Ma ei tea kuidas teie, aga mina ei saa ikka aru, milleks seda kella keeramist tarvis on? Tegelikult alles hiljuti oli mul hea meel, et olin oma unerütmi peaaegu täiesti paika saanud, aga nüüd kui muudeti kella, läks see totaalselt sassi..I'm not very happy, you know. Üldse selle unega on viimasel ajal mingid veidrused..

Kõik kes on juhtunud nägema Padjaklubi, teavad hästi, kes seal on Kristina. See jubedalt kritiseeriv ja hull inimene. No igatahes üleeile öösel pidin ma selle sama Kristinaga pikalt koos olema. Ühes autos. Ja ta lõugas. Kõvasti. Hommikul ärgates oli mul hea meel, et see läbi sai :D

Eile oli selline teistmoodi hilisõhtu. Kell oli 12, kui lõpuks uni tuli. Läksin oma voodisse ja panin silmad kinni, et ruttu magama jääda. Vaevalt 3-4 minutit sain rahulikult olla ja siis otsustasid suured haneparved, et hästi lahe oleks kõvasti karjudes kogu kupatusega üle meie maja lennata. Okei, oleks siis neid üks parv olnud, aga see hanede möll kestis kokku umbes 10 minutit, much fun. Kust neid tuli üldse nii palju?

No haned said lõpuks otsa, olin rõõmus, et sain magama jääda, aga näkäää. Otsustasid politseionud Sleveri parklas mingide tüüpidega rääkides oma vilkurid käima jätta. Selver on üpriski minu kodu ligidal ja noh, kui on suhteliselt pime ja muud liiklust pole, siis need paganama vilkuvad eredad tuled paistavad ikka nii mõnusalt tuppa.

What else..Ükspäev käisin Talinnast läbi ja ostsin endale lõpukleidi ära yayyy. Ma praegu meelega seda kirjeldama ei hakka, küll jaksate juunini oodata :D

Mõtlesin, et kuna ma viimastel päevadel aina seletasin oma koolikatsetest, siis oleks ju viisakas rääkida ka sellest kuidas mul läks (kuigi Tamme Gümnaasiumi katsed on alles homme).

Reedel vedasin ennast Pärnusse, Koidula Gümnaasiumisse, kus pidi mul toimuma vestlus. Sisseastumise kandidaadid, kellel on tunnistusel ainult 4-5 või 5, pidid päev enne kirjalikke katseid vestlusele minema, mina nende seas.

Juba koolimajale lähemale jõudes nägin, kui  kaunis see kool juba väljastpoolt on, ülinunnu. Sisenemisega tekkisid mul väiksed raskused, sest need uksed lihtsalt ei avanenud, alles mõni hetk hiljem nägin, et uste kõrval on üks nupuke, mida vajutada tuleb, et uks lahti saada :D No kui juba koolimajja sisse olin jõudnud, suunati mind garderoobi, kus oma jope ja kõik muu läbu ära panna sain. Teate, see kool on lihtsalt nii ilus ja hubane, nagu tõsiselt. Kuna kandideerisin loodussuunda, oli mul kindel ruum kolmandal korrusel, kuhu minema pidin. Tore ja veidi uskumatu on see, et ma ei eksinudki ära.

Jõudnud õige ukse taha, võtsin teiste kõrvale istet ja jäin ootama, samal ajal Facebookis chattides oma õdedega. Muljetasin neile, kui ilus see koolimaja on ja sellest, et ''see on ikka nii minu kool''. Viimase repliigi peale ütlesid ainult, et enne ma pean sinna üldse sisse saama, muig. Kell oli sealmaal, kus jagati meile kõigile täitmiseks lehed, kus pidi kirjutama oma nime, isikukoodi, kus praegu õpin jne. Seejärel hakati meid ükshaaval sisse kutsuma. Mina läksin vist kolmandana.

