Kui noortevahetus juulikuu esimesel pühapäeval lõppes, siis juba teisipäeval lahkusin oma kallist kodust ja suundusin bussiga Tallinna poole, et kohtuda seal tosina juhtkoerakasutaja- ning mõninga nägijaga, et minna kõik koos veetma kolme päeva Prangli saarele. Tegemist oli sellesuvise juhtkoertekasutajate laagriga. Sounds awesome hah?
Prangli saar on selline armas kohake, kus kõik teavad üksteist, kõik külakoerad chillivad mööda saart ringi, sest küll nad ikka millalgi koju tulevad..kuhu neil ikka kaduda on. Selline tore paigake, kus oleks niisama tore suviti ringi käia ja naabreid tülitada.
Minu sõbrad (kes kuulsid, kuhu laagrisse lähen) küsisid minult mitmeid kordi imelike nägudega, et miks ma sellisesse laagrisse lähen, Sul pole ju juhtkoera ja miumiumiu. Seega vastan ka juba siinsamas postituses sellele küsimusele ära...
Kuna eelmise aasta augustis sattusin abistama juhtkoerakasutajaid (Paides), siis mind kutsuti ka konverentsidele või koosolekutele või mis iganes need asjad ka poleks kus tähtsaid jutte räägitakse, mis toimusid kolme päeva vältel sealsamas, minu kodulinnas, kus ma ka meelsasti kaasa lõin, sest uute tutvuste loomisega mul probleeme ei teki. Alates sellest päevast hakkasin vähehaaval tutvuma Paides olnud juhtkoertekasutajatega. Sain jube palju targemaks ja sain ka uusi tuttavaid juurde. Sealsamas kohtusin ma ka Kaiga, kes kogu seda üritust korraldas. Kusjuures Kai paistis mulle ka kohe esimesel päeval silma, sest ta tundus olevat selline minusugune, kes toimetab kõigega ja korraldab kõike. Vot selle koha pealt ma isegi ei eksinud. Nendel päevadel õppisin tundma juhtkoerakasutajaid, nende elukäiku, hakkamasaamist ja kõikekõike veel. Peale kolme päeva, mil nad Paidest lahkusid, hakkasin ma interneti teel Kaiga aina enam suhtlema ja suhtlema, kuni lõpuks hakkasin neil (Kail ja Joosepil) Tartus külas käima ja kõiki enda kordasaatmisi, muresid ja rõõme jagama ja veel rohkem jagama, kuni lõpuks ma taipasin, et Kai ongi täpselt see ''minu inimene'', kellega kõiki enda emotsioone jagada. Uhh, kui kallis Ta mulle ikka on!
Seega juba pikka (kuigi mitte just väga pikka) aega olen Kai aidanud tegeleda igasugu asjadega, mis jäävad arvuti avarustesse (kõige tüüpilisem tegeleda Kai blogiga, kui tal on postitusse vaja pilt vms lisada), igasugu linkide otsimised ja ülevaatamised, juhtkoertepäeva korraldamine. Kuni lõpuks millalgi varakevadel hakkasime ka tegelema Juhtkoertekasutajate suvelaagri korraldamisega. Mina aitasin otsida ja üle vaadata erinevaid kohti, kus mõned päevad kogu oma seltskonnaga ööbida, süüa, trallida. Igasugused puhkekeskused ja asjad otsisime läbi, kuni mingi aeg leidsimegi Prangli saare puhkekeskuse, mis muide oli nii mõnus koht. Lõpuks hakkas Kai selle kohta rohkem uurima ning jõudiski otsusele, et just see jääbki. Mina olin õnnelik, et sain ka abiks olla ja koht sai leitud ja kõik selline trall. Samas olin ka päris nukker. Nukker sellepärast, et suvelaager oli planeeritud juulikuu keskele, mil mina otsapidi üldse USAs olen. Minu kurva tuju pööras peapeale üksainus telefonikõne (bioloogia tunni ajal), mil Kai ütles, et plaanid muutusid, laager toimub hoopiski juuli alguses. Jeiiii, see tähendas seda, et olin kindel mineja, mul oli terve päev tuju superhea!
Seega jah, ma sain sinna, ja veetsin seal megavinged kolm päeva (kuigi enamus aeg oli pisut liiga vihmane), aga see suurepärane seltskond (eriti mu toakaaslased: Kai, Joosep, Maria, Mac), tegid selle väljasõidu nii eriliselt toredaks! Esimesel päeval, jõudes Pranglile, olime meie Kaiga esimesed, kes jõudsid majutuspaika (meie ei viitsinud kõndida, vaid läksime autoga). Sinna jõudes võttis meid perenaine kohe nii lahkesti vasu ja küsis millisesse tuppa me minna soovime (seal oli mitu erinevat hoonet, kus oli teatud arv voodeid). Me algul kohe ei teadnudki mida öelda, kuid siis tuli Kail kohe meelde, et loetelus oli ka ''saunamaja'', kus on 4 voodikohta, seega me lasksime end sinna juhatada. Juhuse tahtel osutus see ka kõige ilusamaks toaks, ilmsalgelt me jäime sinna. Pisikeseks mureks osutus see, et kuna meil oli ainult 4 voodikohta, siis tuli ka viies kuskile mahutada, selle lahendasime nii, et Kai ja Joosep jagasid samas voodis. Kõik oli super! Õhtul saime süüa ka, mulle nii hullult maitses..nomnomnom! Õhtul olime nii väsinud et jäime peaaegu kohe magama, noh mina jäin, ma ei tea kaua teised üleval olid.

