Lubasin eelnevas postituses rääkida tänasest ja eilsest, et mis täpselt toimus ja kuidas toimus ja millised on emotsioonid ja tunded ja kõik möllud värgid särgid. Ma ei saa ju nii kärmelt nüüd kõike ära kirjutada....postitus jääb liiga lühikeseks ja ma pole jälle rahul. Ma just otsustasin, et enne seda, kui hakkan rääkima põhiteemast (eilsest ja üleeilsest), räägin ma teile veidikene oma mõtetest.

Olen pikka aega mõelnud sellest, et miks mõnele inimesele meeldib üks, teisele aga hoopis mingi teine asi. Selle lause kõrvale saaksin tuua hea näite enda kohta... Nimelt mina (ilmselt sellest olete juba aru saanud) olen inimene, kes armastab folk-muusikat, oma maad ja keelt, rahvapärimust ja vanu kombeid. Mina olen täiesti kindel selles, et kuna ma olen eestlaseks sündinud ja veel Eestimaa pinnal, siis siia ma peaksingi jääma, mitte kuskile mujale riiki õnne otsima minema...kõik see ongi ju siin olemas, peab oma õnne lihtsalt üles leidma, selleks ei ole vaja põgeneda kaugesse välisriiki. Paljud minu sõbrad ei mõista selle koha pealt mind absoluutselt (kusjuures ma üldse ei imesta ka mitte). Kindlasti arvate nüüd, et Linda on jälle täiega segi kamminud, kuid tegelikult pole asi üldse nii hull (vist). Tegelikult ma ei hakanud sellest päris lambi koha pealt ka rääkima...sama situatsioon puudutas mind eile, kui kultuurimaja väikses saalis lasti ühte Folkmilli laulu (mille nime ma kahjuks ei tea) mis hullult meeldis mulle, sest mulle üldse vägaväga meeldivad mitmed Folkmilli laulud (nt. Folkmill-Tulevad). Need laulud on lihtsalt nii armsad ja nunnud, mulle üliväga meeldib! (See sama laul on ka siin videona- ärge mind päris hulluks siis pidage! PS.Seda on ülimõnus kuulata õhtul enne magamaminemist kõrvaklappidega...lihtsalt super!) PS. Ma ei kuula ainult sellist muusikat...ma kuulan ka mõningat teie jaoks normaalset muusikat :P

Siit edasi tuleksin tagasi põhiteema juurde. Kes on veidi aktiivsemad lugejad, siis kindlasti juba eelmisest postitusest mäletate, et ma viimasel ajal ei ole saanud absoluutselt magada, sest miljon asja on teha ja on veel tegemisel...Selle nädalaga olen nüüd siis saanud ühele poole...peaaegu...mitte enne selle postituse valmis saamist.

Laupäev algas mul juba suhteliselt varakult. Äratus kell 9:00 (minu puhul on see viimasel ajal juba hüpriski tavaline ärgata nädalavahetusel nii vara). Mul oli aega umbes 45 minutit, et ärgata, süüa, rahvariided selga ajada ja kooli juurde liikuda. Päris plaanipäraselt ei läinud (ma jõudsin kohale umbes 15 minutit peale kümmet), Tegelikult rahvatantsuga pidime kogunema tantsimiseks alles kell 10:45, aga kuna ma tean, kuidas mul hommikuti sättimisega aega läheb, siis arvestasin varasema ajaga (pidin Johannale punupatsid ka ju tegema)...kaval, eks? Minu arust küll. Hommik ei piirdunud vaid pelgalt rahvariietes kooli ees tantsude läbi tegemisega. Keskväljakul tähistati Jüripäeva ning sellega kaasnesid ka rahvatantsijate esinemised (see on jube vinge traditsioon minu arvates).

Ülejäänud päev ei möödunud mitte värske õhu käes, vaid kinnises ruumis, kultuurimajas. Laupäeval toimus seal maakondliku lauluvõistluse poolfinaal. Poolfinaalis osalesid lauljad, kes olid saanud oma linna/valla lauluvõistlusel esikolmikusse (just saying, mina sain linnalauluvõistlusel 1.koha :P). Seekordne võistlus oli konkurentsirohkem, kuulda sai väga paljusid häid laule ja lauljaid. Poolfinaalis ei jagatud välja kohti, vaid valiti igast vanuserühmast välja 6 parimat, kes pääsesid edasi pühapäevasesse finaali (ehk siis finaali, mis toimust täna- pühapäeval). Eelneva teksti põhjal võisite juba aimata, et mina olin nende kuue parema seas, kes pääses edasi finaali, kus juba jagati kätte kohad ja selgitati välja maakonna parimad igast vanuserühmast. Kuna on 15-aastane, siis mina kuulun vanuserühma 14-16-aastased. 

Finaal ei olnud mitte niisama tavaline nagu oli olnud linnalauluvõistlus või maakonna poolfinaal...Finaal on alati olnud sedamoodi teistsugune ja parem, et see toimub erinevalt eelnevalt nimetatud võistlusest suures saalis ja koos bändiga, kelleks seekord oli Karavan (laul ja kõik on sama, ainult et enam ei saada mitte muusikaõpetaja, vaid bänd).

Eile bändiga laulu läbi tehes läks nii superhästi, ma tõsiselt olin esimest korda elus endaga nii rahul...Lauldes mul tuli enda laulu peale kananahk peale, uskumatu. Kõik oli lihtsalt nii nagu pidi..Kuid täna, esinedes ei läinud just nii hästi. Millegipärast oli bänd unustanud umbes poole meie eilsest jutust ja panid laulu ajal paika oma tempo, mis oli minu jaoks ilmselgelt liiga kiire (hetkeks sattusin isegi paanikasse, et kuidas nüüd sellise tempoga laulda), ma olin neis hüpriski pettunud, et nii läks, aga tehtud ta sai...kahjuks ei läinud pooltki nii hästi kui eile proovis :( . Konkurente kuuldes olin ma hüpriski kindel, et jään eelviimaseks, sest minu arust mul ei läinud üldse hästi ja teised laulsid nii superhästi. Esinemisele mõjus veidi halvasti ka hommikune konflikt, mis viis mu tuju kõige paremast lihtsalt hea peale...