Vestlust viisid läbi Koidula keemia ja bioloogia õpetaja. Minult uuriti minu praeguse kooli ja kodu kohta. Küsiti, miks ma just nende kooli tahan minna. Vastasin, et kuna tahan peale gümnaasiumi Tartu ülikooli arstiks õppima minna, siis otsisin enda jaoks kooli, kus oleks minule vajalik suund olemas. Küsiti veel elamise kohta, et kui ma õpiksin Koidula Gümnaasiumis, kus ma siis elama hakkaksin ja et kas mul on siin tuttavaid. Selle peale vastasin loomulikult, et jah, tuttavaid ja sugulasi on mul siin päris palju, elama hakkaksin ilmselt ühikas või siis üürikas. Pea kogu ülejäänud aja rääkisid nad mulle oma koolist, mis nende kool teeb, kus käiakse, kuidas kõik värgid toimuvad jne.

Iga nende öeldud sõnaga sattusin ma sellest koolist veel suuremasse vaimustusse. Ilmselt seda oli ka minu näost näha. Näiteks juba see oli nii vau, kui nad rääkisid ja näitasid mulle esemeid, mis neil kooli bioloogia klassis olemas on. Neil on olemas asjad, mida kasutavad ülikoolid ja päris arstid. *Ma ei tea kas olen maininud, aga Koidula Gümnaasiumi loodussuund on rõhuasetusega arstiteadusele*

Soooo, siis võtsid nad vaikselt meie jutu kokku ja....noh...Ma sain sinna kooli sisse! Mul on siiamaani niiiiiiiiiii tohutult hea meel, et mu kaheaastane pingutamine vilja kandis!

Jah, mul on homme ka Tartus katsed, aga need teen lihtsalt niisama ära, sest Tartusse pean ma nii või teisiti minema :D

Tahaksite nüüd siit midagi uut ja huvitavat lugeda? Ma ka. Aga njetu, kannatate esmaspäevani ära :D Ma tahtsin et te ikka teaksite, et ma olen seesmiselt homse pärast suhteliselt hullunud. Veits creepy on. Kool saatis küll meili, et lihtsalt toimub vestlus jne, aga kust mina tean, kuidas see tegelikult korraldatud on..äkki pannakse meid kõiki käeraudadega tulikuuma radiaatori külge ja siis kõrvetatakse varbaid kuumade grillvorstidega või siis ruumi sisenedes hüpatakse külakuhjana plauhti peale vms.

Võibolla on kõik lihtsalt suur pettus ja tegelikult meid kõiki viiakse Aafrikasse orjadeks ja sunnitakse ränkrasket tööd tegema. Orjapidajad seisavad iga orja taha sõnnikuhargiga ja kohe sutskab, kui keegi kavatseb logelema hakata. 

Kuigi tegelikult olen 99,999% kindel, et tegelikult on seal kõik normaalsed inimesed, normaalsete kavatsastega, kes ei kavatse midagi väga õelat minuga peale hakata. Kõik ei ole ju omatigi sellised õelad loomad nagu näiteks zombied filmides vms.

Kui teil tekkis hetkekski mõte, et ma päriselt tahtsin midagi tarka öelda, siis ei, mul polnud see plaaniski......ups :D Ma pean oma ajud lihtsalt praegu hetkeks lõdvaks laskma. Lõpetuseks meenutust vanasse aega ka....tadaaaa!

Ma ei suuda uskuda, et see aeg nii kiiresti läheb! Juba mõne kuu pärast lõpetamine ja kõik möllud. Sellega seoses on mul ka seekord reaalne põhjus, miks ma ennast viimasel ajal veidi liialt ärevil tunnen. Et noh, koolikatsed on tulemas, Koidula omad nüüd juba sel nädalal, Tartu katsed järgmisel nädalal. Nii creeeepy!!

