Juba neljapäev.. Veel üks päev ja juba ongi nädalavahetus (nagu seda oleks mega palju). Asi on tegelikult põhimõttes, ma saan jälle peaaegu magada. Okei, mitte väga palju, lihtsalt jälle on nädala lõppu kogunenud asjad mida teha. Küll on laager, siis plaanitud väljasõit ja peale seda veel esinemine... Mitte et ma viriseks, ei mulle tegelikult väga meeldib, kui mul tegevust jätkub, see kohe rahustab või ma ei oskagi öelda mis see täpselt on. Igatahes, ma ei virise. Tehke vähemalt nägu, et sellest sasipuntrast aru saite..

Ehk mäletate, kui kirjutasin nädala alguses sellest, kuidas vaheaeg selleks korraks läbi sai ja et algavad jälle koolipäevad täis väsimust ja magamatust. Kujutate ette, ma ei olnudki täna koolis väsinud. Mis ime see veel on, et Linda tunnis ei maga? (selle peaks meelde jätmiseks kalendrissegi kirjutama hihi). Tegelikult on neljapäev üks kole tüütu päev, noh mitte nii tüütu kui kolmapäev.... Neljapäeviti on ainult kuus õppetundi pluss koorilaul aga kolmapäeval seitse tundi..see on surm (tegelikult ma tahtsin sõna ''pluss'' märgina kirjutada, aga ma ei leidnud seda klaviatuuril üles, muig). Täna ma kooris ei käinud, ees ootasid kaks järelvastamist, nii uskumatu kui see ka pole, ma ootasin järelvastamist..Ma ei kujuta ettegi miks. Igatahes veider. Ahjaa, tuli meelde, ma ju olengi veider.

Mõte oli täna varem magama minna, aga vist tuleb seda mõtet mõni päev edasi lükata, ikka on vaja õppida ja õppida ja õppida. Tegelikult mulle ei valmista väga suurt muret homne inglise keele kontrolltöö, vaid referaat tööõpetuses, mis tuleb teha vabalt valitud rahvusköögi teemal........käsikirjas. Aitääääh õpetaja! :) Kujutate ette, internetiavarustest ei leia kõike seda infot mida vaja, kodus mul ühtegi selleteemalist raamatut ka ei ole.. Mõtlesin, et lähen täna kooliraamatukokku ja võtan seal mingi raamatu..sealt peaks ikka midagi leidma. Aga võta näpust, täna ei olnud (erandkorraliselt) raamatukogutädi kooliski. Uskumatu. Ma ei kujuta ette ka mis ma peale hakkan. Peast ma ju kõike seda välja võtta ei saa (ega ma tegelikult ei julgeks ega tahakski nii teha). Parema meelega teeksin referaadi mõnel meditsiinilisel teemal, sellest oleks mulle kasu ka. 

Kunagi õpetati tüdrukutele küll, et kuidas süüa teha ja kõik selline läbu, aga nüüd õpetatakse hoopis seda, mida ja kuidas keegi teine kuskil mujal sööb. Joosep tabas väga täpselt ära, kuidas meie peredes kunagi ilmselt olema hakkab: ''Mees tuleb töölt koju, loodab süüa saada aga võimsa õhtusöögi asemel saab lugeda referaati: "Põhja-Hiina traditsioonilised toidud"''. Vähemalt naine tõestab sellega oma mehele, kui haritud ta on ja et mees peaks olema vägagi õnnelik, et ta nii haritud neiu enda kõrvale on saanud (või midagi sellist).

Kas ma laiman kooli liiga palju? Ma loodan, et mitte, ma tõesti tõesti ei taha, et juhuslikult mõni kuri õpetaja mulle kaela hüppaks ja minuga pahandama hakkaks, et ''Linda, mida Sa õieti seal blogis kirjutatd ja jamad? Kustuta kohe ära!''. Otsustasin just, et pean tegema veidi vaheldust ja kooli kohta mõne hea lause ka ütlema....Ma olen tegelikult ülimalt rahul oma kooliga, õpetajad on toredad (enamus), maja on ilus ja lauad on magamise  jaoks VÄGA mugavad (see vist käib positiivsete asjade juurde). Seega, ärme laima oma kooli, kõik on ju peaaegu super! :)

Appi, kas tõesti nii vähe juttu? :D Mis sääl ikka, järgmine kord jälle rohkem ja kõikpuha. Peale üheööst laagrit ja Viljandis käiku ja esinemist leian ehk midagi enda jaoks põnavat mida kirjutada. On siin üldse veel lugejaid, või räägin pelgalt omaette? Ilmselt üksi jah. Mis sääl ikka, üksi ka täitsa lõbus ja tore ja kõik viis pluss. (kus kohas see plussi märk on?????)