Üheks auhinnaks sain Pizzakioski kinkekaardi

Hindamine toimus kohe mõni minut peale vanuserühma viimast esitust. Kõik vanuserühma kuus võistlejat koos oma juhendajaga pidid minema lavale, et žürii saaks punkte anda. Punktide andmise süsteem on selline, et iga žüriiliige annab igale osalejale ühe punkti kuuest üheteistkümneni (6 on kõige nõrgem ja 11 kõige tugevam punkt). Punktide jagamise ajal oli õhkkond ärev...mina olin seal eriti närvis, sest ma ju tegelikult ei tahtnud väga taha oma tulemusega jääda...Kõikidele punktid antud...Olid näha kohe ka punktide summad ja tulemused......Tuli välja, et mina, Linda, sain 2. koha vääriliseks! Ma ei suuda seda siiamaani uskuda...Oma maakonnas jääda teisele kohale ja veel minu jaoks päris suure äpardusega, nagu selleks oli laulu liiga kiire tempo ja sellega kaasnevad vead minu esituses...Uskumatu...Mina olen küll mega õnnelik! 

See praegune nädal (ehk siis see mis praegu kestab...aprilli neljas nädal) on üks kreižimaid üldse. Tohutult palju on olnud, palju veel tuleb. Nädala jooksul kipuvad ööuinakud olema lühikesed ja päevasel ajal on tegevust rohkem kui küllaga. Ei, ma ei räägi teile siin hetkel ainult koolist või kodustest töödest...muidugi kui välja arvata eilne ja üleeilne koolipäev...

          Minu nädalaplaan:

Kui nüüd alustada nädala algusest...Esmaspäeval jõudsime Laura ja tema tädidega tagasi Eestisse (käisime Rootsi kruiisil. Postitust Rootsi reisist saab lugeda siit). Hetk, mil astusime laevast välja olin ma juba tegelikult väääga väsinud. Kusjuures ma ei saa aru, et miks ma nii väsinud olin..laevas ma ju magasin ja magama ei läinud ka väga hilja. Kuid väsimust niisama naljalt ära ei saa..Bussiga kodupoole sõites ka magada ei saanud. Põhjus selline: nimelt meie Lauraga istusime bussi tagaotsas (eelviimastes pinkides), täiesti taha me istuma minna ei saanud, sest seal istusid kaks tudengit (tüdruk oli veidi suurema kehakaaluga, näost ära mukitud blond ja poiss oli korralik lõngus, tugevalt kandiliste prillidega), kes terve bussisõidu jooksul rääkisid nii palju kohutavalt totraid jutte (päris tõsiselt) ja kõige tipuks.....nad ilastasid seal....düskastiiing!! Ehk ma olin nende suhtes liialt vaenulik, aga päriselt ka, kas tõesti peab või? Õõvastav vaatepilt ja need helid huhhh....no thanks, do not repeat please!

Teisipäeval, ehk siis kohe päev peale reisilt naasmist toimus kauges Türi metsas orienteerumisvõistlus, kus said võistelda kõik õpilased kes vaid tahtsid (kui ma õigesti mäletan, siis 6-12 klassid). Võistlusest kuuldes andsin mina kohe oma nõusoleku, et osalen (mulle nimelt väääga meeldib orienteeruda). Võistelda sai üksi või paaris (eelistati kahekaupa võistlemist)...minu seekordseks paariliseks oli Heli. 

Meie algus polnud just kuigi paljutöotav...me ei leidnud kaardilt üles oma alguspunktigi...Panime teiste järel ajama, kuni jõudsime esimese punktini. Sealt edasi lagunes punt laiali, hakati jooksma edasi kahe-kolme paari kaupa. Kuna me Heliga siiani ei saanud aru kus me kaardil oleme, siis otsustasime mõnda aega kahe poisi järgi joosta, kuni nad lõpuks ära kadusid. Tegime väikse peatuse, et ma saaksin maamärkide järgi  otsida üles meie asukoha, et järgmisse punkti jõuda...Samal ajal, uurides ümbrust ja otsides mingit asja, mis kaardil kindlalt märgitud peaks olema, jooksis minust umbes paari meetri kauguselt nina eest läbi üksik metskits, kes näis olevat meeleheitel ja segaduses, et järsku mets kaartidega jooksvaid inimesi täis on...Igatahes, sealt me liikusime otse edasi, kuni jõudsime metsavaheteele, kus ma sain ilusti aru kus oleme ja kuhu minema peame.

Ma mäletan, et me meeleheitlikult otsisime punkti nr 9. Ma ju nägin kaardil, et see on sealsamas, aga lõpuks tuli välja, et olime sellest kohast u 10 meetrit kaugemale läinud...Läksime siis veidi tagasi, punkti ikka ei leia...Saate aru..see oli kuskile augu topitud juhhei.

Meie jooksmine metsas ei olnud läbi, möödas oli umbes pool ajast (aega anti üks tund). Jooksime mööda teedpidi edasi järgmise punkti juurde, kuni pidime teelt kõrvale põikama, et punktini jõuda. Ma tõesti jooksin, muidugi nii, et jalge ette ei vaadanud....lõpuks olingi oma tossudega muda sees (Tore onju..). Aga me saime selle punkti kätte...Asi läks aina edasi..jooksime ja jooksime ikka mööda teed..oli vaja jälle metsa alla korra minna, et järgmine punkt võtta. Kõik ikka samas taktis..Milleks vaadata jalge all olevat pinda, kui saab ka nii et ei vaata? Punktini oli jäänud maksimaalselt kolm meetrit ja seal ma olin...jalgupidi külma vee sees...Dšiisas küll, njaa, tossud sain küll puhtamaks aga jalad olid läääbimärjad. 

Midagi muud märkimisväärset vist ei olnudki..peale selle, et Heli sai ka mudaseks ja selle, et ma kodus avastasin, et ma olen oma jalad korralikult ära kriimustanud. Muide tulemustest rääkides...oma vanuserühmas jäime Heliga 4. kohale. 

Hüppan neljapäevasesse päeva üle. See oli päriselt ülimega pika õhtuga päev üldse üldse. Päris tõsiselt räägin..Nimelt järgmisel laupäeval (2.mail) toimub Tartus Rahvusvaheline juhtkoerte päev, kus tavalistel inimestel on võimalus tulla kuulama erinevaid põnevaid seiku ja juhtumisi juhtkoerte ja nende kasutajatega, saab harida ennast juhtkoerte teemal, saab rääkida päris juhtkoertekasutajatega, küsida erinevaid küsimusi, mida oled alati teada tahtnud, osta juhtkoerte piltidega tooteid, niisama aega veeta ja armsaid kutsasi uudistada. Ürituse lisasime ka facebooki, siia. 

