Jõulud, jõulud, jõulud, jaaaa jõulud on tulemas! Juba ca 26 päeva pärast on jõulud! Ja jõulud on juba poodides ja paljude inimeste peas (minu peas ka)! Kui nüüd täiesti aus olla, siis minu jaoks on see sel aastal omamoodi väljakutse, sest esiteks on mul vaja välja mõelda, mida klassivennale kinkida (klassisisene jõulupakiloos), teiseks vaja nuputada, mida ühele blogijale kinkida, kelle loosi teel endale sain (blogijatevaheline jõululoos).

Mõlema puhul olen juba mitu nädalat kõvasti pead ragistanud, aga olen enamvähem suutnud enda jaoks selgeks teha ainult klassivenna kingituse. Aga vot selle loosiga saadud blogija kingi tegemiseks mul on hädasti teie geniaalseid mõtteid vaja. Nii palju, kui ma tema blogist olen teada saanud, on ta kuskil keskeas naisterahvas, kellel on küllaltki noored lapsed, tegeleb väga palju käsitöö ja fotograafiaga. Viimase aja postitused on olnud pigem depressiivsema poolsemad (ju siis on halvad ajad), aga äkki saan tibakenegi tema enesetunnet parandada :) Minimaalseks kingituse hinnaks on 10€. See on kõik mida ma tean. Seega palun, isegi mingid täiesti jaburad kingiideed, mis pähe torkavad, kirjuta siia postituse alla, minu blogi facebooki lehele või minu isiklikule FB kontole. Suur aitäh juba ette neile, kes ehk viitsivad kasvõi ühe asja mulle kirjutada!
Tegelikult oli mul vahepeal plaanis teha kingitus veel ühele oma sõbrannale (klassiõele) ja siis veel paarile kallile sõbrannale, aga mul on selline eriti karvane tunne, et ma ei tee mingeied kingitusi..ma juba näen kuidas ma jälle vaene olen.. :D Ja eriti tobe oleks sattuda sellisesse olukorda, kus keegi teeb mulle jõulukingi ja siis ma lihtsalt olen nagu ''Eeee, sorri, ma ei teinud sulle ikkagi kinki, sest ma olen rott..'' vms. Seega ma pean veel oma senditaskus mõningad inventuurid tegema, kui kuuraha laekuma peaks..millega mul tuli meelde, et sealt läheb veel maha mul eriti loll jänese-sõitmise-trahv, paar korda magnetravi ja siis veel järjekordne linnaliini kuukaart. Jeeeeeeeee, te olete ka kindlasti rõõmsad mu rikkuse üle (kuidas ma Koidulas õppides raha saaks teenida, nii et ma tööl ei käi?- võite mulle vihjeid jagada). 
AGA kui te ikkagi niiväga tahate mulle kingitusi teha, siis lihtsalt teadke, et mulle võib teha igasuguseid vahvaid asju: loomingulisi, humoorikaid, armsaid, praktilisi..mis iganes ka pähe ei tuleks. Lihtsalt võtke arvesse, et mina ilmselt Sulle kingitust ei tee, sest ma olen praegu (eriti detsembrikuus) mitte-nii-rikas.
Sellega on asi siis lõpetataud. Aga nüüd Palun pane oma väike või suur pea tööle ning paku mingigi (kasvõi täiesti jabur) variant, mida ma võiks sellele blogijale jõulukingiks teha (ma saan statistikast jälgida, palju teist seda postitust lugenud on!). Aitame ikka üksteist, eks(?) :)

Võibolla olete isegi kursis, et novembrikuu on luulekuu (võimalik on ka see, et nii on see ainult Koidualas..). Igatahes meie, Pärnu Koidula Gümnaasiumi pere, tähistame seda. Novembrikuu vältel on igas klassis mõndade emakeele tundide ajal luule ettelugemine. Ilusa eestikeelse sõnana öeldes siis etlemine. Kõik koolis teevad seda, ka emakeele õpetaja(d) ise. Muidugi võib sellel õpilasel täiesti piin tunnis sellises tunnis istuda,  kes luulest ööd ega mütsi ei jaga ning peab seda täiesti mõttetuks või koguni kasutuks sõnade ritta seadmiseks.

