassis ja igatpidi negatiivsed, sündis järgnev luuletus (selle samuse kandsin ka klassi ees ette):

PÕGENEMINE

Ma jooksen paljajalu, põgenen,

Põgenen kõige selle eest mis mu teel,

Mul ei ole suunda, ma ei tea kuhu lähen,

Kaua veel pean tundma seda tuima piina?

Olen eksinud, eksinud rohkem kui iial varem,

Kuhu põrgusse ma edasi minema peaks?

Otsides rahu täis kohta,

ekslen endiselt pettumuste linnas.

Ikka veel otsin ma rahu,

Ikka veel pettun ja mõranen,

Jäänud vaid mõtted nii heast olnust,

Palun öelge, mis maailm see selline on!

Jõudes luuleööni. Luuleöö on Koidulas iga-aastane üritus (mis tegelikult oli sel aastal alles 3 korda, kui ma ei eksi), kus klasside parimad etlejad ühel pimedal koolipäeva õhtul koos aula mõnusasse õhkkonda kogunevad ning luulet esitama hakkavad. Saalis on diivanid, laudadel ja laval küünlad, aula seinte ääres jõulutulekestega oksad ja mõnus mahe valgus, mis on suunatud lavakardinatele. Kogunemise ajal mängis taustaks õrn ja igati imeline Mari Jürjensi muusika, mida tasaselt kaasa laulsin.
Olin sellest õhtust igatahes niivõrd lummatud, et tahaks veel ja veel. Just midagi sellist mulle meeldibki tavaliste koolipäevade vahel teha (lisaks laulmisele, kitarrimängule ja magamisele).

Asjad on nüüd nii, et ma juba teisipäeva õhtust saadik (enda arust) kirjutan töövarjupäevast blogisse postitust. Umbes paar tundi tagasi hakkasin sellega nüüd ka reaalselt tegelema, aga võta näpust, kogu selle aja jooksul suutsin ainult ühe õnnetu lõigukese kirjutada.

Haha ega tegelikult nüüd selle lõigu, mis just lõppes, valmimine võttis ka ca 20 min aega. Jah, see on täiesti võimalik, kui mõtled et ohh, nüüd hakkan kirjutama ja siis saadab sõbranna sõnumi, et näidendi karakteri jaoks on tarvis välja mõelda nimi, seejärel olen kindel, et nüüd kirjutan ühe jutiga postituse lõpuni, kuni kirjutab järgmine (küllaltki kehva nägemisega) sõbranna, kellel paaris asjas abi vaja. Jaa, absoluutselt, mul on hea meel kui saan kedagi aidata, aga see on lihtsalt nii naljakas, et sellised abipalved, või kuidas neid nüüd nimetada, tulevad minu poole pea alati just siis, kui olen mõelnud blogima hakata (vihje sellele, et peaks blogimise lõpetama? :D).

Kuna kell saab üsna pea juba 11.30 õhtul, siis töövarjupäeva postitus lükkub vähemalt ühe päeva võrra edasi, homse kohta ei oska kommenteerida, kas siis jõuab, sest alates kella poole kaheksast hommikul kuni ca kaheksani õhtul viibin koolimajas ja mul pole õrna aimugi kui surnud ma peale seda päeva olen (buss+8 tundi kool+koosolek+luuleöö).

Kui nüüd kriitiliselt mõelda, siis ega te millestki vist väga ilma ei jäägi. Millal ma viimati mõne normaalselt loetava postituse kirjutasin? Olen üldse kunagi kirjutanud? Neeeeh, I don't think so. Samas, nagu, ma olen alati öelnud, et ma ei blogi mitte kellegi teise, kui ainult iseenda jaoks. Seega postituste sisu on minu meelest igatpidi täiega vaba- Linda blogi moto.

Tegelikult kui nüüd päris aus olla, siis ei olnud sõbrannad ainukesed kirjutamise kiirust aeglustavad tegurid. Enamus aja on ära võtnud hoopiski oma vanade blogipostituste lugemine, mille peale sattusin juhuslikult, otsides tudengivarjupäeva postitust, jube põnev oli :D Eriti naljakas oli lugeda omaenda mõttekäike sellest ajast (varakevad), kui põdesin Koidula katsete ja vestluse pärast. Oi, ma olin ikka rumal (aga edu selle-aastastele põhikoolilõpetajatele gümnaasiumisse sisseastumise pärast närvitsemisemiseks!) :D

Päris tore oli lugeda kirjutisi haiglas oldud aja kohta, leidsin ka mingeid täiesti suvalisi, selliseid igapäevaseid postitusi, mida lugedes kõik suhteliselt üksikasjalikult meelde tuli - see on blogimise üks suurimaid plusse! Kui oled juba päris muldvana (nagu mina), siis mälu hakkab kehvakeseks jääma ning aeg-ajalt on asjade meelde tuletamiseks vaja lugeda ja siis veel korraks lugeda..

Ma tegelikult ei püüdnud selle postitusega kuhugi jõuda, pigem oli postitus lihtsalt teile teada andmiseks, et ma olen ikka veel elus ja (suurimal vajadusel) näpud klaviatuuril endiselt liiguvad. Hoidke siis palun pöidlad ka pihus, et mul homsel luuleööl omaloomingu lugemisega hästi läheks. Ei ole väga huvitatud margi maha tegemisest..eks :D

Täiesti postitusega mitte-haakuv pilt ka vahelduseks
*Minu puhul töötas* :D

Oi tänane matemaatika tund..Lihtsalt mainin, (tänase päeva õppesõnad): kui peaks juhtuma, et te hakkate luksuma, siis hoidke oma suu kõvasti kinni!! (kui eesmärgiks ei ole just tervet klassitäit õpilasi naerma ajada..).

Ilmselt olete kasvõi poole kõrva/silma/hambaga kuulund Lahedast Koolipäevast. Kas siis koolist, sõbralt, huvijuhilt, internetist, plakatitelt, kust iganes. Tegu on iga-aastase Nordea kontsertmajas toimuva noortekonverentsiga kus arutletakse mingil kindlal teemal. Selle-aastaseks teemaks oli ''Kuidas võtta vastutust?''. Ma olin sel aastal Lahedal Koolipäeval esimest korda, ma ei teadnud kuidas ja mis seal täpselt toimub, olin ainult väääääga palju kuulnud, et see pidi megavinge üritus olema. Eile ma ka veendusin selles 587 protsendiliselt!! See oli tõsiselt üle mitme mitme kuu minu kõige suuuuuuuuuurepärasem päev, kohe räägin miks..

