Nagu pealkirjast juba eeldada võib, siis tuleb juttu Tartust. Okei, mine päris linnast endast, vaid sellest MIDA ma seal kõike tegin ja korraldasin, nendest imelistest kallitest inimestest kelle juures ma olin..

Alustan täitsa algusest, täitsa reedesest päevast (kooli jätame seekord vahele)...
Startisin Tartu poole kell 15:30 (mõni minut veel ja ma oleks sellest maha jäänud. Ups). Anyway, Tegelikult ei huvita ilmselt kedagi, kuidas kulges minu loksumine Tartu poole, seega hüppan ajas kohe paar tundi edasi, mil olin juba jõudnud Tartu bussijaama, kus mind lahkelt vastu võeti (Nii tore ja lahe oli Kaid ja Joosepit taas näha ja kallistada!), see paar kuud ootamist tasus ennast tõesti ära!
Samal õhtul olime lihtsalt mõnusad ja olime kodus. Muide, ma sain õhtuks süüa Kai tehtud makaronisalatit, milles olid makaronid, makaronid, värske kala, herned, mais, majonees? (vist oli veel midagi). Igatahes, see oli ülimaitsev! (PS. Kai, järgmine kordki) Ja filmi vaatamise vahele babamm... Minu tehtud apelsinikeeksi jäätisega. Täitsa okei tuli isegi, mu perele ka vist maitses. Kuigi võibolla olid nad lihtsalt viisakad kui ütlesid et see on hea, vot seda ei tea. :P
Möödus öö, tõrrrr hommik... Sõbrapäev! Seda peab ometigi tähistama, vaja planeeeridaplaneerida. Okei, tegelikult ei pidanud, sest Kail oli juba ammu kõik valmis mõeldud ja orgunnitud. Einestamine Ruuni pizzas (algselt oli plaan minna Creppi sööma, aga kõik lauad oli reserveeritud) ja peale söömist, juhtkoertega Toomemäele jalutama. Naljakas oli see, et kutsutud olid vist kõik juhtkoerakasutajad, aga kohal oli minuga koos vaid 5 inimest.. muig. Minul oli küll väga tore nendega olla. Muide, Ruuni pizzas oli väga hea pizza (seda ütleb inimene, kes väga pizzat ei armasta)...