Juhtkoer Janet rakmetes

Miks ma sellest räägin? Just sellega me terve õhtu Kaiga tegelesimegi. Alustasime kell kaheks õhtul ja lõpetasime peale ühte. Julgen ausalt öelda, et Kai poleks ilma minuta toime tulnud, sest me juba kahekesi läbi Skype kõne tegime seda oma viis tundi. Silmad olid küll ees päris kirjud, kui lõpetasime. See polnud kõik...viimasel hetkel avastasin, et klassiõde oli facebookis mulle meelde tuletanud, et ma pole veel oma klassi Teatejooksule registreerinud. Pidin enne magamaminekut veel selle ka korda ajama...aga ära tegin. Peale seda kohe arvuti kinni, tekk üle pea ja magama, ega pikka pidu enam ei olnud. 

Kusjuures terve selle nädala tralli keskel ma olen saanud ülivähe magada, sest lihtsalt ei ole aega magada..järgmine pikem ööuni tuleb pühapäeva ja esmaspäeva vahelisel ööl (juhul kui kaheksa paiku magama lähen, ilmselt nii ma teengi). Homne päev on täielikult sisustatud (st seda, et magada ei saa), loodetavasti pühapäev ka, aga see selgub alles homme. Ma rohkem ei räägi, sest mida ma siis veel homme või ülehomme blogin, kui ma praegu kõik ette ära räägin?

Kes on Rahvusvahelisest juhtkoerte päevast vähegi huvitatud, siis tšeki linki: https://www.facebook.com/events/730679830374276/

Turistid Stockholmi uudistamas

Jälle üks mõnus nädalavahetus üle elatud...võinoh, mitte üle elatud (see kõlab kuidagi halvasti aga mul ei tule pähe mitte ühtegi teist sõna, muig). Seekord viisme oma nelja-liikmelise-seltskonnaga läbi veidi teistsuguse (mitte niivõrd igapäevase) nädalavahetuse. Nimelt, pikaajalise planeerimise tulemusena otsustasime minna kruiisima, Rootsi (kuning)riiki. See on küll õigesti öeldud, et ''pikaajalise planeerimise tulemusena''...Seda reisi planeerisime tõesti mitu kuud ette. 

Nagu juba eelnevalt öeldud, läksime kruiisima neljakesi: mina, Laura, Laura tädi ja Laura tädi (kusjuures ma varem polnud kumbagi Laura tädidest näinud). Kuna nad olid niivõrd toredad ja sõbralikud, hakkas mul väga ruttu nende seltskonnas mugav olla...Põhimõtteliselt kohe.

Päeval (kui nüüd täpsem olla, siis hommikul) mil hakkasime jõudma Stockholmi, oli meil bronnitud hommikusöök, et me nälga ei peaks surema. Seal reaalselt oli kõike mida Sa ainult hommikuks süüa tahaksid....Mina tegin endale hommikusöögiks oivalisi lõhe-juustu võikusid, kõrvale hiinakapsast ja joogiks klaas piima ja seejärel tassikese kakaod, super! Mõistagi hommikud ei kesta kuigi kaua..

Peale söömist kohe kajutisse, riided selga ja linna minek. Meil polnud kuigi suurt ja täpset plaani, kuhu ja millal minna. Meil oli plaanitud ainult see, et läheme vähemalt ühte muuseumi ja ülejäänud aja chillime natuke niisama ringi (vähemalt mina sain nii aru). Sadamast väljudes suundusime kohe esimese bussipeatuse juurde, kus me imekombel ei pidanudki bussi üle paari minuti ootama.

Leidsime pisikese pargikese, kus oli kirsipuudest allee

Bussiga sõidsime lihtsalt edasi....Laura tädid jälgisid, kus ja millal me täpselt maha peame minema, samal ajal meie Lauraga bussis tukkusime (me olime maruväsinud, tegelikult mina olen siiamaani nii väsinud). Kuigi me öösel magasime kõik ja puha. Bussist väljumine oli natuke piin....püsti tõustes tundsin kuidas väsimus võimust võttis, aga me saime sealt bussist välja, kuidagi. Uudistasime veidi bussipeatuse ümbrust ja kaarti, et täpselt aru saada, kus me oleme. Kuidagimoodi leidsime jälje ja leidsime üles, kuhu minna, et jõuda kuningalossini...We did it, we found it! Vahtkonnavahetust küll parasjagu ei toimunud, aga saime näha seda, kuidas üks mundris tüüp marssis üksi, omatte...Peaasi et Ta ise oma ameti üle õnnelik on..

Võtmehoidja/põdrad

Edasi suundusime tagasi tänavale, kus ilutsesid tänavatel reas kõiksugused turismipoed, kust sai osta igasugust ninni-nänni....By the way, ma ostsin ühest sellisest poest meganunnu võtmehoidja, mis on selline rippuv: Rootsi lipp, kiri ''Sweden'' ja nendest allapoole rippuvad 5 põtra, igaüks oma värvi (must, kollane, sinine, punane, oranž, põtrade peal on ka hõbedased pisikesed tähekesed).
Peale linnas jalutamist, söömist ja pildistamist suundusime Vasa muuseumi, kus võis näha mitme sajandi vanust laeva. Laev oli tehtud läbinisti puidust, seda kaunistasid väga paljud puust nikerdatud kujukesed inglitest, lõvidest, protreedest jnejne, laeva mõlemalt küljel oli ka ohtralt kahuriluuke. See laev oli ikka tohutult suur, päris tõsiselt! Laev ise on väga vana, ma täpselt ei tea kui vana, aga ligemale 400 aastat. Laev teenis ennast hästi... päevani, kui kuningas lasi laeva panna suurema laadungi kive...sellele laev vastu ei pidanud ja läkski põhja. Mere põhjas oli see koguni 333 aastat, kuni see lõpuks mere põhjast välja toodi, korda tehti ja muuseumi eksponaadiks pandi. Minu arust oli see enamatki kui vinge!

..Truudit ei saanud koju jätta..

Kunagi....nii umbes 6 tunni möödudes olime me tagasi oma Victoria I pardal, kus ootasid meid värskendav dušs ja pehme voodi (jalad olid kõndimisest täiesti läbi). PS.Ma pean ikka mainima, et minu voodi oli alati korras, kui ma ise seal parasjagu polnud...
Laevas oli lihtsalt chill. Samal õhtul läksime Lauraga kahekesi öhtusöögile, mõistagi rootsi lauda, kus olid olemas absoluutselt kõik kõige paremad hõrgutised mida me vajasime
...Ma kusjuures ei teagi palju ma seal sõin, aga ma mäletan seda väga hästi, et toidud olid imemaitsvad!
Minu soov oli ära käia ka kõige ülemisel tekil, et näha päikeseloojangut...Jess, Laura tuli minuga kaasa. Tegin pilti ja puha, nii super ilus, või mis?

