...täiega viriseda. Ma isegi täpselt ei tea miks, viimase aja asjad on kopa nii ette visanud, et tuju midagi teha on suhteliselt kadunud. Kusjuures midagi otseselt polegi olnud ega midagi pole juhtunud..Ahh ma ei teagi. Ma ei saa aru, kõigiga läbi saan, koolis olen suhteliselt edukas, muud asjad on korras, aga midagi nagu kripeldab sees. Ma ei tea, kas asi on minu sõbrannas, kellele ma täiest jõust kaasa elan ja üritan tal aidata mõnel kindlal teemal arutleda või on üldse asi teadmatuses, mida arst esmaspäeval minu tervisliku seisundi kohta räägib või on üldse mingi kolmas. neljas või seitsmes asi. See kõik on nii segane, sest ma isegi ei tea mis mul viga on. Tegelt on veits naljakas ka ennast jälgida, mingiaeg on kõik hea ja siis järsku miski ei meeldi, typical me! 

Aga teate mis, mul on selline tunne nagu mu mõistus täiega mõnitaks mind. Viimasel ajal näen pideval unes, et chillin või laulan mõne oma iidoliga koos. Mõni postitus tagasi kirjutasin ka ühest oma unenäost, kus esinesin koos mitme tuntud lauljaga suurel laval (seda saab lugeda SIIT). 

Mõni päev peale seda unenägu nägin unes uuesti Liisi Koiksonit, ma isegi ei mäleta mis seal unenäos juhtus, aga selline tore uni oli. Täna öösel nägin siis ülihead unenägu, kus olime Heliga mingis ehituspoes ja mingi hetk nägime Eeva Talsit, juba varsti oli ta minu juures, võttis mult ümbert kinni, jalutasime niisama ja rääkisime kõiksugu asjadest. Eeva tegi veel huumorit ja meil oli mega lõbus. Lõpuks läksime ka minu vanaema juurde õhtusööki sööma, sellega see siis lõppes.

Tegelikult on muidugi ülimalt tore näha selliseid unenägusid, aga mille krdima pärast peavad need olema nii ilusad ja toredad, mis mitte mingi valemiga ei saa päriselus juhtuda, jah juhul kui ma üleöö ülihead lauluhäält endale ei saa..No igatahes on mul siis praegu järjekordne ''mõõnaperiood'', kust loodetavasti juba lähipäevil välja saan..

Mäletate, kui ma üleeelmises postituses virisesin enda üle, kuidas ma ei suuda normaalselt toituda ja miumiumiu. Seoses sellega on veidi humoorikas lugu rääkida mis sellest asjast siis õieti edasi sai..

Süvenenumad blogilugejad ja sõbrad-tuttavad teavad väga hästi et nüüdseks juba veidi üle kahe aasta on mind piinanud kõhuvalud ja siiani pole sellest midagi saanud. Nüüd kolmapäeval läksin siis üle pika aja uuesti arsti juurde ja rääkisin oma mured ära, et kõhuvalud ülakõhus on siiani väga aktiivsed, viimastel kuudel on need tihedamaks läinud kui varasemalt ning praegused kõhuvalurohud ka ei toimi enam. Rääkisin ka sellest, et sel aastal ma ei suuda kehalise kasvatuse tunnis enam korralikult kaasa teha, juba tunni alguses ringide jooksmine ajab pildi uduseks ja enesetunde kehvaks. Selle peale katsus siis mu kõhu üle, mõõtis vererõhku ja tegi mulle kokkuvõtte.

Seda, miks ma kehalises enam normaalselt kaasa teha ei suuda, ei saa olla mu madala vererõhu pärast, sest sportides vererõhk tõuseb (seda arvasin ma isegi), selle põhjustajaks on midagi muud mida otsima hakkame. Kõhu kohta siis nii palju, et kirjutati välja uued rohud, mida esialgu võtan nädal aega, kui need mulle sobivad siis need ka jäävad. Järgmisel päeval pidin kohe hommikul tühja kõhuga verd andma minema, järgmisel teisipäeval lähen ultrahelisse ja saab novembri alguseks ehk kuidagi targemaks.

Ja nüüd minu lemmikosa..Perearst luges mulle ette kõik, mida nüüd edasi tegema pean. Alustades söömisest lõpetades mitte-söömisega.

Praeguseks keelatud toidud:

Ja minu põhimenüü:

See menüü sellisel kujul ehmatas mind alguses ikka päris korralikult ära, aga tegelikult pole hullu midagi. Paar nädalat peaksin ilusti toime tulema ja kui aus olla siis selle mõne päevaga ma ei igatsegi mingit rasvas praetud kartuleid või rasvaseid vorste. Kuigi praeliha ja jäätist tahaks küll, niuks. Tegelt ülisuper, äkki saan oma alakõhtu vähemaks selle toitumisega. Alati mõelda optimistliklt! :P

Ma näen hästi tihti erinevaid unenägusid. Tavaliselt on need sellised igapäevased ja tavalised unenäod, mis ei ole absoluutselt märkimisväärsed. Mõnikord on need aga nii lahedad või hirmsad, et kohe peab kellegagi jagama.