Ühel ilusal päeval otsustasime kodu täiesti korda teha. Kõik oli võrdselt jaotatud: Joosep alustas tolmuimejaga põhjalikult korteri tolmuvabaks tegemist. Senikaua meie Kaiga luuletasime kahepeale oma veidraid luuletusi- see käis nii, et üks luuletas ühe riimi ja teine jätkas (sellega tegelesime u 10-15 minutit). Kuni oli aeg suunduda teise tuppa Joosepil jalust ära- Eesti otsib superstaari vaatama (komöödiat oli seal ka omajagu). Kui saade oli vaadatud, oli meie kord tegutsema hakata... Suundusime magamistuba korrastama- igasugu sodi kokku korjama ja seda kõike prügikottidesse laduma. Pahna tuli kokku päris palju (kui ma ei eksi siis 4 kotti). Kogu selle aja mis me seal koristasime oli meil väga lõbus. Võiks lausa öelda, et meile tulid peale korralikud hulluhood. Asi võimenes siis, kui läksime prügi välja viima (mõlemal olid kaks kätt täis). Väljas oli nii tohutult libe, et kui me poleks teineteist toetanud, oleksime mõlemad siruli maas olnud (Kail oli küll veidi libedam kui minul, Tal oli rohkem kotte ka hihi), aga jube naljakas oli meil küll, lihtsalt naersime täiel rinnal (Everything was so funny). Kuna me olime nii hoos, siis otsustasime et käime ka Džännuga väljas ära. Läksime koeraga kodust veidi kaugemale ühele tühermaale, kus me ta vabalt jooksma saime lasta. Isver, see tee sinnani ei olnud kuigi pikk, aga selle väikse aja jooksul mis me sinna läksime, naersime me nii paljude asjade üle ja ikka häälekalt (ilmselt need tegelikult polnud isegi mitte naljakad). Naermine jätkus ka tühermaal seistes ning ka tagasitulles.. Vabandust naabrid kui teid häirisime! Okei, tuppa me just kohe ei jõudnud...alt uks oli lukus, kummagil ei olnud võtit ega telefoni kaasas. Ka see valmistas meiel suurt nalja..hakkasime Joosepit hõikama (minu hõikeid Ta ilmselgelt ei kuulnud). Mina hüüdsin paar korda kõrgema vanema daami häälega (Joosep seda ei kuulnud, küll aga üks naine akna peal). Lõpuks Kai võttis ennast kokku, lähenes maja seinale ja hüüdis kõvasti: ''JOOOOOOOOSEEEEP!''. Seda Joosep kuulis ja juba varsti avanes meie ees välisuks. Tuppa jõudes me veel kohe maha rahuneda ei suutnud (vist). Igatahes kui olin ennast juba diivanile laotanud, sii märkasime et mõned kokku litsutud pappkastid on viimata. Selle ülesande võtsin enda peale (tegelikult peale seda korda pidin veel ühe korra minema prügi viima, sest kuskilt ilmus seda veel välja). Tore õhtupoolik oli (päev loomulikult ka)!
Hüppan nüüd edasi esmaspäeva (16.veebruar)... Särav, silmapaistev, minu vaieldamatult lemmik...ärgem lakake lugemast....ja siit ta tuleb....Curly Strings!! Enamus teist ilmselt ei taipa mis on Curly Stringsil pistmist Tartuga. Aga palun, ma valgustan teid veidike. Nimelt esmaspäeval esines Curly Strings Vanemuise kontserdimajas. Paljude jaoks on see täiesti must maa, kui mitte minu jaoks... Olen ka eelnevalt maininud, kui väga nad mulle meeldivad jne jne.... Ma lõpuks sain ära käia nende kontserdil mida olin ma ülimalt kauakaua oodanud. Pileti ostsin ära juba eelmise aasta lõpus, et koht oleks ikka kindlustatud, sest ma ei kavatsenud sellest elamusest kuidagi ilma jääda...
Ma läksin täiesti pöördesse kui nad lavale tulid, ma ei taltsutanud ennast tol hetkel kuigi palju.. Reaalselt, mul tuli pisar silmanurka kui nad lavale tulid (st seda, et ma oleks ääre pealt nutma puhkenud). Apppiiii, nad on ikka niiii lahedad ja head!!

Tartust lahkumine oli raske. Juba osaliselt sellepärast, et pidin lahkuma hommikul, mitte õhtul nagu eelnevalt olin planeerinud. Tegemist oli teisipäeva hommikuga (jupiduu vastlapäev)... Polnud see just minu kõige rõõmsam vastlapäev. Asi oli nii, et Joosep saatis mind üksinda bussijaama (Kai pidi koju jääma).
Kodust lahkudes ütlesin Kaile tsau, kallistasin teda ja hakkasime Joosepiga minema, kahjuks olin mina see, kes pidi ukse sulgema.. Oeh, see oli raske... Juba ust sulgedes tuli peast läbi mõte ''Ma pean minema tagasi koju, ma ei taha veel, siin on kõik liiga hea''.. tundisin, et ma ei pea vastu, kuid pidasin.. tõsi ta on, bussijaamani (kuigi see oli kokku u 20 min, nii et pole paha minu kohta).... Jõudsime Joosepiga bussi juurde, kui embasime, et ma saaksin bussi minna, kuid kallistuse ajal mul pisarad lihtsalt hakkasid voolama, ma ei suutnud neid enam tagasi hoida (koduukse sulgemist saadik olin seda peaaegu teinud, kuid suutsin ennast ohjeldada). Nägu paistes ja punane läksin millalgi siiski bussi (ma ei kujuta ette, mida küll teised bussisviibijad minust arvasid..suva, ma tahtsingi lihtsalt nutta). Kallitest inimestest lahkuda ei ole kuigi kerge.

Lubasin eelnevas postituses oma nädalavahetusest kirjutamist jätkata.. Niisiis liigume edasi laupäeva hommikusse...

