Kuna mul tekkis hetk vaba aega, siis otsustasin sisustada selle blogimisele. Kuna täies hoos on käimas noortevahetus, siis pole siiani seda vaba hetke tekkinud. Alles hiljuti ma ka selgitasin seda oma postituses, mis see noortevahetus endast õige kujutab:

Kuigi noortevahetuse esimesed päevad on olnud täis tgemisi, on mu mõte praeguseks täiesti kokku jooksnud. Jah, üle pika aja, totaalselt. Võibolla on asi Sabines või Sohas, et nad otse minu läheduses istuvad. Uskuge või ärge uskuge (see on teie enda otsustada), aga kuna ma vajan kirjutamise ajal vaikust või leebet muusikat ning meie rääkimise ja naermise ajal on seda täiesti võimatu teha, lahendasime asja sedamoodi, et Sabinega teipisime endal sõna otseses mõttes suud kinni, sest muudmoodi me vait olla ei suuda. Sohaga oli asi kergem, tema hakkas oma raamatut lugema. Kuni praeguse hetkeni oli meie olukord kontrolli all, kuid lõpuks vaatasime Sabinega üksteisele otsa ja purskasime naerma...niipalju siis sellest.

Noortevahetus algas meil möödunud laupäeval, mil prantslased ja itaallased jõudsid oma bussidega meie tagasihoidlikusse linnakesse Eesti keskel. Kusjuures selle aasta noortevahetuses osalejad on võrreldes eelmistega kõige vingemad. Eelnevatel aastatel on alati olnud alguspäevadel probleeme kohanemisega, suhtlemisega. Samuti on olnud suured probleemid sellega, et enamus ''välismaallased'' ei saa hakkama inglise keele kasutamisega, kuid aja jooksul saab juba ka pelgalt kehakeelega hakkama.

Sellel aastal on asjad teisiti. Jah, meil on küll mõned, kes ei oska inglise keelt küllaltki hästi, kuid kõik on pidevalt koos ja suhtlus käib. Kes vähegi jälgib minu instagrami, siis on sealt suure tõenäosusega näinud pilti söökla uksest, kuhu oli peale kleebitud paber, millel seisis värviliselt kirjas: ''Have a great day Linda'' ning juurde oli ka lisaatud palju pisikesi südameid. Instagramis kirjutasin ka juurde: ''Canteen door in the morning... I like my secret friend''. Kes vähegi inglise keelt mõistavad, siis tekkis ilmselt küsimus, et kes on ''secret friend ehk salasõber''? Vastus sellele on veidi lohisev, kuid lühidalt ma seda lahti seletada ei oska. 

Salasõber on inimene, kes saadakse endale loosi teel. Kõik noortevahetuses osalejad peavad valima loosiga endale inimese, kelle eest nad noortevahetuse lõpuni hoolitsevad, mõnikord väikse kingituse teevad ning armsaid kirjakesi postkasti jätab. Jep, meil on igaühel ka postkastid, kuhu igaüks saab kirjakese jätta. Pildil on näide minu enda armsast postkastist (Kai, kui tahad pildikirjeldusi, siis kohe helista või kirjuta või joonista, do what ever you want to do).

Kuna me veedame siin nii mõnusasti oma nädalat, siis jagan meie suurepärasest eestlaste-itaallaste-prantslaste grupist pildi (keskmine valgeke on meie linnapea, tema meie grupis tegelikult ei ole) hihi 

Nagu lubatud, kriban oma toredast ja vahvast ja vingest seiklusest Laura wahmiiliga. Pühapäevasel päeval pidime suunduma oma miljoni koti ja kahe autoga Kilingi-Nõmme, et otsida sealt üles endale broneeritud metsamajake ja seal ennast mõnusasti sisse seada.

Enne seda, kui hakkan muljeid seoses reisiga jagama, räägin oma kadunud soki müsteeriumist. Jah, soki, tumehalli soki. Kui käisin viimati Tartus, ostsin endale 5 paari uusi sokke, nagunii oligi vaja, sest alailma kaovad need ära. Just pühapäevale eelneval päeval hakkasin usinasti oma asju pakkima, mil lõpuks jõudsin sokkideni. Kõik korras, asjad olemas, kuid panin tähele, et ainult tumesinine sokk on ilma paariliseta. Siis hakkas Sherlock tööle, käies sammhaaval läbi kõikvõimalikud kohad. Möödus 5 minutit, möödus 10 minutit, siis 20 minutit, aga sokki ma ikka üles ei leidnud. Kui oli täitunud 30 minutit, siis ma olin endas väheke pettunud ja loobusin. Kes veel viitsiks pool tundi ühte sokki taga otsida? Seejärel võtsin kätte ja tegelesin teiste asjade kotti toppimisega, kui järsku, üllatus üllatus, kätt korra voodi taha pistes leidsin oma kadunukese, oma tumesinise soki. Enda arust otsisin küll kõik kohad läbi. Äkki ta lõpuks lihtsalt tekkis sinna? Uhhh, ma vihkan kui asjad kadunud on!

Eniveis, kuidagi poole öö ajal sain oma asjad pakitud ja läksin magama, et pühapäev kiiremini tuleks. Tuligi. Keskpäeva ajal vedasin ennast oma kolme suure kotiga Laura ukse taha, mille peatselt ka kenasti autosse pressisime. Auto oli täiesti täis, auto tagaots oli minu mäletamistmööda ka tunduvamalt maadligi kui peaks.

Viljandist läbi sõites jõudsime lõpuks oma sihtpunkti, kus sättisime ennast sisse, natuke näksisime ning siis sättisime ennast kanuumatkaks valmis. Valituks osutusid mustad lühikesed püksid, must topp ja tulehall dressikas. Muidugi enne minekut panime endale peale ohtralt sääsetõrjet, et meid täiesti ära ei söödaks, sest vee läheduses on neid põrgulisi just kõige rohkem.
Kanuumatk algas suurepäraselt (kui välja arvata meie esimene kilomeeter, mil me juhtimisega hakkama ei saanud). Mina olin taga (tüürimees) ning Laura sõudis eesotsas. Ühe korra ka vahetasime kohti, kuid see oli ka ainult natukeseks. Kui saime tehnikale pihta, olime teistest kõige ees. Energiat oli kuidagi nii palju. Muidugi, me ei arvestanud sellega, et matk oli suhteliselt pikk (10 km) ning lisaks sellele ei olnud jões üldse voolu, ainult alguses. Kindlasti mõtlete, et ah, mis see ära ei ole..Ma võin kinnitada, et kui ma oleks veel pidanud paar kilomeetrit sõudma, siis lõppu ma oleks jõudnud mitu tundi hiljem. Käed olid lihtsalt nii väsinud, seega jõudu enam õieti ei olnud. Oh seda õnne kui me lõppu jõudsime. Njah, meil Lauraga olid püksid ja varukad täiesti märjad, pidime ennast ju matka ajal lõbustama, pritsimisega. See oli nii värskendav ja mõnus (kanuus olles), jõe pealt ära tulles oli järsku megakülm. Kuigi matk oli väga väsitav, nautisin ma seda väga! Hästi vinge oli! Siin ka pisike videolõik hetkest, mil me veel sõitmisest väsinud ei olnud.

