Näppan Kai blogist fraasi: Laisk blogard. See sobib kuidagi väga hästi minuga kokku, sest ma tõesti olen see kuu olnud blogimises väga laisk. Ei jää muud üle kui uue kuu saabudes ennast nüüd kokku võtta ja korralikuks blogijaks jälle hakata, sest suvi töotab tulla väga huvitav ja teguderohke... seega peaks olema ka asju millest kirjutada.

Kuna päriselt peale kooli ei ole viimasel ajal midagi toredat toimunud, siis otsustasin, et selle postituse pühendan väikesele meenutusele aastate tagusesse aega kuni tänase päevani.

Viimasel ajal olen väga palju mõelnud möödunud kooliaastatele (kuigi neid on nüüdseks olnud ainult kaheksa). See aeg oleks justkui paari päevaga mööda läinud. Ma mäletan väga selgelt oma esimest koolipäeva, seda kuidas ma õhtuti ei suutnud magama jääda, sest ma niiväga ootasin koolitunde. Mäletan ka lasteaia aega, väikest mälukatkendit ka ajast, mil oligi vist esimene päev lasteaias, seda kuidas ma iga hommik lasteaia aknal nutsin, kui emme-issi minu sinna teiste laste juurde jätsid ja ise ära läksid.

Tõesti, lasteaia aeg oli väga põnev ja täis kõiksugu avastamist, iga päev õppisin midagi uut ja põnevat, iga päev võisid saada uue sõbra...vaja oli öelda üksainus lause: ''Saame sõpradeks''. Kindlasti pole ma ainus, kes ei mäleta seda, kuidas said sõbraks oma praeguste sõpradega, kellega oledki koos üles kasvanud ja kogu selle tee läbi käinud. Mina olen üks nende seast kes ei mäleta...kuigi sellist asja oleks väga ilus alati meenutada, ei ole asi ainult sõpradeks saamises...loeb ju ikkagi see, mis sai edasi, kuidas läks edaspidi. 

Mulle alati väga meeldib meenutada hetki, kui olin väike ja armas tüdruk, selline veidi pontsakas ja peenikese häälega. Kuidas oma väikeste sõbrannadega naersime, mängisime, tantsisime, vahepeal pahandust tegime....kuidas poistega sai korjata õues olles pikkade koibadega ämblikuid oma topside sisse, kuidas me kõik salaja talvel jääpurikad limpsisime, sügisel pihlaka otsa ronisime ja pihlakaid nosisime, kuidas rääkisime lollusi ja siis üksteise peale kasvatajale kaebamas käisime. Meil oli selline värvikas ja tore seltskond koos. Mäletan hästi neid stiilikaid mis seal korraldati...kui oli Kadripäev, siis kõik riietasid ennast Kadrideks, kui oli Volbripäev, siis oli lasteaed pisikesi nõiaellasid täis. Tohutult vinge aeg.

Lasteaiast sain endale kaasa palju sõpru, kellest enamus on siiani minuga (samas klassis). Inimesi, kellega olen algusest peale koos olnud on järele jäänud ainult neli, järgmisest õppeaastast kõigest kolm... Kõik teised kunagised rühmakaaslased on kolinud mujale, või läinud mõnda teise kooli. Kõik lihtsalt järjest kaovad ja kaovad kuskile ära.

Muidugi on toredad ka klassikaaslased, kellega sai alustada oma kooliteed. Ikka on nii, et räägid kui igav või veider klass Sul on, aga kui hakkad taipama, et juba varsti pole me enam oma klassiga koos, me ei näe teineteist igapäevaselt kooli laua taga magamas, me ei saa enam samadelt inimestel küsida tüüpilisi küsimusi: ''Kas Sul on õpitud?'' või ''Võin Sult maha kirjutada?''. Ma ei suuda sellega veel leppida, et kõigest üks aasta ongi veel jäänud.

Kuidas seda kõike nüüd kokku võttagi...Tohutult kurb on nii mõelda, aga eks kõik teevad selle kunagi läbi. Teema lõpetuseks lisan ühe armsa pildi kunagisest lasteaia jõulupeost (ligi 10 aastat vana pilt).