Nädalavahetus...vaba päev..neeeh. Ei saa niiviisi lihtsalt logeleda! Igatahes minu laupäev oli sisustatud! Nimelt, meie linnakeses toimub iga-aastaselt lauluvõistlus ''talvelaul''. Sellel lauluvõistlusel osalevad 5-11 aastased tüdrukud/poisid. Ilmselgelt mina ise seal osaleda ei saanud (kuigi ära poleks küll öelnud), oli minul au olla sellel aastal žürii liige. Mitte, et mulle hirmsasti meeldiks kedagi hinnata vms, kuid kui su eelmine lauluõpetaja sind nii ilusti palub appi, siis kuidas Sa ütled ära? Ja mina kui väike aktivist, ei suuda sellistele pakkumistele kuidagi ära öelda, siis olin kohe nõus, minult mitu korda küsima ei pidanud. Kui nüüd võistlusest nüüd üldisemalt rääkida (selleaastasest), siis oli võistlus tegelikult hüpriski tasavägine, olid vaid mõned üksikud, kes kohe eriliselt paistsid silma oma erilise hääle, või lauluvalikuga. Minule igatahes väga meeldis neid jälgida ja kuulata. Tegelikult oli nii, et terve selle aja, mis ma seal neid lapsi laulmas kuulasin, mul oli nii suur kiusatus ise sinna lavale minna ja laulma hakata. (tegelikult polegi minu lauluvõistluski enam kaugel, täpselt minu sünnipäeval 21.märtsil). 

Sellel lauluvõistlusel on ka oma kindel eripära- kohti seal ei jagata, vaid antakse välja erinevad eripreemiad ja nännid. Seekord oli lapsi lausa 41, eks proovige ise nendele kõigile tabavad tiitlid leida (kahjuks pidi mõni siiski täiesti ilma jääma, elu on  juba kord selline karm).

Maiasmokkadele (loe: žüriile) anti ka tänutäheks tänukiri ja purgike mett.... mmmmmmm mesi...

Selle asemel, et peale lauluvõistlust suunduda koju, läksin mina hoolitseva sõbrannana hoopiski Laura juurde, kelle väike õde pidas kodus sünnipäeva  oma sõbrantsidega (õde sai Tal 8-aastaseks). Laura palus mind appi/seltsi, aidata nendele ''pisikestele'' mõningaid mänge teha. Jõudes sinna, pandi mind otsekohe hoopiski sööma (lucky)...

Kuid ei möödunud kuigi palju aega, kui juba Laura õde tuli meie juurde murega, et nad tahaksid midagi mängida. Mnjah, suutsime tol hetkel kiiruga välja mõelda ainult ühe lihtsama mängu- limbo. Hakkasimegi siis peale.. Algul said kõik vägagi hästi hakkama, kuid mida madalamaks see läks, seda rohkem valesti nad hakkasid sealt alt läbi pugema..(kes pea ees, kes kükkis..). Näitasime Lauraga ette, et kuidas seda tuleks õigesti teha, aga nemad lasevad ikka samamoodi edasi. Oeh, otsustasime et lõpetame selle kaose ja saatsime nad nii kauaks oma tuppa mängima kuni oleme mingi uue mängu neile välja mõelnud. Panime oma ajurakud kiiresti tööle ning tulime palju paremale ideele, teha viktoriini. Kuid sellega läks vähe aega.. (tegelikult palju). Millal te ise viimati tegite viktoriini esimese klassi lapsele? Oli ülimalt raske mõelda välja küsimusi, mida nad kõik võiksid teada, toon mõningad näited esitatud küsimustest: ''Kuidas nimetatakse teisite plaksumaisi?''; ''Mis värvi on sidrun?''; ''Mitu aastaaega on aastas, milline nendest on kõige soojem?''; ''Mis värvid on Eesti lipul?'' jne..

Midagi saime kuidagi valmis ja ka pliksid olid väga tublid, mõne küsimusega tekkis neil probleeme, kuid võin öelda et nad olid väga tublid! Muide, mind imestas see, et ühe tüdruku käekiri oli parem kui minu oma, kõik vastused kirjutas Ta ka kirjavigadeta.. Lihtsalt uskumatu!