Üks öö nägin siis nii megavingelt lahedat ja ülisuperpuper unenägu, et kohe pean pean sellest blogima. Unenägu ise tegelikult ei olnud väga pikk. Oli tegemist mingisuguse kontserttuuriga, kus olin mina, mingi minuvanune tüdruk, Tanja Mihhailova, Eeva Talsi, Tanel Padar ja Liisi Koikson. Taustalauljateks olid Kaire Vilgats ja Dagmar Oja. Kujutate ette, ma laulsin nende kõigiga koos suurel laval, suurele publikule. Selles esimeses laulus mis me laulsime, oli mul oma soolo osa. Uhhhhhissand see laul oli nii hea! Tegelikult ma ei tea kas selline laul päriselt olemaski on. Kahjuks ma ei mäleta seda viisi ega ühtegi sõna, nuuks. See oli liiiga hea. Äkki on nii, et ma nägin unes seda lugu ette, mille ma päriselt mingi aeg valmis kirjutan ja suurel laval esitan. Oi kui perfektne see oleks! Küll ma sinna ka jõuan, lihtsalt pean.
Tegelt me laulsime teise laulu ka, mis oli meie lõpulauluks. Kõik olime koos ühes reas, hoidsime kõik üksteiselt ümbert kinni ja laulsime. Tanja laulis soolot ja meie kõik teised üliilusat tausta, kusjuures mina ja Liisi Koikson laulsime kõige kõrgemat viisi (rivis olin peaaegu kõige keskel, Tanja ja Liisi vahel). Igatahes see oli nii megailus ja tore ja ülisuurepärane unenägu!
PS! Kõik lauljad, kes olid minu unenäos esindatud, on ühtlasi ka minu lemmiklauljad (taustalauljate kohta ei oska ma midagi öelda)

Tõesti no ei saa enam nii! Aina luban ja luban, millal ma lõpuks suudan selle ka teoks teha? Jah, ma olen lubanud nii umbes miljoneid kordi, et sellest nädalast, sellest kuust või sellest päevast hakkan normaalselt toituma. Kuhu ma jõudnud olen? Üleeile Tartu Mcdonalds, täna Pärnu Mcdonalds, muu aeg mõnes teises suuremas linnas..Mcdonalds, viimasel ajal kodus mis?- rämpstoit...Ma ei taha enda tuju nüüd halvaks teha ja kõiki olukordi siin kõigile ette näidata. Igatahes jube piinlik!

Ei, ma ei ütle et ma paks oleks, ma pole sinna poolegi, aga kui ma niimoodi edasi jätkan, siis ma ei saa mitte kunagi oma alakõhust lahti, millega nüüdseks olen võidelnud juba aasta aega. Õudne! Kuidas ennast inspireerida? Ma (vist) ei oska seda hästi. Ma nii imetlen inimesi, kes suudavad kõigest rämpsust loobuda ja seeläbi ikka normaalselt elus püsida. Palunpalun jagage mulle inspiratsiooni, nippe või mingisugust imelist toitumiskava, mille järgi ma ei pea ainult liha ja vett sööma/jooma. Kindlasti on võimalik toituda inimlikult, kuid samas ka n.ö. salendavat. Seega, kellel teist vähegi on mingisugust aimu sellise asja kohta rääkida siis kindlasti anna endast kommentaarides märku. Ma nii väga palun.

Mis muud..Ega ma pragusel ajal väga nüüd nii aktiivselt siia ei kriba. Lühidalt öeldes olen maal, töötan usinalt ja olen niisama lahe, jeii. Tegelikult päris siiralt ma jääks heameelega lihtsalt siia, nii hea ja mõnus. Paides on kuidagi, kuidas ma nüüd ütlen, igav. Siin teed kõike millal tahad ja mida tahad. Tahan lebotada, siis lebotan, kui tahan lugeda, siis loen, kui tahan riisuda, siis riisun. Nii lihtne see ongi. Eriti nummi on see, et mu õed on ka siin :)

Täna käisime Pärnus väiksel shopingu tuuril, sain endale ka paar asjakest, mis mulle hullulthullult meeldivad. Üheks nendeks on nunnu ja pehme pleed. Üks pool on valge, mis on selline megapehme ja armas (nagu need lambavilla vaibad) teine pool on beešikas, sellised mummud on peal, mida on käega katsudes ja silmadega vaadates selgelt näha, ülimõnus.

Ma siiralt loodan, et täna päeval te väga ära ei ehmatanud, et WTF, mida see Linda oma blogis veel postitab, mingi igavana pildi ja selle ette üheainsa lause. Tegelikult jah, selle postituse taga olid siiski minu kaks õde, mitte mina. See tegelikult oli mulle sama suureks üllatuseks nagu ka teistele (lugejatele). 

Täna oli siis selline ''vahva'' koolipäev, kus aeg aina venis ja venis....Tegin tunnis ilusti kaasa ja puha. Mingi aeg siis vaatasin kella (tundus nagu oleks pool tundi möödas) aga ei, kus Sa sellega? Ainult viis minutit oli möödunud.. see oli nii terve selle tunni ajal. Kusjuures see ei olnud ainult matemaatika ajal, see oli terve päeva nii. Kõik need kuus tundi. Vägaväga julm! Täna olid kõik koolis ka eriti uimased ja unised (mina ka). Koolist on juba nii julm väsimus, et keha ei suutnud vaheaega ära oodata. 