Vasakult lugedes: Mina, Hanna, Samuel, Heli

Ma olen jälle kimpus oma süümepiinadega, et ma pole saanud aega jälle nii kaua blogida. Mis mul enda õigustuseks öelda on? Noh, asi on vist selles, et on maikuu ja miljon kooliasja on teha jne..Päriselt ka, kuhu ma niimodi jõuan? Ma ju tegelikult tahaksin koguaeg blogida, aga ei leia kunagi seda õiget aega ja kohta või üldse teemat. Kuna möödas on juba poolteist nädalat, siis peaks ju tegelikult olema asju, millest blogida, aga kirjutamise hetkel mulle kunagi miskit ei meenu. Tegelikult on eriti õudne jälgida seda, kuidas viimastel päevadel blogivaatamise skaala nulli lähedale hoiab...muidugi, see on ilmselge, kui ma EI blogi.

Reedel läksime enda kooli omadega (nendega, kes on osalenud see aasta keemia olümpiaadil või mingil keemiaga seotud üritusel) Tartusse, Teaduslahingusse enda kooli üheksandikele kaasa elama ja töötubadesse osalema. Töötubasid tegid nii AHHAA teaduskeskus ja igasugu teadusega seotud keskused ja koolid. Nende töötubade seas oli ka Psühhobuss, kelle juures sai veidraid asju teha. Meie proovisime teha erinevaid ette antud harjutusi, samal ajal ees prillid, mis keeravad vaatevälja peapeale ehk siis tagurpidi, sõna otseses mõttes. Üheks ülesandeks oli see, et anti paber, millel oli täht (nii nagu ikka joonistatakse, 5-nurkne), ülesanne oli selline, et pidi need prillid ees joonistama selle tähe äärejoone, pidi jälgima, et pastakaga joonistatud joon kujundi joonest kuidagimoodi üle ei läheks. Asi tundus algul ülilihtne, aga kohe peale seda, kui olin prillid ette pannud ja seda tegema asunud, sain aru, et pole see nii lihtne midagi. Kuigi asja ma sain enamvähem käppa ja jooned tulid päris (enamvähem) sirged. Aega kulus, aga Helil kulus umbes 4 korda kauem aega kui mul hehe. Teiseks ülesandeks nende prillidega oli kirjutada paberile oma nimi...Tähed on loetavad aga iga täht on järjest rohkem allpool.

 Kuna ma juba Tartus olin, siis ilmselgelt ma ei läinud pärast teistega koju, väid läksin Kaid ja Joosepit paariks päevaks oma kohalolekuga piinama. Tegelt ma käin seal vist liiga tihti, mul on neist natukene kahju ka tegelikult hihii.Õhtul saime Mariaga kokku ja läksime neljakesi koertega Tartu peale jalutama..muidugi olin mina jälle ainuke, kellel koera ei olnud (sad life). Kaiga suudlevate tudengite juures seistes ja oodates, kuni Maria ja Joosep ära otsustavad mis kaudu me ringi teeme, otsustas mu kõht, et jube lahe oleks üle pika aja jälle valutama hakata. Lõpuks jõudsid need kaks (Maria ja Joosep) ka otsusele, mis kaudu me lõpuks kodu poole lähme, et ikka jalutada ka saaks. Mõnus ilm oli vähemalt (minu mäletamist mööda). Kuskil tund-kaks me ikka jalutasime....Mariast lahku minnes ja koju tatsates ning lõpuks ka koju jõudes läksime kolmekesi oma kakaode juurde ja valisime välja filmi, mida vaadata. Seekordseks väljavalituks osutus film ''Man in the fire''. Kahjuks ma olin nii väsinud, et magasin enamuse filmist jälle maha....Olevat hea film olnud.
Laupäeva lõunal läks Kai Maci poole ja jättis meid Joosepiga kahekesi koju. Kuna oli vaja korrastada tube, siis tegime need korda, pesime nõud, jõime kakaod ja mingi aeg läksime välja ja jalutasime Mcdonaldsisse einestama. Ikka BigMac einet nautima...mmmm. Kuna oli nii ilus ilm, siis me tõesti jalutasime sinna, mitte ei läinud bussiga. Kuna oli üle-Eestiline muuseumiöö, siis õhtul üheksa paiku saime Kai ja Maciga kokku ning läksime muuseumi (mille nime ma jälle ei mäleta). See muuseum oli kunagi vangla. Seal olid madalad laed, ülipalju rahvast ja väga vähe õhku. Vangla nagu vangla ikka..rauduksed ja väiksed kongid. Seintel oli palju lugemist ja klaaskappides sai näha erinevaid eksponaate sellest ajast mil vangla veel töös oli. Suhteliselt põnev oli, aga tõesti...selle eest võiks ikka hoolitseda, et külastajatel õhku ka jätkuks (minu arust).
Pühapäeval juba varasel varahommikul pidin liikuma bussijaama, et bussile istuda (mitte jälle maha jääda) ja kodulinna sõita, nii vara ainult sellepärast, et jõuda JTK proovi. Seekordses proovis olid kõik ekstraväsinud nägudega (mina nende seas). Põhjuseks oli ilmselt see, et enamus meist polnud kuigi kaua maganud, ilmselge ka minuarust..kes siis laupäeval vara magama läheb? Mina küll mitte...vähemalt mitte iga kord.