Teema üle arutlesid nii mitmedki tuntud inimesed:
*Agu Uudelsepp (ERR nõukogu esimees)

*Jaak Roosaare (investor)

*Märt Avandi (ma ilmselt ei pea kirjutama siia järgi ta ametit)

*Henry Kõrvits (Genka)

*Ingor Mang (astroloog)

*Allar Raja ja Kaspar Taimsoo (sõudjad, kes olümpial pronksi võitsid)

*Maarika Traat (maailmarändur, kõndis jalgsi Tartust Hispaaniasse)

*Riina Raudsik (arst)

Kohe päris tõsiselt, kõik rääkisid nii põnevalt, samas erisuguselt ja omamoodi huvitavalt, räägiti oma eludest, kogemustest ning muidugi arutleti teemal ''Kuidas võtta vastutust''. Ma terve aja kuulasin nii süvenenult ja lihtsalt nautisin. Väga huvitav oli kuulda kõigi nende inimeste lugusid, mida ja kuidas nad on teinud, saavutanud, kuhu jõudnud. Minu jaoks varem täiesti tundmatu isik, Maarika Traat avaldas mulle suurt huvi. Mind pani teda omamoodi imetlema see tõsiasi, et naine lihtsalt pakkis oma asjad seljakotti ning asus jalgsi teisele poole Euroopat kõndima.

Iga paari-kolme kõneleja vahel oli vahepaus, Maarika kõneles esimeses ürituse osas, millele järgnes ca ühe tunni pikkune söö-suhtle-naudi-paus. Sain sõbrannadega kokku, kui nägin läheduses ennenimetatud maailmarändurit üksi chillimas (loe:seismas). Kuna mul tekkis tema juttu kuulates veel küsimusi, otsustasin temaga juttu teha (minu jaoks tundus juba ainuüksi selline mõte täiesti utoopilisena seigelda ihuüksi nii kaugele). Kuigi alguses oli plaanis küsida kõigest paar-kolm küsimust, lobisesime kogu ülejäänud vahepausi aja. Mida rohkem vestlesime, seda enam ma nägin, kui toreda inimesega tegu on.

Aga minu jaoks täielik õhtu tipphetk oli siis, kui kolmandas osas tuli ühtäkki lavale Eeva Talsi!!!! Keegi ei teadnud (vist...mina vähemalt mitte), et Eeva ja Villu esinema tulevad. Ma reaalselt ei oska seda tunnet kuidagi kirjeldada, olin niivõrd rõõmus ja õnnelik ja veelkord megarõõmus, et mul tulid pisarad silma, nii õnnelik olin lihtsalt...jah ma päriselt nutsin :D!! Palun lihtsalt harjuge minu hullusega võinoh, tegelt see pole hullus see olen lihtsalt mina.
Uuuuuuuuh see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii kõva!! Ma läheks kasvõi kohe praegu sinna tagasi ja veedaks veel ühe samasuguse päeva!

Täna oli kuidagi megapikk ja raske 8-tunnine koolipäev (elagu kolmapäevad ja G1BK!), kohe päris tõsiselt. Kuigi jah, nigelat enesetunnet võimendas kindlasti ka asjaolu, et esmaspäeval oli matemaatikas ja füüsikas kontrolltöö, teisipäeval inglise ja eesti keeles (+ajaloo tunnikas-õppida oli vaja selgeks 15 kreeka müüti), täna oli kontrolltöö keemias ja uurimustöö alustes. Jep, ausaltöeldes ma olen päris surnud :D Iga päev alates pühapäevast on olnud max 5 tundi und, not cool.
Tegelikult tahtsin rääkida hoopiski pisitillukesest feilist või lihtsalt megapiinlikust juhtumist, mis paar tundi peale kooli juhtus.
Hängisime klassiõega (C) kesklinnas ringi (eesmärgil mulle saapad leida), paraku saapaid ei leidnud. Käisime veel niisama ringi, jalutasime jõe ääres ning lõpuks hakkasime tagasi bussijaama poole kõndima. Põikasime siis Delice'i toidupoest läbi, et mandariine ostma minna. Olime kahekesi puuviljaletis, uurisime mandariine ja greipe.
Meist läks mööda mees, kelle kohe ära tundsin, nimelt tegu oli Kadri Rämmeldi (Adamsoni) abikaasaga. C teda tähele vist ei pannudki, ütlesin siis talle, et Kadri Adamsoni mees läks just mööda. tavalise helitugevusega rääkides arutlesin selle üle, kui julmaks ta oma habeme kasvatanud on ja et ma ei mäleta mis ta eesnimi on, ka muidugi seda mainisin. Midagi ütlesin Kadri kohta ka..
C kuulas mu ära ja hakkas midagi rääkima, mainides ka Kättemaksukontori ära. Sel hetkel, kui ta jõudis sõna ''Kättemaksukontor'' öelda, nägin, et juhuslikult Kadri ise oli põhimõtteliselt otse meie selja taga. Koheselt käskisin tal vait jääda :D Ma ei oska öelda, kui palju ta minu ja C jutuajamist kuulis, aga tõsiasi on see, et ta kohe kindlasti kuulis vähemalt kolmveerandit minu juttu. Ja SUUR fakt on see, et mul oli niiiii megapiinlik. Ma tõesti ei teadnud tema olemasolust meie selja taga puuvilju valimas :D
Kahjuks on ka see tõsiasi piinlik, et ma rääkisin küllalti valju häälega, noh nagu sellise tavalise rääkimise hääletugevusega.
Elu õppetund mulle: Enne kui midagi ütled, vaata oma selja taha ja kui kedagi pole, räägi igaksjuhuks ikka vaikse häälega!

Uuh and by the way, Kadri nägi täna nii hea välja! Tal on megailus hall mantel ja värki, ei ma ei stalgi inimesi, ausalt :D

*Sorri, mul pole täna tuju kirjavigu parandada*

Ma ei viitsi mämmutada, seega asun kohe asja kallale. Lugu siis selline, et mul oleks vägavägaväga teilt kõigilt abi vaja, päris tõsiselt, mul on nii suur mure. Eriti mage on jälle mingite stressijuttudega teid piinama hakata, aga. Viimasel ajal ma ei saa kuidagi enam see rõõmsameelne Linda olla, mõnel päeval tuleb välja, aga õhtu eel olen jälle see tuttav võõras, kes iseennast peeglistki ära ei tunne.

Ma suudan ärrituda niivõrd väikeste asjade peale, ma ei maga kuigi hästi, eelistan enamus päevi üksi olla, eriti hommikud/õhtud(!), peavalud vahepeal täiesti tühja koha pealt. Ja siis veel see, et mulle tegelikult megapalju meeldib Koidula ja klass ja värki, Nõmmes on väga tore elada ja puha, aga ma tahaks niiiiväga Paidesse või maale minna (selline asi nagu koduigatsus eksisteerib minu puhul??). Igatahes jah, palun help me!