Peale kooli lippasin tegelikult kohe koju, et riided vahetada ja seejärel ootama hakata, kuni mulle autoga järgi tullakse ja Tartusse Helpific'i üritusele viiakse. Muidugi see aeg läks megakiiresti ja ma hilinesin kokkulepitud ajale kokku umbes 20 minutit!! Õnneks midagi hullu polnud, sest Carola käis veel Selveris ja Kristo ei ole ka kuri :D

Tartusse sõidu ajal ma pidin peaaegu südari saama. Ma lihtsalt nii tohutult kardan möödasõite ja kõike sellist, aga Kristo kohe feelib neid! Öelge mulle, kes saab sellist asja nautida? Õhhh, nii õudne-õudne-õudne! 

Kohale jõudes hakkas siis mingi aeg selline tähtis jutuajamise ring, kus räägiti vabatahtlikest ja enamjaolt kõigest sellega seonduvast. Muidugi meie Carolaga oleks ääre pealt kõva häälega naerma hakanud, mis sest, et mina istusin üldse temast tunduvalt kaugemal. Laske veel kaks hullu kokku..Ülejäänud aeg oli lihtsalt selline mõnus istumine mõne juhtkoerakasutaja ja Mariaga (Carola ja Kristo ka, aga nad viiplesid kurtidega veidi eemal...mina veel viibelda ju ei oska, nuuks). 

Kuna sellest üritusest ma niivõrd põnevat juttu kokku kirjutada ei oska, siis lähen (sujuvalt) üle teisele teemale. Nimelt peale üritust läksime siis kolmekesi Mcdonaldsisse einestama. Saime oma eined ja joogid ja jäätised kätte, hakkasime sööma. Okei, kui söömiseks seda just nimetada saab..me sõna otseses mõttes iga ampsu järel purskasime Carolaga naerma, lihtsalt sellepärast, et see oli naljakas kuidas Carola sõi oma wrappi (wrapi ostmisele eelnes autos väike lugu, mis igakord mulle meelde tuli kui ta seda wrappi hammustas). Lihtsalt nii naljakas, kõik oli naljakas!

Mingil ajal tulid meie lähedusse istuma mingi kamp noori (kuskil vanuses 13-14). Muidugi meie Carolaga samal ajal lõkerdasime seal, täiest kõrist. Meist möödudes kommenteerisid noored: ''Issnand, istume siia vä? Need on mingid imelikud ju!'' Natuke aega hiljem, kui nad olid juba mõnda aga meie taga istunud ja meid haaras Carolaga järjekordne naerupahvakas, siis kuulsin järjekordseid kommentaare: ''See naer, tra'', ''Nad on ikka täiega veidrad!'' Aga minule pakkus see veel rohkem nalja, seega oli jälle põhjust naerda. Noh, nüüd ma olen igatahes kodus tagasi ja surmani väsinud..mjäu.

Eelmine nädalavahetus oli siis sedamoodi tore, et sain üle pika aja maal olla (mainisin ka seda selles postituses). Kunas tol nädalavahetusel mul õieti midagi teha ei olnud (peale kiisupojaga mängimise), siis mõtlesin oma peaga välja, et meisterdada korjanduskast. Selline, mis pilku püüab ja lugema (natukenegi) kutsub.

Noh, kuna mul on tegelikult juba ammu mõte liikunud uue kitarri ostu peale ja ma ise olen nii rott, et mul selleks raha pole, siis mõtlesin igasuguseid variante välja, kuidas selle jaoks raha kokku saada. Mõtlesin ja mõtlesin. Lõpuks tulin sellise geniaalse idee peale, et meisterdada käepärastest vahenditest maale korjanduskast, kus seisaks peal erinevad hüüdlaused, mis kutsuksid väiksemal või suuremal määral annetusi tegema. Maale just sellepärast, et meil käib seal koguaeg megapalju sugulasi, tuttavaid ja sõpru. Paar üleliigset eurtsi ikka leiab :P

Minu kasutatavateks vahenditeks olid siis keskmise suurusega (väiksema-poolne) plastkarp, pastellsed värvipaberid, maalriteip, käärid ja harilik pliiats. Ega mul rohkem polnudki vaja. Alustasin siis sellega, et tegin karbi igaltpoolt maalriteibiga üle, seejärel lõikasin värvipaberist seinad ja kleepisin külge. Lõikasin välja eri-suuruses pilvekesi, kuhu ühtlasi kirjutasin ka peale oma hüüdlaused. Pilvekesed kleepisin karbi külgedele ja voilaa, valmis ta saigi! Nüüd ta siis kükitab seal suure köögilaua peal ja võtab usinasti sugulaste annetusi vastu. Millal ma piisavalt raha kokku saan, ma ei tea. Eks ma tegelikult üritan ise ka mingi raha kokku korjata, et see annetustele juurde lisada. Jõuludeks ehk saab piisava summa kokku, jeii :D Päris rotiks te mind küll nüüd pidama ei pea, sest raha läheb mul lihtsalt muude vajalike asjade tarbeks.

Uskumatu, aga ma polegi veel jõudnud sellest kribada, et meil maal uus kiisu on. Ta on lihtsalt niiiiiiiiiiii nunnu. Välimuselt hallika triibuline, esikäpa otsad, tagajalalabad ja rind on valged. Väike beebi. Tema on siis selline, kellega miilustamiseks peab kõige-enne võitma kiišu usalduse, mis on ka igati normaalne. Aga noh, ega siis temast enam lahti ka eriti ei saa, tatsab ikka igale poole kaasa, mis on ühtlasi niii nunnu, sest ta on nii pisike ja armas. 