Mina olen see inimene (Hannaliis ka- kästi ära mainida), kes on luulest väga lugu pidama hakanud. Mulle meeldib see, kuidas väljendatakse oma mõtteid meisterlike, kohati ka täiesti uute kujundite kaudu. Kuidas lihtsate sõnade taha peidetakse kõige valusamad mõtted, mälestused, miks mitte ka kõige parimad kogemused jms, mis eales peaks ekselnud. Mulle meeldib ka iseenda mõtteid luulesse seada, olgu need siis positiivsed või negatiivsed.

Viimati, kui meil oli vaja pähe õppida üks eesti autori luuletus, et see pärast klassi ees ette kanda, otsustasin esitada hoopiski omaloomingut, mis oli samuti lubatud. Kuna tolle luuletuse kirjutamise hetkel olid mõtted peas niivõrd sassis ja igatpidi negatiivsed, sündis järgnev luuletus (selle samuse kandsin ka klassi ees ette):

PÕGENEMINE

Asjad on nüüd nii, et ma juba teisipäeva õhtust saadik (enda arust) kirjutan töövarjupäevast blogisse postitust. Umbes paar tundi tagasi hakkasin sellega nüüd ka reaalselt tegelema, aga võta näpust, kogu selle aja jooksul suutsin ainult ühe õnnetu lõigukese kirjutada.

Haha ega tegelikult nüüd selle lõigu, mis just lõppes, valmimine võttis ka ca 20 min aega. Jah, see on täiesti võimalik, kui mõtled et ohh, nüüd hakkan kirjutama ja siis saadab sõbranna sõnumi, et näidendi karakteri jaoks on tarvis välja mõelda nimi, seejärel olen kindel, et nüüd kirjutan ühe jutiga postituse lõpuni, kuni kirjutab järgmine (küllaltki kehva nägemisega) sõbranna, kellel paaris asjas abi vaja. Jaa, absoluutselt, mul on hea meel kui saan kedagi aidata, aga see on lihtsalt nii naljakas, et sellised abipalved, või kuidas neid nüüd nimetada, tulevad minu poole pea alati just siis, kui olen mõelnud blogima hakata (vihje sellele, et peaks blogimise lõpetama? :D).

Kuna kell saab üsna pea juba 11.30 õhtul, siis töövarjupäeva postitus lükkub vähemalt ühe päeva võrra edasi, homse kohta ei oska kommenteerida, kas siis jõuab, sest alates kella poole kaheksast hommikul kuni ca kaheksani õhtul viibin koolimajas ja mul pole õrna aimugi kui surnud ma peale seda päeva olen (buss+8 tundi kool+koosolek+luuleöö). 

Kui nüüd kriitiliselt mõelda, siis ega te millestki vist väga ilma ei jäägi. Millal ma viimati mõne normaalselt loetava postituse kirjutasin? Olen üldse kunagi kirjutanud? Neeeeh, I don't think so. Samas, nagu, ma olen alati öelnud, et ma ei blogi mitte kellegi teise, kui ainult iseenda jaoks. Seega postituste sisu on minu meelest igatpidi täiega vaba- Linda blogi moto. 

Tegelikult kui nüüd päris aus olla, siis ei olnud sõbrannad ainukesed kirjutamise kiirust aeglustavad tegurid. Enamus aja on ära võtnud hoopiski oma vanade blogipostituste lugemine, mille peale sattusin juhuslikult, otsides tudengivarjupäeva postitust, jube põnev oli :D Eriti naljakas oli lugeda omaenda mõttekäike sellest ajast (varakevad), kui põdesin Koidula katsete ja vestluse pärast. Oi, ma olin ikka rumal (aga edu selle-aastastele põhikoolilõpetajatele gümnaasiumisse sisseastumise pärast närvitsemisemiseks!) :D

Päris tore oli lugeda kirjutisi haiglas oldud aja kohta, leidsin ka mingeid täiesti suvalisi, selliseid igapäevaseid postitusi, mida lugedes kõik suhteliselt üksikasjalikult meelde tuli - see on blogimise üks suurimaid plusse! Kui oled juba päris muldvana (nagu mina), siis mälu hakkab kehvakeseks jääma ning aeg-ajalt on asjade meelde tuletamiseks vaja lugeda ja siis veel korraks lugeda..