Esmaspäevakesest paar lookest:

Oli siis esmaspäevane päev, kuus tundi ja valikaine (tegelt kuues tund jäi ära). Päeva ebaõnnestumine algas valikaine tunniga, mis on mul siis pilliõpe/hääleseade (ma vist olen juba umbes miljon korda öelnud ka, et olen häääästi kaua laulnud). Ehk siis nagu see on asi, milles tunnen end SUHT kindlalt. Esmaspäeval tegime siis esimest korda kitarrimängu asemel hääleseadet. Mu õpetaja on reaalselt megaproff laulmises ja üldse muusika tegemises/loomises. Terve oma tunni räägib minuga, kasutades väga palju muusikalisi termineid, mille tähendusest ma midagi ei tea, ta räägib mulle nootidest, laadidest, astmetest...eeem, teisi asju ma ei oska nimetada, sest need on asjad, millest ma midagi ei tea. Miljonit korda- Ma ei ole kunagi muusikakoolis käinud ja ma EI TUNNE nooti ega muud sellist!

Räägib mulle umbes pool tundi asjadest, millest ma aru ei saa ja kui lõpuks laulmiseni jõudsime, oli mul selline tunne, nagu ma poleks kunagi varem laulnud ja ma ei tea üldse, mis asi see laulmine üldse ongi! Aaaahhhhh elu s**em tunne lihtsalt! Ehk siis jah, palju õnne mulle, õpetaja on proff, mina ei ole ja ma ei oska neid asju, mis ta tahab et ma oskaks jne..mida ma teen?????? Tore jah, et midagi aru saate.

Noh, nagu eelnevast oleks minu jaoks juba väheks jäänud..Kuna pidin kella kolmeks jõudma haiglasse füsioteraapiasse, olin sunnitud megakiirelt tegutsema, et koolist linnaliinibussile jõuda. Buss jõudis just siis ette, kui peatusesse jõudsin. *Kasutan alati ühekordseid bussipileteid, noh, neid mis sealt suurest kobakast läbi lased ja see kuupäeva peale trükib vms. Ostan alati hästi mitu tükki ka korraga, et olemas oleks koguaeg.*

Noh olin kuskil ühe peatuse sõitnud, kui hakkasin piletit otsima. Aga no otsa olid saanud. Kaks-kolm peatust oli vaja ainult sõita, mõtlesin et see on täiega savi, nii väike maa veel..sõitsin aga edasi. Ja siis üllatus-üllatus, tulevad järgmises peatuses peale kontrolörid. Ainus mõte, mis peast läbi käis oli lihtsalt soov, et nad ei näeks mind, sest noh, piletit mul neile ette näidata ju ei olnud. Rääkisin ka neile selle sama jutu ära.

Vedasid mu oma erabussi, võtsid mu nime, telefoni nr., aadressi, meili, ema nime, ema numbri, ema aadressi, noh ja lisaks sellele kõik mu ID-kaardil olevad andmed. Kuna ma pidin arstile kindlasti jõudma, tegid nad kiiresti ja hoidsid mind ainult nii ''vähe'' aega kinni, et arsti ajani oli ainult fucking 1 minut..

Samal ajal kui mind autos või bussis või mis iganes pannis mind kinni hoiti, helistati mu emale ja räägiti jutt ära ja värki. Emalt siis pärast kuulsin, et saan rahatrahvi, täpse summa saan teada meili teel 1.detsembril.

PS.Eriti lamp on see, et üks kutt, kelle kuukaart oli aegunud, jäeti rahulikult sinna bussi edasi..

No palun..ainult kaks sõna: Minge põrgu!!!

Ma panin selle pealkirja tegelikult juba möödunud nädala lõpus kirja, aga ma sel päeval postitust ei jaksanud absoluutselt kirjutada. Kuigi esmased emotsioonid on praeguseks juba möödas, ei saa ma seda lookest sellegipoolest teiega jagamata jätta. Asi on tegelikult juba suhteliselt absurdne.
Igatahes. Nagu ma juba mustmiljon korda olen öelnud, siis ma õpin Pärnu Koidula Gümnaasiumis (tegelikult teen reklaami jälle). Kuna tegu on riigigümnaasiumiga, antakse väljaspool Pärnut elavatele õpilastele maakonnabussidega tasuta kooli-koju sõitmiseks bussikaardid (täiega ilusad näevad välja, aga ma ei saa praegu pilti sheerida teiega). Kuna ma nüüd praeguseks olen seaduse silmis Kilingi-Nõmme elanik, sain ka mina selle (jumal tänatud, enam ei kulu bussisõidu peale raha).
Ütleme nii, et see on minu, kui õpilase jaoks, elutähtis kaart nagu mõnele näiteks pangakaart (aga mu pangakaardil pole nagunii raha, seega minu jaoks pangakaart oluline pole :D). Seega oma bussikaarti pean hoidma kogu oma hingega kõik need pikad päevad enda ligi, et ma sedamingi valemiga ära kaotada ei suudaks.
Paraku oktoobri algul, kui hommikul bussi astusin, ja oma kaarti bussijuhile andma hakkasin, nägin, et mu käes oli millegipärast hoopis ID-kaart, millega polnud küll midagi peale hakata. Mul ei olnud pikalt aega oma taskutes sobrada, ostsin selle pileti siis ise välja ja läksin istuma. Paaniliselt hakkasin oma taskuid, rahakotti, koolikotti ja kõikvõimalikke muid kohti läbi otsima, aga mida pole, bussikaarti pole. Ma olin sel hetkel tegelikult ikka täiega paanikas, kurtsin isegi klassikaaslastele oma suurt muret, sest no ise küll bussisõitude eest maksta ei taha, kui nädala peale ainuüksi bussisõitude peale kuluks ca 30€..Jõudsin isegi ''Märgatud Pärnus'' Facebooki kirja saata, et nad kuulutuse üles paneksid, et Linda Blande nimeline kaart on kadunud.
Mingil õnnelikul juhul sain juba sama päeva pärastlõunal oma kasu-kasu-emalt (Kai emalt) kõne, et naabrinaine olevat mu kaardi kodu juurest aia kõrvalt leidnud, mis oli nagu niiii hea uudis, et ma peaagu oleks pikali kukkunud, kui ma juba Paide bussi peal istunud poleks.