Üks hommik oli selline armas ärkamine. Magasin rahulikult, kuni tõusin mingi krabistamise peale. Tegin silmad lahti ja nägin kiisupoega enda voodi ees. Kuna ma veel päriselt üles tõusta ei viitsinud, siis kutsusin ta voodisse. Otsejoones tuli ta mulle rinna/kaela peale tuttu ja nurruma (praegu on see koht, kus tuleb öelda awwww). Lihtsalt niiiii nunnu väike numminummi kiisupoeg. 

Õhtul üritasin siis Kai teist kinnast edasi kududa. Istusin samal ajal voodis ja telkust vaatasin Frozenit. Vaevalt jõudsin ma ühe varda ära kududa, kui Tripsu juba tuli ja arvas, et jube lahe oleks nüüd Linda varraste ja lõngaga mängima hakata. Sinnapaika see kinnas siis jäigi..

Ma kohe ei oskagi midagi rohkem öelda, kui seda et ta on ikka nii hullult nunnu ja pisike ja armas ja tupijupi. Kellel vähegi silm seletab, vaata oma silmaga seda nunnukat, mjäu :)

Nautisin eile oma mõnusalt rahulikku õhtut ja mõni tund enne magamaminekut sain Britilt Whatsappi häälsõnumi, kus ta mulle teatas, et andis mulle edasi blogimeemi teatepulga. Teemaks mulle: ''Kui mul enam häält ei ole''. Veel enne seda kui ma filosofeerima hakkan, vabandan ka Maci ja Sesamy ees, kes on pidanud vähemalt miljon aastat ootama minult kahte postitust, küll jõuan! :D

Kohe kui enda teema teada sain, lõi peas pirn särama ja mõtteid tuli nii palju. Milline oleks siis minu elu, kui mul enam häält ei oleks? Ausalt ja kõige otsemalt öeldes ma ei kujuta sellist elu täisväärtuslikuna ette. Ma ausalt, uhh, nii õudne on sellele mõelda, sest..

Kuna mind sellesse juba veeti, siis annan omakorda blogimeemi järje edasi. Lauriita, kui juhtud mingi ime läbi sattuma mu blogisse, siis Sinu teemaks on: ''Mina köögis''. Ma tahaks hirmsasti ka Kaile teema anda (kuigi Mac juba tegi seda), seega Kai, Sinu teemaks on: ''Mis teeksin, kui oleksin...''. And last one....Ats! Sina teed ühe postituse teemal: ''20 head põhjust, miks ma kunagi EI BLOGI''

Täna on selline vähe rahulikum õhtu. Õppida oli vaid paaris aines, mis olid minu jaoks väga lihtsad, jäigi aega veidi niisama kodus chillimiseks. No ma siis ajasin kirjutuslaua taga omi asju, kuulasin muusikat, blogisin ja siis mingi aeg tuli ema mu tuppa ja hakkasime mõneks ajaks jutustama. Rääkisime veidi peaaegu kõigest, kuni hetkeni, mil isa tuli minu tuppa, istus mu voodile ja päris aru, kas me suitsulesta soovime. Mul oli tol hetkel kõht nii täis, et ei tahtnud. Läks siis jutt selle peale, et isa tahaks sellest salatit teha, aga vot, hapukoort ei ole.

Isa küsis, et kas vabatahtlikut poodiminejat on? Ma ei öelnud midagi, ainult muigasin, seejärel vaatasid vanemad mulle mõlemad otsa, endal hullult kavalad näod peas. Ema siis ütles, et võid endale siis jäätist ka osta..või mida Sa tahad. Alatud võtted ma ütlen, alatud võtted...

Muidugi ma läksin, värske õhk ei tee ju ometigi paha ja kuulge, jäätis pealekauba. Why not? Aga laisk nagu ma juba olen, läksin otse koduriietega. 

Ma nägin välja eriti stiilne: Musta värvi jooksupükid (külgedel kolm triipu), sinakas-rohelised kõrge äärega ketsid, paksud sokid (mille kumerused paistsid jooksupükste alt välja), valge T-särk, selle peal beež nööpidega kampsun, tume suusajope ja paks roosa sall, peas oli suvaliselt tehtud krunn, millest olin läbi pannud tavalise hariliku pliiatsi, et see juukseid koos hoiaks. Seega selline ülevalt kubujuss ja alt hilis-suvitaja.

Ma läksin suhteliselt enesekindlalt poe poole hapukoort ja jäätist ostma, kuni ma jõudsin Selveri kõrvale ja nägin taaraautomaadi ukse-peegeldusest enda välimust. Ma soovisin, et keegi mind ei näeks ja ära ei tunneks, aga siis jõudsin poodi ja vastu jalutasid kaks tuttavat, pekki küll!

Eriti stiilne olin veel siis kui oma asjad ostetud sain ja need läbipaistvasse kilekotti asetasin (hapukoore, jäätise ja rahakoti). Oioi, küll ma nägin kaunis välja. Ma olen õnnelik nende üle, kes mind antud olukorras nägema ei pidanud. 