Otsustasime peale seda karmi pidu, et jään ööseks Laura juurde.. Vaataksime filme, räägiksime juttu ja lihtsalt oleksime.. noh, tegelikult umbes nii läkski.. peaaegu...

Muidugi filmi me otsisime ja seda ka vaatasime, aga mitte nii nagu tavalised noored.. See nägi välja selline, et panime filmi telekas mängima (World war Z- teadmiseks, see on ülimalt hea film). Sättisime enda lähedusse dipikastme, krõpsud ja popcornid ning tee (me fiilime teed- rohelist teed-piimaga) nommnomm... Film iseenesest oli paar tundi pikk, kuid järjest suutsime ära vaadata ühe tunni, avastasime nii juhuslikult, et köök näeb nii õudne välja ja kuna me kumbki ei talu korrastamata kööki, hakkasime seda koristama (raske uskuda või mis?) Aga tõesti, just meie olimegi need hullud kes hakkasid kell üks öösel kööki koristama, ja muide päris põhjalikult. (kuigi film oli alles poole peal). 

Mis me seal nühkisime seda.. oma pool tundi kuskil. Kuna teetassid olid selle ajaga juba tühjaks saanud, siis tegime endale uued võrratud joogid. Tegelikult olime selle tunni aja sees juba umbes 2-3 tassi teed joonud. Läksime lõpuks mingi aeg filmi edasi vaatama, mulle ikka niiväga meeldis see (kahel korral hakkasin peaaegu nutma), aga ei, see pole tegelikult üldsegi kurb film.. Piripillll

Õhtu (loe:öö) jooksul me jäime ära nii palju teed, et võiks meie koosistumist lausa nimetada teeõhtuks, sest teed me jõime TÕESTI palju! Aga kuidas sa ütled ära niivõrd heast joogist nagu roheline tee piimaga?? Õige vastus, ei ütlegi! :P 

Magama saime alles kell nelja paiku.... Mis sest et ma pidin pühapäeva hommikul kell 11:00 koolimajas , kooriproovis olema.

Ma ei hakka siin sellest proovist pikemalt rääkima, see oli niiiiivõrd väsitav ja koormav, sest tegu oli 4-tunnise kooriprooviga (rebib katki). Ja ma ei taha ennast nüüd päris tühjaks ka rääkida :D mjäu

Ilmselt olete mõelnud (loodetavasti vähemalt mõni teist), et miks ma midagi vahepeal bloginud ei ole. Tegelikult on minu vastus sellele enda esitatud küsimusele vägagi lihtne, täpne ja igagi põhjendatud. Nimelt, kuna Te juba isegi ehk olete aru saanud, siis ma olen blogimises alles totaalne algaja ning ei oska igast väiksest asjast/juhtumisest/tegemisest pikka juttu valmis kribada. Niisiis otsustasingi oodata tänaseni, et saaks koguda oma ajusoppidesse uusimaid sündmusi ja kogemusi, et neid siin ka kajastada (Te ju peate midagi lugeda saama, hihi). Kusjuures ma ei teagi kust otsast täpselt alustada, tegelikult vist oleks kõige lihtsam ja loogilisem kui alustaksin algusest (vist).

Nädala alguses, kohe peale emakeele tundi palus õpetaja mul klassi jääda, kuniks kõik on väljunud, et Ta saaks minuga millestki rääkida. Mina muidugi mõtlesin, et mida ma nüüd jälle valesti teinud olen.. Õnneks polnud Tema jutus mitte sõnagi pahameelt või midagi muud selle sarnast.
Kui olime kahekesi klassi jäänud, siis asus ta minuga vestlema: ''kuule''.. eee nooh? ''Kas Sa Eesti keele olümpiaadile ei taha minna?'' Minu meeleolu muutus sekundiga ning vastasin Talle erksalt: ''Jap muidugi, igatahes! Millal?''. Tema vastu: ''Sellel reedel''. Nu selge, no problem, võite minu kohalolekuga arvestada! 