*kolm nädalat hiljem*

Oli siis viimane koolipäev sel veerandil, reede ja puha. Peale koolipäeva pidin ennast Ülejõe kooli juurde transportima, et tädiga kokku saada (ta on Ülejões õpetaja) ja temaga koos maale põrutada. Veel enne Pärnust ära sõitmist hüppasime Ülejõe Selverist läbi (ma teen nii palju reklaami täna). Mul oli vaja väääga palju süüa osta, sest vanaema tuli alles hilisõhtul. Eks seal poes oli ka omajagu jebimist, lõpuks jõudsime õnnelikult auto peale tagasi ning põrutasime edasi maale.
Õhtul, nagu meil ikka kombeks, lobisesime pliksidega Skypes (tsau Hannaliis, Mirell, Cerlyn ja Joanna!). Mingihetk keegi neist küsis mu käest et kas ma pole ikkaveel oma bussikaarti üles leidnud, et ''Märgatud Pärnus'' oli keegi postitanud, et Linda Blande nimeline bussikaart on leitud. Ma esilagu lihtsalt naersin nende üle ja ütlesin, et see on vana postitus, sest ma leidsin oma kaardi juba ammuilma üles, juba samal päeval, kui ma selle kadunuks kuulutasin. Aga need seal ikka ajasid oma joru edasi, et ei ole vana postitus, ainult paar tundi tagasi lisatud. Sel hetkel oli küll eriti wtf olukord. Nii kindluse mõttes kontrollisin siis oma taskud läbi. Ning tõepoolest, kaarti polnudki :D
Ma ei mäleta täpselt kui kaua ma selle üle naersin, ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda, et see jälle kaotsi on läinud. Eriti irooniline on see, et ma hoian oma Koidula õpilaspiletit (mis on ka uksekaardi eest) ja bussikaarti alati samas kohas, aga alati kaob ära ainult bussikaart mitte õpilaspilet..
Vähemalt nüüd vaheajal on mu bussikaart kenasti turvalises kohas ja Pärnu minnes lähen toon selle õnnetukese võõrast kohast ära (emme, ära ole kuri :D).

Te kindlasti ootate mingeid ülimalt põnevaid pealkirju, mis postituse kenasti kokku võtaks, eks? Sorri, peate pettuma, ma pole korralike pealkirjade välja mõtlemise peale kunagi kuigi palju aega kulutanud, sest ma pole see blogija, kes viitsiks pealkirjadega nii väga tegeleda. Kuigi tõesti, kui juhtub postitusel olema mingi ''eriti põnev'' pealkiri, on postitusel rohkem vaatajaid kah (blogistatistika kinnitab minu väidet). See selleks..

Tegelikult oli mul üldse üks teine mõttetera, mis on juba pikemat aega minu sees susisenud. Muidugi jah, eks ma pean ikka hoiatama, et täna tulevad maseklubi jutud, seega keegi ei ole kohustatud mu tulevat hala kuulamast (võid tahtmise korral blogiakna kinni visata).

Igatahes asi, millest olen sadumiljoneid kordi viimase aja jooksul mõelnud, ongi too tänase postituse pealkiri ''Elu on nii kuri''. Ei, asi ei ole absoluutseltki koolis (kuigi matega on suhteliselt kehvad lood meil paljudel, Koidula ju). Ma ei oskagi kuidagi alustada..

Peab tõdema, et peale uude kooli astumist on ka minul paar päris tõsist probleemi tekkinud, millega mu mõistus ei suuda kuidagi leppida..minu jaoks päris valus teema, mida ma siin praegu paremameelega lahkama ei hakkaks (veelkod, ei ole koolimured!). Kohati on mul kõik nagu hästi, kohati jälle nagu suhteliselt pekkis, millest ma pean kuidagi üle olema ja edasi elama. Tegelt mul ei olnud absoluutselt plaanis sellist küsimärki enda kohta õhku jätta, aga ma lihtsalt pidin sellest blogisse jälje maha jätma, iseenda jaoks, võibolla kunagi räägin kah mis teema on (mõned isegi teavad mu murest).

Aga mu mõte ei olnud rääkida täna endast, vaid üleüldiselt. Viimasel ajal olen tähele pannud, et nii mõnelgi inimesel on asjad kohati nii pekkis kui olla saab, kas on sõbrannade/sõpradega mingi jama, tervisega, kellegi lähedasega vm..Seda kõike on nii kurb vaadata, kuigi mul endal on kõigi nende valdkondadega halbu asju, on veelgi valusam vaadata kedagi teist, kellel on ehk veelgi kehvem seis. Tahaks niiväga midagi nende inimeste jaoks midagi teha, et natukenegi parem oleks, aga samas nagu ei oska kuidagi abi pakkuda või midagi ise välja mõelda.

Näiteks saan tuua ühe väga toreda inimese, kes on päriselt ka üks sõbralikumaid, toredamaid ja armsamaid inimesi üldse, keda olen kohanud. Tal on igas mõttes nii kuradima kehvad ajad, igatpidi. Ja ma lihtsalt ei taipa, mille kuradi pärast peab elu niimodi ajusid n**sima ja kõik hädad korraga niivõrd toredale inimesele pangega kaela kallama? See on ausalt nii ebaaus! Ma teeks ausalt peaaegu vist kõike, et see inimene saaks omal asjad paremaks, aga mul pole õrna aimugi mida peale hakata..

PS. ma ei kavatsegi kuulda kellegi käest juttu, et a la ''Linda issand jumal, miks sa oma blogis masetsed koguaeg, sa.....''. Sorri noh, hoia enda teada sellised kommentaarid, aitäh! :))))

I'm so out! Ma reaalselt ei osanud ette kujutada, et peale edukalt läbitud neljade-viitega lõpetatud põhikooli on mul gümnaasiumis vahepeal nii raske toime tulla või üldse midagi aru saada. Kuna oma koolijamadega teid koormata ei taha, siis esitan enda küsimuse juba kohe alguses ära: Kas leidub kedagi minust vanemat, kes saaks ja oskaks mulle mõnikord matemaatikat seletada, mõne teema puhul isegi ehk ka veidi reaalselt õpetada? Paide Gümnaasiumis oli mul matemaatika kõva neli, aga praegu olen ma suhteliselt kolme seisus, kuna ma tõsimeeli ei saagi tunnis kuigi midagi aru..mis on küllaltki masendav, et see sinnapaika jätta. Seega palun, kui oled võimeline mõnikord maksimaalselt pool tunnikest enda ajast mulle pühendama, palun ole kallis ja anna mulle endast teada (siin kommenteerides, minu blogi facebooki lehel või minu isiklikus facebookis)!

Järgmisel nädalal hakkab lõpuks minu valikaine, milleks on pilliõpe ja hääleseade. Khuul jees! Õpitavaks instrumendiks võtsin muidugi kitarri, loodetavasti gümnaasiumi lõpuks olen nii mõnegi asja omandanud, et midagi palju paremat kitarriga korda saata kui praegu minu võimsuses. Hääleseade on juures puhtalt soololaulu arendamise pärast. Kujutan ette, et õpetaja suudab mulle selgeks teha nii mõnegi erineva tehnika (kui ta närvid vastu peavad), mis tulevad laulmise juures vägagi igatepidi kasuks.

Peale Pärnusse õppima tulemist ei ole ma ka koorilaulu kuhugi nurka visanud (pfff, miks ma peakski? :D). Lisaks koolis lõõritamisele laulan ma nüüd ka Toomas Volli kooris Argentum Vox. Te ei kujuta ette, kui mõnus on üle pika aja jälle kooris lauda, kui pole seda umbes sada aastat teha saanud. Aga ma olen ülimalt rahul, et ma seal olen. Kooriliikmed tunduvad olevat ka kõik üli chillid, aga vot asjalood on nii, et ma nimepidi tean ainult kahte tüdrukut. Üks neist on minu sugulane, teine minu koolikaaslane. Võimalik, et kooris on veel Koidula õpilasi, aga ma ei tunne sealt rohkem kedagi, seega ma ei saa kuidagi oma oletusi hetke seisul kinnitada ega ümber lükata :D Ma loodan et see olukord peatselt muutub, sest ausaltöeldes natuke veider on istuda seal inimeste keskel kaks korda nädalas ilma, et kellegi nime teaks.