Geopeituse aarde logiraamat (Maci facebookist näpatud pilt)

Teisel päeval saime (üllatus-üllatus) jälle süüa, milline pidu! Peale seda oli selline saare peal chillimise aeg. Kõik teised peale minu, Maci ja Maria läksid saart uudistama, meie kolmekesi läksime otsima Geopeituse aardeid, millest kaks ka leidsime (mina leidsin teise hihiii). Päeval mingiks ajaks pidid kõik laagriplatsil tagasi olema, et perenaine meid veelkord toita saaks. Kõht täis, tuju hea, suundusime me kõik koos ühe rikka ja toreda mehe juurde, kes meiega praami peal olles juttu tegi ja külla kutsus. Kui kutsutakse, siis tuleb ju ikka minna. Läsimegi. Tal oli nii ilus punane maja ja nii ilus suur aed ja kõik puha suur terrass. Seal olles hakkas vihma sadama, see polnud eriti tore. Seal umbes tund-poolteist olles hakkasime tagasi oma majakeste juurde minema. Kogu grupist eemaldusime ainult mina ja Mac, meil oli suur valu veel üks aare üles leida (olgugi et ma algul vihma pärast vastu punnisin), aga me läksime. Aarde leidmiseks oli meil vaja jalutada metsas kuskil kilomeeter või kaks. Vaatetorni juurde, kus ka turnimas käisime. Otsisime ja otsisime ja otsisime, aga see paganama aare oli nii ära peidetud et koguaeg jalutasime sellest mööda. Üle poole tunni (kui isegi mitte tund) otsisime seda, kuni lõpuks andsin juba alla ja lihtsalt kükitasin maha, samal ajal jälgides Maci. Järsku vaatan kohta, mida olime juba mitmeid kordi kontrollinud ja voilaa, seal see aare oligi. Tüütu tüütu tüütu. Me olime päris õnnelikud et me selle ikkagi leidsime. Saime lõpuks oma pesapaika tagasi minna, kus meid ootas juba soe saun.
Natuke naljaks oli see, et kui me Kaiga lõpuks sauna jõudsime, siis oli see juba peaaegu täielikult maha jahtunud, aga me ikka üritasime täie rauaga leili visates veidi sooja saada. Natuke isegi õnnestus. Puid ka ahju tule üles saamiseks panna ei saanud, sest mis kuivi puid sa veel ahju kõrvalt leida loodad, kui enne sind on saunas käinud pimedad, kes on üritanud ''leili visata''. Seega jep, kõik puud olid läbi vettinud. Polnud vist meie päev.

Teeviited metsas (Maci facebookist näpatud pilt)