Aga üldiselt ma selline olengi. Kui ma olen juba koduriietes ja mind erakorraliselt saadetakse poodi millegi järele, siis ma lihtsalt ei viitsi riideid ära vahetada. Mõtetu ajaraisk, või mis?

Jah, mõni päev on ikka nii jama kui jama. Muidugi võib selleks olla miljon erinevat põhjust, aga tõesti, viimasel ajal on minu puhul need enamjaolt seotud kooli ja tervisega. Võibolla on teil minust selline mulje jäänud, et seoses nendega olen igati negatiivne ja virisev. Tegelt ei ole nii. Muidugi  võiks ju headest asjadest rääkida, aga mõnikord (kuigi viimasel ajal päris sageli) on selliseid hetki mil on nii jama, kõik tundub nii jama ja enda välja elamiseks kasutangi tavaliselt oma blogi, kus mul on vabad käed, mida teha ja kuidas kirjutada (kuna see on siiski minu blogi ja kellegil ei ole kohustus seda lugeda, eksole). 

PS. kõik kes ''negatiivsust'' ei talu, siis jäta see postitus siinkohal pooleli ja külasta minu blogi veidi hiljem, kui uus postitus ilmavalgust  on näinud. 

Lugu siis selline (alustades eelmisest kolmapäevast). Kolmapäeval oli meil kehalises maagiline cooperi test, mis kujutab endast 12 minutit järjest staadioni ringide jooksmist ja pärast olenevalt sellest mitu ringi jooksid, saad vastava hinde. Selleks et nelja saada, peab minu mäletamist mööda jooksma vähemalt 8,5 ringi (üks ring on 250m). Ega mul midagi keerutada polegi, päris surm oli. Mitte et mulle hirmsasti meeldiks oma tervise üle avalikult viriseda, aga ma sõna otseses mõttes jooksin ennast peaaegu pildituks. Ma fucking ei kujuta ette ka, miks ma kehalises enam midagi korralikult teha ei suuda. Tavaliselt kehalise tunni alguses jookseme 3-4 ringi, mille vältel mul juba silme eest pooleldi uduseks, pooleldi mustaks kisub. Pea käib alati hullult ringi ja ma ei oska ka mitte midagi teha. Cooperi testi ajal oli asi nii hull, et kokku umbes kaks ringi ma pidingi kõndima, sest ma lihtsalt ei suutnud joosta, muidu oleksin vist täiesti pildi kotti visanud. Kui lõpuks see maagiline vile kostus, siis ma lihtsalt olingi külili maas ja üritasin õhku saada, siis liigutasin ennat selili ja üritasin kuidagi oma jalgu veidi kõrgemal hoida et mul pilt eest ära ei läheks, eesti keeles öeldes oli mul nii krdima s*tt olla. 

Ega see neljapäeva õhtugi väga parem polnud. Sel toredal ajal mõtles mu kõht, et ou, oleks lahe jälle Lindat piinama hakata. Siis ma seal lugesin oma Kõrboja peremeest, valutasin kõhtu, talusin keskmist iiveldust ja jõin (Kai soovitusel) vastu tahtmist kummeli teed, et iiveldust ära saada. Raamatu sain läbi ühe ajal öösel, kohe tõmbasin ennast ka kerra ja jäin magama. Kui hommik koitis, oli aeg ärgata ja kooli sättida. Jälle see nõme kõhuvalu ja iiveldus olid tagasi tulnud, mille pärast ma ka kodusele ühepäeva-puhkusele pidin jääma, nõmenõmenõme. 

Veetsin siis nädalavahetuse maal, kus kõik need õhtud mu kõht jälle valutas. Reede õhtul jäin veel hüpriski vara magama (kell 23). Njah, umbes kaks tundi sain magada, mil piinava kõhuvalu peale üles ärkasin, natuke ootasin ja siis läbi kottpimeda maja teise otsa WC'sse kõmpisin, nii igaks juhuks. Seejärel tegin endale köögis suure tassi kummeliteed (kogemused näitavad, et see pisut aitab) ja sõin sisse 3 NO-SPA tabletti. Köögis kössitasin seal oma pool tundi mil lõpuks tagasi voodisse minna söandasin. Järgmisel päeval samamoodi edasi, jeii (küll mitte enam nii hullult). 

No pühapäevani kestis siis trall maal. Jõudsin koju ja mis mind ootas? Vene keele väljendid, inglise keele väljendid, ajaloo kodutöö, matemaatika kodutöö..That's so awesome! Oioi, te poleks tahtnud mulle tol õhtul jalgu jääda, ma olin ikka nii kuri kui kuri, ikka täitsa kuri. Kuna mul on selline tore sõbranna nagu Kai, siis vahutasin talle kokku oma pool tundi kui kuri ma olen, et õpetajad tahavad, et me nädalavahetusel ennast välja puhkaks ja et me koolis ei magaks ja kõik nii edasi, aga ise annavad nädalavahetuseks miljon asja õppida, mille peale esmaspäeval muidugi ka töö tuleb. Päriselt ka, palun vabandust õpetajad, kes te mu blogi loete (ma tean, teid on päris mitu), mul on lihtsalt nii kopp ees sellest ''vabast ajast'' õppimisest.