Noh, nii palju siis vaheajast...Polnud teist õieti ollagi. Täna algas kool (jälle). Algavad piinarikkad hommikud, pikad päevad, väsimus, magamatus. Nii see kord juba on (lohutan ennast sellega, et mõne kuu pärast algab juba suvevaheaeg).

Eile sain sõba silmale alles poole ühe ajal öösel, und lihtsalt ei tulnud. Uni oli ilus, rahulik ja armas (tegelikult lihtsalt liiga lühike). Homikul kell seitse on mul alati äratus, minu äratajaks on ALATI isa, alati. Nii ka täna hommikul. Ilmselt alustas Ta minu äratamisega pihta juba mõni minut enne seitset (mind on nimelt väga raske üles saada).. aga kunagi ma ei kuule neid esimesi kordi, magan lihtsalt nii sügavalt. Minu äratamine on tõesti korralik kunstiteos, millega igaüks hakkama ei saa. Täna, kui kuulsin hõikeid ''Linda!''; ''Linda äratus!''; ''Linda!!! Sa pead kooli minema!!''...Kuuldes seda viimast lauset, oli mu reaktsiooniks ''Mida Sa ajad??? Mis kool?''. See peale suigusin uuesti unne. Aga isa ei jätnud ikka oma jonni, ikka pasundas, et ''kool'' ja ''kool'' ja ''kool''. Ma tõesti ei saanud aru millest ta räägib, kui lõpuks vaatasin kalendrit....Jah, kurjam,  tõesti koolipäev, miks ometi minuga nii on, ma ju armastan Sind kallis voodi!!! Ma oma unesegaduses ei suutnud kuidagi kooli minemist aksepteerida.
Koolis esimese tunni ajal jälgisin klassikaaslasi ja sellest võisin järeldada, et ma polnud ainus, kes ennast polnud välja maganud (vist). Igatahes oldi küll kuidagi uneleva näoga seal füüsika tunnis. Õpetaja jutt läks ka kuidagi kõrvust mööda, ma küll kuulasin ja kirjutasin kaasa mida vaja, aga maksimaalselt ma küll ei süvenenud. Ma mäletan hästi seda, et õpetaja rääkis umbes 7 minutit vee tihedusest.. Kuna selle kohta ma juba teadsin, siis sisustasin oma aega enda jaoks igati sisukalt ja tšekkisin korraks Kai blogisse, et kas ta on juba jõudnud blogida...äkki tõesti on, kuigu tõenäosus oli väga väike (ma eile andsin talle korralduse, et mul on vaja temalt postitust, et mul oleks tunnis midagi teha).. Ja üllatus üllatus, Kaikene oligi minu jaoks ühe kiirpostituse teinud!! Ma olin (siiani olen) sellest meeldivalt üllatunud, et Ta viitsis sellega enne magamaminemist tegeleda. Aitäääääh! Näe, seda saab lugeda SIIN

Koht, kus kõigil oli võimalik proovida veenivere võtmist

Mis siis veel... Tänane koolipäev=kaks viimast tundi kultuurimajas karjäärimessil. Tegelikult ma isegi ei tea kuidas seda kõike täpselt seletada.. Igasugused inimesed olid seal koos, igas nurgakeses pesitses erinev (kõrg)kool ehk kooli esindajad. Mina otsisin üles muidugi kõik meditsiiniga seonduva, ehk siis TTK (Tallinna Tervishoiu Kõrgkool) ja Tartu Ülikooli. Kahes erinevas kohas sai võtta ka kunstkäelt verd. Ega mina seda võimalust kasutamata jätnud, proovisin kah järgi kuidas see asi käib. Väga lihtne ja loogiline oli kõik. Minu käed värisema ei hakanud ja tundsin ennast igati kindlalt. Võite kindlad olla, et juba 12-13 aasta pärast olen arst. Täiesti raudselt!
Uskumatu on see, mida see ilm teeb. Enda arust võtsin enda sünnipäeval kõikide teistega vastu kevade, aga mis juhtus? Täna hopshops mingisugune lörtsiline maas, päris inetu lugu küll. Ja see tuul huhhhh, miks nii külm ja tugev? Akna taga on korralikult tugev tuul, puu latv maapinnale lähemal kui tavaliselt. Väääääääga halb! Norrakate ilmajaama yr.no põhjal peaks homme ilmaga paremini minema (ma tõsimeeli loodan et nii see ka on).
Täna võtsin julguse kokku ja helistasin juuksurisalongi ja panin endale homseks juuksuri juurde aja kinni....Ma küll lähen ainult juukseotsi lõikama, aga kuna ma vaatan millised need ikka on ja kui katki jnejnejne, siis ma olen vägagi kahtleval seisukohal, et kas mulle üldse juukseid pähe jäetakse. Tõsimeeli loodan, et midagi ikka jääb alles ka. Poleks ju väga ilus, kui tänaval kõnniks vastu kiilakas Linda. Või oleks? Poisipea oleks küll vinge, aii, kellegile peale minu enda see mõte ei meeldi.