Edasi suundusime tagasi oma tagasihoidlikusse majakesse, kus kibekiiresti ennast ära kuivatasime ja mõnusalt kuivad riided selga panime. Oh see tunne oli super! Kuna olime Kilingi-Nõmmes ja juhuslikult ka Kai oli sel hetkel oma ema juures külas, helistasin talle, seletasin kohta kus oleme ja saimegi kokku, noh, me Lauraga läksime ise kohale, sest Kai ei tahtnud oma suhkrust tehtud konte katuse alt välja, paduvihma kätte vedada. Sisse jõudes tervitasid meid kõik kolm numpsikut (Lucky, Aksel ja Dšännu). Kuna Janet ongi sellise rahuliku loomuga, siis mind tervitades oli Janet ka natuke äksi täis ja selline ''ouu jouu Linda'', aga kui läksime Kai tuppa, siis juba ta lamas rahulikult oma pesakeses. Lucky see-eest oma ülevast meeleolust lahti ei saanud, tema oli Laura süles ja kõrval ja musitas teda terve aja, awww.
Oma metsamajakeses Laura sugulaste ja perega terve ülejäänud aja sõime, rääkisime juttu, mängisime võrkpalli ja lauamänge, that's all. Ühel päeval käisime isegi metsamatkal. Mul oli küll väga tore! Teistel ilmselt ka. Selline mõnus chill olemine. Super!
Kolmapäevasel päeval läksime kõik laiali, ainult mina jäin Nõmme, et kunagi sealt Pärnu bussile minna ja sealt edasi maale Jaanipäeva pidama. Kuigi pika kauplemise ja palumise peale Kai siiski teisipäevaks enam Nõmme ei jäänud, ei jäänud mul muud üle kui üksinda Kai ema juurde minna. Jap, ütlen ausalt, ma ei julgenud alguses minna, kuid siis võtsin ennast kokku ja ikkagi läksin, Kai ema peab ometigi tore olema, ega Kai niisama selline rõõmupall ei ole. Koduaiale järjest lähemale jõudes nägin Kai ema aias seismas ja mulle lehvitamas. Läksin siis aeda, kus mind võeti väga rõõmuga vastu. Kuna Kai emal oli ka sõbranna külas, kellega nad aias rohisid, ütlesin, et las ma tulen ka appi, mis ma ikka seal toas passin. Selle peale, et öelda, okei, näe võta töökindad, sain kuulda hoopis mulle suunatud küsimust: ''Linda, kas Sa üldse söönud oled täna???''. ''Eeei, ole veel.''  Selle lause peale viidi mind kohe tuppa ja tehti söök valmis. See oli nii hea! Lõpuks ma siiski sain aega ka minna ja maasikad ära rohida. Kaju et maasikad veel valmis polnud :D Paar tundi hiljem, kui oli aeg lahkuda ja bussile minna, andis Kai ema mulle kaasa peaaegu paki minu lemmikkomme, aitäääh!

Mis ma siis selle puhkusereisi jooksul õppisin? Kindlasti seda, et Kilingi-Nõmmet võib ikkagi linnaks nimetada. Kanuutades tuleb alustada rahulikult ja mitte kiirustada (eriti kui jões puudub veevool). Kui tahad Kai ema aias aidata, siis enne ta pead laskma ennast kolm korda suuremaks söötma, enne ei pääse midagi tegema.

Kuna facebookis andis endast märku uus blogger, kes mõtles teha midagi teistsugust, nimelt intervjueerida blogijaid, nõustusin ka mina tema küsimustele vastama ning kuna ma juba sellega umbes tund aega tegelesin, siis jagan neid küsimusi ja vastuseid ka siin. 

1. Räägi endast veidi - kes sa oled? millega tegeled?

2. Kelle/mille jaoks sa blogid?

Enamjaolt blogin ikka iseenda jaoks, et väljendada oma mõtteid ja kirjutada üles põnevaid käimisi ja tegemisi (kuna mul on neid nagunii nii palju). Blogimise plussiks on muidugi see, et saad omi mõtteid teistega viruaalselt jagada. Mulle ka väga meeldib, kui olen maksimaalselt paar päeva jätnud blogimata ning juba võin näha oma facebooki postkastis (vihaseid) kirju, et millal see Linda lõpuks blogida kavatseb!? Sellest saab järeldada, et nii mõnelegi meeldib see mida ma teen ja kõigiga jagan. :)

Sellele küsimusele on alati väga lihtne vastata- muusika ja sport. Muusikaga, täpsemalt soololauluga olen tegelenud nüüdseks kokku juba kuskil 13 aastat, jah, alustasingi umbes siis kui rääkima hakkasin. Oma lauluhäälelt olen nende aastatega väga palju arenenud, kuid siiani pole kätte saanud seda tulemust, mida ma juba nii pikkisilmi ootan. Hiljuti sain ka endale kitarri, mida kodus olen harjutanud ja tuleb juba päris kenakesti välja. Spordiga on teema natuke teine. Kuna olen ainuke enda peres, kes jumaldab sporti ja treenimist, tuli spordiarmastus mulle peale alles kooliajal, kuskil paar aastat tagasi mil avastasin enda jaoks kergejõustiku trenni, kust ma enne üheksanda klassi lõpetamist ei kavatsegi ära minna. Inimene peab ometigi liikuda saama.

4. Mida arvad inimestest, kes teevad blogisi tasuta asjade eesmärgil?

Et saada tasuta asju? Kui inimesel on midagi vaja, mida ei suuda endale ise soetada, siis miks mitte? Kusjuures mina isegi väga pooldan seda, sest abi lihtsalt ei anta, seda tuleb küsida. Muidugi on sellel ka omad eeldused, et kuidas küsida. Küsides peaks jääma viisakas ja siiraks, mitte pealetükkivaks ja omakasupüüdlikuks. 

5. Kui vana oled ning millal on su sünnipäev? 

Noh, kui vana ma ikka olen. Sel kevadel, 21. märtsil sain 15-aastaseks. 

6. Mis oleks see üks omadus, mis peaks igal inimesel olema?

7. Millised blogijad on sinu lemmikud? Miks?

8. Mis on su absoluutne lemmik 'pick up line' lause?

Kusjuures nii absoluutset lemmikut ei olegi. Kuid praegu oma telefonist otsides leidsin ühe päris tabava: ''Is your face from Mcdonalds? Cause i'm loving it''

Seiklused Tartus jätkuvad. Kuidas siis veel sisustada vaheaja üksikuid planeerimata päevi muu, kui Tartuga, kui nii armsalt kutsutakse, ikka Linda tuleb ja aitab ja on. Kuskilt otsast pidi see lause nüüd loogiline tegelikult olema. Tegelt praegu on üks halvimaid aegu blogida. Põhjus on hetkel minu segases olekus. Ma ei saa aru, miks mu mõte nii sassis on, või kas ta üldse on sassis..ilmselt ikka on. Tegelikult mul polnud üldse plaanis kirjutada oma segasest enesetundest vaid hoopis oma järjekordsest Tartu tripist. 