Samal päeval (minu mäletamistmööda), räägiti kergejõustiku trennis meile võistlustest, mis leiavad aset selle reedesel pärastlõunal, minu kodulinnast u 20km kaugusel. Tegelikult tahtis õpetaja, et me kõik seal osaleksime, kuid mõned arvasid et nad ei taha/saa/viitsi osaleda, kuid mina isiklikult nende inimeste seas ei olnud. Ütlesin kohe, et mina olen platsis! (olümpiaad on ka ammu selleks ajaks läbi).

Pidime valima VÄHEMALT kaks ala, millega võistleme. (Valida sai järgnevate alade vahel: kõrgushõpe, kuulitõuge, 50m jooks, hoota kolmik ja 800m jooks). Mina valisin 50m jooksu ja kuulitõuke. (kõrgushüpe läks viimane kord vähe nihu ja suurem pikamaajooksja ma ka pole, hoota kolmikut ma ei võtnud sellepärast, et ma olen nii lühike ja selleks et head tulemust saada, oleks vaja vähe pikemaid jalgu). Kõik on igati põhjendatud :P

Vahepealsed päevad olid täiesti suvalised, unised ja totaalselt tavalised koolipäevad. Pole midagi märkimisväärset (jälle).. Aga samas kui nüüd mõelda, siis kool ju ongi õppimise paik, mitte koht kus peaks alati ilmtingimata midagi marulahedat toimuma (ilmselt). 

Jätkame reede hommikuga... Hihihih (kuri naer) ma ei pidanud kooli minema (okei, tegelikult polnud lihtsalt teist võimalust). Käes oli olümpiaad.. kahjuks teises linna otsas, kuhu pidin ennast tuisu ja tuulega kohale vedama- jalgsi. Eriti ''lahe'' oli see, et tuul oli tohutult külm ja see puhus mulle terve tee otse näkku (kodust sinnani on u 2km, natukene vähem). Koolimajani jõudes olin ma ühest küljest valge ja märg (eestpoolt). Vähemalt on talv nii nagu ta olema peab- lumine ja külm.
Koolimajja jõudes enam kaua ootama ei pidanud (kõige rohkem 15 minutit), kõik ootasime mingisuguse klassi ukse taga koridoris, kuni meid kõiki sisse lastakse. Ootamise aeg polnud tegelikult üldsegi mitte igav või tülikas, rääksime sõbrannaga juttu (paralleelikas, kes osales ka), jälgisime õpilasi, kes väljusid klassidest et suunduda vahetundi jne. *Kolmesõnaga- igavlema me ei pidanud*
Aeg klassi minna, jõudis päris kiiresti kätte. Istusime kõik laudade taha ja asusime tööle. Muide, nagu ma ka mõni postitus tagasi kirjutasin, käisin paar nädalat tagasi keemiaolümpiaadil ning mainisin ka ära, et saime kõik sealt ühte ülihead šokolaadi- me saime seekord seda sama!! Piduuu (natuke loll). Olümpiaad iseenesest ei olnud eriti raske (mulle nii vähemalt tundus). Tegin lihtsalt oma tööd ja pugisin seda šoksi. Aga. Unekott nagu ma olen (vist olete juba sellest aru saanud), olümpiaadi alguses, kui olin ca pool tundi tööd teinud, tekkis mul järsku selline tunne, nagu keegi oleks kotiga vastu pead löönud, nii tugev uni tuli peale.. Paar minutit veel ja ma oleks sealsamas laua taga magama jäänud hihi. Kuid ma võtsin ennast kokku, tõusin korralikult sirge seljaga istuma ja tegin vapralt oma töö lõpuni. Muide- peale töö tegemist saime sööklas süüa ka :P