Ilmselt kõik (tegelikult mitte kõik) teist juba teavad mis päev täna selline oli. Minu sünnipäev! Tegelikult teil pole veel hetkel õrna aimugi milliseks kogu päev sujunes ja millised emotsioonid mind täna kõik valdasid. Kohe sellest kõigest ka lähemalt ja põhjalikumalt (väga). Kuid kõige enne ma tahaksin öelda, et see oli päriselt kõigekõigekõige toredam, emotsioonirikkam ja kõige südamlikum päev mu elus! Kohe räägin miks..

Tänane pikk päev algas juba hommikul kella (poole)viiese äratusega. Sellel oli ka oma kindel põhjus: kell 6:00 lahkus kultuurimaja eest buss Tapale. Ilmselt on terve Eesti rahvas sellega kursis, et meie riigis olid Ameerika sõdalased ja täna suundusid nad kogu oma kodinatega Saksamaale- oma põhibaasi (või mis iganes moodi seda baasi ka ei nimetatud). Igast Järva ringkonnast valiti välja paar kodutütart ja paar noorkotkast, kellel oli au sõita Ameeriklaste soomukite kolonniga (soomukis) Paidesse/Türile. Ka mina olin üks nendest väljavalitutest. Kogemus ise oli väga meeldiv, kuid soomukis oli väääääga külm (kõik laes olevad 4 luuki olid pärani lahti, ärge küsige miks). Muid kommentaare selle kõige kohta ei ole, sest kõige eesootavaga võrreldes on see täielikult ebavajalik jutt.

Niisiis, soomukist välja saadud, hüvasti jäetud, sain lõpuks koju...sööma. Mul oli kõht niiii tohutult tühi, polnud hommikust saadik midagi söönud...actually who cares? Nobody.... Jõudis aeg sinnamaale, kui oli vaja lahkuda kodust, kultuurimajja proovi (enne lauluvõistlust ennast). Proov läks nagu ta läks, ei hästi ega halvasti...aga tehtud ta sai (muidugi peale proovi oli suur põdemine, et kõik läheb ikka metsa taha jnejnejne). Tegelikult aeg lendas päris kiiresti, poole kahe paiku suundusime tüdrukutega väiksesse saali, kus ühtlasi toimus ka lauluvõistlus, läksime varem, et kuulata nooremat vanuserühma ja valmistuda mikrofoni prooviks. Saali sisenedes kõlas noorema vanusegrupi tagant kolmas või neljas laul (laulud olid kuskil poolepeal). Läksime valisime endale sobivad istekohad ja sinna me ka ennast istuma sättisime. Kuulan laulu, ja hakkan saalisviibijaid vaatama, et näha kes seekord kohale on ilmunud....Vaatan ja vaatan ja vaatan....STOP! KAI! ja JOOSEP? MIDA? Kujutate ette.....Kai ja Joosep siin! Nad tegid mulle üllatuse..... tulid salaja Paidesse, minu linna, kultuurimajja, lauluvõistlusele. Need emotsioonid mis mind valdasid...Ka praegu sellest kirjutades käivad ärevusejudinad läbi... Ma olin niivõrd õnnelik ja vapustatud, et ma hakkasin sealsamas pisardama, lihtsalt vaatasin kuidas nad istuvad ja kuulavad laulu ja nutsin. Ma olin niiiiiiiiii ärevil ja niiii äksi täis et ma absoluutselt ei talitsenud ennast, päriselt, absoluutselt mitte. Ma hoidsin ennast tagasi laulu lõpuni, et mitte laulule vahele segada....Niipea kui kõlas aplaus jooksin ma teise saali otsa Kai ja Joosepi juurde. Ma kallistasin neid niii kõvasti ja ikka nutsin. Nii tohutult armas oli näha et Sa oled kellegile oluline ja Sa ei ole tühi koht! Sa oled kellelegi tõeline! Teate, neid emotsioone ma ei oska kõiki kirja panna, sest need tunded ja emotsioonid on täiesti kirjeldamatud, täiesti uskumatud ja kõige imelisemad! 