Teisipäeva lõunal käisin silmaarstil, kus pandi mulle silmadesse pupilli laiendusvedelikku, ühesõnaga nagu juba nimest aru saada, siis see maagiline vedelik ajab pupillid jubesuureks, et arst näeks ilusti kontrollida. Ühtlasi teeb see ka silmanägemise päeva lõpuni väga halvaks, lugeda ei saa, ainult udukogu, see oligi asja juures nii naljakas. Mina olen alati lähedale väga hästi näinud, kuid nüüd järsku nägin ainult udukogu ning väljas pidin ringi käima nagu pilukas. Põhimõtteliselt siis enam-vähem silmad kinni, sest silmad ei kannatanud absoluutselt valgust. Arsti juurest buusijaama läksime empsiga koos, terve tee käisin ta käevangus, sest ma ei suutnud päikse käes oma silmi lahti hoida. Niisiis olingi selline poolpime. Bussi sisenedes ma ei saanud isegi aru, mis rahatähe ma bussijuhile andsin, kuid ma sain selle pileti ostetud ja oma koha leidsin ka üles.
Samal päeval, kohe kui olin Tartusse jõudnud, tuli Joosep mulle bussi vastu ning läksime poodi, et mulle sokid osta. Peale poodides tuiamist läksime Tasku keskuses olevasse hiinakasse, kus tellimus tuleb teha leti taga. Läksime siis ilusti oma tellimust esitama (pasta vürtsise kastmega ja mahl). Seisime seal Joosepiga kõrvuti,  leti taga meie vastas seisis kaks noort neidu (nii umbes 25 ringis blondiinid), kes olid ühtlasi ka letis. Veidi aega seistes panin tähele, et üks nendest neidudest jõllitab mu silmi, terve selle aja. Mõtlesin, et ehk jäi ta lihtsalt mõttesse vms, nagu ikka vahest juhtub...vaatasin ka talle silma, siis keerasin pilgu kõrvale, silmanurgast nägin, et ta ikka jõllitab mind, vaatasin talle uuesti otsa ning siis jälle kõrvale, kuni meie tellimus oli esitatud ja me lauda istuma läksime. Meie laud oli otse leti vastas, seega ma hüpriski hästi kuulsin, mida leti taga räägiti. Kohe kui olin saanud istuma, kuulsin leti tagant rääkimist, mille täpset sõnastust ma ei kuulnud, aga midagi räägiti et on suur ja pupillid, hetkeks vaatasin nende poole ning sel hetkel sain aru, et jutt käis minust, sest tüdrukud just selle ütlemise ajal vaatasid minu poole. Hahaha ma hakkasin naerma. Naljakas oli. Kujutate ette, inimesel on suured pupillid wauuuu!! Umbes minuti pärast möödus üks nendest meie lauast, et viia kõrvallauas olevatele inimestele süüa. Terve selle aja mil ta kõndis näoga minu poole, vaatas ta mu silmi. Siis ma hakkasin uuesti naerma. Tõesti naljakas oli hehee. Silmad on nii lahedad asjad.

Mul on nüüd päevad sassis ja ma ei mäletagi kas järgnev toimus kolmapäeval või neljapäeval või millal..Eniveis, kolmapäeva või neljapäeva hommikul läks Kai arsti juurde ja Joosep tööle, seega ma jäin üksi koju ja sain magada. Umbes kümne ajal ärkasin ja võtsin telefoni, et vaadata, kas keegi on mulle äkki kirjutanud. Mac helistas mulle hoopis samal ajal, kusjuures tal väga vedas, et ma just too hetk üles ärkasin ja telefoni kätte võtsin, sest tark nagu ma juba olen, olin õhtul pannud telefoni hääletule. Novot, võtsin telefoni oma unise häälega vastu, kui Mac mulle räuskas (oma metsiku hääle ja ''massiga''), et kus ma olen ja kas ma magan ja miks ma magan ja miks ma vastu pole võtnud ja mullmullmull. Lõpuks ütles ta mulle lause: ''Mine ruttu Kuperjanovisse, Kai ammu ootab Sind!!'' Ma sattusin segadusse, sest miks Kai ise sealt koju ei või tulla, aga laps nagu ma olen, ikka kuulan vanemate ja ilusamate ja targemate sõna ja vedasin ennast kohale. Kusjuures ma veel kõndisin sinna hüpriski kiire hooga, sest ma ei tahtnud et Kai peaks minu järel ootama.....ekole. Kuid kui jõudsin Kuperjanovisse, siis keda pole, pole koeraga Kaid, pole kumbagi neist, noh, tänks noh, ma nägin vaeva ja vedasin ennast kiiresti kohale ja teda tegelikult polegi seal, pettumus. Helistasin Kaile ja küsisin kus ta on, vastas mulle rõõmsalt, et: ''Aa, tsau, tule Riia tänava poole'' FAIN! Kaks valevorsti, Kai polnud veel bussistki välja saanud, little liars. Oli tore, saimegi LÕPUKS Kaiga kokku ja läksime korraks koju ning sealt edasi Lõunakasse. Chillisime poodides, ostsime borši jaoks asju, käisime riietepoodides ja loomapoes. Poodides niisama chillides leidsime meganunnu heleroosa pitskleidi. Proovides mõlemad neid selga, otsustasime, et need näevad seljas nii nunnud välja! Seega, me mõlemad soetasime selle endale, oleme kaks roosanunnut neidist (niinummi) *siia käib ingli smail*. 
Õhtupoole koju jõudes hakkas Kai tegelema boršiga. Lõhnad olid megahead, aga kui te vaid seda süüa saaksite. Isver, see oli nii tohutult hea! Nagu ma ka Kaile ütlesin, siis see on minu suppide edetabelis tugeval teisel kohal (vanaema kapsasupi järel), aga nagu ka räägitakse, siis vanaema toidule paremat olla ei saa, seega Kai on vägaväga hea kokk, uskuge või mitte, aga ma ei söönud varem boršši, kuid nüüd sai sellest järsku üks minu lemmiksupp, huvitav, kas pole?
Plaan oli tegelikult lahkuda Tartust neljapäeva õhtul, sest laupäeval oli vaja kimada perega Tallinnasse, õe lõpetamisele, kuid nii see päris ei läinud. Paar tunnikest enne minu bussi lahkumist ütles Kai, et ta oleks väga rõõmus, kui ma saaksin jääda Tartusse veel üheks ööks, võimalus on ju Paidesse minna ka varahommikul. Mina olin selle mõttega loomulikult nõus. Helistasin oma emale, rääkisin jutu ära, kuid ta jäi endale kindlaks, et ma võiksin ikka nüüd õhtul tulla, sest olime eelnevalt nii kokku leppinud. Seekord ma ei hakanud väga ka anuma ja paluma vaid mõistsin teda ja sellega oli meie kõne läbi. Siis mõtlesime edasi, et ikka võiks saada jääda, et jõuaks ju nii ilusti hommikul minnes. Kuna olime Kaiga kahekesi kodus, et tulnud meil midagi muud pähe, kui rääkida Joosepile jutt ära ja paluda temal minu emaga rääkida, ehk nii läheb õnneks...Nagu ma olin ka suhteliselt kindel, siis minu ema nõustus, ta nõustus. Jepiii! Väga super! Oma lisaaega kasutasime sellega, et läksime Mäkki einestama ning peale seda läksime koju jutustama. Nummi!
Ennast oma asemetesse sättisime alles poole nelja ajal öösel (pidin tõusma kell 6 hommikul). See lihtsalt läks nii. Seda aega pikendas veel see, et minu uni kadus täielikult ning kuna mina ööbin alati elutoas ja Kai/Joosep magamistoas, siis lühidalt öeldes olen ma üldse teises toas, eksole. Nemad seal vaikselt veel omavahel rääkisid, kuni mina hakkasin seal ümisema ja seletama ja lõpuks enda üle ka pisarais naema, vaimuhaige. Ärge küsige midagi, minuga oli kõik korras, aga uni oli läinud kuskile ära. Muidugi ma üritasin olla vaikselt, aga ma ei suutnud väga seda teha, uuuups, sorri :D Ma ei räuskanud seal tegelikult väga kaua, lõpuks jäin ikkagi magama.