Vaadake kui ilus ilm täna koju minnes oli

Nimedest rääkides..soovin iseendale iga päev õnne, kui mõne paralleelklassi õpilase nime ära õpin. Reedel sai küll vääääga paljudega juttu räägitud, aga kuna mu mälu ei ole just kõige teravam nimede meelde jätmises, on nimed meelest täitsa lännud :D Ma loodan, et keegi isiklikult ei võta, kui ma ta nime ei mäleta, sest ega ma siis meelega. Praegu tuleb kenasti meelde, kuidas paar esimest nädalat iga jumala hommikul ja vahetunnil enne tunde klassikaaslaste nimesid pähe tuupisin, lõpuks meelde! Peaks vist sama taktikat ka teiste kümnendike peal kasutama hakkama..

PS.mul on ilmselt mingid eriti imelikud kirja- ja stiilivead praegu sees, aga mul absoluutselt pole viitsimist enam seda kogu teksti läbi lugeda :P

Eelmine koolinädal möödus retsi saatel, ma küll püüdsin, aga nautisin seda toredat nädalat niivõrd palju, et ei suutnud kohe kuidagi teie kõigiga seda kõike siin jagada :D

Kui nüüd aus olla, siis veel paar nädalat tagasi tuli rebaste retsi peale mõeldes kananahk peale, mul polnud õrnematki aimu sellest, millised on minu kooli G3 õpilased, kas nad on toredad, äkki on nad kurjad, vahepeal suutsin isegi sellele mõelda, et võibolla on üldse kõik minust liiga erinevad või midagi taolist..

Õnneks ma arvasin või mõtlesin valesti. Kõik kaheteistkümnendikud, kellega kokku olen puutunud, on nii toredad ja sõbralikud, polnud kordagi sellist tunnet, et keegi oleks kasvõi natukenegi kuri. Ei oska öelda, kas sattusin kõigi ette just sellistel hetkedel, kui neil hea tuju oli või teine võimalus on see, et nad lihtsalt ongi kõik nii chillibillid. Pooldan rohkem teist varianti! :D

Oh yeaaah, kui saaks, kordaks heameelega seda nädalat uuesti. Täna hommikul enne esimest tundi oli kuidagi väga imelik koolimajas olla, muidu oli iga päev kell 8.00 kooli ees rivistus ja hommikuvõimlemise moodi trall, täna enam polnud :(

Negatiivseid asju retsist? Vastus on kindel ei! Jumalad olid kõik nii toredad ja sõbralikud (siiamaani on), korraldus oli väga vahva, päeva tegevused olid vinged, samuti veendusin ka selles, kui armsad on lisaks minu enda klassikaaslaste ka minu paralleelklasside õpilased (nii palju kui juhtusin kellegiga juhuslikult rääkima). Järgmiseks missiooniks on lennukaaslastega tutvumine, kui ma juhuslikult pole juba jõudnud päris kõiki ära hirmutada :D

Retsimise nädal lõppes reede õhtul koolimajas klassikavasid esitades, vahepeal olid ka mõningad mängud, kõige tipuks muidugi ka disko (for real, kõik peale mõndade üksikute tantsisid) :P

Jube tore oli kaasa laulda, tantsida ja klassikaaslastega aega veeta. Jep, isegi mina sain oma jalaga kuidagi tantsitud, ma täpselt ei tea kuidas, aga sain. Tantsimisega ei teinud kuidagi jalale liiga, alles mõne tunni pärast, kui bussi peale jooksin (oleksin muidu maha jäänud), suutis mu põlv peaaegu tagurpidi ära käia...mmmmmmm yummmmmy :D

ARMY temaatiline päev
(otsaette on tegelikult ''Hanna'' ka kirjutatud)

PS.See pilt oli tegelikult pühendatud minu jumalale, Hanna Gretele, aga kuna mul endast retsi nädalast paremat üksikpilti pole, jagan seda ka siin :P

Mul on olnud aega tervelt kolm nädalat tutvuda oma uue kooli, õpetajate ja klassikaaslastega. Võin julgelt öelda, et praegune mulje koolist on vägagi hea. Klassikaaslased on toredad ning sõbralikud (ja ülitargad), iga aineõpetaja teab täpselt ja põhjalikult õpetatava aine kohta.

Õppetöö hakkas meil suhteliselt kohe täie rauaga, seega vaba aega on täpselt nii palju, et kui hästi tahta, jõuab parematel päevadel peale kodus õppimist kümne ajal magama. Rütm on praeguseks juba peaaegu paika loksunud. Hommikul kell kuus on äratus, uni tuleb 8-9 ajal õhtul, magama jõuan 22-23 ajal.

Ma ei oska nüüd öelda, mis see päriselt on, aga ma tunnen, nagu mul oleks praegusel ajal mingisugune sisseelamise-stress. Olen niivõrd ehmunud sellest tohutust õppimise tempost, ei tunne ennast mõnes aines (lihtne näide: matemaatika) millegi pärast üldse kindlalt. Aju lihtsalt ei suuda seda kõike ära seedida, alles jääbki peas ainult üks puder ja kapsad.

Eelmise koolinädala lõpupoole oli meil matemaatika kontrolltöö. Ütleme nii, et see ei läinud päris nii, nagu ma oleks tahtnud, ma ei taha teadagi, mis kõveriku hinde ma selle eest saan (loe:kahe)...raske oli..ei ole siin kübetki liialdust, ausalt! Iga juhul, töö tööks...peale selle töö tegemist, ka isegi veel järgmisel päeval mõtlesin aina sellele kontrolltööle, kui halvasti saab ühte asja teha..selline ülimegahüübernõme tunne tuli sisse, selline kurb, ärritunud, segaduses..Niisugune tunne, et mida paganat ma siin Koidula-tarkade-koolis teen?? Appi te ei kujuta ettegi, millised ajugeeniused mu klassikaaslased on (ausalt, praegu ma ei pinguta ka üle!)!! Tunnen ennast nende keskel suhteliselt hariatult, kes on kuskilt teistele tundmatust kohast Paidest välja hüpanud ja kes püüab nüüd suurema linna riigigümnaasiumis hästi toime tulla, et arstiks saada. Ma praegu naeran enda üle, sest:

1) Kuidas minust arst saab, kui ma juba praegu endaga toime ei tule? (kool on kestnud ainult kolm nädalat!!!!!!!!!!!!!!!!!!!)

2) Ma nii kuradima palju kardan kevadisi eksameid (meil on iga õppeaasta lõpus kolm eksamit)!