Minu tegus reede jätkus pärastlõunal, kui oli algamas kergejõustiku ''võistlus'', linnast väljas. Nagu juba eelnevalt ütlesin, pidid kõik valima kaks ala millega võistelda, mina valisin 50m jooksu ja kuulitõuke. Etteruttavalt võin juba öelda, et kõik kulges suhtelise katastroofina... Asi polnud pelgalt selles, et ma korralikult too päev feilisin, vaid juba sellepärast, et ''võistlus'' oli ülesehitatud hoopiski teistmoodi kui me kõik olime arvanud....
See toimus iseenesest päris lambis kohas, nagu juba mainisin, siis kodulinnast u 20 km kaugusel, mingisuguses spordihoones (seal polnud ma varem kunagi käinud), kujutasin ette, et tegu on ikka sellise korraliku spordihoonega nagu meilgi on, aga ei. Nii nagu mina isiklikult aru sain, on see hoone olnud kunagi laut, mis on hiljem tehtud sprodihooneks. Sellisele järeldusele jõudsin sellepärast, et hoone on selline piklik ja kitsas, kujult oli see nagu silinder. Seest nägi see päris rets välja: Aegunud parketi laadne kulunud põrand, kõrgushüppematid, kuulitõukeala, jooksurada jne asjad olid kõik kokku pressitud (natukene olin šokis sellest vaatepildist). Tegelikult oli see isegi talutav, aga ülimalt harjumatu sellistest tingimustes ''võistelda''. Võibolla panite tähele et sõna ''võistlus'' olen ma siiani kirjutanud jutumärkidesse, ka sellel on oma mõjuv põhjus.. Nimelt nägi see välja selline, et igast vanusegrupist olid mõningad inimesed (tavaliselt on ikka terve maakonna pealt palju erinevaid inimesi). Seekord oli nii, et minuvanuseid koos minuga oli kolm, aasta vanemaid oli 1-2, kümnendik, mõned üheteistkümnendikud ja veel vanemad. What the hell?! Pole rohkem sõnu selle kohta.. tehke mulle seda rõõmu ja palun ÄRGE pärige, kuidas mul seal läks.. I'm done here :D

Kuna arvan, et pikka postitust on vägagi tülikas lugeda, siis jätkan oma teksti järgnevas postituses.... 

Igavus- täitsa tavaline ja igati enesestmõistetav nähtus. Ilmselt on see üks levinumaid ja tüütumaid asju üldse. Tegelikult on alati olemas mitmeid mitmeid asju mis vajavad ära tegemist aga sa lihtsalt ei viitsi või ei taha midagi nendest teha, pigem lihtsalt igavled. Igavust peletab igaüks isemoodi. Mõni koristab, mõni laulab, teine tantsib, kolmas jookseb ümber maja, neljas üldse magab kuskil toa nurgas... Tegelikult on variante veel vägaväga palju, aga mina isiklikult ei leia kunagi sellist õiget tegevust millega igavust peletada. Tükike üht ja tükike teist.

Nagu juba eelnevast tekstist eeldada võite, piinab see tüütus ka mind. Lihtsalt ei tule ega tule ühtegi tarka asja pähe mida teha (isegi blogimine tundus vaevarikas), but here I am. Okei, ma vähemalt ÜRITASIN midagi teha. Esmalt vaatasin telekat, kuid kuna see tegevus tundus täieliku ajaraiskamisena, suundusin peatselt oma tuppa (oma voodisse), selleks et uut plaani hauduma hakata, mida nüüd siis edasi teha.
Mõte liikus nagu tavaliselt ikka koristamise peale.. (mitte et see mingist otsast minu lemmiktegevus oleks). Mõtlesin, et pole ammu oma ehetekarbis tuhlanud ning selle pimedamaid nurki uurinud.. Niisiis, suundusingi justnimelt selle juurde. Sättisin ennast mugavalt voodi peale istuma ja avasin ehetekarbi. Ma võin kinnitada et ma ei liialda, kui ma ütlen et seal oleks nagu sajandivanune tuumapomm lõhkenud, totaalne segadus kuubis korda x. Huhhh, jagubki tegevust kauemaks (nii või naa pole midagi targemat teha). Seal valitses täielik kaos. Seal olid mitmed-mitmed asjad, mille olemasolust mul enam vähimatki aimu polnud.
Leidsin oma laekast tohutult palju erinevaid sõbrapaelu, kummist käepaelu (Loom Bands), erinevaid sõrmuseid (hambaarsti juurest saadud), kaelakeesid erinevate elementidega (pärlid, lepatriinud, mummud), erinevaid ripatseid, kõrvarõngaid (rippuvaid, mitte-rippuvaid, helendavaid, isetehtuid, sädelevaid, mitte-sädelevaid). Õudne!
Kas ma tõesti kandsin kunagi kogu seda träni? :D Ju vist.