Viimasel ajal olen ise omaette, koos sõprade ja vanematega rääkinud palju tulevikust ja edasistest plaanidest, tegemistest ja kõigest mis vähegi selle kõigega seondub. Juba aasta pärast võivad muutused alata. Mina lõpetan oma kodulinnakeses ära põhikooli ning suundun õppima Pärnu Koidula Gümnaasiumisse. Ilmselt nii mõnigi teist mõtleb, et kuidas Sa seda nii täpselt tead? Vastus sellele on lihtne. Olen mõistnud ennast jälgides, et kui ma vähegi midagi soovin saavutada ning mul on kindel siht silme ees, siis ma suudan nii mõndagi. Seda tõestas vägagi hästi möödunud kooliaasta (2014/15), mille lõpus olid hinded väga palju paremad, kui eelmisel aastal, mil olin vägagi hooletu ja hinnete koha pealt suhteliselt ükskõikne. Mind ei huvita see, et õppimise kõrvalt ma ei saa käia nii tihti väljas ja veeta kooliõhtuid koos sõpradega, selleks on ju nädalavahetused. On kindlasti palju inimesi, kellel selline asi (sõpradega chillimine) õppeedukust ei mõjuta, kuid mina nende seas ei ole, ehk ongi parem. Ma ei ole noor, kes huvitub alkoholist või tubakatoodetest, ma ei hooli sellest, et ma olen 15 ja mul pole poissi....What the hell ütlen selle peale! Milleks kulutada oma väärtuslikku aega millegile nii tühisele? See aeg tuleb, ei jää ta tulemata, milleks raisata oma nooruspõlve millegi sellise peale, ma ei mõista. Kuid muidugi mõista, igaüks teeb nii nagu just talle õige tundub.

Haridus. Haridus on elu alus. See lause on minu arust väga olulise tähtsusega, sest kui Sul on haridus, on Sul töö, kui Sul on töö, on Sul palk, kui Sul on palk siis järelikult on ka raha millest elatuda. Igapäevane, eks? Kerime nüüd veidi tagasi..Kui mina praegu, põhikooli õpilasena, sean endale sihiks, et tulevikus saab minust elupäästja, elude parandaja, kirurg, tunnustatud ja austatud kirurg, kes tuleb toime erinevate väljakutsetega. Kuna mul on seatud kindlad sihid, tean ka juba seda, mida ja kuidas teha, millele rohkem tähelepanu pöörata ja kuidas pühenduda. Tahan sellega öelda seda, et kuna ma olen juba praeguseks, kaheksanda klassi lõpuks seadnud endale valmis sellised sihid, on mul lihtsam liikuda oma unistuse poole.
Ma ootan väga seda aega, mil olen kolinud Pärnumaale ja asun õppima Koidulas, kuigi peab tõdema, et pelgalt see mõte, et jätan oma praeguse kodu (kus olen ka sünnist saati elanud) sinnapaika ja suundun elama kuskile mujale, on minu jaoks suhteliselt vastuvõtmatu, kuid edasi tuleb ju liikuda, ma ei saa igavesti jätta asju nii nagu nad parasjagu on. Kuigi ma salaja soovin, et keegi viiks meie kodu kuidagi Pärnusse, oleks palju kergem ja minu süda superrahul.
Ma väga suuremeelselt ootan ka oma keskkooli lõppu ning seejärel õpinguid Tartu ülikoolis. Ma tõsiselt ootan ülikooliaega vägavägaväga. Ma niiväga tahan juba kõike meditsiinist teada, oma teadmisi praktiseerida ja inimesi aidata. Isegi puhas mõte sellest ajab mind nii elevile. Mu praegune jutt ajab mind ka juba nii elevile, kuid ma ei tea, miks ma vaheajal juba mitmendat korda koolist ja haridusest räägin. Kas ma olen tõesti avastanud et haridus on üks paganama vinge asi..

Imesid juhtub. Jah, tõesti juhtub. Kas minuga juhtunu on ime või mitte..igatahes täiesti uskumatu. 7. juunil kirjutasin oma blogipostituse lõpus soovist, et tahaksin vägaväga endale kitarri, et ehk kellegil ikka nurgas seisab või on mõni helde inimene nõus seda mulle kasvõi ostma. Plaan oli küll hea, kuid ma ei julgenud midagi loota, sest kes ikka niisama lambist oma kitarri mingile suvalisele annaks? Ootasin, ei midagi..kuni järgmise päeva pärastlõunani, mil kirjutas mulle minu enda klassivend, kes rääkis oma isa juures Tallinnas nurgas nukrutsevast uhiuuest kitarrist, keda pole nende kolme kuu jooksul isegi karbist välja võetud. Meie kirjavahetust kohe on siin vaja jagada:

Klassivend: ''Tsau, ma lugesin su blogi. Otsid kitarri?'' 

Mina: ''Tsauki, jah :)'' 

Klassivend: ''Ma muidu endale soetasin ühe kitarri, mis on valget värvi ja 4/4 mõõdus, aga ma tellisin selle enda isa juurde Tallinnasse ja kui see kohale jõudis oli mul kitarri õppimise isu läinud ja see kitarr seisab seal juba 3 kuud. Kui sul on soovi võin selle sulle ära anda, sest see lihtsalt seisab seal.'' 

Mina: ''Päriselt räägid?'' 

Klassivend: ''Jah'' 

Mina: ''Issand, see oleks niiiii vinge! Ma ei suuda seda praegu uskuda! :D Muidugi mul on soovi!''