See nädal on iga päev mingi töö olnud, et pole blogima jõudnud. Seega palun vabandust, selline on see lõpuklassi õpilase koolielu. Mis ma siin ikka heietan, nii hea päev oli täna.

Täna oli siis selline hästi tore päev, mil kirjutasime kirjandit ja keemias tegime oksiidide peale kontrolltööd. Nagu päriselt, nii mõnna. Kirjandi kirjutamine meeldib mulle sellepärast et mulle hullult meeldib kirjutada ja enda mõtete üle kirjalikult arutleda (sellepärast ma blogin ka), eriti hea, et koolis veel hinnatakse ka seda. Vot see oleks lahe, kui koolis laulmist hinnataks, muidugi see ainult minu seisukohalt, sest igaüks muidugi ei suuda ju laulda. Põhimõte on selles, et see on niiiii tore, et hinnatakse koolis sellist asja, mis mulle tõsiselt meeldib. Ja keemia, see on sellepärast tore, sest oksiidide teema on mul selge ja mulle meeldib keemia. 

Täna pidi peale tunde toimuma ka segakoor ja draamaring. Mõlemad ringid jäid täna ära. Kuna ka Helil oli täna peale kooli vaba, siis otsustasime oma vanadele lasteaia-kasvatajatele külla minna, viisime šokolaadi ka. Seal olime kokku u kaks ja pool tundi. Issakene, need lapsed nende rühmas on niii armsad! Me olime Heliga seal päris popid, saime palju kallisid ja aina taheti meil käest kinni hoida ja koos olla. Nii armas. Peale söömist läksime rühmaga välja, kus jooksime nendega ringi, mängisime liivakastis ja käisime karussellil. Nii lahe on selliste jõmmidega mängida, päriselt ka. 

Üks sõit karusselliga, kui Heli ka peal oli, läks hetkeks jutt poistele, kuna karussellis olid ainult tüdrukud. Uurisime siis nendelt 6-aastastelt, et kas neil peikad ka juba on. Vastused ajasid meid tiba itsitama: ''Jaa on küll!'', ''Minul on ainult kolm peikat (nimetas kolm nime ka)'', ''Minul on kaks poissi'', ''Minul ei olegi'', ''Aga minul on kaks peikat....hihihihiii üks on tegelikult minu venna..ta on seal''. 

Kas me olime ka sellised??? :D:D:D Naljakas oli kuulata, aga nad olid jube toredad, nii nunnupunnud väiksed nummid jne. 

Viie ajal tegime minekut, kuna enamik lapsi olid vanemate poolt juba ära viidud. Hakkasime siis kodu poole minema, aga pargi keskel olles otsustasime veidi pikema ringi teha. See siis nägi välja selline et lõpuks olime otsapidi teiselpool linna otsa, sealpool kus meie kodud ei ole. 

Lihtsalt jalutasime ja rääkisime igasuguseid jutte. Enamike jaoks täielikke deep (sügavamõttelisi) teemasid. Üheks peateemaks oli tulevik. Arutasime pikalt selle üle, millist kodu me endale kunagi tahame, millist peret, mitu last, mis töö jnejne. Minu seisukoht oli siis selline: Mina unistan luksuslikust ja ülihubasest kodust, mis on avar ja armas, samas hästi kodukootud ja ülinunnu. maja taga oleks suur muruplats, kus on piisavalt ruumi, et mahuks ära mõnus lõkkeplats ja pingikesed. Armas lilleaed kus toimetada. Seal oleks nii mõnus näiteks sõprade või sugulastega lõkkeõhtut teha, mängida muusikat ja laulda. Mina oleksin arst või kirurg ja mul oleks oma ansambel ning mu mees mingi asjalik äriajaja. Meil võiks olla 3-4 armast last, kellega elame selles imearmsas majas kuskil äärelinnas või linnast väljas. Silme ees on täielik pilt olemas aga liiga ilus et kirjeldada. Tupijupi, läheks see kõik nii, ma oleks vist üks õnnelikemaid inimesi üldseüldse nagu. Uhh niiiipalju mõtteid, et saaks sellest lausa uue suure postituse kirjutada mingikord.

Kelle jaoks oli teisipäev koolipäev, kelle jaoks tööpäev..minu jaoks oli see tudengivarju päev. Mis see siis endast kujutab? 

a) Täidad Tartu Ülikooli lehel ankeedi, ootad vastust

b) Sulle saadetakse Sinu valitud teaduskonna tudengi kontaktandmed 

c) Võtad tudengiga ühendust 

d) Lepite kokku päeva, mil teda varjutad

Nii lihtne see kõik ongi! Pead lihtsalt asja vastu piisavalt huvi tundma, et selliste asjade ja võimaluste kohta uurida. Tudengivarju päev on siis selline tore asi, kus reaalselt oledki tudengiga päev läbi koos, käid temaga loengutes ja tundides. Alati võib temalt kõike seoses ülikooli ja õppimise kohta küsida. 