3) Sain just aru, kui suur põdeja ma olen :D

Peaks vist ennast kokku võtma ja mõistma, et gümnaasiumi algus EI PEAGI kerge olema! Ei tohiks rasketel asjadel oma mõistuse üle kontrolli võtta, sest ma olen Linda, kes tuleb endaga toime, vahet pole kui nigel olukord ka poleks, eksju :D! Pean vist lihtsalt asja kuidagi positiivsemast küljest vaatama ning lõpetama lõpuks ennast oma klassikaaslastega võrdlemast!!! Ennast teistega võrdlemine on mu üks suuuuuurimaid miinuseid (peaks vist üle saama sellest lõpuks!).

Püüan sel nädalal võimalikult palju blogisse postitusi koolist kribada ja pilte lisada, sest käes on rebaste retsimise nädal! Homne päev koolis möödub pidžaamades ning hommikumantlites, koolikotti me ei aksepteeri, selleks on ju ometigi padjapüürid olemas..It's going to be fun!

PS. ma olen nohus, kurguvalus väikses köhas ja kõhuviiruses :P

Lubasin eile oma lugejatele (teile), et nüüd, tänases postituses jutustan teile suuremast juhtumist, mis ma juba selle nädala jooksul korda suutsin saata. Olete 24 tundi kannatanud ja piinelnud, ma lõpetan teie rahulolematused ning teen teie elu kohe huvitavamaks..

Liigun oma jutuga esimesse septembrisse. Hommikul, esimese tunni (matemaatika) ajal toimus G1 klasside (10. klasside) õpilastele pidulik aktus, kus pidas kõnet kooli direktor, kooli traditsioone tutvustas G2 klassi (11. klassi) neiu, kohal oli ka Pärnu abilinnapea.

Peale aktust läksid tunnid edasi. Matemaatika, füüsika, kehaline, keemia praktikum (meil on paaristunnid). Kõik oli tore, nagu ka eelnevad päevad, kuigi peaaegu pool füüsika tunni ajast vatrasin sellest, kuidas ma ikka kardan kevadel eksamites läbi kukkuda jne.
Peale füüsikat liikusime edasi kehalise tundi. Tegelikult hakkan kohe asjani jõudma, aga ma elan seda kõike kirjutamise ajal uuesti läbi ja ausalt, ei ole hea tunne..Tundi alustasime soojendusjooksuga, mis oli ligikaudu 600m pikk, olin veel marurõõmus, et täiesti rahulikult suutsin selle ära joosta, ilma miljoni pearingluse või muu säärasega. Kuna oli selle õppeaasta esimene kehalise tund, tahtis õpetaja meid erinevate harjutustega proovile panna ning näha, kui palju me joosta ja hüpata jaksame. Peale soojendusjooksu tegime kõik koos venitusharjutusi. Edasi liikusime staadioni murule, et diagonaalis erinevaid jooksuharjutusi teha. Harjutustes oli põhiliselt kõike, alates sääretõstejooksust, lõpetades erinevate jookse-ja-vahepeal-hüppa harjutustega. Edasi läksime asjadega rohkem hüppavamaks. Meie järgmiseks ülesandeks oli külg ees harki-kokku hüpates edasi liikuda.
Olin reas kõige esimene. Alustasin harki hüppega. Hüppasin harki-kokku-har...KRAKS! See häälekas ja nii kuradima valus kraks minu vasakus põlves oli surmavalt kohutav!! Olin pikali maas, piinlesin valus, ropendasin vist kümne aasta limiidi täis, sest nii kuradima valus oli (õnneks keegi vist ei kuulnud, igaks juhuks pärast vabandasin õpetaja ees kah selle pärast)! Kõik kuidagi kogunesid mu ümber, aga ma ei suutnud väga oma ehmunud klassikaaslastesse süveneda, kuna mul oli suur katsumus ennast kuidagi rahustada, et valu adekvaatselt üle elada. Mul oli kindel mõte peas, et nüüd on kõik, põlv pooleks ja siit enam ma ei tõuse. Paari minuti pärast, kui kõige rängem valu oli veidikenegi vaiksemaks jäänud, proovisin oma vasakut jalga liigutada ja....see liikus! Te ei kujuta ettegi kui õnnelik ma olin!
Muidugi kahe klassiõe abiga transportisime mind kooliarsti juurde, kes oli muide hullult tore. vaatas mu põlve üle, katsus, määris ja sidus. Soovitas ca kolm päeva kodus põlvel külma hoida ja määrida, kui peaks hullemaks minema, läheksin EMOsse. Kuna see põlv oli nii tohutult valus, otsustasin sellegipoolest keemia praktikumis ära käia ning peale seda kohe EMOsse suunduda, nii ma tegingi. Enamus aja pidin seal passima ja ootama. Paari tunni pärast väljusin EMOst kahe rohelise kargu ning saatekirjaga. Järgmisel päeval sain endale põlve ümber ka ortoosi. Vasakut jalga sirutada ega kronksu tõmmata ei saa (max 90 kraadise nurga alla). Suure tõenäosusega on tegu meniskivigastusega.
Seega hüvasti rahvatants selleks aastaks (suvel on tantsupidu :'( )! Põlv teeb siiamaani päris ränka valu, praeguseks on see ka paistes..''Lucky'' me! Ja mis karkudesse puutub...ma ei oska nendega käia ja ma ei taha ka nendega käia, eriti nõme karkudega tänaval liikudes on see, et kõik! räigelt vahivad, nagu poleks elusees ühtegi karkudega inimest näinud! Miks nii??

Esiteks, vabandust, et ma pole veel uue kodu ja kooli ja kohustuste ning muude asjadega teid kõiki kurssi viinud, ma püüan ennast tihedate ja väsitavate päevade kõrvalt edaspidi kokku võtta! Esmased vabandused edastatud, asun siis asja juurde :D PS. Mac, ma nägin su postitust.
Ma alustan kolimisjutuga (mitte just minu lemmikosa), seega teen sellega lühidalt. See oli minu jaoks emotsionaalselt suuuuht raske. Okei, kes mind ei mõista, ma siis võtke teadmiseks, et Paides ma olen kogu oma eelneva elu elanud..sündisin, käisin lasteaias ja koolis (põhikooli lõpuni), kas see on piisav põhjus? :D
Päev enne Nõmme minemist istusin oma maja ees kiigel, kell oli umbes üksteist õhtul. Mingi ime läbi oli selline mõnusalt soe selge tähistaevaga ilm. Millegipärast läksid mõtted järgmise päeva kolimisele ja selline nõme kurb tunne tuli peale. Samasugune tunne oli mul samal päeval asju kottidesse pakkides. Eriti imelik oli kapitäis riideid kohvrisse panna, et järgmisel päeval Paidest naaksu tõmmata.