See päikeseloojang sobib Eesti lipuga ideaalselt

Mina olen terve reisi pärast väga õnnelik ja nii tore oli nädalavahetust nii vingelt mööda saata, lihtsalt super, kuigi ma olen sigaväsinud ja saan alles nüüd magama minna...

Praegu siia minu blogisse sattudes ilmselt märkasite, et midagi on teisiti...Jap, ma vajasin kevade kohalejõumise puhuks blogisse veidi värskust. Eelmise roosaka tausta asendasin beeši-kirju maheda tooniga. Minu arust on see jubenunnu. Lisasin juurde ka mini-küsitluse, kui on vastajaid, on mul ideede puudumise hetkel uus blogimise teema kohe varrukast võtta.

***
Ma arvan, et olen viimasel ajal vist liiga palju õudusfilme vaadanud. Mitte et ma ei julgeks õhtuti magama jääda või et ei julge lihtsalt pimedas olla vms...asi on minu tänases unenäos, mis oli üle pika aja minu esimene õudusunenägu (tagantjärele mõeldes saaks sellest hullult hea raamatu mõtte, või filmi, ma ei teagi). Nagu ma juba ütlesin, oli tegemist õudusunenäoga...see tähendab seda, et see oli päriselt kaa mega õudne!!

Meil oli mingi teatud oma grupp (umbes nagu mini-ühiskonnagrupp, sinna kuulus tõesti ainult 10+ inimest...väiksed lapsed, mina ja üks vanem tüdruk veel, tüdruk oli umbes 17-aastane). Me olime kõik kuskil kodu laadses kohas, kus me kõik koos elasime. Millalgi öösel kottpimedas, hakkas meie seast üks väike poiss ütlemata ära minema (ta tõesti ei öelnud midagi, isegi siis kui hüüdsime talle, et kuhu Sa lähed, lihtsalt vaikis, ei keeranud meie poolegi vaid lihtsalt kõndis minema)...kuna me olime kõik koos üks tervik, n.ö ühiskonnagruppp, siis me kõik kogu kambaga järgnesime talle. (minust vanem tüdruk kõndis kõige ees, peaaegu otse selle väikse poisi taha. See on imelik, et keegi ei üritanudki poissi kuidagi edasi minemast takistada)

See on kõige lähedasem pilt sellele majale

Poiss kõndis aina pimedamasse ja pimedamasse, läbi mingisuguse hõreda tihniku viis väike teerajakene (täiesti kottpime oli, ainult minul ja paaril teisel olid veel need vanad, väikeste ekraanidega telefonid, mille ekraanidega saime minimaalset valgust näidata)...tee viis mingi mega suure majani, tõsiselt suur maja oli, selline häästi creepy. Muidugi läks Ta ju sinna sisse, meie kõndimas tema järel..majas ükski tuli ei põlenud, vist tuled ei töödanudki, põrandad-laed naksusid kuidagi veidralt, seal olid mõned pikad koridorid, mille lõpus nägin igasugu varje. Veidi aega majas kõndinud, jõudis see väike poiss suhteliselt kõrgele korrusele ja suundus ühte tuppa, mis oli ka kottpime. Sinna me millegipärast kaasa ei läinud, vaid jäime ukse taha ootama. Poisist jäi uks pooleldi lahti, minust vanem tüdruk läks sinna ukseavasse, seisis ja vahtis sinna tuppa (ma mäletan, et sellel uksel olid sellised klaasid).
Samal hetkel olin mina sealsamas, umbes pooleteise meetri kaugusel, seal oli väike vana diivan. Ma olin kellegi väga lähedase tüdrukuga sellel diivanil- ta oli minu parim sõbranna vms (tegelikult on see inimene väljaspool unenägu minu jaoks täiesti tundmatu)...tema istus diivanil ja ma istusin tema süles (kuigi see lähedane tüdruk oli minust tunduvalt väiksem ja umbes kolm aastat noorem). Mingil hetkel see kallis sõbranna kaotas teadvuse...samal hetkel vaatasin endast paremale, seal oli väga hämara ja ähmase valgusega pikk koridor, kust tulid igasugused hääled, koridori lõpus nägin väga paljusid varje, oli väga ärev õhkkond, ma olin tohutult hirmunud. Vaadates vasakule poole nägin, et teised olid ka ära kadunud, ainult meie kaks seal diivanil ja tüdruk ukseavas (teistest polnud jälgegi). Ma hakkasin seda lähedast tüdrukut kätega põskedele lööma, et ta teadvusele tuleks, kui ta lõpuks silmad avas, vaatas ta mulle otse silma ja ütles: "Ma ei näe Su vikerkaart enam!". Minu reaktsioon oligi: "WTF" (nii ma vastasingi talle, sest arvasin, et Ta on hulluks läinud) ma ei saanud aru millest ta räägib...siis ta vaatas järsku minu poolt vaadates paremale poole ja kallistas mind tohutult kõvasti, lausa pigistas. Peites oma näo minu keha vastu, ma kallistasin teda tugevalt vastu, samal ajal nägin silmanurgast, et minu poole on tulemas paremalt poolt kümned ja kümned varjud. Samal ajal oli kuulda nakse, vilisevat tuult ja hääli...need varjud lähenesid mulle tohutu kiirusega...ma lihtsalt kallistasin sõbrannat kõvasti vastu ja peitsin ka oma näo, surudes seda vastu kallistatavat sõbrannat...ma olin kindel et ma kohe suren....kabuhirm...
...siis ma tõusin üles.

Ma ärkasin, kell oli 4:44, väljas oli veel pime..ma nii hullult kartsin! Ma kohe mõtlesin, et äkki olen unenäkku kinni jäänud ja kohe juhtub midagi jubedat...jälle. Ma panin kohe oma toa tuled põlema, sest ma lihtsalt ei julgenud pimedas toas olla. Siis oli järgmine šokk..Truudi oli kadunud! (Truudi on mu kaisukaru)...ma just sel hetkel vajasin teda niiväga, sest kõik ju magasid, aga ma ei leidnud teda, lihtsalt ei leidnud. Siis ma olin veel rohkem kindel, et ma olen ikka veel unenäos, aga lõpuks voodist välja minnes leidsin ma Truudi voodi serva alt (õnneks). Sellega ma sain kindel olla, et ma olen päriselt üles tõusnud.
PS.Ma tahtsin tegelikult sellest megaõudsast koridorist ka pilti panna, aga ma ei julge neid netis isegi vaadata, seega ma loobusin sellest pildist.