Umbes kuu aega tagasi rääkisin Kaile ja Joosepile, et mul tuleb lauluvõistlus ja see oleks niivõrd tore kui nad tuleksid mulle kaasa elama ja kõik oleks nii super.Vastus oli selline kahtlev, et ah ei tea kas ikka saab, mul on see asi teha ja siis veel see ja see ja see....Kuni eelmine nädal andsid nad kindla ''ei'', et nad ei saa tulla. Põhjenduseks toodi see, et Kai on üldse linnast ära ja Joosep peab erandkorras laupäeval tööle minema. Tegelikult ma olin väga kurb, aga mõistsin, et mis seal ikka..neil ju oma elu ka. Ka veel eile rääkisid nad sedasama juttu ja kusjuures nii usutavalt et ma sinnamaani uskusin seda. Ja siis niimodi täna, lihtsalt on Paides. Täiesti uskumatu mis üllatusi mulle tehakse..Niivõrd kallid ja armsad olete!!!

Nüüd oleks vist aeg rääkida lauluvõistlusest. Täpsemalt minu enda esitusest ja kõigest sellega seostuvast... Sellega teen lihtsalt ja kiirelt. Enda vanuserühmas jäin 1. kohale. Ma olen niiiiiiivõrd õnnelik, et ma sellega hakkama sain!!

Peale lauluvõistlust läksime koju (mina, Kai, Joosep ja emps). Seal ootas mind ees veel teinegi üllatus...Külla olid ilmunud tädi ja täditütred. Niisiis olimegi kodus pidulauas mina, vanemad, tädi, tema tütred, Joosep ja Kai. Sõime traditsioonilist sünnipäevasööki- salatit ja kooki (tegelikult keeksi), joogiks oli ikka traditsiooniline morss. Rääkisime jutte, naersime....Väga tore oli!

Hiljem, kui Kai&Joosep pidid bussi peale tõttama, läksin nendega kaasa, et neid bussi peale panna. Muidugi kõige suurima heameelega!....tegelikult sisimas ei tahtnud ma nendest veel lahkuda.. Kõndides kolmekesi bussijaama poole kõndis meile vastu minu teine tädi, koogiga (elab siinsamas linnas). Uuris kuhu ma lähen ja millal tulen, ütlesin et ma lähen saadan noored bussi peale ja siis kohe lähen koju. PS.See kook oligi tegelikult mulle, lasin sellega tal minu koju minna. 

Kai&Joosep bussile saadetud, hakkasin liikuma tagasi kodu poole...poolel teel nägin oma ema. Ta ütles et ma temaga kaasa läheksin...Sain kohe aru mis toimub....Ja sealt tuligi armas järjekordne üllatus minu jaoks...Me läksime mu õele bussi vastu, kes tegelikult ei pidanud tulema. 

Ja nüüd...praegu, mil ma olin selle postituse kirjutamisega poole peal, helistas mulle Laura ja andis mulle käsu, et ma pean kohe alla minema (elan kortermaja kõrgeimal korrusel). Noh, mis seal ikka, ma siis läksin. Teen välisukse lahti, vaatan, tühjus, ei midagi JA SIIS hüppas nurja tagant välja minu enda Laura, kes oli seal suure õhupallikimbu, suure shokolaadi ja imeilusate vintage roosidega. Ma olin sõnatu, olen siiani. Kuidas see kõik minuga kõigest ÜHE päeva jooksul juhtub?!?!?

Ma tahan niiiiiiiväga teid tänada, kes minu päeva niivõrd eriliseks tegid, jah te ajasite mind nutma, te ajasite mind naerma, te tekitasite minus täielikku segadust..Ma tõsiselt niiväga armastan teid, te olete nii armsad, ma tõesti sain aru, et ma tõesti kellegile tähendan midagi rohkemat...Tegite mu päeva niiväga eriliseks. Oma tundeid ma ei suuda siia kuidagi täpsemalt kirja panna, sest see on tõeliselt kirjeldamatu tunne, olla kellegi jaoks nii oluline. Aitäh veelkord!!

Tegelikult on nii, et seda lihtsalt ei anna kirjutada mingisuguses loogilises kirjas, loogilises järjestuses või loogiliste sõnadega, see kõik oli minu jaoks liiga uskumatult kirjeldamatu päev!! Keegi teine täpselt ei saagi mõista mida see kõik minu jaoks tähendas... Rohkemat kui ettegi kujutada oskate!

