Kuidas mind hetkega õnnelikuks teha

Vot eilne õhtu oli üks ilus ja tore õhtu. Olin parasjagu tegelemas oma kodutööga, samal ajal skaipides Joosepiga, kui mulle tuli ootamatult kõne. Kailt. Kaiga me viimastel päevadel eriti suhelnud ei ole, sest ta on koguaeg kuskil või teeb midagi tarka, see oligi asja juures ootamatu.

Mina: ''No tsau''

Kai: ''Mis teed?''

Mina: ''Ajalugu õpin''

Kai: ''Super! Ma olen Paides''

Mina: ''Päriselt???????????? Kus?????''

Kai: ''Selveri ees''

Mina: ''Jumala eest, ärge kuskile minge, ma olen kohe seal''

Edasine nägi siis välja selline, et oma koduriietele viskasin peale tuuleka ja jalga tennised ning teatasin emale, et ma lähen korraks välja. Ema hakkas just sel hetkel magama minema. Ta küsis, et kuhu Sa nii hilja lähed? (kell oli peaaegu kümme, väljas oli suht kottpime) Ütlesin: ''KAI ON PAIDES!!''. Sain kohe loa minna. Ma lihtsalt lendasin neljanda korruse treppidest alla ja samakiiresti olin ma ka Selveri parklas. Ja siis uuh, ma peaaegu kallistasin Kai ja Maria katki. Sain veel banaani ka, jeii. Ja siis ma veel kallistasin ja veel kallistasin, natuke tegelt rääkisime juttu ka. No ja kui nad startima hakkasid, siis ma veel kallistasin ja kallistasin (ma olen kallihaige, tõsiselt). Lõpuks siis ütlesin tsau ja nad läksid, reedel nagunii näeme (ma olen siis Tartus). 

Hakkasin siis kodu poole kõndima, aga väikse ringiga, sest tänavad olid inimtühjad ja nii soe ja ilus ilm oli. Tänavavalgustused valgustasid pimedat teed ning taevas särasid miljonid tähed. Nii ilus! Helistasin siis Joosepile tagasi, sest eelnevalt oli meie Skype kõne ju lõpetatud, sest Kai teatas, et nad on Paides. Rääkisin siis Joosepile ka jutu ära, kui õnneõnnelik ma ikka olen ja nii liigutatud sellest, et mu nädala algus nii ilusaks tehti. Umbes 6-7 minutit jõudsin talle oma rõõmu jagada, mil meie kõne katkestati...see oli jälle Kai. Võtsin vastu ja teate mis Kai mulle ütles? Nad olid ära eksinud. Minu esimene mõte: ''mis krdi moodi on võimalik Paides ära eksida????'' Ma lihtsalt naersin :D Üritasin siis aru saada, kus nad on. Noh, nende kirjeldus oli ka selline, et anna olla: ''Aa, siin on mingi puu, nüüd on Pikk tänav, aa, Rüütli tänav hoopis, noo me olime värve teel, me vist oleme nüüd kuskil Mäekülas jne..''. Lõpuks tuli välja, et nad on üldse valel pool Paidet, isegi Paidest väljas. Minu juhatustest nad aru ei saanud. Lasin neil siis kesklinna tulla, et olen kohe seal ja näitan neile ära, kuhu nad minema peavad. Lõpuks nad kuidagi jõudsid, endal kõigil naerust suud kõrvuni. Mis mul muud üle jäi, läksin autosse, istusin Mariale sülle (sain juustu ka :D) ja sõitsin nendega Kutseharidus keskuse juures oleva ringteeni, kus nad mind maha lasid ja näitasin neile ära, et nad siit nüüd otse läheks. Oli küll tore. Mõelge nüüd, ühe korra asemel sain oma sõbrannasid lausa kaks korda järjest näha (ja kallistada). Nad jõudsid ikkagi Tartusse lõpuks mingi aeg ja ma sain lõpuks oma ajaloo ka valmis. Tuju oli kohe nii laes, et ikka täiega laes.