Eeva ja Villu

Täna see juhtus...Minu kauaoodatud päev jõudis kätte (mitte et ma nüüd esmaspäevi nüüd niiväga fännaks..), aga nagu ma juba mitmes eelnevas postituses öelnud olen, siis täna (esmaspäeval, 13. aprillil) tulid meie kooli esinema Eeva ja Villu Talsi. Ootamine muidugi tasus ikka täiega ära!! Just mina olin see, kes hommikul tõustes esimese asjana mõtles, et ohhhh, ma tahan juba kooli minna! (PS.Ikka selle kontserdi pärast) Tegelikult ma ootasin seda niiiniii väga, et ma ei suutnud väga naljalt isegi mitte magama jääda...Kindlasti nüüd mõtlete, et Linda on peast täiesti ogar, aga kuidas te ise reageeriksite, kui teie lemmik-ansambli esindajad (antud juhul Curly Stringsi) tulevad otse Sinu juurde, Su kooli...Uskumatu lihtsalt!! Muide, kas ma olen juba maininud, et Eeva Talsi on minu üks suuri eeskujusid? Olen või? No ma siis just ütlesin uuesti...
Kui nüüd tänase kontserdi juurde minna, siis arvake ära, kes ennast võimalikult ette istuma surus? Ikka Linda (kuigi kui nüüd aus olla, siis tegelikult ma ei pidanud selle koha pärast võitlema). Ma ei saanud ju ometigi sellisel kontserdil tagumise pingiga leppida. Kui Talsid tulid lavale, siis appiiiii ma läksin nii äksi täis.....niiilaheeee!!! Klassiõele, kes istus kohe otse minu kõrval, pakkus minu emotsioon küll nalja. Tore eks? :D Kontsert mulle väga meeldis, see oli nii vinge, et nad rääkisid oma minevikust ja lapsepõlvest ja sellest kuidas nad kohtusid ja Curly Stringsist üht-teist...Supeer! Kas teatsite, et Eeva oskab hiiu-kannelt mängida? Mina küll ei teadnud, aga Ta mängis seda ülihästi!
Appiappiiiii, kui kontsert lõppes....kujutate, ette, ma sain rääkida oma iidoliga!! See on minu jaoks nii suur asi! Päriselt ka! Paljud teist kuulavad Rihannat, Nicki Minaj, Ed Sheerani või üldse kellegi teise loomingut...te ilmselt ei saagi teada, mis tunne on rääkida oma lemmikuga silmast- silma...Kujutage nüüd ette, et teie enda lemmiklaulja seisab otse teie ees ja saate temaga rääkida, temalt küsida....Mina sain seda kogeda ja olen sellest siiamaani nii sillas kui sillas üldse olla saab!!!

Sain lõpuks oma plaadile autogrammi...Mii soo häppiii

Teate seda tunnet, kui õnne on nii palju, et Sa lihtsalt keksiks, kargaks, naeraks, hüppaks.....Jap, just selline ma olin..peale saalist väljumist..Ma olin viimati nii õnnelik oma sünnipäeval, kui Kai ja Joosep mulle üllatuse tegid...Vahetund kestis 20 minutit ja üle poole sellest ajast ma olin telefoni otsas ja jagasin oma kirjeldamatut rõõmu....Kaiga. Ma loodan et Kai kõrvadest jäi midagi järele ka, ma oma ülevoolava tujuga kilkasin ja keksisin ja seletasin ja väljendasin oma emotsioone iga võimaliku hääletooniga (koridoris möödujad ja lihtsalt pealtvaatajad arvasid et ma olen peast ogar ja naersid...ma ise nägin..põhimõtselt olingi ju...ma ei kontrolli oma emotsioone, kui ma olin õnnelik...aga kas peakski). Ma aina kilkasin ja rääkisin kui vaimustuses ma sellest olen, et nägin Eevat ja et sain temaga rääkida jnejnejne..Kai põhimõtteliselt lihtsalt kuulas, kuidas ma Talle kõrva lalisesin (Kai, mul on natuke kahju Su kõrvadest, aga mitte väga, Sa ju hirmsasti tahtsid kuulda mind üliheas tujus....R.I.P Kai kõrvad). Oma ülevoolavas tujus nagu alati, mul tuli pisar silma....päriselt, naersin, nutsin, olin ülimegaõnnelik. Jap, peale koolikella helisemist pidin ju kõne lõpetama ja tunnitöösse süvenema, kuid seda ma ka väga hästi ei suutnud, nii hea oli olla lihtsalt...Koolis on hea ja ülevoolav tuju...See on midagi uut, muig.
Teine vahetund läks veidi leebemalt, aga tuju oli ikka veel sama hea (tegelikult praegu on ka veel), mõte ei jõua järgi...oooomaaaigaaad, ma sain Eevaga rääkida!!! (plaadile küsisin autogrammi ka) 
Igatahes kõik on niiiiiiisupeeeer!! Niiväga ootan juba Käsmu kontsertit, kus lähen Curly Stringsi kuulama!!...Andke andeks et tuli järjekordne suhteliselt ebaloogiline postitus, aga ma ei saa ju midagi teha, kui inimene on niiii õnnelik! Annate andeks eks? Elasite mu sünnipäevapostituse üle, seljuhul elasite selle ka..Peaasi, et mul on endal hää olla ja laps ei karju (PS.rõõmuhõisked ei loe).

Kas panite tähele, kui ilus ilm valitses laupäeval tervet Eestit? Uskumatult ilus ja mõnus....päike, piisavalt soe, tuult ei olnud (kui oli siis väga-väga vähe ja seegi oli suhteliselt soe). 

Väga mõnus oli ärgata hommikul, teha aken lahti, vaadata seda ilusat sinist taevast, säravat päikest...Nii hea oli aknal istuses tunda värsket õhku ja kõige selle juures kuulata seda imelist linnulaulu... Ärkasin juba veidi peale üheksat, et kallikesele vastu minna, tegelikult pidi Maria jõudma alles üheteist paiku, aga nagu ma kord juba olen...mul on sättimisaega vaja.