Ma olen niii laisk, isegi nii palju et ma ei ole jaksand nii ammu (u poolteist nädalat kui ma ei eksi) midagi blogisse kirjutada. Tegelikult vist isegi oleks nagu midagi kirjutada, aga tahtmine kaob õhtuti kui uni tuleb. Kuna praegu on kevadvaheaeg, siis ajapuuduse kaela ma kõike ajada ei saa, sest olgem ausad....aega on kuis tapab (tegelikult isegi rohkem). Kuid nüüd pika pausi peale olen mõelnud, et peaks ennast kokku võtma ja tihemini blogisse kribama (kes seda muidu ikka lugeda viitsib, ilmselt praegugi keegi ei viitsi). Tegelikult polegi ju oluline, kui palju on lugejaid või kui palju minu blogist räägitakse..Peaasi on ju ikkagi see, et ma saaksin ennast tühjaks kirjutada ja hiljem omi mõtteid lugeda lugeda. Võinoh jah.

Kui ma nüüd maa peale tagasi tulen ja otseselt mõtlema hakkan mida kõike  teiega jagada, siis ütlen ausalt...mul pole kõige õrnemat aimugi. Kas rääkida laulmisest või sellest kuidas ma igapäev korralikult välja saan magada või eilsetest virmalistest, kõigest tulevast või üldse millestki üheksandast või kümnendast... Ma siis räägin parem kõigest. Asi otsustatud!

Alustaksin reedest? Tegelikult reedel oli ainult see lugu mis peale kooli oli (iseenesest äärmiselt ebavajalik info). Peale kooli sain Heliga kokku ja läksime Maksimarketisse kohvikusse pannkooke jäätisega sööma (need on jumalikult head). Ausaltöeldes me ei läinud sinna niisama lihtsalt, ikka põhjusega..Heli läks juuksurisse ja ma läksin Tema kätt hoidma, et tal oleks ikka julgem ja puha. Heli istus juuksuritoolis tervelt 2 tundi..ja mis te arvate mis mina terve selle aja tegin? Lobisesin ja lobisesin ja lobisesin. Mul pole halli aimugi kuidas see juuksur minu loba välja kannatas, ise ta ütles et tal pole minu lobamise vastu absoluutselt midagi. Juuksur iseenesest oli väga tore ja sõbralik ja noor (käis ka meie koolis kunagi). Rääkisime temaga meie koolist, küsis mõne õpetaja kohta, et kuidas neil läheb ja kõik muu selline mula.
Peale juuksurit läksime Heli koju filmi vaatama (Divergent). Jällegi film mis mulle väga meeldis ja julgen kõigile soovitada. Anyway.. Film vaadatud, tagasiside antud, oli kell nii palju, et pidin hakkama koju minema. Heli mõtles, et noh mis seal ikka, saadab mind kuskile maale ära, aga meie teekond ei läinud just nii nagu olime plaaninud...me kõige otsesemas mõttes jäime pimedal teelõigul seisma ja hakkasime taevast vahtima...tegelikult tähti. Lihtsalt nii ilus oli. Taevas ei olnud mitte ühtegi pilve, terve taevas helendavaid täpikesi täis. Pool tundi, tervelt pool tundi me neid seal vaatasime ja imetlesime kuni mul seismisest lõpuks külm hakkas ja meil ajataju tagasi tuli, et peaks edasi liikuma. Nii uskumatu kui see ka pole.....ma siiski jõudsin koju, tuleb tõdeda et üle poole tunni hiljem kui pidin.
Samal päeval (reedel) hakkas kõigil Eesti koolijütsidel kevadvaheaeg koolivaheaeg. Jupiduuuu saab magada ja ei pea õppima........Noh, iseenesest hommikul vara just tõusma ei pea, aga õppimisest siiski 100% me ei pääsenud. Nimelt meie klassi tüdrukutele anti tööõpetuse tunnis ette, et peame koostama referaadi teemal ''Rahvusköögid''. Mina ei saa aru mis vaheaeg see selline on kui peab kirjalikke töid tegema? Hästi ei ole vaheajaa moodi. Ilmselt õpetaja arvab, et mis need noored siis ikka teevad, ainult telefonides ja arvutites. Aga tegelikult asi ju nii hull ei ole (minu puhul vähemalt). Kallid õpetajad, uskuge mind, vaheajal paljud õpilased kas magavad, on linnast üldse väljas, laulavad, tantsivad, on laagris või kus iganes veel... See protsent ei ole ju massiline, kes reaalselt midagi tarka ei tee. Aga kas see ongi nii oluline vaheajal midagi tarka teha? Minuarust mitte, vaheaeg ju ongi puhkamiseks ja kosumiseks. Seda paljud ei mõista, mis seal ikka, ehk elu kunagi õpetab selle neile selgeks, võibolla.