Üle pika aja leidsin vaba aega minna maale vanaemale külla. Jah, lõpuks ometi tekkis mulle selline vaba nädalavahetus, mil sain minna üle pika aja maale. Pikemat sissejuhatust ei ole vist vajagi, sest mida mul veel sisse juhatada on? Teate, tegelikult mul on uni...eks kell ole ka alles kolmveerand seitse hommikul... Sellest, miks ma nii vara blogin, saate ka sellest samast postitusest lugeda (aga eks iga asi omal ajal).

Minu blogi lugedes ilmselt juba teate, et ma alustan alati algusest, ehk siis iga kord mingi sündmuse või tegevuse alguspäevast, liikudes edasi tegevuse lõppu. Minu arus on nii kõige loogilisem... Eniveis, reedel kohe peale kooli läksin tipptapp koju, jäädes ootama sugulase kõnet, et nad saaksid mind auto peale krabada ja maale sõidutada, As usual polegi ju autosõidust mõtet rääkida või mis? Aga seda ma ütlen, et terve autosõidu ajal ma jälgisin pingsalt teed ja mõttes arvutasin välja, et palju meil veel sõita on...ma tõesti niiiiiväga ootasin maale jõudmist, sest ma käisin seal viimati suhteliselt jaanuari kuu alguses (aga siis oli ka mingisugune eriti kole ilm: lörts ja külm). 

Kohale jõudes oli nii hea tunne jälle üle mitme kuu seal olla. Kõik on seal nii ilus, linnulaul, päike, palju muru mida niita, batuut, mis ootab kannatamatult aidas, et keegi (keegi=mina) selle ilusti kokku paneks ja seda kohe ka kasutama hakkaks..Mis te siis arvate, millest mina alustasin (kui nüüd vahele jätta asjade tuppa viimine ja riietevahetus)? Ikka vana hea batuudi välja tassimisest ja kokku panemisest. Sellega sain seekord hakkama täitsa üksi, mii so proud of myself! See oli ka kõik, mis ma tollel päeval tegin..kuna ma jõudsin maale alles õhtul, siis ma otsustasin, et tööde tegemised jätan homsesse päeva.