Kogemata (ausalt) ma hilinesin, mu võtmed olid JÄLLE kadunud (need kaovad mul koguaeg ära, tavaliselt leian need kuskilt valest kohast...nt teise jope taskust või kotist, kuhu ma tavaliselt neid kunagi ei pane). Njah, tegelt läks veel aega...Mariakene hakkas uhkesti kesklinna bussipeatusest Selveri poole vantsima, samal ajal kui mina suundusin bussipeatuse poole üldse teist (lühemat) teedpidi. Tegelikult ooli see minu apsakas, et ma ei öelnud kust kaudu ma tulen pluss ma ise hakkasin veel mõni minut hiljem liikuma ka. Kuidagi me saime lõpuks kokku ka, teda oli juba kaugelt näha...väike inimene suure kotiga hihiiihi. Kodu poole jalutama hakates panime tähele, et kultuurimaja parklas oli laat (mul pole õrna ainugi mis laadaga oli tegemist). Kõndides pool laata läbi, otsustasime oma vanad kondid asetada kultuurimaja trepile istuma, et nautida ilma ja muusikat, mis ei olnud nii hea. Jah, me lihtsalt istusime ja rääkisime juttu. 

Njah, kauaks seda eriti ei olnud (u 40 minutit)... Pidime koolimajja minema....kooriproovi.....jälle... Tegelikult oli ju selleks põhjus ka, me valmistusime põrastlõunaseks konkursiks Tallinnas. Seekord olid kõik uskumatult aktiivsed lauljad, keegi ei olnud väsinud näoga, mina vähemalt ei pannud tähele (tavaliselt on kooriproovis enamus inimesi täiesti tüdinenud ja väsinud näoga, ka mina...kuigi mulle tegelikult meeldib koorilaul). 

Kooriga Tallinnasse jõudes ootas meid samasugune ilus ilm nagu Paideski. Päike siras ja taevas oli sinine (ainult linnulaulu ei olnud, aga ohtralt tuvisid küll), jäädavalt suurepärane ilm...Kuid Tallinnas me ilma väga nautida ei saanud..me vahetasime riided, mõned hääleharjutused, laulsime laulud läbi- neid me ka korrigeerisime. Sealt edasi kohe võistlema. Laval ennast paika seadnud, hakkasime mõistagi laulma....ma hetke pilkasin laulu ajal ka kohtunike laua poole, kus žürii esinaine pilkas meie koori sellise näoga, nagu meil oleksid kõik noodid aia taha läinud...endal mul oli küll kindel tunne sees, esinemise ajal käisid nii mõnelgi korral külmavärinad üle selja, nii hästi kõlas lihtsalt. Oma neli laulu ära laulnud, lahkusime me aplausi saatel saalist, mõeldes, et huvitav mida meie esitusest küll arvati...Kusjuures, hetkel mil laulsime ''Viire takka'' laulu, üks naine hakkas laulu keskel pisardama (nagu mina tavaliselt, muig).

Autasustamine algas alles umbes kolmveerand tunni pärast, seega näljased nagu me mitmed seal olime, läksime Hesburgerisse (mina ja Hess...haruldane nähtus...ju siis oli kõht tõesti nii tühi). Kuigi sinna minemine, seal olemine ja siis veel tagasitulemine võttis aega, me ei hilinenud autasustamisele...yes, we were so fast. 

Nüüd siis ka meie tulemustest.......Me võitsime B-kategooria neidudekoori kategoorias 2.koha! Me olime kõik väga rõõmsad (ilmselt siiamaani) ja veidi ka üllatunud, sest arvasime (ka meie koori dirigendid), et jääme viimaseks, aga näedsa, pürgisime hoopis teisele kohale...kas annab rohkem rahul olla..Mina olen küll väga rahul oma kooriga ja üleüldse sellega millega me juba hakkama oleme saanud...Järgmine kooridevaheline võistlus on juba juulikuus, San Fransiscos (see ei ole kuidagi eilsega seotud)! Kui on soovi, saab sellelt lehelt lugeda San Fransiscos aset leidva festivali kohta (tegin kaks sõna lingiks). Ega seegi enam kaugel pole....

Mis te arvate, mis me bussiga koju sõites tegime? Õige! Laulsime, raske oli arvata eks? Käiku läksid kõik Eesti klassika laulud..alustades lauluga ''Ämblikmees'', lõpetades Curly Stringsiga. Terve bussi tagaots laulis (loe:6 inimest), njaa, bussijuhist hakkas natuke kahju, aga ma usun, et Ta on harjunud selliste sõitudega...vist, loodetavasti.

Üks asi veel, ma tahan reklaamida ühte megavinget äppi, mis Windowsitel on (üleeile leidsin). Äpi nimi on ''Talk to someone''...See äpp võimaldab Sul suhelda anonüümselt anonüümsena, tutvud seal erinevate inimestega, saate omavahel rääkida, pilte saata, helisalvestusi saata (kahte viimast ma hetkel veel kasutanud pole)..Kui vajutad kohta, mis annab äpile teada, et tahad kedagi veel leida, kellega rääkida, siis telefon teeb seda nii, et otsib esimese ettejuhtuva võõra, kellega saad kohe vestlema asuda..Inimesi seal on üle maailma, see on ausalt üks ülivinge asi! Selle kasutamiseks on vaja ainult inglise keele oskust, muud ei midagi.