Õhtul enne magamaminemist voodites olles hakati millegipärast jälle minust (kui kõige nooremast) seletama. Jutu käigus mõeldi mulle välja ka uus hüüdnimi, Vääks (Vääksu, pisike Vääksu jne). Pisike nunnusunnu väikseke ja nii edasi ja veel edasi. Mõne aja pärast hakkasid nad veel rääkima, et Vääksu peaks juba tuttu jääma, kell on juba päris palju ning siis hakkas Kai mulle unelaulu laulma. Uskuge või mitte, aga juba mõni minut pärast laulu lõppu ma magasin nagu väike laps.
Kolmandal päeval me saime uuesti süüa (eelneval õhtul ka tegelikult). Peale söömist pakkisime oma asjad ja siis jälle chillisime mingi aeg, kuni lõpuks hakkasime kõndima sadama poole, kus meid juba ootas postipaat, mis meid Tallinnasse tagasi viis.
Seega, see laager oli megahüpersuper lahe, ülivinge seltskonnaga. Oojaa, see oli kõige algus...mis sai edasi juba järgmisel päeval? USAAAA (PS. Nüüd on see koht, kus te hakkate ootama mu järgmisi postitusi USA reisi kohta)

Kuigi kell on praegu viis öösel ning üleeilsel ja tänasel ööl ma minutitki ei maganud, ei luba minu südametunnistus enam kauem käsi klaviatuurist eemal hoida. Tegelikult on päris piinav, kui vaatad oma blogi ja avastad, et viimati kirjutasid midagi eelmise kuu lõpus. Kes vähegi mind teab, ilmselt mõistab mind, sest sel kuul olen ma kodus olnud kokku kõigest 3 päeva. Nii miljon triljon asja on selle aja jooksul toimunud ja olnud. Seega mul on miljon asja millest järgi kirjutada, enne kui saan oma eluga jälle edasi minna...alustades noortevahetusest lõpetades USA reisiga.

Nagu ka eelmise kuu lõpus oma blogipostituses kirjutasin, siis toimus mul nädala-ajaline noortevahetus, mis toimus siinsamas Eestis, koos eesti, prantsuse ja itaalia noortega. Pikemalt noortevahetusest saategi lugeda sellest samast, minu eelmisest postitusest. Praegu tahaksin selle teksti ajal pühenduda hoopiski ühele väheke spetsiifilisemale tegevusele, mis ühtlasi toimus ka noortevahetuse ajal.

Selleks suurepäraseks (kuigi tegelikult mitte nii suurepäraseks) sündmuseks oli ellujäämiskursus, mida viis läbi teadatuntud poliitikute ellujäämiskursuse (mingi tobe saade oli) läbiviija Erki (kelle perekonnanime ma paraku ei mäleta). Mäletan, et me pidime hommikul jube vara tõusma, et minna oma tellitud bussile, mis meid kuskile kaugele kohta viib. Oli see siis kell seitse või kell kaheksa, igatahes oli see väga vara. Kui veel lisada juurde tõsiasi, et korralikult magada saime alles ülejärgmisel ööl.
Bussis olles olid pooled meie seltskonnast väga põnevil ja teised pool olid suhteliselt ärevil, et issand kuhu mind nüüd viiakse....kuskile metsa...omg, seal pole vetsu...apppiii, ma kardan tegelt... Mina olin üks nende seast kes oli põnevil, sest kuna olen kodutütar ja olen n.ö metsa-eluga kursis, siis on ju vinge, et saan oma oskusi jälle üle pika aja praktiseerida jeiii.
Buss peatus kuskil eikusagil (Maria kodu lähedal), kus kohtusime Erki ja mingisuguse tema sõbraga, kes meie ellujäämiskursust läbi viisid. Meile räägiti mingit hiiglama tähtsat juttu (mida ma enam ei mäleta), seejärel jagati kõigile pussnoad ja pikad toikad, mida olime sunnitud kasutama jalutuskeppidena (kui kellegile- näiteks Kaile arusaamatuks jäi, siis jalutuskeppidena kaustasime ikka neid toikaid, mitte nuge). Alustasime kotid seljas oma pikka matka laagriplatsini. Läbi pika rohu, kõrvenõgeste, puude ja põõsaste, märgade jalgade ja soode ja rabade, kuni lõpuks jõudsime paika, kus ilutses puulaudadest tehtud hoone (ait), millest ilmselgelt ei saanud meie ööbimispaik, sest me olime ju ikkagist ellujäämiskursusel. Njah, kõik peale juhendajate ja ellujäämiskursuse läbiviijate, nemad ööbisid selles majas, ja neil oli koguaeg süüa.......
Laagriplatsile saabudes suunati meid kohe sellest majast heaga umbes 50m kaugusele olevasse metsatukka, kus seisid puude vahel okstest ehitatud onnid, mille katused olid kaldenurga all ja üks suurem külg oli ilma seinata ning selle vastas oli kohe lõke, mis pidi meile terve selle aja jooksul sooja andma.