No tegelikult pole ju midagi põdeda, kuskile ma ikka ju sisse saan...nali! Ma tegelikult ikka räigelt põen. Naerge mu üle kui tahate, aga reaalselt, ma nii väga tahan Koidulasse või Tammesse sisse saada (Tammesse veidi rohkem), kuid miski pole ju päris kindel. Ilmselt mõlemasse kooli on konkurents suur, aga sellele üritan väga mitte mõelda. Mu eesmärk on siiski nende väheste sissesaajate hulka mahtuda :D

Üldse viimastel päevadel liiguvadki mu mõtted pea ainult katsete teemal, veidi vähem järgmisel nädalal tulevale järjekordsele Tartu-arsti-rallile ja siis veel mõningad pisiasjad, mis pole praegu tegelikult üldsegi olulised. Te ei kujuta ettegi kui väga ma tahaks, et kogu see koolide teema oleks juba läbi, samas nagu ei taha ka (Linda loogika +1). Juhtub, aga ega see põhikooli lõpetamine pole mingi kuigi lihtne asi, mõtle ainult edasi õppimisele, sisseastumiskatsetele ja edasisele elule. Masendav..kes üldse mõtles sellise asja välja, et kui õpilane lõpetab 9nda klassi, siis ta on kohe valmis edasi tegutsema ja sellega enamus oma tulevik ära otsustama...Kuigi minul endal sellega jah probleeme pole, aga ikkagi, kõik pole nagu mina.

Kes vähegi mulle kaasa elada tahab (miks ei peaks, eksole), siis tuleval reedel (18.märtsil) on mul Koidula Gümnaasiumis vestlus. Järgneval päeval (19.märtsil) ootavad mind Koidulas ees sisseastumiskatsed. 

Tamme Gümnaasiumi katsed on minu sünnipäeval, 21.märtsil. Sünnipäev tuleb üldse selline tore. Umbes tund aega enne Tamme katseid saan enda ihu külge veel 24 tunniks südamerütmi seadeldise, sest et miks mitte :D

Seega minu auks võite pöidlaid pihus hoida reede päevast esmaspäeva pärastlõunani välja. PS. Esmaspäeval on kõigil lubatud mulle sünnipäevaks õnne ka soovida! :D

Nagu olete tähele pannud, siis viimastel päevadel on lausa suurepärased ilmad! Noh..siin Paides küll vähemalt. Juba mitu päeva on nii, et peale kooli kodus olles mõtlen, et tahaks nagu välja minna, samas ei viitsi kellegiga rääkida ka, tahaks lihtsalt olla ja puhata.

Ükspäev kargas mulle pähe geniaalne idee, mis selle vastu kindlasti aitaks! Kes mind vähegi tunnevad või lihtsalt mu blogi jälgivad, teavad, et mul on nõrkus koerte vastu...Seega minu geniaalseks ideeks on see, et neil hetkedel, kui ilm on ilus ja kodus ka otseselt passida ei viitsi (või lihtsalt ilm, mis pole vihmane või lögane), läheksin suurima heameelega kellegi sõbraliku ja mitte väga suurt kasvu Pitsu või Muriga õue jalutama, mõnele veidi pikemale ringile. Koeraga jalutades saab mõelda omi mõtteid, kuid samas ei kõnni sihitult ja üksi mööda linnaäärt ringi.

Seega, paidekad, kas keegi teist tahaks mõnikord oma kutsa umbes tunniks minu kätte usaldada? :) Pärast jõuaks koer muidugi rõõmsalt koju tagasi, ma ärandama kedagi ei hakka, muig. Lihtsalt olen suhteliselt kindel, et keegi ikka oleks selle üle rõõmus, kui keegi teine mina käiks vahel tema Pitsuga õueringil ära, kasvõi kellegi vanaema :P

Kui tead kedagi kes teab kedagi kellel on keegi, kellel on Paides oma rõõmsameelne Muri, Muki, Pitsu või Tupsu, anna mulle julgelt märku (siia, või minu Facebooki). Käiksin päeval meeleldi mõne nupsikuga väljas :)