Mäletate, ma rääkisin Teile, et kui väga ma ikka ootan neljapäeva (9.aprilli), sest kooli pidid tulema kontserti andma minu lemmiku- Curly Stringsi esindajad: Eeva ja Villu Talsi. Ootusärevus oli suur ja kui nüüd aus olla, siis sellel ju oli ka põhjus....Curly Strings on mu lemmik...Eriti meeldib mulle Eva, uskumatu, kuidas Ta viiulit mängib ja kuidas ta laulab uhhhhhh (vaieldamatu lemmik). Olin juba ammu ennast valmis pannud, et nad nüüd kuue päeva pärast tulevad...viie päeva pärast....jne...Ja nüüd neljapäevale eelneval päeval, kolmapäeval pidin ma kuulma just seda, mida ma poleks tahtnud üldse kuulda....Kontsert jäi ära, sest kumbki neist kahest oli haigeks jäänud. Te ei kujuta ette kui kurb ma sellepärast olin, tõsiselt, ma niiväga ju ootasin........Ja nüüd mõni päev hiljem kuulen, et nad ikkagi tulevad, esmaspäeval juhuuuu! (peaasi et keegigi selle üle õnnelik on, või mis?).
Kuna täna ma koolis ei olnud, sain ma olla üksi, rahus ja vaikuses....teate mis on minu jaoks rahu ja vaikus sel ajal, kui olen üksi kodus? Muusika ja laulmine. Tänage jumalat kolm korda selle eest et ma Teie naaber pole, for real. Kui juhtub vahest nii, et saan olla üksi kodus, on kohe muusika mängimas minu lemmiklugusid ja sellega kaasneb ka muidugi kaasalaulmine....see on nii hea tunne, päriselt. Täna alustasin oma mõnetunnilist ainult-kodus-lauljakariääri koorilaulude õppimise ja kordamisega (homme on Tallinnas kooride vaheline konkurss/võistlus, ma ei teagi misasi..igatahes koorid võistlevad seal omavahel). Asi läks väga sujuvalt edasi minu tavapärasele kodu-laulmisele, nimelt Curly Strings ja veel paar Eesti esitajat käima ja nii käivadki asjad, vohh! Ja kuna ma lõpuks nii hoogu läksin (loe:sain korraliku lauluvuhina sisse), läksin ma vanale heale www.karaokeparty.com lehele, kus panin proovile oma karaoke oskuse. Laulsin seal kolme laulu: Wake me up-Avicii; Skinny love-Birdy; My heart will go on-Celine Dion. Mul läks seekord hästi, ma kuidagi suutsin kõigi kolme lauluga jääda 1. kohale. Juhhei Linda! Keegi üldse käib seal veel? Noh, ma mõtlen enda sõprusringkonnale...
Väike tagasiside eilsest filmist, mida käisin kinos vaatamas...Seekord oli filmiks Kiired ja vihased 7 (Fast and furious 7). Mulle see väga väga meeldis...Issand kui ilusad autod seal olid..Kujutage ette, kui väljusin kinosaalist ja üldse majast, nägin parklas erinevaid autosid, tundus mulle, et need kõik on täielikud pannid, endlagi hakkas naljakas, et täiesti tavalisi ja igapäevaseid autosi nii nimetasin. Kas mulle ainult tundub, või jääbki see teks järjest väiksemaks (ka reavahed).....Misasja?? Noh, las ta siis olla nii, kui ta nii olla tahab. Igatahes, see oli väga hea film ja kindlasti seda võib igaühele soovitada vist. Kinos näidatakse enne filmi algust ka erinevaid trailereid filmidest, mis on peatselt kinodesse tulekul, sealt võis näha ka ühe õudusfilmi trailerit (Unfriended), mis tuleb meie kinosse juba järgmisel nädalal...ma otsustasin, et ma lähen seda vaatama. Juba sellepärast, et ma olen hakanud õudusfilme nautima (päriselt need meeldivad mulle) ja sellepärast, et filmi traileri järgi on tegu väga põneva filmiga, täpsemalt filmi kohta teada saamiseks vaadake trailerit.

Täna on aprilli esimene nädalavahetus, kui nüüd täpsem olla siis nädalavahetuse lõpp- 1.Ülestõusmispüha (täna on pühapäev)...Tänasest on veidi hiljem juttu..võinoh, tänasest polegi tegelikult miadgi kirjutada peale selle, et tulin tagasi Tartust oma kodulinnakesse....aga nagu tavaliselt, alustan ma seekordki algusest...(neljapäevast). Miks just neljapäevast? Just sellepärast, et sellel päeval suundusin ma oma seitsma koormaga Tartu poole (väga raske arvata küll kelle juurde). See nädal tuli harukordne võimalus minna päev varem, reedel ju niivõinaa kooli ei olnud...kõik see tänu kalendris ilutsevale "punasele pühale" milleks seekord oli Suur Reede.
Jah ma käisin jälle Tartus, mulle ikka niipalju seal meeldib olla, tohutult meeldib. Pidevalt on mul mõttes, et millal lõpuks ma saan tagasi minna. Seal on kõik nii chill, Tartus omaksete juures ei pea muretsema probleemide ja kõige halva pärast, mis kopitavad minu kodulinnas (PS.kõik siin ei ole halb, aga Tartus on parem). Paides olles on alati internet telefonis või arvutis järgi, sest reaalselt siin ei ole midagi teha. Siin on ka tohutult mitmeid negatiivseid ja õelaid inimesi, keda Sa lihtsalt ei jaksa ja ei tahagi kuulata või veelvähem temaga kokku puutuda (vabandust, kui mu jutt liiga üldistav tundub, kordan veel, et kõik ei ole sellised, paljud ei ole...aga selliseid õeluskotte on ka ikka parasjagu). Kui buss jõuab Tartusse, on minu esimene liigutus lülitada internet välja (õhtul ainult tšekin paar korda Messengeri läbi), sest see aeg on nii üürike mis ma seal olla saan, midagi ei saa lasta raisku lasta...ja muide, ma ju saan oma teiste sõpradega koju tagasi tulles ju ka rääkida. Minu elu ei ole internet.
Reedene päev oli kõik unelemine ja kodus olemine. Igatahes mina ei lubanud ennast äratada, sest tahtsin ennast välja magada: seega ärkasin mina alles ühe ajal päeval. Kaid siis enam kodus ei olnud, ma kusjuures ei mäletagi kuhu ta hommikul kiirustas, igatahes pärastlõunani pidime olema Joosepiga kahekesi kodus, me sisustasime ka oma aega ja vaatasime videoid (videosid..ma ei tea kuidas õigesti kirjutada, muig). Lõpuks Kai siiski tuli...ainult et mitte tühjade kätega..Ta oli käinud poes ja toonud munadepühadeks kraami, et värvida mune ja need kuhugi panna (nunnu punutud korvi, kuhu munad sisse panna).... Sellel päeval käisid meil kõigil ka pühadejänkud kes tõid meile Kinderi üllatusmunad. Nomnomn.

Laupäev algas seevastu juba varahommikul (ehk siis umbes kell 10). Vabatahtlikune olin nõus minema poodi, et tuua vutimune, leiba ja saia. Kui jõudsin poodi, helistasin kodustele ja küsisin soovitud toodete kohta täpsemalt teada, mida täpselt võtta...Noh, vutimunad, ja leib (saia ikkagi ei võtnud)....Ja olin need korvi pannud, hakkas Kai vuristama, et mida kõike veel vaja on. ''Lindakene, ole hea mine võta jäätist....aa, piima oleks ka vaja...hmmm, Joosep tahtis veel soolakala, kuule..võtame Maci juurde ka midagi kaasa...võta neid snäki vorste, võta neid juustukuubukuid ka, need vürtsidega...EI küüslauguga...kuule, tahaks mingit küpsist ka....võta palun Cocat Joosepile...kuule, vetsupaberit oleks vaja....võta endale ka midagi...kindel et midagi ei taha??'' Kujutate ette..ma olin poes üle 20 minuti, sest soovitud kolme-asja-ost läks veidike aia taha, ja pidin koju suunduma hoopis kotitäie asjadega (tegelikult kaks kotitäit) noh, Joosep tuli minu poes rändamise ajal mulle appi, et asju koju tassida.