Ma tegelikult ei püüdnud selle postitusega kuhugi jõuda, pigem oli postitus lihtsalt teile teada andmiseks, et ma olen ikka veel elus ja (suurimal vajadusel) näpud klaviatuuril endiselt liiguvad. Hoidke siis palun pöidlad ka pihus, et mul homsel  luuleööl omaloomingu lugemisega hästi läheks. Ei ole väga huvitatud margi maha tegemisest..eks :D

Oi tänane matemaatika tund..Lihtsalt mainin, (tänase päeva õppesõnad): kui peaks juhtuma, et te hakkate luksuma, siis hoidke oma suu kõvasti kinni!! (kui eesmärgiks ei ole just tervet klassitäit õpilasi naerma ajada..).

Ilmselt olete kasvõi poole kõrva/silma/hambaga kuulund Lahedast Koolipäevast. Kas siis koolist, sõbralt, huvijuhilt, internetist, plakatitelt, kust iganes. Tegu on iga-aastase Nordea kontsertmajas toimuva noortekonverentsiga kus arutletakse mingil kindlal teemal. Selle-aastaseks teemaks oli ''Kuidas võtta vastutust?''. Ma olin sel aastal Lahedal Koolipäeval esimest korda, ma ei teadnud kuidas ja mis seal täpselt toimub, olin ainult väääääga palju kuulnud, et see pidi megavinge üritus olema. Eile ma ka veendusin selles 587 protsendiliselt!! See oli tõsiselt üle mitme mitme kuu minu kõige suuuuuuuuuurepärasem päev, kohe räägin miks..

Teema üle arutlesid nii mitmedki tuntud inimesed:
*Agu Uudelsepp (ERR nõukogu esimees)

*Jaak Roosaare (investor)

*Märt Avandi (ma ilmselt ei pea kirjutama siia järgi ta ametit)

*Henry Kõrvits (Genka)

*Ingor Mang (astroloog)

*Allar Raja ja Kaspar Taimsoo (sõudjad, kes olümpial pronksi võitsid)

*Maarika Traat (maailmarändur, kõndis jalgsi Tartust Hispaaniasse)

*Riina Raudsik (arst) 

Kohe päris tõsiselt, kõik rääkisid nii põnevalt, samas erisuguselt ja omamoodi huvitavalt, räägiti oma eludest, kogemustest ning muidugi arutleti teemal ''Kuidas võtta vastutust''. Ma terve aja kuulasin nii süvenenult ja lihtsalt nautisin. Väga huvitav oli kuulda kõigi nende inimeste lugusid, mida ja kuidas nad on teinud, saavutanud, kuhu jõudnud. Minu jaoks varem täiesti tundmatu isik, Maarika Traat avaldas mulle suurt huvi. Mind pani teda omamoodi imetlema see tõsiasi, et naine lihtsalt pakkis oma asjad seljakotti ning asus jalgsi teisele poole Euroopat kõndima. 

Iga paari-kolme kõneleja vahel oli vahepaus, Maarika kõneles esimeses ürituse osas, millele järgnes ca ühe tunni pikkune söö-suhtle-naudi-paus. Sain sõbrannadega kokku, kui nägin läheduses ennenimetatud maailmarändurit üksi chillimas (loe:seismas). Kuna mul tekkis tema juttu kuulates veel küsimusi, otsustasin temaga juttu teha (minu jaoks tundus juba ainuüksi selline mõte täiesti utoopilisena seigelda ihuüksi nii kaugele). Kuigi alguses oli plaanis küsida kõigest paar-kolm küsimust, lobisesime kogu ülejäänud vahepausi aja. Mida rohkem vestlesime, seda enam ma nägin, kui toreda inimesega tegu on. 