Njah, mõtlesin et olen jube kaval ja magan laupäeval kaua, et jätkuks energiat tööd teha...noh, unega läks nagu ta läks....Nimelt hommikul kaheksa/üheksa paiku läks vanaema kodust ära, poodi ja bensiinijaama..mina sellel ajal veel magasin, sest palusin ennast mitte äratada. Mind jäeti kassiga üksinda koju...Samal ajal kui mina magasin oma mõnusalt sügavat ja kosutavat und, arvas kass, et jube lahe oleks Linda oma kräunumisega üles ajada...Lihtsalt istub voodi kõrval, vaatab minu poole ja kräunub senikaua kuni ma üles tõusen ja talle oma tähelepanu osutan. Nojah, ärkasin üles, küsisin et ''mis Sa tahad??'' kass vastas: ''mjäu''...ahahh.. tahad õue või? Kass kohe jooksis välisukse poole.. oleks see väljalaskmine siis nii lihtne olnud...vanaema oli ju uke lukku pannud. Nüüd te kindlasti mõtlete, et Linda on ikka totu küll...aknad on ju ka olemas, kust oleksid saanud kassi välja lasta..ausalt ka, akende ees on kärbsevõrgud, mida ei saa eest ära võtta...Ütlesin kassile, et ma ei saa Sind välja lasta, pead ootama kuni tagasi tullakse ja läksin tagasi voodisse. Peaaegu jäin magama, kuni kass tuli JÄLLE voodi kõrvale karjuma. Äkki tuli peast läbi mõte, et kodus ju peaks üks võti olema, millega ma saan ukse lukust lahti teha, leidsin esikust mingisuguse võtme ja hakkasin sellega proovima, aga kurinahk..see ei olnud see õige võti (muide kass oli terve selle ''muukimise'' aja minu kõrval ja ta nägi, et ma ei saanud seda ust lahti). Mul ei jäänud midagi muud üle, läksin voodisse tagasi. Ja siis ta tuli jälle, kõigepealt kräunus samas toas olnud teise voodi poole, siis pöördus jälle minu poole. Ürita siis kassile midagi selgeks teha...ütlen talle kolm korda et ma EI SAA Sind kuidagi välja lasta, tõusin uuesti püsti, näitasin talle, et uks on päriselt ka lukus...jooksis teise tuppa....Oooookei, äkki nüüd sai asjale pihta. Läksin tagasi oma armsasse voodisse, et edasi põõnata (kell oli alles pool kümme hommikul). Möödus maksimaalselt 10 minutit, kui kass tagasi oli, ikka kräunudes, siis mul ausalt viskas üle ja helistasin vanaemale, et millal ta tuleb, kass ei lase magada. Tal pidavalt veel umbes pool tundi minema...siis ütles ta, et ''aga miks sa kõrvaltoa aknast teda välja ei lase? Seal on altpoolt võrk niipalju lahti, et kass mahub vabalt läbi.'' Dšiises kraist, sel ajal kass oli jäänud tuimalt seisma..ma võtsin ta lihtsalt kaenla alla ja vedasin teise tuppa, tegin akna lahti ja viskasin ta hellalt aknast välja (esimeselt korruselt). Kass jäi akna alla seisma ja vaatas minu poole sellise pilguga, et WTF mis Sa nüüd tegid??? Igatahes minul oli nüüd jube rahulik ja vaikne olla, aga mida enam ei olnud, und ei olnud..

Samal laupäevasel päeval võtsin kätte ja niitsin muru..ma kusjuures ei oska öeldagi kui palju seda nüüd täpselt oli..Sellega läks lihtsalt, sest see muruniiduk on tehtud nii mugavaks, et see keerutab ise oma tagumisi rattaid, nii et Sa põhimõtteliselt pead seda pedaali või asja kinni hoidma ja muruniidukit juhtima, ülikerge. Edasi läksin vähe füüsilisema töö juurde. Nimelt oli vaja kividega piiratud lõkkease vaja tühjaks tassida kõigest tuhast ja jamast mis seal oli...Teate neid aiakärusid, eks? Kokku tuli kuus sellist täit. Labidaga kogu selle kraami kärusse tõstmine oli veel suhteliselt kukepea (kui välja arvata mu seljavalu), aga kui pidi seda käru hakkama viima läbi tihedama muru ja kraavi ja tee ja see kõik siis veel kärust välja kallata, siis mu käed olid suhteliselt surnud (kuus korda järjest nii teha). Aga ega ma ei virisenud, kui ära väsisin siis jälle puhkasin, aga töö sai ometigi ju tehtud. Järgmisel päeval käed hullult valutasid, tegelikult veel täna ka.