Kuid kui suunduda nüüd tagasi põhiteemale- igavus, siis kord on juba nii, et kui leiad tegevuse ning selle edukalt sooritad (loe: jõuad tegevusega lõpusirgele), oled sa jälle nullis tagasi, nagu eelnevalt, pole sul enam absoluutselt midagi teha. Niisiis, peale seda ma enam ei suutnudki midagi rabavat ja uut välja mõelda, kuidas edasi toimetada.
Kuna minu vanem õde Laura on ka kodus ja ka tema on inimene kellel alailma lõppevad mõtted mida teha, siis kasutas ta oma kõige sagedasemat tehnikat ja heitis päevaunne. Mina seevastu magama ei läinud, sest eile magasin niigi pool õhtut maha. Nüüd ma siis ootan, kuni ta ennast jalgadele ajab, et saaksime midagi vapustavalt geniaalset koos välja mõelda. Seda sama tegime ka eile enne magamaminekut.
Nimelt meil on õdedega selline pisikene traditsioon rääkida enne magama jäämist voodis pikali olles täiesti suvalistest asjadest. Eile aga jõudis mingi aeg meie jututeema hüüdnimedeni. Ma isegi ei tea kuidas me sellise teemani jõudsime. Lugesime kokku mitu hüüdnime kummagil on. Õde läks pika puuga juhtima, kui sai kokku lausa 12 hüüdnime...  Kas te kujutate ette, et inimesel on 12 hüüdnime? Ma ka mitte.
Mõlesime ka sellele, et kui meil endil peaks kunagi lapsed olema, siis meie vanemad saavad ju vanavanemateks, aga päris  lame oleks see, kui lapselaps ütleb oma vanaemale või vanaisale lihtsalt vanaema või vanaisa. Natuke nuputamist ja mõtlesime oma geniaalsuse tipuga välja mõned nimepaarid, kuidas meie lapsed võiksid oma vanavanemaid hüüda. (Kõik oli ülesehitatud pelgalt musta huumoriga). TOP nimepaarideks osutusid: Mummu ja Pupu, Ätt ja Mutt (hellitavalt Ätu ja Mutu). Üleväsimus mõjub meie puhul alati inspireerivalt. :D

Lõpetuseks tahaksin ka oma pisikesest ja veidi veidrast unenäost kirjutada.. Ma nimelt olen teadatuntud Curly Stringsi fänn. Olen hakanud nägema ka unenägusid, kus on nii nemad kui ka mina (that's weird, but I am weird too). Niisiis..
Lugu algas sellest et olin oma sõbranna Heliga kodutütarde laagris, kuid see ei olnud selline harilik metsalaager, see ei toimunud isegi päris metsas vaid kuskil tihnikus olevas ilusas suures majas, kus oli aula laadne suur saal, lavaga ja puha. Istmeridu oli seal oma 20 ja toolid olid jagatud kahte plokki (tekkis vahekäik). See selleks. Meil pidi algama laagri avamine, kõik istusid toolidel ja ootasid kannatlikult (Meie Heliga istusime tagareas). Badabimm badabumm... järsku sisenes saali Curly Strings oma täies koosseisus. Ma ei tea mis sellel hetkel minuga toimus, aga ma olin sellest nii sillas ja ülimalt õnnelik (võiks öelda, et ma pole vägaväga ammu nii õnnelik olnud), et ma hakkasin suurest õnnest nutma, ma nutsin niipalju kuis jaksasin. Minu kõrval istuv Heli lihtsalt kallistas mind kõvasti et ma maha rahuneksin ja sealjuures ka naeris minu üle täiest kõrist (ma ei saa aru mis selles küll nii naljakat oli) :D
Üles tõustes (ärgates) mulle kohe meenus, et juba paari nädala pärast ma ju olengi Tartus Kai ja Joosepi juures ning 16. veebruaril on sealsamas Tartu Vanemuises Curly Stringsi kontsert, mille pileti ostsin ära juba eelmise aasta lõpus, et ma ei peaks sellest elamusest mingi hinna eest ilma jääma (see on see kui oled paandunud fänn).