Otsin sõpra, kaaslast, muusikasõpra! Nimelt 27. märtsil annavad Eeva Talsi ja Juhan Aru koos Mari Jürjensi, Kristjan kallase, Lauri Lüdimoisi, Taavet Nilleri, Villu Talsi ja Jalmar Vabarnaga Viljandi Pärimusmuusika aidas armsa kontserdi ''Vähemalt täna''. Ilmselt pole vaja pikemalt mõeldagi, kas ma tahan sinna minna või mitte, sest see on ju ilmselge et tahan, või mis :)

Kuna see armas inimene, kes mind sellest kontsertist täna informeeris, ei saa minuga sinna kaasa tulla, uurin siitpoolt. Kas teie seast oleks keegi nii armas inimene, kes tuleks minuga sinna kaasa ja pakuks mulle seltsi? Üksi kontsertile minna on kuidagi igav vms :)

Ürituse kohta täpsem info SIIT. Palun anna endast märku, kui oled sinna minemas ja tahaksid mulle seltsi pakkuda. Kui ise ei ole huvitatud, siis jagamine ei teeks ka paha.

Teate, see kuu, märtsikuu on vist minu pikema aja üks hullemaid, päris tõsiselt kohe. Te ei kujuta ette kui paljupalju asju mind ees ootab. Ma juba kardan natukene tegelikult ka :D Jah, ega tõesti, mul on tegelikult koguaeg väga palju tegemisi (see on ka minu haruharva blogimise üheks põhjuseks), aga see kuu on niiiiii õudne kuidagi.

Jubedaks teeb selle kuu juba see, et mind oma ees ootamas koolide sisseastumiskatsed, milles ma kindlasti põruda ei taha. Ootamas on ka kooli vestlus, siis Tartus arst ja veel sadamiljon asja.

Kõik on nii kuidagi koos ka, just pean silmas neid kooliasju. 18. märts Koidula Gümnaasiumis vestlus (kellaaega ikka veel ei tea), järgneval päeval, 19. märtsil on Koidulas sisseastumiskatsed (loodussuund) matemaatikas, eesti keeles ja inglise keeles. Üks päev jääb nö. lihtsalt õhku, mis tähendab ühepäevalist puhkust Kilingi-Nõmmes, kus ma umbes miljon aastat pole käinud (kuigi puhkamise asemel ilmselt kordan poole sellest ajast matemaatikat ja muid aineid). 

21.märtsil (minu sünnipäeval) on Tartu Tamme Gümnaasiumi katsed matemaatikas, eesti keeles ja loodusainetes (meditsiinisuunda üritan saada).

Ja mis te arvate, kas ma veidi pabistan ka? Veel mitte, aga juba praegu on pisut seda kriipivat ärevust, mis pole üldse hea :D Lihtsalt ükskõik kumba kooli ma ka ei sisse ei saaks, oleks minu ülikooliks ettevalmistumine veelgi parem, kui praeguses koolis (suundade pärast), kuna meie kooli loodussuund kahjuks ei pühendu arstiteadusele, nuuks. Kuigi muidugi teen katsed ka enda praegusesse kooli, nii igaks juhuks. Või kui otsustan mingi ime läbi siiski siia jääda, isegi kui Koidulasse või Tammesse sisse saan...Minu praeguse kooli puhul on aga see jama, et 12. klassis tehakse ära koolireform ja mu viimane aasta oleks riigigümnaasiumis, ilmselt see esimene aasta on selline veits sassis ja ei taha sellega väga riskida. Oeh, kõige raskem on siis, kui ma kõikidesse koolidesse sisse saan. Ma olen küll palju sellele mõelnud, et kui peaksin kõik katsed ja vestlused ilusti läbi tegema, siis millisesse kooli ma siiski läheksin...Ilmselt üksi ma seda otsust ei teeks. Küsiksin umbes 10-15 inimeselt nende arvamust, lisaksin juurde oma mõtted ja siis keevitaksin nendest mingisuguse ühe otsuse kokku.