Pühapäeval otsustasin teha üllatuse ka oma teisele vanaemale, kes elab kaks kilomeetrit eemal naaberkülas, et lähen külla nii et midagi ette ei ütle, ongi vähe huvitavam. Vanaema oli küll väga üllatunud ja õnnelik, et olin ikka sinna ka jõudnud. Njah, sellel päeval ma õieti midagi kasulikumat ei teinudki...Kuna nagu te teate, oli eile emadepäev..kuna väljast ma peale võilillede mingit lille ei leidnud kasvamas, siis tegin vanaemale (sellele vanaemale kelle juures ma ööbisin) õhtul üllatuseks tee kõrvale juustu-vorsti võiku, Mille tegin sedamoodi, et panin saia  peale juustu ja omakorda selle peale südame kujulise vorstiviilu, mis nägi päris armas välja :)

Täna nüüd esmaspäeval, oli minul ja vanaemal äratus juba hommikul kell 5. Põhjus selles, et vanaema jõuaks autoga sõita Pärnusse, et mind bussi peale panna ja ise tööle minna. Mina uhkesti eelneval päeval olin vaadanud, et buss sõidab välja kell 6:30, arvestasime oma sõiduaega ja kõike seda selle kellaaja järgi. Tallinn-Pärnu maanteele jõudes läks kõik justkui planeeritult. Ühtegi autot meil ees ei sõitnud ja saime suhteliselt rahulikult sõita, kuni sinnamaani, kui üks rekkajuht arvas, et nii tore oleks meie ees uimama hakata. Kusjuures ta sõitis nii, et ta ei andnud meile võimalustki möödasõitu teha (tõsidust lisas asjale veel see, et meie ja rekka vahel oli üks väikeauto veel). Vähe sellest, et see rekka meie sõitu blokeeris, avastasin oma nutifonist üle vaadates, et buss läheb hoopis kell 6:20...niigi oli aega väga vähe jäänud ja siis veel avastad, et vaatasid ennist bussiaega valesti ja suure tõenäosusega jääd maha...asi läks nii, et ma jäingi sellest maha. Nüüd ma siis lebotan siin vanaema töö juures, töötaja magamistoas ja blogin...Natuke naljakas on ka.

Ma ei tea, kust tuli selline hull idee alustada blogipostituse kirjutamisega kell kaks öösel...Viimasel ajal ma ainult magamisest ja oma kallist voodist unistangi, aga nüüd, kui mul avaneb see võimalus, siis ma ei kasuta seda. Ei, mul ei ole unega probleeme, ma ei karda, et öösel tuleb koll kes mind ära viib..lihtsalt ei ole praegu und. Täiesti uskumatu, täna oli päris väsitav päev, aga Linda ikka üleval. Võibolla on asi selles, et ma lubasin endale, et täna ma kindlasti blogin, sest viimati tegin seda nädala esimesel päeval (möödunud esmaspäeval) ja ma lihtsalt pean lubadusest kinni pidama..miks neid muidu antakse kui neid ei täideta? 

Hästi veider on see, et ma isegi ei tea millest ma teile siia nüüd kirjutama hakkan...panen lihtsalt kõik kirja mis vähegi mõttesse tuleb ja lihtsalt loodan, et ma midagi üleliigset siia ei kriba.

Kujutate ette...Mul ei tule meelde mida ma eelnevatel päevadel tegin....Kuidas see võimalik on? Kas see üldse on võimalik?? (ilmselt siis minu puhul on).. Eee..Okei..Kas ma peaksin magama minema ja hoopis homme blogima kui olen maale jõudnud? Kusjuures see vist nii halb mõte ei olegi..kuupäevaliselt olen ju juba homsesse päeva sisse läinud...Ma ei anna nii ruttu alla, ma tean, et ma suudan selle postituse valmis kirjutada, maksku mis maksab (parem oleks kui ei maksaks midagi)...