Nagu ka minu kirjastiilist arugi saite, siis ma olin niiiiii õnnelik ning ei suutnud seda sugugi uskuda, et mu enda klassivend annab oma kasutamata kitarri lihtsalt mulle. Ülivinge, muud polegi öelda. Siiamaani natuke ei suuda seda uskuda, kuigi kitarr on alates laupäeva hommikust minu kodus kasutuses. Kuna kitarr käes ja häälestatud, hakkasin ma usinasti kõike varasemalt õpitut kordama, otsisin internetist, Maria aitas, ise väga püüdsin, ning nüüd, juba kahe päeva möödudes oskan ma mängida kuute lugu, muuseas, üks nendest on sõrmitsedes (Mari Jürjens (Pokinen)-Paradiis). Umbes kaheksa laulu oleks tegelikult veel vaja ära õppida (noortevahetuse ajaks). Küll hakkama saan, ma avastasin, et kitarr on tegelikult nii lihtne instrument, ainult kannastust ja õppimishimu on vaja.

Minu kauaoodatud Käsmu tripp oligi ära. Ausalt, see oli seda väärt, oodata kontserti ligi kolm kuud järjest. Jep, võin ju tiba hullumeelsena tunduda, et ühte kontserti nii kaua ootan (kuigi alles veebruaris ju käisin ka Curly Stringsi kuulamas). Selline on see fännielu. Väiksemana ma ei saanud kunagi aru, et kuidas saab kedagi niiiiipalju fännata, aga vot saab. Ma siin endamisi mõtlen, et kuidas see küll võimalik on? Ja ma võin ühest asjast ainult rääkida ja rääkida ja rääkida. Okei, ma nüüd võtan ennast kokku.

Nagu te juba teate, siis eile, 11. juunil käisin Käsmus Curly Stringsi kontsertil, kuigi ma seda niiüliväga ootasin, ei olnud ma hommikul vara sellest väga vaimustuses. Varahommikul kell 11:00 pidin minema kooli, et läbi teha oma solistilaul, millega 20.juunil 9.klasside lõpuaktusel pean ka esinema. Plaan oli ärgata hiljemalt kell 9:00, et jõuaksin kõik asjad tehtud ja asi mutt. Nii libedalt see parakult siiski ei läinud. Mind äratas hommikul hoopiski üles (kell 10) lauluõpetaja kõne. Kuna ma magasin, siis oli mul ka korralik unine ja kare hääl. Kõne ise nägi välja umbes selline:

Mina: ''Jaaa''

Õpetaja: ''Tere, Linda, kas oled üles ärganud?''

Mina: ''Jaa, olen küll'' (valelik valevorst)

Õpetaja: ''Meil hakkab kell 11 proov, mäletad ikka?''

Mina: ''Jaa, mäletan''

Õptaja: ''Kohtume siis''

Mina: ''Jah, head aega''

Peale seda kõnet olin mina kohe voodist püsti ja tegutsesin (okei, esimesed 10 minutit istusin voodil). Kindlasti lugejate seas tekkis küsimusi, et miks õetaja selle pärast küll helistas? Vastus sellele on lihtne, ma olen maha maganud lugematu arv lauluproove ning kuna õpetaja ikka tahtis minuga seda proovi teha, siis oli kindlam mulle tund aega varem helistada, et ma ikka kindlat üles saaks ja kohekindlasti proovi jõuaks.

Käsmu ise hakkasime sõitma alles kella viie ajal. Enne minemist käisin veel tädi juures ära, kes punus mulle nunnu korvi pähe (terve pea on punupatsi täis, patsi alustatakse pea keskelt ja liigutakse ringe punudes järjest väljapoole). Selle patsi olin enda jaoks juba mitu päeva tagasi valmis mõelnud, sest ma tahtsin Käsmus sobituda keskkonda, selline folgistiil ja kuna ma ise folki hullult fännan, siis mis mind enam peatab? Lauralt olin veel laenanud nunnupunnu halli kampsuni ja roosad papud, mis sobisid oivaliselt minu ülejäänud outfitiga. Niii nummi, aga ega ma endast pilti tolpäeval ei teinud. Nüüd mõtlen, et oleks ju võinud..

Käsmus istub publik murul, igaüks oma murulapil. Kuna meie sinnajõudmine oli tiba raskendatud (seoses teetööde ja teereguleerijatega), oli sinnajõudes kõik paremad kohad võetud ja seepärast otsisime u 5-10 minutit endale sobivat kohta. Minu ainus kriteerium oli see, et ma kindlasti pean nägema lavale ja me ei tohi olla kuskil ääres. Lõpuks siiski leidsime päris hea koha, mis paiknes lavale piisavalt lähedal ja Curly Stringsi oli ka sealt väga hästi näha. 

Kontsert sujus nii hästi et nii hästi. Ülivinge oli!! Nii mõnus oli mere ääres sooja pleedi sees murul istuda ja kuulata Curly Stringsi ning nende laule täiest kõrist kaasa laulda. Uskumatu lihtsalt. Väga super! Folk on ikka nii mina, täiega mina. Võite kindlad olla, et kunagi on ka minul oma folkansambel, sest laulmisest ma nii või teisiti ei kavatsegi loobuda. Mis mul muud öeldagi, nii super oli. See lõppeb siin, ma hakkan ennast jälle kordama.

Kuna kontsertilt sai osta ka nende uut (lühi)plaati ''Elumäng'', siis nagu ikka, ma pidin selle endale saama. Ma seda plaati olin juba sellest ajast tahtnud, kui Eeva ja Villu meie koolis käisid ja Eeva mulle ütles, et neil tuleb küll uus plaat, suvel. Niisiis ma seda ootsin...ja ka sain. Ning üllatus üllatus, Linda sai kõigilt neljalt (Eevalt, Villult, Jalmarilt ja Taavetilt) ka autogrammi. Juhhuuu.

Öösel, poole ühe ajal koju jõudes olin ma niii väsinud, tohutult väsinud. Ma nüüd ei teagi, kas asi on selles, et öösel magasin vähe, või hoopis Käsmu reisist..Vahet väga pole, vähemalt üks asi on kindel, ma olin omadega niii läbi kui läbi, kuid kodus magama ma siiski kohe ei jäänud. Kuna meil on WhatsAppis selline tore grupivestlus, kus on koos väga toredad ja värvikad inimesed, siis veidi aega lobisesin seal ning seejärel külastasin Kai blogi ja lugesin tema uusimat postitust sellest, mida ta öö jooksul kõike korda võib saata. Sain jälle hea tujuga Truudi kaissu võtta ja tuttu jääda.

Minu mõte aktiivsest blogimisest oli veidi teistsugune, selgus, et isegi, kui on tegevust, seega on asju millest kribada, oled õhtuks piisavalt väsinud, et kohe ei jaksagi blogima hakata. Täna päästis mind mitte-blogimisest see, kui hakkasin mõtlema, kui tihti (võrreldes minuga) Kai blogib..ma ei saa nii mitme postitusega maha jääda, ma ei saa seda endale lubada (mitte et ma nüüd mingit võistlust peaks vms)..