Asjad sain ära veetud, aga õiget tunnet ikka päris polnud (1.päeval)

Nõmme jõudes panin oma asjad tuppa (kitarri ei saanud ka mingil juhul Paidesse jätta :D), sõin ja kuna ma tahtsin olla veidi omaette, laenasin Joosepilt ratta ja sõitsin veidi mööda linna, hiljem ka mööda metsa ringi (leidsin hea pohla-rohke koha ka).

29. augustil hakkas Pärnu Koidula Gümnaasiumi õpilastel kool. Esimesel päeval oli küll ainult klassijuhatajatund, kus oma õpetajaga tutvusime (meie õpetaja on megatore :D). Koolist otseselt on mul veel tiba vara rääkida, kuna mul on olnud alles mõni üksik õppetööga koolipäev. Esmamulje on vägagi hea, ainult matemaatika pärast muretsen päris palju! Kuna meie kool on päris tugeva tasemega, siis juba sel kevadel on kümnendikel kolm eksamit (minu, BK suunal eesti keeles, matemaatikas ja inglise keeles). Kord on juba nii, et kui kukud ühest neist eksamist läbi (eksamit saab minu mäletamistmööda teha kaks korda), oled koolist välja arvatud. Samamoodi on see ka 11. klassi lõpus. Nüüd võite kolm korda arvata, mis ma arvan, kas lõpetan üldse kümnenda klassi ära või mitte...päris tõsiselt, olen tohutult mures sellepärast, sest äkki ma ei saa hakkama ja kukungi koolist välja ning pean kutsekasse ehitajaks õppima minema :(
Klassist niipalju, et mul on ülivinge klass, kuigi paljud teised muudest koolidest ütleks lihtsalt, et me oleme klassitäis nohikuid, mis tegelikult päris tõele ei vasta :D See on ülilahe, et päris mitmed minu klassist tahavad saada arstiks, loomaarstiks ja igasugusteks muudeks asjadeks, milles keemia ja bioloogia suurt tähtsust omab. Kuigi jah, praegu on mul selline tunne, et kõik klassikaaslased on megatargad ning mina olen see ainukene loll kes teistest erinedes ainult paaris aines tugev(am) on..lihtsalt klassi noob :D

PS. Meie koolitoit on ka väga hea!

PSS. Ega mul on selle nädala jooksul paar juhtumit ka juba olnud, aga nendest juba homses postituses. Ütlen lihtsalt eelsõnana seda, et võtke Macist õppust ja, võimalusel ärge üldse sportige! :D

Võtsin ennast nüüd üle mitme aja kokku ja otsustasin solfedžo algteadmisi õppima hakkama. Otsisin igasugused leheküljed teooriate ja näidetega uuesti välja. Umbes tunnikese materjali põhjalikult mitmeid kordi läbi lugedes ning lolli näoga mõtlema jäädes sain ma aru sellest, et minu puhul on ilmselt ainult kolm võimalust:

1. Solfedžo on täiesti haigelt julm raketiteadus, millest ei olegi võimalik aru saada (mitte kellelgi)

2. Ma olen selle jaoks lihtsalt liiga loll (milles ma ei kahtlegi)

3. Ma pean lihtsalt edasi elama selle teadmisega, et ma ei saa seda kunagi selgeks (mis on vägagi tõenäoline)

Kogu lugemise ajal olin ma toooohutult süvenenud, kasutades kõiki oma ajurakke meelde tuletamaks, mida olen ka juba varem kuulnud, et lihtsam oleks. Seega jah, solfi teooriat olen ma ka varasemalt uurinud, et midagigi aru saada, aga ei! Ma reaalselt mõtlen, et kuidas see kõik on võimalik endale veel selgeks teha? Rääkimata pähe jätmisest! Ausalt, minu aju on nii koos kui koos+lisaks sellele olen ma endas täiega pettunud. Ja ma kavatsen nii kauaks alla anda, kuni ma endale õpetaja leian (ja mul pole õrna aimugi, kust kohast või millal).

Ma just praegu üle mitme tunni suvatsesin aknast välja vaadata..miks õues juba kottpime on? :D Jõulud hakkavad tulema? Nope, kõigest kooliaasta koputab uksele. Kusjuures mul hakkab nüüd vist juba vaikselt see lihtne uue-kooli-ja-kodu-ja-elu värk kohale jõudma (rõhk sõnadel ''vist'' ja ''vaikselt''). Nädalavahetusel on juba oma kodinatega Nõmme minek...aga antud hetkel on mul üks pisikene probleemikene..Kuna ma tahaks eriti esimesel koolipäeval vähemalt hea esmamuljegi endast jätta, peaks ma ju idee poolest ka normaalne välja nägema (mille täideminemises ma sügavalt kahtlen). Seega, mis imeriided ma endale selga veel peaksin panema? Kleidi+sukad+baleriinad? Mustad teksad+pidulikum pluus+baleriinad? Arvestades asjaolu, et mul pole ühtegi rabavalt ilusat kleiti, ega megakaunist pidulikumat pluusi, siis ma lähen lihtsalt riieteta või kanakostüümiga, väga vahet ju polegi.

Ma räigelt kardan seda, et ükskõik kui tavaliste või normaalsete riietega ma ka ei läheks, näen ma teiste kõrval välja nagu totaalne maakas või lihtsalt kartul. Seega ma ootan teilt ideid, sest mul on mõistus otsas.

Ainult üks nädal veel ja mu elu muutub täielikult! Esmaspäeval algab uus kooliaasta, mis kohe päris korralikult muudab mu ennist ja veel ka praegust elu. Alustades täiesti uuest koolist, lõpetades uute inimeste ja koguni uue elukohaga.

Kui küsida minult, kas ma kardan ka, siis mu vastus on ''jah''! Ei, ma ei karda oma praeguse elu täielikku peapeale keeramist, lihtsalt see kõik on alles nii uus ja värske olukord, et ei ole veel õieti jõudnud kõigi nende asjade peale mõtlemisegagi ära harjuda. Alustades juba sellest, et ma pole kunagi pidanud kooli ajal olema kodust nii kaugel (Paidet pean silmas). Kuna lähen Kilingi-Nõmme elama (Pärnusse ei leidnud elukohta :( ), siis see tähendab ka minu jaoks totaalselt teistsugust elu. Nimelt kooli minemiseks pean igal hommikul sõitma bussiga ca 40 minutit. Ei, ma ma pole selle tõttu grammigi nördinud, pigem on see alguses lihtsalt harjumatu. Paides oli minu kodu koolist (Paide Gümnaasiumist) nii ''kaugel'', et kui ärgata üles 10 minutit enne tundide algust (nagu mul ikka kombeks oli), jõuab hea tahtmise korral väga hästi hilinemata esimesse tundi. But not anymore!

