Ma panin selle pealkirja tegelikult juba möödunud nädala lõpus kirja, aga ma sel päeval postitust ei jaksanud absoluutselt kirjutada. Kuigi esmased emotsioonid on praeguseks juba möödas, ei saa ma seda lookest sellegipoolest teiega jagamata jätta. Asi on tegelikult juba suhteliselt absurdne.
Igatahes. Nagu ma juba mustmiljon korda olen öelnud, siis ma õpin Pärnu Koidula Gümnaasiumis (tegelikult teen reklaami jälle). Kuna tegu on riigigümnaasiumiga, antakse väljaspool Pärnut elavatele õpilastele maakonnabussidega tasuta kooli-koju sõitmiseks bussikaardid (täiega ilusad näevad välja, aga ma ei saa praegu pilti sheerida teiega). Kuna ma nüüd praeguseks olen seaduse silmis Kilingi-Nõmme elanik, sain ka mina selle (jumal tänatud, enam ei kulu bussisõidu peale raha). 
Ütleme nii, et see on minu, kui õpilase jaoks, elutähtis kaart nagu mõnele näiteks pangakaart (aga mu pangakaardil pole nagunii raha, seega minu jaoks pangakaart oluline pole :D). Seega oma bussikaarti pean hoidma kogu oma hingega kõik need pikad päevad enda ligi, et ma sedamingi valemiga ära kaotada ei suudaks.
Paraku oktoobri algul, kui hommikul bussi astusin, ja oma kaarti bussijuhile andma hakkasin, nägin, et mu käes oli millegipärast hoopis ID-kaart, millega polnud küll midagi peale hakata. Mul ei olnud pikalt aega oma taskutes sobrada, ostsin selle pileti siis ise välja ja läksin istuma. Paaniliselt hakkasin oma taskuid, rahakotti, koolikotti ja kõikvõimalikke muid kohti läbi otsima, aga mida pole, bussikaarti pole. Ma olin sel hetkel tegelikult ikka täiega paanikas, kurtsin isegi klassikaaslastele oma suurt muret, sest no ise küll bussisõitude eest maksta ei taha, kui nädala peale ainuüksi bussisõitude peale kuluks ca 30€..Jõudsin isegi ''Märgatud Pärnus'' Facebooki kirja saata, et nad kuulutuse üles paneksid, et Linda Blande nimeline kaart on kadunud.
Mingil õnnelikul juhul sain juba sama päeva pärastlõunal oma kasu-kasu-emalt (Kai emalt) kõne, et naabrinaine olevat mu kaardi kodu juurest aia kõrvalt leidnud, mis oli nagu niiii hea uudis, et ma peaagu oleks pikali kukkunud, kui ma juba Paide bussi peal istunud poleks.

*kolm nädalat hiljem*

Oli siis viimane koolipäev sel veerandil, reede ja puha. Peale koolipäeva pidin ennast Ülejõe kooli juurde transportima, et tädiga kokku saada (ta on Ülejões õpetaja) ja temaga koos maale põrutada. Veel enne Pärnust ära sõitmist hüppasime Ülejõe Selverist läbi (ma teen nii palju reklaami täna). Mul oli vaja väääga palju süüa osta, sest vanaema tuli alles hilisõhtul. Eks seal poes oli ka omajagu jebimist, lõpuks jõudsime õnnelikult auto peale tagasi ning põrutasime edasi maale.
Õhtul, nagu meil ikka kombeks, lobisesime pliksidega Skypes (tsau Hannaliis, Mirell, Cerlyn ja Joanna!). Mingihetk keegi neist küsis mu käest et kas ma pole ikkaveel oma bussikaarti üles leidnud, et ''Märgatud Pärnus'' oli keegi postitanud, et Linda Blande nimeline bussikaart on leitud. Ma esilagu lihtsalt naersin nende üle ja ütlesin, et see on vana postitus, sest ma leidsin oma kaardi juba ammuilma üles, juba samal päeval, kui ma selle kadunuks kuulutasin. Aga need seal ikka ajasid oma joru edasi, et ei ole vana postitus, ainult paar tundi tagasi lisatud. Sel hetkel oli küll eriti wtf olukord. Nii kindluse mõttes kontrollisin siis oma taskud läbi. Ning tõepoolest, kaarti polnudki :D
Ma ei mäleta täpselt kui kaua ma selle üle naersin, ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda, et see jälle kaotsi on läinud. Eriti irooniline on see, et ma hoian oma Koidula õpilaspiletit (mis on ka uksekaardi eest) ja bussikaarti alati samas kohas, aga alati kaob ära ainult bussikaart mitte õpilaspilet..
Vähemalt nüüd vaheajal on mu bussikaart kenasti turvalises kohas ja Pärnu minnes lähen toon selle õnnetukese võõrast kohast ära (emme, ära ole kuri :D).