Minu tudengiks oli siis teist aastat arstiteaduskonnas õppiv Mariliis, kellest saab tulevikus arst (kusjuures ma ei taibanudki küsida, mis arst). Minu sinna-minek oli ka teab mis matemaatiline võrrand...Eelneval päeval olin sinna minemise tee vaid autoga läbi sõitnud, et ma hommikul teaks kuhu minna (kuna minu jaoks oli see võõras koht). No ma siis läksin..ja jõudsin 20 minutit varem kohale. No tore! Midagi teha ei oska, kuskile minna ei oska..lihtsalt seisin seal Biomeedikumi ees ja kurtsin Facebookis paarile sõbrale, kuidas ma nii kaua aega varem kohale jõudsin ja nüüd midagi teha ei oska.

Pool tundi hiljem sain lõpuks Mariliisiga kokku ning läksime kaks-tundi-kestvasse loengusse, kus ma oleks peaaegu magama jäänud, sest olin tõusnud juba kell pool seitse ja loengu teema oli minu jaoks niivõrd keeruline, et ma väga ei saanud seal midagi aru. Need kaks tundi õnneks väga kaua ei kestnud. Peale loengut viidi mind allakorrusele, et midagi näidata. Ma ei osanud midagi arvatagi..anti ainult valge kittel kätte ja enne ruumi sisenemist pidin selle selga panema. Sel hetkel nägin ukse kõrval silti ''Lahanguruum''. Ma läksin sisimas kohe nii elevile, sest ma olen alati tahtnud lahatavat inimest näha. Sisenedes oli seal ka teisi tudengeid, kes tegelesid seal oma asjadega. Tunda oli sellist veidi ebameeldivat ''lõhna''. Üks tüdruk väitis, et see ''lõhn'' on tema jaoks nii kodune, ahahh. Läksime siis laua poole, kus oli lukuga kinni tõmmatud suur kott, kus sees oli inimene. Kahjuks pooleldi-kärbunud-kujul. Peale koti avamist oli õhus tunda, kust kohast selline hais oli tulnud. Kuna sedasama inimest oli ka eelneval mitmeid kordi lahatud ja töid tehtud, siis üks tudengitest näitas mulle ka naise sisu. Ohissand, see oli ülivinge, AGA ma pole elusees nii jälki lehka tundnud, seda ei anna isegi kirjeldada. Tohutult jälk lehk. Just, see polnud isegi hais, see oleks nagu hais-haisu-hais-hais ehk lehk. Õhh. Aga tõesti, seda oli ülivinge näha. By the way, tal polnud nahka peal ja ta silmamunad olid kokku kuivanud, jeii :D

Sealt siis edasi laboriruumi, kus toimus meie järgmine tund. Tunnis tegeleti mikroskoopidega, tehti katseid ja pandi baktereid kasvama. Ausaltöeldes oleks ma seal hakkama saanud, kuna õpetaja seletas kõike niivõrd täpselt ning neil olid ka õpikud ees. 

Peale seda siis järjekordne kahe-tunnine loeng, kus ma päriselt sekundiks magama jäin, oih. Tõesti päris raske on väsinuna istuda kaks tundi ühel kohal ja üritada aru saada, mis keerulist juttu see mees seal ees räägib. 

Edasi oli veel hingamise füsioloogia, kus ma vapsee põhimõtteliselt mitte millesti aru ei saanud. See konkreetne tund oleks olnud nagu raske matemaatika+raske keemia. Tehti mingisugust hingamise katset ühe poisi peal, kirjutati hulgaliselt andmeid üles ning analüüsiti tulemuste muutu. Selline tore (samas ka veidi keeruline) päev oli. Kusjuures päeva jooksul ma õppisin ka mõningaid asju juurde. Näiteks seda, et koolis ma pean keemiat, matemaatikat ja bioloogiat täie rauaga õppima, kui tahan arstiks saada, sest kallikesed, te ei kujuta ettegi mis teadmisi seal vaja läheb.

Sain reedel koolis juba veidi pahaseid kommentaare, et mu blogi on liiga negatiivne. Enda kaitseks ütlen vaid seda, et kuna ma kirjutan kõigest mis parasjagu toimub ja millise nurga alt mina erinevaid asju näen, siis süüdistan kõiges lihtsalt seda igati nõmedat nädalat (v.a. esmaspäeva-teisipäeva). Ma nüüd enam ei jätka tumedates toonides, sest sel nädalal on tegelikult head ka olnud.

Esmaspäeval oli siis selline tore päev, mil peale kooli kohe Tartu bussile tormasin. Terve päeva vältel oli mul koguaeg külm: hommikul oli külm, koolis oli külm, bussis oli külm, Tartus oli külm. Siis selline ''füüsiliselt külm'' päev. Jep, just füüsiline, sest emotsionaalselt oli igati tore päev. Kai tuli bussijaama vastu, mingiaeg jõudsime koju ja õhtupoole läksime kõik kolmekesi Da Vinci'sse sööma. See toit oli oivaline ja teenindus samuti. Igaljuhul kui satute Tartus olles Tasku keskusesse, siis sõitke eskalaatoriga teisele korrusele ja sisenege Da Vincisse, te ausalt ei kahetse, nii mõnus koht.