Aga minu jaoks täielik õhtu tipphetk oli siis, kui kolmandas osas tuli ühtäkki lavale Eeva Talsi!!!! Keegi ei teadnud (vist...mina vähemalt mitte), et Eeva ja Villu esinema tulevad. Ma reaalselt ei oska seda tunnet kuidagi kirjeldada, olin niivõrd rõõmus ja õnnelik ja veelkord megarõõmus, et mul tulid pisarad silma, nii õnnelik olin lihtsalt...jah ma päriselt nutsin :D!! Palun lihtsalt harjuge minu hullusega võinoh, tegelt see pole hullus see olen lihtsalt mina.
Uuuuuuuuh see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii kõva!! Ma läheks kasvõi kohe praegu sinna tagasi ja veedaks veel ühe samasuguse päeva!

Täna oli kuidagi megapikk ja raske 8-tunnine koolipäev (elagu kolmapäevad ja G1BK!), kohe päris tõsiselt. Kuigi jah, nigelat enesetunnet võimendas kindlasti ka asjaolu, et esmaspäeval oli matemaatikas ja füüsikas kontrolltöö, teisipäeval inglise ja eesti keeles (+ajaloo tunnikas-õppida oli vaja selgeks 15 kreeka müüti), täna oli kontrolltöö keemias ja uurimustöö alustes. Jep, ausaltöeldes ma olen päris surnud :D Iga päev alates pühapäevast on olnud max 5 tundi und, not cool.
Tegelikult tahtsin rääkida hoopiski pisitillukesest feilist või lihtsalt megapiinlikust juhtumist, mis paar tundi peale kooli juhtus.
Hängisime klassiõega (C) kesklinnas ringi (eesmärgil mulle saapad leida), paraku saapaid ei leidnud. Käisime veel niisama ringi, jalutasime jõe ääres ning lõpuks hakkasime tagasi bussijaama poole kõndima. Põikasime siis Delice'i toidupoest läbi, et mandariine ostma minna. Olime kahekesi puuviljaletis, uurisime mandariine ja greipe.
Meist läks mööda mees, kelle kohe ära tundsin, nimelt tegu oli Kadri Rämmeldi (Adamsoni) abikaasaga. C teda tähele vist ei pannudki, ütlesin siis talle, et Kadri Adamsoni mees läks just mööda. tavalise helitugevusega rääkides arutlesin selle üle, kui julmaks ta oma habeme kasvatanud on ja et ma ei mäleta mis ta eesnimi on, ka muidugi seda mainisin. Midagi ütlesin Kadri kohta ka..
C kuulas mu ära ja hakkas midagi rääkima, mainides ka Kättemaksukontori ära. Sel hetkel, kui ta jõudis sõna ''Kättemaksukontor'' öelda, nägin, et juhuslikult Kadri ise oli põhimõtteliselt otse meie selja taga. Koheselt käskisin tal vait jääda :D Ma ei oska öelda, kui palju ta minu ja C jutuajamist kuulis, aga tõsiasi on see, et ta kohe kindlasti kuulis vähemalt kolmveerandit minu juttu. Ja SUUR fakt on see, et mul oli niiiii megapiinlik. Ma tõesti ei teadnud tema olemasolust meie selja taga puuvilju valimas :D
Kahjuks on ka see tõsiasi piinlik, et ma rääkisin küllalti valju häälega, noh nagu sellise tavalise rääkimise hääletugevusega.
Elu õppetund mulle: Enne kui midagi ütled, vaata oma selja taha ja kui kedagi pole, räägi igaksjuhuks ikka vaikse häälega!

Uuh and by the way, Kadri nägi täna nii hea välja! Tal on megailus hall mantel ja värki, ei ma ei stalgi inimesi, ausalt :D

*Sorri, mul pole täna tuju kirjavigu parandada*

Ma ei viitsi mämmutada, seega asun kohe asja kallale. Lugu siis selline, et mul oleks vägavägaväga teilt kõigilt abi vaja, päris tõsiselt, mul on nii suur mure. Eriti mage on jälle mingite stressijuttudega teid piinama hakata, aga. Viimasel ajal ma ei saa kuidagi enam see rõõmsameelne Linda olla, mõnel päeval tuleb välja, aga õhtu eel olen jälle see tuttav võõras, kes iseennast peeglistki ära ei tunne. 