Niisiis räägingi oma n.ö vabadest päevadest (polnud planeeritud tegevusi), mis muide möödusid mõlemad suuremas osas Laura kodukeses, ülejäänud aja (öösel) viibisin omas kodus magades ning seda ka kuni poole päevani (1/3 vaheajast peaks magama, kooliajal seda nagunii teha ei saa).

Meie sushi

Eile, päevasel ajal, kella poole kahe ajal (minu jaoks suhteliselt hommikul) andis Laura teada, et ootab mind enda juurde sushit tegema, sinna pidavat tulema veel ka meie sõbranna Sabine. Vedasin oma alles ärganud kondid Laura juurde, kus esimese asjana läksin nagu alati Laura kapi kallale, et sealt kamm võtta ja oma tuules sasitud kiharad sirgeks kammida...tõesti, nii on see iga jumala kord, seda võiks pidada lausa traditsiooniks. Mingi aeg tuli kohale ka Sabine, suure Cola ja krõpsupakiga, polegi ammu krõpsu söönud...Suhteliselt kohe vedasime ennast ka kööki, et kokakunstiga tegelema hakata. Algajad nagu me Sabinega oleme, ei olnud kunagi varem sushit ise teinud. Kuna kolme pea asemel oli meil ainult üks pea (Laura pea), siis mõtlesime, et omaloomingut tegema ei hakka ja teeme kõike nii nagu (riisi)paki peal öeldud on. Pakendi peal oli umbestäpselt nii öeldud: valad riisi kaussi, lisad sellele külma vett ja jätad u 10 min seisma (see ilmselt puhastab riisi), järgmiseks etapiks oli ära vahetada külm ja sogane vesi leige veega ning see potiga pliidile panna, ja oodata, kuni see keema läheb. Vesi läks keema... Pakendil oli märgitud järgmiseks etapiks seda riisi umbes 10 minutit hautada ja seejärel aurutada (mis vahe nendel kahel üldse on!?)...kuna me seda välja ei mõelnud, siis arvasime et need on üks ja sama asi, ehk siis hautasime/aurutasime seda kuskil 20 minutit (vist). Kuigi meie riis ligunes selle vee sees päris pikka aega, siis ta jäi ikka pooleldi kõvaks (praegusel momendil arvan, et oleks vist pidanud panema rohkem vett). Kurkide, paprikate, kala jms viiludeks lõikamine oli kukepea. Oma sushipõhjadele riisi ja muude komponentide panemisega ka meil kuigi palju raskusi ei tekkinud, oligi vaja ainult laduda ja seejärel rulli keerata, et Laura nendest rullidest saaks lõigata armsad tillukesed kettad, mida pärast oli hea süüa sojakastmega nommnomm. 

***

Täna ärkasin jälle poole päeva ajal üles (umbest paar minutit enne poolt kolme). Kompides voodi kõrvalt maast oma nutitelefoni, nägin et mul on päris mitu teadet Facebookis, WhatsAppis ja Skypes, nendele lisaks veel 3 vastamata kõnet. Vaadates oma sõnumeid ja teateid, nägin et Laura on mulle kirjutanud, see oli järjekordne küllakutse. Mis te siis arvate kas ma läksin? Muidugi läksin. Kuna kell oli ikkagi pool kolm, siis pidin kiirelt tegutsema et normaalsel ajal sinna jõuda. Tõusin voodist, tegin hommikused hügieenitoimingud, vahetasin riided, tegin süüa, sõin, panin koormate viisi kuivi nõusid ära omadele kohtadele, tegin prügikastid tühjaks ja asendasin puhaste kottidega ning tegin toad veel nii üle, et oleks silmale ikka ilus vaadata. Ja kujutate ette, mul kulus selleks kõigeks AINULT 1 tund. Minu puhul on see tõsiselt super ajakulu. Kuna mul selle kõigega läks nii kiiresti, siis jõudsin ka hüpriski kiiresti Laura juurde (kui nüüd aus olla, siis ta ei ela minust ka väga kaugel....nagu ka kogu ülejäänud linnarahvas...me elame siiski väikelinnas, eksole). Jõudnud järjekordselt Laura juurde, läksin ta voodisse pikali ning seejärel mulle teatati, et me nüüd hakkame pizzat tegema. Tänases pizzas kasutasime šampinjone, juustu, hakkliha, vürtsikat ketšupit, sibularõngaid ja tšillit. Ma olin alguses väga kahtlev, kas ma seda üldse proovidagi tahan, aga kui pizza oli lõpuks valmis saanud ning asusime seda sööma, siis sain aru kui hea see on..kujutate ette, mina söön seeni, uskumatu, ja see isegi vägaväga maitses mulle.

Pizza söömise ajal vaatasime multifilmi ''Up'' mille vaatamise ajal ma kaks korda kurbusest nutsin ja kümnetel kordadel südamest naersin. Kas asi on pelgalt tüdrukute tihedas tujudemuutustes või filmis? Ikka filmis...päriselu kohta ma ei kommenteeri. Kuna filmi lõppedes meile multikatest veel ei piisanud, siis vaatasime ka ära ''Mina, supervaras''. Seda ma nägin viimati mitu aastat tagasi, aga siiani olen sellest vaimustuses, see on nii armas ja tore ja naljakas kõik kokku, rohkem on see ikka naljakas, sest Minionid on lahedad :D