Jälle üks väikestest unistustest täitus. Kallis Eesti rahvas, kas teie nägite ka eile virmalisi? Ma olen väiksest saati tahtnud vägaväga näha virmalisi ja nagu tellitud....on need samad värvilised virvendised minu akna taga. Muidugi oleks huvitav olnud näha erivärvilisi virmalisi, aga mulle piisas nendest rohelistestki, mida loodus võimaldas mul vaadata. Idee poolest oleks need pidanud olema kõikjal Eesti taevastes, aga Tartus minu omad neid ei näinud (huvitav küll miks)?
Lauluvõistlusest räägin laupäeval, või pühapäeval, igatahes kui see kõik möödas on, siis saan postituse juurde lisada ka kõik tulemused ja emotsioonid ja kõik hea ja halba ei ole, kõik on tore ja korras ja hästi. Loodetavasti. 

Ma ei tea, miks asjad kujunevad nii, et põnevad asjad (need, millest midagi kirjutada saab), on enamikel juhtudel just nädalavahetustel. Sellepärast pidingi ootama nädalavahetuse lõppu (tänast päeva), et midagi kribada (eile olin nii sigaväsinud, et ei jõudnudki peale magamise midagi muud teha). Seekord siis juttu minu möödunud nädalavahetusest, veidi eelnevast ja tänasest.

Ennast tuleb harida ka väljaspool kooli! Seda tegin ka sel nädalavahetusel. Reedest pühapäevani (6.-8. märts) toimus meie linnakeses koolitus, mis oli mõeldud 14-18 aastastele neidudele. Koolitusel räägiti väga põhjalikult soolisest ebavõrdsusest, vägivaldsetest suhetest, põhjalikult kõikidest vägivalla liikidest, enesekaitsest, unistustest, unistamisest ja haridusest. Võibolla oli isegi midagi veel, kuid hetkel ei meenu.
(Soolisest ebavõrdsusest tänane eluline näide): Kuna mitu päeva sai rääkida soolisest ebavõrdsusest ja kõigest sellest kuidas ühiskond arvustab, mis tööd peaksid tegema naised ja mida mehed, häiris mind täna füüsika tunnis see, kuidas õpetaja tüdrukuid kõnetas...Näiteks see, et tunnis tuli juttu labidast..Jõudes jutuga sinnamaani küsis õpetaja ''Tüdrukud kas te olete kunagi labidat kasutanud, või näinud?''. Mismõttes nagu? Ei, see et me tüdrukud oleme tähendabki ainult seda, et me teame kõike söögi tegemisest ja riietest ja õmblemisest jnejne, aga reaalsest tööst pole aimugi...Ma isegi imestasin, et ma selle peale nii vihaseks sain (okei, mitte päris vihaseks, aga ma olin sellest väga häiritud)...endalgi tiba naljakas tagantjärgi mõelda. Aga päriselt ka, millal selline asi lõppeb?? (ilmselt mitte kunagi)
Päeval mil rääkisime unistamise ja unistuste teemal, kirjutasid kõik oma paberitele, millised on nemad 10 aasta pärast... Minule meeldis see vägaväga, et omi mõtteid nii kirja panime ja pärast teistele ka esitleda saime. Ma arvan, et unistusi tuleks ikka jagada, et need täide läheksid. Minu tekst oli suhteliselt põhjalik, kuid siia kirjutamiseks liiga pikk. Siin on väike katkend minu tekstist: ''10 aasta pärast olen sportlik ja eeskujulik tudeng. Õpin Tartu ülikoolis arstiks (ilmselt onkoloogiks). Algselt elan ühikas, kuid hiljem asun elama üürikasse, selleks ajaks on mul ka omaenda koer (labrador), kelle ma treenin teraapiakoeraks. 25-aastasena olen ma paberitega sujundaja, kes teeb oma tööd hästi. Meest mul ilmselt siis veel ei ole, sest mehe kõrvalt on raske põhenduda õpingutele, kui tahad saada suurepäraseks arstiks.''  Jah, just sellised on minu tulevikuplaanid, minu jaoks on see kõige parem ja vingem (ilmselt tulevikus kirjutan sellest kõigest pikemalt ja põhjalikumalt).

Kui nüüd kõik lihtsalt kokku võtta, siis koolitus osutus mitmeid kordi põnevamaks ja toredamaks, kui olin osanud loota. Teemad, mida käsitleti, olid minu jaoks vägaväga huvitavad, harivad ja põnevad. Koolitajad ise olid ka super toredad! Suur aitäh neile!