Õhtul kerisin siis juba varakult magama, et hommikul väga-vara ärgata. Oli siis kell umbes 23 kui magama jäin. Rahulikult magasin. Ärkasin selle peale, kui tundsin, et keegi (ilmselt Kai) on mulle jälle vett krae vahele visanud ning külma asja palja kõhu peale pannud. Kui olin oma silma veidi lahti teinud, siis nad Joosepiga seal kahekesi seisid rõõmsalt, soovides: ''Tere hommikust!''. Pakuti veel, et kas kohvi tahad ka enne minemist. Ma ei tahtnud midagi, ma tahtsin ainult magada. Lõpuks kui vaevusin ennast juba veidike liigutama, siis selgus, et üllatus-üllatus, polegi veel hommik! Pekki küll, ajavad magava inimese öösel ülesse. Ma sain ainult 5-10 minutit magada...Sellised mu parimad sõbrad ongi! :D

Ja see vee-asi...mu pluus oli korralikult märg. See oligi Kai idee. Kai lihtsalt teab mind selle koha pealt kõige paremini, kuidas mind ülesse saada. Kusjuures Kai kasutab alati selliseid meetodeid, mida isegi mu vanemad mu peal ei kasuta. Näiteks viskab klaasitäie vett näkku või hüppab sõna otseses mõttes magavale-mulle peale või laseb koertel mind niikaua näost lakkuda, kuni ma ärkan ja ''KAIIIIIIIIII!!!!!!!'' hüüan. 

Kuna tol hetkel oli mu pluus eestpoolt täiesti märg, siis Kai oli sunnitud mulle ööseks mingi teise pluusi andma. Selline üliilus punakas-lillakas pikavarukaga pluus, mida ma ülivägaväga fännan, aga Kai ei anna seda mulle, mjäu.

Peale mitme tunnist magamist ärkasin, sõin, panin riidesse ja startisin kodust Biomeedikumi poole, et saada kokku oma tudengiga ning tema seltsis veeta üks päev Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas...(Tudengivarjupäevast selles postituses).

Tänase hommikuga algas 1. oktoober. Oh seda pidu ja lusti! Päeva ootused olid kõrged, sest tulemas oli matemaatika tunnikontroll, mida tõsiselt ootasin, kuna teema oli nii lihtne ja minu jaoks täiesti selge. Siinkohal siis mainides, et tegu oli ruutjuurega. 

Jõudsin ilusti kooli, läbisin esimese tunni ning seejärel suundusime oma klassiga matemaatikasse. Tunni esimesel poolel võtsime edasi uut teemat (millest ma mitte ühtegi asja aru ei saanud), noh ja siis mingi aeg jagati meile kätte meie tunnikontrollid (see näeb välja selline, et A4 paber on lõigatud pikkupidi pooleks ning ülevalt alla jooksevad ülesanded). Võtsin siis töö ette ja sel samal hetkel õpetaja teatas, et kalkulaatori kasutamine on keelatud. Me muidugi tõstsime hääli, et miks me kalkulaatorit kasutada ei või, kui ometigi tunnis oleme sellega alati tööd saanud teha? Selle peale õpetaja kordas ennast uuesti, et ei või kasutada. No selge saime aru, aga mille krdi pärast me tunnis seda siis kasutame? Oleks ju elementaarne meile siis vähemalt teatada, et töö tuleb ilma kalkulaatorita. Aga kus sa sellega. Kalkulaatori-mitte-kasutamine tähendas minu jaoks ka veidi teistsuguste lahendusmeetodite kasutamist, millele ma polnud eelnevalt kuigi palju isegi mõelnud.

No sorri, ma tõesti ei ole nagu paljud teised, kellel peastarvutamine absoluutselt probleeme ei valmista, või siis ruutjuure leidmine peast? Uhh, see töö läks eesti keeles öeldes ikka konkreetselt p**se! Eriti ''hea'' on mõelda veel sellele, et sellest tuleb mu esimene negatiivne hinne sel aastal. JEI! Jah ma olen piripill ja õrna hingega jne asjad, ma lihtsalt terve töö aja oleks tahtnud nutta, peale tundi olin endast nii väljas et hakkasingi nutma (õnneks mitte palju).

Edasi oli siis kaks eesti keele tundi, mis mu tuju veidi paremaks tegid. Kuigi tõesti, ma olin nende mõlema tunni vältel morn, sest miks ma poleks pidanud olema? Kahe eesti keele vahelisel 20-minutilisel vahetunnil võtsin oma ruubikukuubiku ja panin selle kokku, ajasin laiali, panin kokku, ajasin laiali, panin kokku, ajasin laiali (et mõtted eemale saada), aga kuna need liigutused on mul nii sees, siis ikka kippusin selle matemaatika tunnile mõtlema.
Edasi siis muusika tundi, mille alguses läksime klassiõdedega ekooli, et vaadata, mis hinded me 100-meetri jooksus saime (kehaline oli eile)......3! Kõik peale ühe tüdruku said kolme (tema sai imekombel nelja), üks sai koguni kahe. No ma tõesti ei saa aru missugune see hindamisskaala on? Tippsportlaste järgi arvutatud?
No ja siis muusika tund, mis toimus aulas, kuna seal oli näitus. Pidime ennast gruppidesse jagama, et näituse põhjal tööleht ära täita ja pärast teistele esitada. Noh see läks nagu läks...nelja saime, kuigi muusika on aine mis võiks olla puhas viis. 
Igatahes see päev ikka täiega sakkis. Lihtsalt peale tunde olin nii kurnatud ja pahas tujus, et olin kodus ja lihtsalt olin, mõeldes peas tervet päeva läbi. Uhhhhh, õudne. Loodetavasti homne tuleb palju parem.