Te kindlasti ootate mingeid ülimalt põnevaid pealkirju, mis postituse kenasti kokku võtaks, eks? Sorri, peate pettuma, ma pole korralike pealkirjade välja mõtlemise peale kunagi kuigi palju aega kulutanud, sest ma pole see blogija, kes viitsiks pealkirjadega nii väga tegeleda. Kuigi tõesti, kui juhtub postitusel olema mingi ''eriti põnev'' pealkiri, on postitusel rohkem vaatajaid kah (blogistatistika kinnitab minu väidet). See selleks..

Tegelikult oli mul üldse üks teine mõttetera, mis on juba pikemat aega minu sees susisenud. Muidugi jah, eks ma pean ikka hoiatama, et täna tulevad maseklubi jutud, seega keegi ei ole kohustatud mu tulevat hala kuulamast (võid tahtmise korral blogiakna kinni visata).

Igatahes asi, millest olen sadumiljoneid kordi viimase aja jooksul mõelnud, ongi too tänase postituse pealkiri ''Elu on nii kuri''. Ei, asi ei ole absoluutseltki koolis (kuigi matega on suhteliselt kehvad lood meil paljudel, Koidula ju). Ma ei oskagi kuidagi alustada..

Peab tõdema, et peale uude kooli astumist on ka minul paar päris tõsist probleemi tekkinud, millega mu mõistus ei suuda kuidagi leppida..minu jaoks päris valus teema, mida ma siin praegu paremameelega lahkama ei hakkaks (veelkod, ei ole koolimured!). Kohati on mul kõik nagu hästi, kohati jälle nagu suhteliselt pekkis, millest ma pean kuidagi üle olema ja edasi elama. Tegelt mul ei olnud absoluutselt plaanis sellist küsimärki enda kohta õhku jätta, aga ma lihtsalt pidin sellest blogisse jälje maha jätma, iseenda jaoks, võibolla kunagi räägin kah mis teema on (mõned isegi teavad mu murest).

Aga mu mõte ei olnud rääkida täna endast, vaid üleüldiselt. Viimasel ajal olen tähele pannud, et nii mõnelgi inimesel on asjad kohati nii pekkis kui olla saab, kas on sõbrannade/sõpradega mingi jama, tervisega, kellegi lähedasega vm..Seda kõike on nii kurb vaadata, kuigi mul endal on kõigi nende valdkondadega halbu asju, on veelgi valusam vaadata kedagi teist, kellel on ehk veelgi kehvem seis. Tahaks niiväga midagi nende inimeste jaoks midagi teha, et natukenegi parem oleks, aga samas nagu ei oska kuidagi abi pakkuda või midagi ise välja mõelda.

Näiteks saan tuua ühe väga toreda inimese, kes on päriselt ka üks sõbralikumaid, toredamaid ja armsamaid inimesi üldse, keda olen kohanud. Tal on igas mõttes nii kuradima kehvad ajad, igatpidi. Ja ma lihtsalt ei taipa, mille kuradi pärast peab elu niimodi ajusid n**sima ja kõik hädad korraga niivõrd toredale inimesele pangega kaela kallama? See on ausalt nii ebaaus! Ma teeks ausalt peaaegu vist kõike, et see inimene saaks omal asjad paremaks, aga mul pole õrna aimugi mida peale hakata..