Viimasel ajal olen käinud mitmetel olümpiaadidel: keemia, eesti keel, kunst ja eelmisel neljapäeval ka õigekirjakonkursil. Seekord on juhtunud nii, et saan jääda oma tulemustega rahule (PS. tegelikult ainult nendega mis on seotud eesti keelega, muig). Siiani ma pole veel sellest kirjutanud, aga eesti keele olümpiaadil suutsin ma pürgida auväärsele kolmandale kohale (kokku oli inimesi 29). Mina igatahes olen VÄGAVÄGA rahul!

Eelmisel nädalal (nagu ka juba eelnevalt mainitud) osalesin ka õigekirjakonkursil. Võistlus ise kui selline oli etteütluse vormis, toimus päeva alguses. Peale etteütlust kogunesid kõik aulasse ning alustati kuldvillakuga (võistkond kus ka mina olin, jäi teisele kohale)- võitsime mingisuguse raamatu ka. Peale seda oli paaris ristsõnade lahendamine- kiiruse peale. ''Paaris'' selles mõttes, et igaüks pidi leidma enda eakaaslase ja temaga koos ristsõna ära lahendama (seal jäin ka teiseks). Konkursi enda tulemused aga avalikustati alles täna (9. märtsil).... Tuli välja, et minul õnnestus teist ja kolmandat kohta jagama jääda! Mina isiklikult olen ülimalt õnnelik oma saavuste üle! :P

Hüppaksingi nüüd siit sujuvalt tänasesse päeva üle.. Nimelt ma olen Facebooki grupis, mis kannab nime ''Arutleme vabalt''. Ma isegi täpselt ei mäleta, kuidas ma sinna sattusin, ilmselt Joosepi soovitusel. Igatahes, ma olen nüüd olnud seal umbes kuu aega. Varemalt ma seal sõna sekka öelda ei julenud, kuid nüüd küll. Ma ei tee seda lihtsalt nalja pärast või et enda arust kuidagi targemana paista vms, vaid asi on selles, et enamik selle grupi liikmetest on niivõrd pessimistlikud ja õelad kõigi ja kõige suhtes ja sellist lollust lihtsalt tuimalt kõrvalt jälgida on minu jaoks täielik piin.. Ma üldse imestan, et kuidas nad väljaspool virtuaalmaailma endaga hakkama saavad (nagu päris tõsiselt).. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis olen selles grupis kõige noorem isik, kes kaasa seletab. Kõik teised on täisealised (kahekümne ringis), keskealised ja vanemad. Naljakas on see, et kui räägin grupis asjadest nii nagu need tegelikult on (nt see, et enamus on täielikud pessimistid ja näevad kõiges ja kõigis vaid halba), saan ma vastuseks palju pahameelt ja kriitikat. Ma isegi ei solvu ega ei lähe vihaseks sellise tagasiside peale...mind ajab selline asi naerma, pisarateni. See on nii tohutult naljakas kuidas täiskasvanud inimesed ei suuda tõese kriitikaga hakkama saada. Oleks ehk aeg sellest üle olla ja mõelda, mida saaks ise paremini teha... (keskeakriis pole naljaasi)

Muide, homme on kõuemüra ja põrgupiin...huhhhhh.... Eks ma homme kirjutan mis täpselt toimus ja kuidas läks ja kõik mis sellega seondub....Loodan et läheb hästi....peab minema, peab! Aga kui ei lähe? Siis on jamasti- vist.

Ma siin mõtlesin, et peaks ikka täna ja praegu blogima (mis sest et kell näitab neli öösel).. Mitte et asi oleks pelgalt minu süütundes, et ma pole üle nädala bloginud, vaid sellepärast, et mind lihtsalt ei jäeta rahule (palun vaikust nüüd). Pidevalt käiakse kannul ''Linda, millal blogid? Linda, ma ootan postitust....''. Palun kannastust mu sõbrad, kannatust, ootaja aeg ongi pikk! Tegelikult ma väga ei tea millest kirjutada, sest pole eriti midagi rääkidagi.. Viimasel ajal ongi minuga seotud ainult haigused (nõrk)...okei mitte ainult...aga no põhimõtteliselt küll.