Eniveis, eile juhuslikult (tegelikult mitte nii juhuslikult) Kai blogisse järjekordselt ära eksides märkasin, et Ta blogi vajab ikka korralikku lihvi..Blogi disain nägi välja igav ja lamp roosa, triibuline ka veel...no mida veel...Kohe võtsin kätte ja kirjutasin Kaile, et tahan Ta blogi korda teha, praegune ei meeldi mulle. Mõelge nüüd ise...blogi on palju parem ja meeldivam lugeda, kui selle disainiga on vaeva nähtud ja näeb ilus välja, silm kohe puhkab seda vaadates, ei ole ju eriti mõnus mingisuguse koleda disainiga blogis teksti taga otsida...Seega, ma võtsin enda missiooniks teha see kurinahk korda. Kaid ma kaua lunima ei pidanud, võttis peaaegu kohe vedu...lubasin, et järgmisel päeval (täna) teen selle ilusaks ja kõik, teema lõpetatud. Njah, pidime seda koos tegema, aga isetegevust tehes otsustasin nii, et teen asja valmis, siis kirjeldan seda, Kai annab oma heakskiidu ja seejärel rakendame selle tema blogis. Kindluse mõttes lasin paaril nägijal selle veel üle tšekkida, et kas midagi on pahasti või on nunnu...- mõlemad kellelt arvamust küsisin, arvasid, et see on ilus ja armas ja puha...läheb Kai iseloomuga kokku...Kusjuures iseloomu põhjal ma kompositsiooni ja värvid oskasingi valida...piisavalt lilla-roosa-valge ja lilleline. Eks tšekkige ise üle ja öelge mis arvate, siit.

Kai blogist rääkides.. Eile saatsin Kaile ühe video ühest uskumatult uskumatu mõtteviisiga inimesest (ülemukitud blondiin, kelle rinnad hüppavad kohe olematu pluusi alt välja ja kellele pole mõistust mitte natukestki antud...). Ausalt ka..ma ei ütle rohkem midagi..vaadake videot ja nutke (või naerge...ükskõik).

Kai kirjutas sellest ka enda blogipostituses

Peale video saatmist oli Kai reaktsioon selline (lõik meie Skype vestlusest):

*saatsin Kaile selle video lingi*

Kai: Mis video see on? Ma praegu ei viitsi vaadata.

Mina: Hahaha vaata seda. Palun, seal on nii loll inimene. Ajab jaburat juttu, aga see on naljakas kui debiilne ta on :D

*möödus mõni minut*

Kai: Oooooo maaaaaiiiiiii gaaaaaaad!

Mina: Vaatasid? :D

Kai: You were right! Jep, täiesti uskumatu .... Uskumatu, uskumatu, uskumatu, uskumatu.

Täna koju jõudes ja kalendrit kiigates panin tähele, et see näitab juba maikuu kolmandat kuupäeva. Minu kalendris on selle kuu vältel nunnutsemas pilt, kus on kolm labradori: Vasakult lugedes....tumepruun labrakas, keskmine veidi heledam kui vasakpoolne, ja paremal üleni must. Kutsad istuvad pargipingil, tagaplaanil on näha rohelist muru ja kahte puud (mul on koerakalender....iga kuu on erinev pilt mingist koerast/koertest..natuke koerahull. Muide, Macil on sama kalender mis mul, jepii). 

Nagu ilmselt teate (juhul kui jälgite minu blogi või facebooki seina), siis suure tõenäosusega olete ka näinud mind jagamas infot Juhtkoerte päeva kohta nii oma facebookis kui ka eelmises blogipostituses. Nimelt 29. aprillil oli Rahvusvaheline juhtkoerte päev, mida meie, EJKÜ (Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing) korraldasime ja pidasime 2. mail Tartus. 

Juhtkoerte päeva pidamiseks oli vaja vääääga palju asju teha, tõsiselt palju. Kuna Kai oli ürituse põhikorraldaja, oli tema selle kõigega kõige rohkem hõivatud. Ma julgen suhteliselt kindlalt väita, et ma aitasin päris suure osa tööst ära teha...kui juba mõelda sellele õhtule, kui õhtul kella kaheksast - öösel kella kaheni selle üritusega tegelesime. Rõhutan rangelt, et ma tegin seda omal soovil (Kai ei ole NII kuri, et käsib ''nii kaua'' orjata, muig). Kuna kõige selle peale kulus kõigil väga palju aega ja aega ja veel aega, siis olin ma natukene mures, et kas kõik ikka läheb nii nagu loodame, sest selle alla oli tõesti kõvasti aega kulunud, võiks ju kõik plaanipäraselt ka minna, et pingutustel oleks ka mingi reaalne tulemus, millega võib rahule jääda.