Juba varsti, varsti, nii täpselt kahe nädala ja kuue päeva pärast saab algust minu elu kolmas noortevahetus, mida ma juba vägaväga ootan. Kuna ma olen selles päris kindel, et enamus siin viibijatest ei tea, mis asi see noortevahetus on, siis siit teile sellest pisike tutvustus enne seda, kui järgnevast rääkima hakkan...
Noortevahetus on selline tore sündmus, mis toimub projekti raames ja toimub umbes nädal aega. Seal kohtuvad erinevate riikide noored ning jagavad ühteisega oma kodumaade kultuuri ning kombeid, lisaks sellele luuakse uusi tutvusi ja leitakse endale palju uusi sõpru. Noortevahetuse käigus veedetakse toredat aega kõik koos, käiakse erinevates kohtades, viiakse läbi erinevaid tegevusi, see tähendab omakorda seda, et noortevahetus ei ole pelgalt suvaline trill ja trall, selle käigus õpitakse ka palju uusi ja põnevaid asju. Igal juhul tasub alati osaleda, kui on võimalust!
Siiani on minu kogemused seoses noortevahetustega olnud ülimalt positiivsed. Ma olen saanud endale juurde mega palju lahedaid ja armsaid sõpru, kellest on nii kurb lahkuda, et nutan juba (kaks) päev(a) enne nende tegelikku lahkumist...Roger, Serkko, Sten, Soha ja Margit teavad seda vääääga hästi.
Kuna järgmine noortevahetus toimub juba õige varsti- täpselt kolme nädala pärast, siis olime Sabinega sunnitud (tegelikult vabatahtlikult) tegema selleks ka juba ettevalmistusi. Nädala lõpu poole saime Sabinekesega hommikul kell 11 kokku, et minna Vaarosesse ja tuua sealt kogu vajalik kraam (pabereid, veel pabereid, liimipulki, markereid ja pabereid), seejärel läksime noortekeskusesse, mis oli terve päeva ainult meie päralt, et saaksime segamatult tööd teha. Kuna tegelikult meil on veel mitu asja ette valmistada, siis alustasime tegevusega, mis nõudis meilt kõige rohkem aega: postkastide tegemine (teisteks ülesanneteks oli Eesti kultuuriõhtul meie poolt lauldavate laulude ettevalmistamine ja osaliste jagamine toimkondadesse). Ei, me ei kasutanud postkastide tegemiseks puulaude ja naelu, tegemist on hoopiski paberpostkastidega. Paberpostkaste oleme noortevahetuses alati kasutanud, need pannakse seinale, igal osalisel on oma personaalne postkast millel on ka tema nimi. Näiteks kuna minu nimi, siis minu postkastile on kirjutatud ''Linda'' ja kes tahab mulle kirjutada või mingi kingituse teha, paneb selle minu postkasti. Selline on traditsioon.
Tegime mis me tegime, kuskil 4 tundi tegime, aga valmis me need saime (kokku 23 ümbrikut, iga ümbriku peal veel selle inimese pilt ja meisterdatud riigilipp, kust ta pärit on). Võin julgelt öelda, et minu ja Sabine ümbrikud tulid välja kõige hullemad, sest me panime endast ikka õige jubedad pildid (meie postkaste näeb alles siis, kui tuleb postitus möödunud noortevahetusest, ehk siis alles hiljemalt 5. juulil)

Väike paberimajandus (P.S põrandal oli veel pabereid)

Ükspäev hakkasin jälle pikalt mõtlema pillimängule, ma ikkagi tahaks väga-väga õppida ära mõne muusikainstrumendi, näiteks kitarri, põhjuseks on juba see, et kitarr on mulle oma kõla poolest alati meeldinud. Kuna mul on olemas mitmed sõbrannad/sõbrad, kes kitarri mängida oskavad, oleks mul ka käepärast õpetaja võtta.... 

Tegelikult oli mul suur plaan selle aasta sees soetada endale kitarr, kuid kuna USA reisi, laagri ja veel mõninga tähtsa koha peale kulub hulganisti raha, siis olen pidanud sellest mõttest loobuma...Siit teile kõigile ka suur palve/väljakutse/abipalve...Kas Sinul endal või Sinu sõbral/tädil/onul, ükskõik kellel, ei ole juhuslikult üle ühte (vana) töökorras kitarri, mida enam ei kasutata ja lihtsalt seisab nurgas, et ma saaksin algul sellegi...või on äkki olemas keegi, kes tahaks selle mulle osta..Kui tõesti äkki leidub selline armas inimene, kes mulle sellise kingituse teeks, siis PALUN anna endast märku, ma oleksin niiii hüpeersuper õnnelik ja tänulik!!!

Ma olen jälle oma ülevoolavas tujus ning ei suuda tuima näoga kodus oma toas passida, võid pean ikka blogima. Tegelikult otsest põhjust nagu ei olegi, miks nii õnnelik jälle olla, aga see on minu tavapärane olek. Tegelik põhjus, miks ma selline jälle olen, on Curly Strings. Nad teevad mind niiii õnnelikuks jälle. 

Asi on selles, et juba täpselt nädala pärast, 11.juunil toimub käsmus Curly Stringsi kontsert, mida ma üliväga juba mitu kuud oodanud olen, kuid nüüd, mil kontsertini on jäänud kõigest üksainus nädal, lähen ma niiiii elevile ja tuju kisub jälle ülemeelikuks minema. 

Võibolla kes siin on veidi aktiivsemad lugejad, need mäletavad minu postitust sellest, kuidas Eeva ja Villu Talsi käisid meie koolis esinemas ja peale kontserti sain ka Eevaga rääkida ja sellest kuidas peale saalist väljumist ma terve vahetunni aja (ligemale 20 minutit) Kaile telefoni teel väljendasin oma kirjeldamatut rõõmu pisarate ja kõikide muude emotsioonidega. Sellest postitusest saite ka lugeda, et mul avanes võimalus rääkida Eevaga ja jutu käigus sain ka teada, et neil on sellel suvel tulemas uus plaat (seekord küll lühiplaat kuue lauluga), nimelt ma ise soovisin seda teada, kas võib oodata ka uut plaati, sest ma väga väga juba tahaks seda endale.

Täna, Curly Stringsi facebooki lehel chillides leidsin, et nad on avaldanud oma värske laulu- Elumäng ning lisanud ka info selle kohta, et uus plaat on väljas ja Käsmu kontserti kuulajad saavad selle ka sealt soetada. Ma juba nii ootan et see mu kodus oleks, plaat minu plaadimängijas...jeiiii. 

Curly Strings-Elumäng -selle lingi all on Curly Stringsi uus lauluke, mul on nüüd aega seitse päeva, et see endale pähe saada (ma tahan kontsertil ikka kõiki laule peast kaasa laulda). Vist ongi praeguseks kõik. Haa, ma juba tahaks näha teie nägusid, kui loete nädala pärast minu postitust Käsmus käigu kohta heheehehe.

Kõik need üheksa rasket ja piinarikast (tegelikult mitte nii väga piinarikast) õppekuud said selleks korraks läbi. Enam ei pea ärkama igal hommikul kell seitse üles, et pahura ja unisena ennast kooli vedada ja koolitarkusi ammutama hakata. Teile, kallid lugejad, tähendab see seda, et suvekuude jooksul ei pea te lugema enam ühtegi igavat postitust minu (mitte nii erilise) koolielu kohta, vaid saate koormate viisi juurde teadmisi minu käimistest, toredatest sündmustest, minu loodetavasti ülivingest reisist USAsse, kolmandast noortevahetusest, laagrist... Neid tuleb palju, ma luban. Kohe kui kuskil käin või midagi teen, kohe kirjutan, sest nagu lubatud, hakkan ma nüüd korralikuks ja truuks blogijaks.

Kuigi vaheaja puhul ongi just see kõige parem, et ei pea enam neid neetuid kodutöid tegema, otsustasin mina, et suve jooksul töötan läbi terve 9.klassi bioloogia õpiku ning õpin selgeks vene keele käänete tabeli. Kujutan ette enamike nägusi, kes minu plaanist kuulevad/loevad. Ei, Linda ei ole peast veel lollimaks läinud kui ta juba on, asjadel on ka omad kindlad põhjused: 

Nagu te juba teate, siis minust saab tulevikus arst või kirurg (küündin rohkem kirurgi poole). Selle suure sooviga on mul tekkinud oma nägemus tulevatest kooliaastatest..Aasta pärast, kui lõpetan 9.klassi oma süda-Eestis asuvas koolikeses, suundun õppima Pärnu Koidula Gümnaasiumi, kus on olemas mulle vajalik õppesuundsuund- loodussuund ehk bioloogia-keemia suund, mis hõlmab endas ka arstiteadust. Ootan juba vääääga suure huviga. Peale gümnaasiumi lõpetamist suundun edasi õppima Tartu Ülikooli, ikka arstiteadust. Sihiks on kätte saada kunagi ka doktorikraad. Oma nägemuses olen ma kunagi tuntud kirurg, kes on teinud väga paljusid inimesi korda, andnud neile tagasi elu tahte. Kui väga tahad ja püüad, siis saad ka!