Ma olen üldse nii haige, igatpidi. Tervist eriti pole ja mõistust ka mitte (see pole minu süü). Viimasel ajal on mul köha, nohu, palavik (seda enam õnneks mitte), silmavalu ja pearinglus. Köha, nohu ja palavik- need on täiesti suvalised külmetushaigused, aga miks on mul silmavalu seda ma ei tea (unustasin arstile sellest rääkida). Pearinglusest rääkides vaatas arst mu üle, mõõtis vererõhu ja ütles nagu möödaminnes: ''No selge see, et Sul maailm ringi käib..Sul on ju vererõhk nii madal''. Nooooooo selge, mis ma nüüd siis teen? Tuigerdan aegade lõpuni nii ringi või? Muig. Olen kuskilt lugenud, et organism harjub mingi aja jooksul sellega ära (loodetavasti niipea). Ravist niipslju, et arst keelas mul teha järske liigutusi ning hommikuti ärgates pean ennast enne jalule ajamist liigutama (st võimlemist voodis). Mul niigi läheb aega et üles tõusta, nüüd pean veel hommikuvõimlemist ka tegema...tänks!

* * *

Umbes nädal tagasi käisime Hanna ja tema isaga Valgekal (Valgehobusemäel) suusatamas. Tegelikult oli nii, et suhteliselt oli igaltpoolt mujalt oli lumi juba ära sulanud (meie ''suures'' linnas ka muide), aga valgeka rada oli veel väga heas seisukorras..nujah, kuigi raja alguses u 10-20 esimest meetrit olid jää ja vesi, oli ülejäänud rada vägagi hea lumine. Nii mõnus oli suuskadel jälle olla :)) Suusatasime Hannaga kahekesi. Rääkisime juttu ja  tuletasime vanu aegu meelde.. Näiteks seda, kuidas ma tänu Hanna perele üldse suusatama hakkasin, ja kuidas kulges minu õppeprotsess jnejne. Nii tohutult naljakas oli kõike seda meelde tuletada ja silmade ees kõike seda uuesti näha.. Mul on nii siiralt kahju, et keegi seda ei filminud, kuidas ma suusatama õppisin (oletan, et seda kõrvalt jälgida oli päris koomiline).

Meile tuli ka meelde üks lugu, mis juhtus samamoodi suusatades (Tehvandil), kui olin ehk teist aastat suuskadel, sõitsin mäest alla (soontes), kasutades õiget laskumistehnikat....Lähen-lähen-lähen (hea hoog oli sees), jõuan peaaegu täitsa alla, Hanna juurde, kui järsku mingi jobu sõidab mulle tagant sisse...Kokkupõrke tekitajaks oli 30-ndates naisterahvas (heleda peaga) Vabandas seal ette-taha, et tal läks lumi silma ja ta ei näinud mind jne jne. Kokkupõrje iseenesest oli naljakas..Kujutage ette, sõidate rahulikult mäest alla ja siis tuleb julm lumepilv su ümber ja kui see vaibub, siis saad aru, et keegi sõitis sulle tagant sisse (minu jaoks oli see naljakas, kuidas kellegile) PS. Keegi viga ei saanud

Ja nüüd tänane eriuudis! Ma ei tea mis valemiga see kõik mul õnnestus, või kuidas see üldse saab reaalne olla, aga ma sain lahti oma kõige suuremast hirmust- KLOUNID! Kloune ma kartsin väga mitmeid aastaid, vanemaks saades see hirm kasvas ja kasvas. See kõik algas paarist süütust videost, mida sugulasega väiksematena vaatasime (mina olin 6ne ja sugulane oli 9ne)(videos olid erinevate õudusfilmide klounid). Igatahes, nad olid minu suurimaks foobiaks..just sellised valge näoga, suu kõrvuni pähe joonistatud, punane nina, krussis juuksed jne (ma kartsin isegi Mcdonaldsi klouni...). Pikka aega ma uskusin, et ma ei saagi sellest lahti, või kui saan, siis ainult arstide abiga, kuid võta näpust...sain sellega ka ise suurepäraselt hakkama, veidi mõttetööd ja asi toimis!(Ehkki see võttis aega mitmeid aastaid) Oli vaja endale sisendada, et klounid on täiesti tavalised inimesed, nad ei ole mitte midagi teistsugust, nad näivad küll tohutult rõvadad välja, aga neid ei pea sellepärast kohe kartma, vaatasin pilte, harjusin, iga pilti vaatsin üksikasjalikult, et mille pärast ma siis teda õigupoolest kardan.. Niiviisi neid pilte uurides ma taipasin, et nad on lihtsalt täiesti suvalised tüübid.

Te ei kujuta ette seda rõõmu mis minus tekkis, kui sain aru, et ma lõpuks olen sellest jamast vaba, ma ei karda neid debiilikuid enam, vabandust...inimesi..