PS. ma ei kavatsegi kuulda kellegi käest juttu, et a la ''Linda issand jumal, miks sa oma blogis masetsed koguaeg, sa.....''. Sorri noh, hoia enda teada sellised kommentaarid, aitäh! :))))

I'm so out! Ma reaalselt ei osanud ette kujutada, et peale edukalt läbitud neljade-viitega lõpetatud põhikooli on mul gümnaasiumis vahepeal nii raske toime tulla või üldse midagi aru saada. Kuna oma koolijamadega teid koormata ei taha, siis esitan enda küsimuse juba kohe alguses ära: Kas leidub kedagi minust vanemat, kes saaks ja oskaks mulle mõnikord matemaatikat seletada, mõne teema puhul isegi ehk ka veidi reaalselt õpetada? Paide Gümnaasiumis oli mul matemaatika kõva neli, aga praegu olen ma suhteliselt kolme seisus, kuna ma tõsimeeli ei saagi tunnis kuigi midagi aru..mis on küllaltki masendav, et see sinnapaika jätta. Seega palun, kui oled võimeline mõnikord maksimaalselt pool tunnikest enda ajast mulle pühendama, palun ole kallis ja anna mulle endast teada (siin kommenteerides, minu blogi facebooki lehel või minu isiklikus facebookis)!

Järgmisel nädalal hakkab lõpuks minu valikaine, milleks on pilliõpe ja hääleseade. Khuul jees! Õpitavaks instrumendiks võtsin muidugi kitarri, loodetavasti gümnaasiumi lõpuks olen nii mõnegi asja omandanud, et midagi palju paremat kitarriga korda saata kui praegu minu võimsuses. Hääleseade on juures puhtalt soololaulu arendamise pärast. Kujutan ette, et õpetaja suudab mulle selgeks teha nii mõnegi erineva tehnika (kui ta närvid vastu peavad), mis tulevad laulmise juures vägagi igatepidi kasuks.

Peale Pärnusse õppima tulemist ei ole ma ka koorilaulu kuhugi nurka visanud (pfff, miks ma peakski? :D). Lisaks koolis lõõritamisele laulan ma nüüd ka Toomas Volli kooris Argentum Vox. Te ei kujuta ette, kui mõnus on üle pika aja jälle kooris lauda, kui pole seda umbes sada aastat teha saanud. Aga ma olen ülimalt rahul, et ma seal olen. Kooriliikmed tunduvad olevat ka kõik üli chillid, aga vot asjalood on nii, et ma nimepidi tean ainult kahte tüdrukut. Üks neist on minu sugulane, teine minu koolikaaslane. Võimalik, et kooris on veel Koidula õpilasi, aga ma ei tunne sealt rohkem kedagi, seega ma ei saa kuidagi oma oletusi hetke seisul kinnitada ega ümber lükata :D Ma loodan et see olukord peatselt muutub, sest ausaltöeldes natuke veider on istuda seal inimeste keskel kaks korda nädalas ilma, et kellegi nime teaks.

Nimedest rääkides..soovin iseendale iga päev õnne, kui mõne paralleelklassi õpilase nime ära õpin. Reedel sai küll vääääga paljudega juttu räägitud, aga kuna mu mälu ei ole just kõige teravam nimede meelde jätmises, on nimed meelest täitsa lännud :D Ma loodan, et keegi isiklikult ei võta, kui ma ta nime ei mäleta, sest ega ma siis meelega. Praegu tuleb kenasti meelde, kuidas paar esimest nädalat iga jumala hommikul ja vahetunnil enne tunde klassikaaslaste nimesid pähe tuupisin, lõpuks meelde! Peaks vist sama taktikat ka teiste kümnendike peal kasutama hakkama..

PS.mul on ilmselt mingid eriti imelikud kirja- ja stiilivead praegu sees, aga mul absoluutselt pole viitsimist enam seda kogu teksti läbi lugeda :P