Olime juba varasemalt otsustanud, et samal päeval (laupäeval) läheme Kaiga kodust ära, külla, ära. Maci poole chillima ja lauamänge mängima...Te ei kujuta ettegi kui palju tal erinevaid lauamänge on (minu ''Reis ümber maailma'' ja ''Monopoly'' kõrval ei anna seda isegi võrrelda mitte). Need on tal kolmes virnas ja iga virn on kõrguselt veits alla meetri (kuskil on neid mänge ilmselt veel..kuskil, I'm sure). Seekord osutusid valituks kolm mängu: ''Targem kui 5.b'';''Eesti mälumäng'' ja mingisugune piraadimäng mille nime ma ei mäleta. Kusjuures naerda sai, naerda sai..Jah, eriti siis kui ma enda arust jube tarkasid vastuseid Eesti mälumängus pakkusin. Alles õhtul, umbes kella seitsme ajal läksime koju. Tol päeval oli palju plaanis...
Oli ju munadepäev, see tähendas seda, et oli aeg mune kaunistama hakata ja seejärel potti keema panema...Meie ei kaunistanud mune nii nagu teevad praegusel ajal paljud (ehk siis munavärvidega), meie võtsime kasutusele lõngad, kruubid ja sibulakoored, mille kõik toppisime sukkade sisse vee sisse keema. Nii mina kui Kai jäime oma munadekorviga väga rahule, jubenunnu tuli.

Kuna ma juba Kai telefoni kaamera kasutamisega hoogu läksin, siis mul kohe oli vaja Džännuga ''paar'' pilti teha (PS.Kail ka), tegelikult Janetiga piltide tegemine oligi vist Kai mõte, juhul kui ma oma mäluga midagi puusse ei pane. Janetil oli sellest kõigest nii villand...tema arust ei peaks selliseid asju nagu telefon või kaamera olemas olemagi.
Täna hommikul tegin Kaile&Joosepile ka pisikesekese ''üllatuse'', ma panin endale kümne ajaks äratuse..Sellel oli ka oma kindel ka praktiline mõte: Ma tahtsin valmistada kõigile hommikusöögi nii, et kui lähen neid äratama, on juba hommikusöök neid laual ootamas :P Hommikueinest ma kahjuks pilti ei jõudnud teha (PS.paigutasin kõik lauale ilusti ära ka). Hommikueineks valmistasin kõigile tassikese teed ja igaleühele paar singi-juustu-röstpeenleiba.

PS.Lihtsalt mainin......ma pesin kraanikausis olevad nõud ka ära.

Heii! Olen tagasi, täiesti olemas! Mul on blogi täiesti meeles, ükspäev üritasin isegi blogida, aga pea oli nii tühi ja hakkasin lõpuks täiesti lolli juttu kirjutama..Lisan nüüd väikse lõigu sellest....mõistke, kui jaburad on minu igapäevased mõtted: 

Kuhu selline asi sobib? Endalgi naljakas lugeda. Tegelikult ma ju lubasin eelmine kord, et räägin oma nädalavahetusest, aga kuna asjad kujunesid nii, et midagi märkimisväärset sellest kirjutada ei olegi, siis pean jätma selle sinnapaika ja kirjutama ainult värsketest asjadest.

See nädal on nagu unistuse esimene etapp...Kujutage ette, ainult neli koolipäeva, õppida on suhteliselt vähe, kõik tore ja veel toredam ja homme veel nädala lõpuni Tartusse, kus mind juba oodatakse (vist). Igatahes, tõotab tulla väga tore nädal (tänaseni pole midagi halba juhtunud, ega ei oota ka). 

Mu elu tiirleb viimasel ajal väga suures osas ootamisele..ootan teatud kuupäevi ja sündmusi.. Näiteks praegu ma ei suuda ära oodata homset, kui saan peale kooli joosta bussile, et minna Tartusse (PS. et 2 tundi Tartusse loksuda). 
Mul on veel üks asi mida ma tegelikult vägaväga ootan...(PS.järgmist nädalat), aga tegelikult seda ma hakkan ootama alles selle nädala lõpus, kui ma juba Paides tagasi olen...Lugu selline, et meie koolis on tulemas kontsert, kus esinevad Eva ja Villu Talsi!! Uskumatuuuuu (ma vist olen koolis enamasti ainuke, kes seda niiivõrd ootab....Curly Stringsi liikmed siiski).. Jah, ma olen hull nende järgi, tunnistan täitsa ausalt! Muig :P
Muide, head Esimest Aprilli teile! Kas teie tegite ka mõne aprilli-nalja? Mina, noh, ma vähemalt proovisin, aga kukkusin läbi...suht haledalt. Ma lihtsalt ei oska, aga peab tunnistama et ma hetkeks suutsin küll Kai veidi segadusse ajada. Kui nüüd natuke teistest rääkida, siis minagi sain täna ühe ''vapustava'' aprillinalja ohvriks... Sisenesin keemia klassi, kus oli juba minu klassiõde, ütles mulle: ''Linda, Sa oled nii peenike!'' ahahhh...ja sellele järgnes kohe ''APRILL!!'' Eksole hea nali! Minu arust küll :D
Täna oli/on võimatu õhtulehte või üldse mingit lehte lugeda....Aru ei saa mis on päris ja mis ei ole. Kui nüüd midagi näiteks tuua, siis tänane Kuma leht kirjutas, et nüüd on otsustatud, et riigigümnaasium tuleb Mäosse...Mäo on lihtsalt üks läbisõidetav koht, ja muidugi nii paljud seda jagavad ja kommenteerivad. Naljakas jälgida hihihiii. Aga näedsa, juba see päevakse läbi saabki, homme pole mittemingisuguseid totraid jutte ja nalju (vähemalt mitte niipalju).
Tegelikult mul on homseks ka pisikesed plaanid, kuidas, miks ja millal midagi teha, küll te neid ka lugeda saate (juhul kui kõik läheb plaanipäraselt). Ma nüüd otsustasin  et lähen pakkima. Olge mõnusad ja tehke oma päeva viimased naljad ära, et neid rohkem ei peaks kuulama.