Laupäev algas eriti ''kauni'' ilmaga...sadas mõnusalt tihedat uduvihma, oli veidi jahe. See väga ei heidutanud meid...meil oli ju siht silme ees. Saime mõningate inimestega kokku ja püstitasime oma valge telgi (katusealuse), kuhu alla asetasime lauad ja toolid ja kogu müüdava kraami (juhtkoerte piltidega tassid, hiirematid, kotid, magnetid). 

Juhtkoerte päevast nüüd natuke läbi tegija silmade..Mina olin suurepäraselt üllatunud ja õnnelik, et huvilisi oli niivõrd palju, mitmed-mitmed-mitmed inimesed olid üritusest väga vaimustunud. Uut infot juhtkoertest saadi väga palju (külastajad olid aktiivsed küsima juhtkoertekasutajatelt erinevaid küsimusi). Ilmselt tänu laupäevasele Juhtkoerte päevale on paljud inimesed rohkem teadlikud, et mida/miks/kuidas käituda juhtkoera läheduses, mida kindlasti teha ei tohiks ja kuidas täpselt peaks käituma. Lühidalt öeldes...päev läks korda, nii korda, et isegi päike tuli välja. Väääga super minuarust! (ainult et kohe peale ürituse lõppu ja koju jõudmist jäime Kaiga kohe magama, me olime omadega nii läbi kui läbi).

Lugu sellest, kuidas me Kaiga taarat viisime...

Tänasel pühapäevasel hommikul, kui olin Joosepi juba bussi peale saatnud, läksin kohe tagasi sinna kust ma tulin. Koju jõudes ja ümbritsevat silmitsedes otsustasime Kaiga, et peaksime toad ära koristama, sest: Toa nurgas oli suur kast eilse läbuga, magamistuba oli sassis, natuke oli sealt ja sealt ja veel  sealt ja sealt midagi ära korjata või pühkida. Ära koristatud ja prügi välja viidud (ja see prügikasti kehamassiga surutud..prügikast oli täis ja meil oli neli prügikotti) võtsime kapist välja hiiglasliku sõjaväekoti, mis oli otsast lõpuni taarat täis, pudeleid oli veel ka kapi põrandal (need panime eraldi kotti, sest seljakotti rohkem ei mahtunud...kukkus välja). Mõtlesime, et kuhu me sellise koormaga veel läheme? Kott oli tõsiselt suur, ikka päris suur...Mis sääl ikka, käisime välja mõtte, et täiesti vahet ju tegelikult pole, lähme teeme siis veits komöödiat seal tänaval, ongi möödakõndijatel huvitavam liigelda. Põnev oleks ju endalgi jälgida, kui vastu tulevad kaks lühikest inimest, ühel käes suur pudeleid täis kilekott ja teisel veel lühemal seljas hiiglaslik kott, millest paistavad välja erinevad pudelid pluss veel käe otsas on väsinud ilmega juhtkoer. Minu meelest tore karneval ju. 

Meil oli küll marunaljakas, kujutage nüüd seda ette....kaks tola tulevad teile nii vastu....me püüdsime küll palju pilke, ausalt ka. Kogusime Tartu tänavatel kuulsust...ELAGU TAARAUSK!

Taaraautomaadi me suutsime ka umbe ajada...sorri....juhtub. Pudeleid oli lihtsalt nii palju. PS.Janet küll meist väga vaimustuses polnud, ei tea küll miks....äkki tal oli piinlik või oli ta sellest löödud, et ta ise neid kotte tassida ei saanud? igatahes Janet ei olnud just väga reibas liikuma..rohkem vedasime meie Kaiga Janetit järgi, mitte vastupidi.