Ma suudan ärrituda niivõrd väikeste asjade peale, ma ei maga kuigi hästi, eelistan enamus päevi üksi olla, eriti hommikud/õhtud(!), peavalud vahepeal täiesti tühja koha pealt. Ja siis veel see, et mulle tegelikult megapalju meeldib Koidula ja klass ja värki, Nõmmes on väga tore elada ja puha, aga ma tahaks niiiiväga Paidesse või maale minna (selline asi nagu koduigatsus eksisteerib minu puhul??). Igatahes jah, palun help me!

Esmaspäevakesest paar lookest:

Oli siis esmaspäevane päev, kuus tundi ja valikaine (tegelt kuues tund jäi ära). Päeva ebaõnnestumine algas valikaine tunniga, mis on mul siis pilliõpe/hääleseade (ma vist olen juba umbes miljon korda öelnud ka, et olen häääästi kaua laulnud). Ehk siis nagu see on asi, milles tunnen end SUHT kindlalt. Esmaspäeval tegime siis esimest korda kitarrimängu asemel hääleseadet. Mu õpetaja on reaalselt megaproff laulmises ja üldse muusika tegemises/loomises. Terve oma tunni räägib minuga, kasutades väga palju muusikalisi termineid, mille tähendusest ma midagi ei tea, ta räägib mulle nootidest, laadidest, astmetest...eeem, teisi asju ma ei oska nimetada, sest need on asjad, millest ma midagi ei tea. Miljonit korda- Ma ei ole kunagi muusikakoolis käinud ja ma EI TUNNE nooti ega muud sellist!

Räägib mulle umbes pool tundi asjadest, millest ma aru ei saa ja kui lõpuks laulmiseni jõudsime, oli mul selline tunne, nagu ma poleks kunagi varem laulnud ja ma ei tea üldse, mis asi see laulmine üldse ongi! Aaaahhhhh elu s**em tunne lihtsalt! Ehk siis jah, palju õnne mulle, õpetaja on proff, mina ei ole ja ma ei oska neid asju, mis ta tahab et ma oskaks jne..mida ma teen?????? Tore jah, et midagi aru saate.

Noh, nagu eelnevast oleks minu jaoks juba väheks jäänud..Kuna pidin kella kolmeks jõudma haiglasse füsioteraapiasse, olin sunnitud megakiirelt tegutsema, et koolist linnaliinibussile jõuda. Buss jõudis just siis ette, kui peatusesse jõudsin. *Kasutan alati ühekordseid bussipileteid, noh, neid mis sealt suurest kobakast läbi lased ja see kuupäeva peale trükib vms. Ostan alati hästi mitu tükki ka korraga, et olemas oleks koguaeg.*

Noh olin kuskil ühe peatuse sõitnud, kui hakkasin piletit otsima. Aga no otsa olid saanud. Kaks-kolm peatust oli vaja ainult sõita, mõtlesin et see on täiega savi, nii väike maa veel..sõitsin aga edasi. Ja siis üllatus-üllatus, tulevad järgmises peatuses peale kontrolörid. Ainus mõte, mis peast läbi käis oli lihtsalt soov, et nad ei näeks mind, sest noh, piletit mul neile ette näidata ju ei olnud. Rääkisin ka neile selle sama jutu ära.

Vedasid mu oma erabussi, võtsid mu nime, telefoni nr., aadressi, meili, ema nime, ema numbri, ema aadressi, noh ja lisaks sellele kõik mu ID-kaardil olevad andmed. Kuna ma pidin arstile kindlasti jõudma, tegid nad kiiresti ja hoidsid mind ainult nii ''vähe'' aega kinni, et arsti ajani oli ainult fucking 1 minut..

Samal ajal kui mind autos või bussis või mis iganes pannis mind kinni hoiti, helistati mu emale ja räägiti jutt ära ja värki. Emalt siis pärast kuulsin, et saan rahatrahvi, täpse summa saan teada meili teel 1.detsembril. 

PS.Eriti lamp on see, et üks kutt, kelle kuukaart oli aegunud, jäeti rahulikult sinna bussi edasi..

No palun..ainult kaks sõna: Minge põrgu!!!