Veidi naljakas on see, et kui kooliaasta sees keegi peaks küsima minu käest: ''Kus sa elad?'', siis mida põrgut ma vastama peaks? A la ''Ah, tead ma siin nädala sees elan Nõmmes, vahepeal maal ja ülejäänud aja Paides..'' Mul ei ole ideid :D See ''pisiasi'', et ma reaalselt hakkan nüüd Kai ema juures elama, ei tähenda seda, et ma Paidet oma päris koduks enam ei peaks. Paide on ja jääb mu koduks, nii kauaks kuni ma ülikooli ajal endale mehe leian :D Saladuskatte all võin öelda, et mul pole isegi plaanis kedagi otsima hakata, elus on muudki huvitavat, kui mingid kutid (liiiiiiiiga palju probleeme).

Ma tegelikult tahaks juba megapalju oma klassikaaslasi ja teisi kümnendikke näha, ma küll täpselt ei tea miks. Ma lihtsalt niiväga loodan, et seal on paljupaljupalju toredaid ja rõõmsaid inimesi. ''Mida rohkem toredaid emotsioone, seda lihtsam ning lõbusam on ka õppida ja suhelda''.

Olen kodus tasapisi (okei päris palju) vaadanud ja mõelnud, milliseid valikaineid endale võtta, kuna noh, nii või teisiti tuleb seda ju lõpuks teha. Ma pakun, et norm oleks võtta maksimaalselt kaks-kolm valikainet, aga mulle pakuvad nimekirjast huvi lausa 6 valikainet (+Tartu Ülikooli teaduskool). Tegelikult kui ma väga tahan, siis suudan oma nimekirjast asju välja kärpida küll, lihtsalt ootan koolini ära ja kuulan uudiseid, kuidas see värk üldse käib (kui palju valikaineid peab minimaalselt olema ja kuidas kõik toimib, et ajaliselt jõuaks jne).

..Ausaltöeldes tegin ma enne selle (praeguse) lõigu kirjutamist ligikaudu poole tunnise (planeerimata) mõttepausi. Mu peas on sadamiljon erinevat mõtet, nii kooli, elamise kui ka praeguse kohta, aga seda kõike on niivõrd palju, et ei saa ega oskagi kõike kirja panna. Mõnipäev on isegi kohati (lühiajaliselt) selline abituse tunne, tunne, nagu peaks samal hetkel tegema midagi muud, aga ei saa (egane, jep, ma tean). Need on sellised asjad, mida tahaks tohutult kellelegi rääkida, aga sisetunne ei lase seda teha. Tegelikult on täiesti olemas see ''üks inimene', kellele ma räägiks kõigest, aga paraku asjaolude tõttu ei ole seda võimalust :( See on see tunne, kui sind valdab koos samaaegselt mitu, täiesti erinevat emotsiooni, nagu näiteks: rõõm, kurbus, elevus, pettumus, segadus, huvi, masendus?, ootus..Selline postituse lõpp ei olnud absoluutselt kuidagi planeeritud, lihtsalt selline mõte tungis pähe ning pühkis ideed eelnevalt kirjutatud teemast kõrvale

.. :)

Kuna eelnev nädal oli täis tohutult palju positiivseid emotsioone, ei saa ma kohe kindlasti midagi jagamata jätta. Nobedamad blogilugejad on kursis minu tripiga Võrumaale rahvapillilaagrisse, mida ootasin tublid kaks aastat (enda mäletamistmööda vist mingiaeg mainisin).

Päev enne laagrit sõidutasin ennast väikse maakonnabussiga (ja kohvri ja kitarrikoti ja suure madratsiga) Maria juurde, et vahetult enne laagrit meid mõlemat ekstramõnusasse folkmuusika meeleollu viia. Õhtu (ja öö) möödusid suures osas muusika ja laulu saatel+saun. Tol hilisõhtul oli ka maagiliselt mõnus ilm mil taevas oli selge, tähed särasid ning õhk oli parajalt soe/jahe. Hommikul läksime koos laagrisse, jeii.

Pisike hetk lõpukontserdist

Laagripaika kohale jõudes tervitas meid vihmake ja mõningad inimesed, kes olid samuti varem kohale jõudnud ning ootasid juba koos meiega koolimajja sisselaskmist. Antud hetkel tundsin ma kohalolijatest ainult Mariat ja tema ema, teisi polnud ma elusees isegi mitte näinud, ainult Maria juttude põhjal olin kuulnud, et tegu on väga lahedate inimestega (selles veendusin juba lähima tunni aja jooksul, kui inimesi kogunes järjest juurde ja juurde ning kõik majja sisse lasti ning ma inimestega suhelda sain).
Kuigi mitmeid aastaid laagris koos olnud ''punt'' oli minu jaoks täiesti võõras (nagu ka mina neile), võeti mind väga kiirelt omaks, mis andis väga hea ja vaba tunde (mulle tohutult meeldivad sellised inimesed!), ma ei pidanud ennast kuidagi tagasi hoidma ning sain olla ''mina ise''. Esimesel päeval toimus kerge sisseelamine uue laagri, uute inimeste ja uue olukorraga, mis olid kõik megapositiivsed! Õhtul esinesid kõigi rõõmuks kõik pilliõpetajad, kes tegid mõnusa mini-folk-kontserdi. Kontserdist üks lugu ka videona. Ülimõnus!

Järgmisest päevast läks kogu elu käima. Igaühel hakkasid oma idividuaal-pillitunnid, peale seda rühmatunnid ja mitu korda söömine nii laagri lõpuni välja kuni viimase päeva lõpukontserdini. Mina mängisin laagris kitarri ja võin öelda et tulin enda taseme kohta päris tublisti toime ;) Rahvapillilaagris lugude õppimisel on huvitav ja meeldiv asjaolu, et lugusid õpitakse kuulmise järgi, mitte noodist. See üks suur asi, mis mulle selle juures tohutult meeldis. Ei olnud ees mingeid punaselt ettekirjutatud reegleid ja norme, eriti see, et selleks et teha rahvamuusikat, ei ole vaja käia aastaid muusikakoolis, et tunda perfektselt nooti (kuigi solfi tajumine tuleb ikka kasuks ka). Asja võlu peituski meloodia kuulamises ja järelemängimises.

Rääkides sealsest seltskonnast, ei saaks ka suure tahtmise korral öelda midagigi negatiivsema poolset, sest inimeed (eriti minu toakaaslased ja õpetajad) olid marutoredad. Mul on tõsiselt hea meel, et ma endale sealt nii palju häid sõpru sain, kes on esiteks väga toredad ja chillid, teiseks neile meeldib samamoodi folkmuusika nagu ka mulle, kolmandaks pole nende seas selliseid usse, kes tahaks selja taga mingit s*tta korraldada :D

Iga päev õppisin midagi uut, suhtlesin kellegi uuega. See oli tõesti üks parimaid asju, mis mu elus kunagi toimunud on, kohe päris tõsiselt. Järgmine aasta kindlasti jälle, ja siis sellest veel järgmine aasta ja siis veel...

FOLLOW

Kirjuta mulle

Blogiarhiiv

LEIA FACEBOOKIST

Pages

Top Menu

Teatage väärkasutusest

About Me

Minu poolt jälgitavad

Sildipilveke

Linda kirjade piilujaid