Tegelikult ma vägaväga tahaks teada, mida minu klassikaaslased edasi õppima lähvad, ja kas üldse lähvad, ja kui lähevad, siis kelleks? Seda oleks küll väga huvitav kuulda.

Kuidas ma vahepeal ebaõnnestun, ainult ''natukene''..

Grupiselfi

Möödunud laupäeval toimus Türil Järvamaa laulu- ja tantsupidu, kus meie ka oma tagasihoidliku kümne paarilise rahvatantsurühmaga osalesime. Meie päev algas kella kahe paiku päeval, mil pidime minema ürituse toimumispaika, et teha läbi Tuljaku proov (meie rühm oli lihtsalt üks n.ö tagatantsijatest). Sellel päeval me oma tantse enam läbi teha ei saanud. Kella neljani tiksusime väljakul, sõime, punusime patse, kuni pidime minema väljakust eemale parki, kust sai alguse laulu- ja tantsupeo rongkäik. Ennast oma grupiga õigesse kohta seadnud ja rongkäigu algust oodates seisime ilusti oma grupiga koos, tegime enamuse rühmaliikmetega selfie ja ootasime edasi, rääkisime juttu, naersime...Kuni otsustasid Järva Teataja inimesed, et jube lahe oleks just meie juurde oma mikrofoniga tulla. Kahjuks või lihtsalt õnnetuseks olin mina just kõige rohkem nende pool, seega pandi just mind küsimustele vastama. Tuldi lähedale ja küsiti: ''Tere, Paide Gümnaasiumi rahvatantusrühm Siuh&Viuh, mis te siin täna teete?''. Kuna ma pole kunagi osanud niimodi järsku mingit kasulikku vastust öelda, siis vastasin: ''ee, tantsime''. Küsija natuke mõtles ja siis esitas järgmise küsimuse: ''Mida te siin täna tantsite?''. Mina siis mõtesin tublid paar sekundit, kuni vastasin õige originaalselt: ''Kolme tantsu...'' Siit kõigile õppetund, ärge tulge mind suvalisel hetkel intervjueerima, see lõppeb varem või hiljem katastroofiga.

***

Esmaspäevast-tänase keskpäevani toimus meie kooli iga-aastane laager Matsimäel, kus osalevad õpilased, kes on 4-6 klassidest, vanemad õpilased saavad minna abisse, kas grupijuhtideks, töötubasi läbi viima või lihtsalt tööjõududeks. Meie Damarisega olime seeaasta lihtsalt sõna otseses mõttes lapstööorjad, kes tassisid vett ja saagisid puid, vabal ajal lihtsalt chillisime ringi või aitasime grupijuhtidel oma tööd teha. Nii oli palju kergem, lihtsam ja vähem närvesöövam, kui olla grupijuht, kus sul on grupis ligi kakskümmend 11-13-aastast noort, kes kõik arvavad, et nii lahe on läbisegi karjuda ja mitte oma grupijuhti kuulata. Väga- (siin nüüd peaks olema ingli smail).
väga hull. Mulle kohe meeldib, kui lapsed sõna kuulavad

Öösel kahe ajal sai magama minna, polnud küll väga mugav, sest meie madrats oli kuskilt katki ja oli magama minemise ajaks peaaegu täielikult tühjaks läinud (kõva oli). Öö jooksul ärkasin paar korda ka üles, et panna endale riidekihte juurde, sest olgem ausad, metsas läheb öösel kuradima külmaks. Hästi tehtud...jäin magama...kuni hommikul kell pool kuus ajas mind üles 11-aastaste poiste kisa telkide vahel..Ma sain nende peale nii kurjaks, pistsin oma unise näo telgist välja ja ütlesin neile konkreetse häälega, et vaadaku mis kell on, teised tahavad magada (natuke tegin kurja nägu ka, lisaks oma unisele näole...kokku tuli unest pahur pluss veel pahur Linda). Selle peale nad läksid kuskile mujale seletama, mind nad igatahes enam ei häirinud. Lõõgastusin, võtsin Truudi kaissu, panin silmad kinni ja jäin kuulama seda maagiliselt ilusat varahommikust linnulaulu. Kägu kukkus, erinevad mitmekümned linnuliigid siristasid kõik omaenda laulu..lihtsalt super! Selle saatel jäin ka magama ja ka magasin niikaua kuni kõlas meie hommikuäratus (väga vali sireen, millest pea valutama hakkab).

***

Siitmaalt räägin mõningast muljest õudusfilmist ''Poltergeist'', mida käisin möödunud nädala lõpus kinos vaatamas. Kui Sa pole seda filmi veel näinud ja ei taha ette teada, mis seal toimub, siis on targem, kui Sa siit edasi ei loe...Kes teist on näinud filmi Insidious..küsin seda sellepärast, et Poltergeist oli hüpriski Insidiouse sarnane. Samamoodi oli seal astraalsusest juttu, samamoodi olid seal väiksed lapsed, suur maja, ebaloomulikud sündmused ja vaimude väljaajaja. Ainult et ma ei saanud täpselt aru, mis värk nende klouni-nukkudega oli, sest nad tegelikult ei olnud ju kogu nende sündmuste põhjustajad. Kogu kummituslikkuse põhjuseks oli see, et uus ja ilus rajoon oli rajatud vana surnuaia peale ning surnukehi ära veetud sealt ei olnud. 

Sellest, et rajoon oli rajatud surnuaiale, sai pere teada alles siis, kui nad olid juba sündmuste keskel. Muidugi siis, millal siis veel?? See oli päris creepy, kui filmis olev väike tüdruk kohe sisse kolides rääkis oma toas oleva kapiga mille uksed lahti ei tulnud, lihtsalt istus maas ja rääkis kapiga, tema vend sai kohe aru et see on väga veider ja pole normaalne, poiss oli ka esimene, kes märkas asjade liikumisi ja veidraid asju, aga keegi ei kuulanud teda, sellepärast pere kurjast ka ei pääsenud, vaid pidid leppima sellega, et nende väike tütar veeti kummituste poolt ära, kaugele, surnute maale. See oli seal ka päris creepy, surnute maal oli vägavägaväga palju surnuid, neid oli reaalselt seal hunnikutes, päris kole. 

Mis te arvate kuidas film lõppes? Et mitte kõike välja lobiseda, ma siin maal nüüd lõpetan. Film ise on veel kinodes, alati jõuab veel vaatama minna.