Praegust lugu on nüüd kohe kindlasti väga sobilik lugeda söögi kõrvale, sest esiteks juba pealkiri on ju niivõrd kutsuv, kas pole :D

Ma täpselt ei mäleta, kas olen üldse rääkinud oma kodust, või sellest mis siin ümberringi toimub..kuna ma sildipilvest silti ''naabrid'' ei leidnud, siis küllap pole ma seda veel teinud. Noh, lihtsalt et teaksite võinii, et miks ühed või teised asjad siin mõnikord juhtuvad..

Minu kodu on sellisel toredal tänaval, mis on siin Paides suhteliselt kurikuulsalt tuntud, sest siin käib reaalselt igasuguseid, elab igasuguseid ja on alati selline koht olnud..huvitav miks mu pere küll siin elab(?)

Okei, ega ma nüüd väga hoobelda saa, et ma olen nüüd see perfektne naaber, kes alati naabritel rahus olla laseb. Noh, päevasel ajal vähemalt mitte, kui ma oma muusika põhjapanen või täiest kõrist laulan. Kuigi arvan, et mu naabrid on mu kohutava laulu(mitte)hääle suhtes juba immuunsed. Või näiteks kui öösiti alt naabrid lõugavad, ei ole ma ka väga sõbralik, seljuhul kohtuvad midagi jäigemat (nt lusikas) ja radikas, mis on ilusti ühendatud alt-naabritega :D (kui lusikaga vastu radikat peksta, siis naabrid ilusti kuulevad seda).

Tegelikult meie trepikoja kolmanda korruse korter on noh, täiesti omaette nähtus. Vot kui seda nüüd peaks ühe sõnaga kokku võtma, siis see oleks emmm...läbu(?) See kõik põhjusega. See korter on nagu omaette läbikäiguhoov vms. Korteris elab üksikema (kuigi tal vist on mingi mees), temaga koos minuvanune poeg, u 13-aastane poeg ja siis veel üks 7-aastane. Ema on selline, noh nagu ta on. Paide vahel võib teda pidevalt näha mingite linna joodikute ja muu sellise rahvaga. Noh, eks ta ise ole ka midagi sinnakanti...oleks ta siis omaette, ei häiriks see kedagi, aga kui ta pea iga päev oma bande koju kaasa veab ja nendega seal jälle labrakat pidama hakkab, siis küll enam tore pole. 

Meie korteri planeering on täpselt sama mis neil, seega ka WC/vannituba on ühes kohas. Pidavalt kui keegi minu perest on vetsus rahulikult omi asju ajamas, siis on korrus altpoolt jälle kuulda kuidas keegi täie mõnuga oksendab ja kõõksub (kujutage vaid ette seda mõnu istuda potil, samal ajal kui keegi oksendab ja sa kuuled igat detaili).....päris rõve, eks? Aga asi saab ka hullem olla, väga palju hullem...

Eile mingil ajal oli trepikojas tunda sellist rämedat paksu ''aroomi''. Ka täna koolist koju tulles oli see just trepikotta sisse astudes väga räige, hullem kui eile. Panin tule põlema, mis näitab kõige alla, keldri ukse juurde. Ja saate aru, ilma ilustamata, keegi oli räiged junnid sinna sittunud. Hea et ma sealsamas oksele ei hakanud, aga niiii naljakas oli :D Keegi lihtsalt jalutas koridoris, järsku tuli häda, ja ega kuskile minna ju ei jõudnud, kui on häda, siis tuleb häda kõrvaldada, kuigi tõesti, natuke halva koha valis..Täna nüüd umbes viie ajal päeval oli keegi selle ära koristanud ja rohke äädikaga desifintseerinud, seega see lehk oli umbes 8 korda hullem, nii hull, et seda oli neljandale korrusele välja tunda. Kooslus inimese roojast ja äädikast pole just parim kompo :D Ma olen suhteliselt kindel, et see kes selle märgi endast sinna maha jättis, käis vahetult enne seda siin minu all naabrite juures. Oh kuidas ma oma naabreid armastan....