Nii uskumatu nagu see mu enda jaoks ka poleks, on aeg lennanud tohutu kiirusega. Mäletan veel aegu, kui olin veel ca 7-aastane plikatirts, kes õhtuti magama jäädes aina unistas ja unistas tulevikust, sellest, milline ma võiks tulevikus välja näha, millised oleksid tulevikus minu hobid, sõbrad jne jne..võikski loendama jääda. Unistasin üha ajast, mil olen 16-17-aastane noor inimene. Olin kindel, et selleks ajaks olen ma jube suureks saanud (sest tol hetkel olid kõik 16-aastased minu jaoks täiskasvanu mõõtu). 

Foto: Merle Rüütel

Ma aina unistasin ning unistasin...vahepeal olin juba 11, siis 13..aeg venis tohutult, kuid nüüd, olles kasvanud sellesse varasemalt unistatud vanusesse 17, mõistan, kui kiiresti see kõik siiski kätte on jõudnud. Jah, mõeldes tõesti, et mis vanus see 17 on..aga samas olgem ausad, lapsepõlve aastad triivivad lõpusirgele, tuleb alustada oma päris eluga, hakata ajama omi asju, mis on tegelikult omamoodi tore, vahva ja uusi seiklusi täis. Kui üks raamat saab otsa, tuleb võtta uus. Ma arvan, et nii on ka elus :)

Igaühes peaks olema paras doos lapsikust ja lustlikust. Tulgu mul tore aasta juhhei! Meenutuseks mulle ja teile nelja aasta tagune esinemine kevadkontsertil (2013). Mari Pokinen-No näed

Kes mind vähegi teavad või on lihtsalt juhtunud lugema mu enesetetutvustuse moodi asja, teab, et mul on paljude silmis väga veider foobia- koulrofoobia ehk hirm klounide ees. 

Uurides ringi interneti avarustes, olen leidnud palju erinevaid artikleid: ''10 veidramat hirmu'', ''50 naljakamat foobiat'', ''26 jaburat foobiat'' jne.. Miskipärast on enamike nende seas ka ära mainitud eelnimetatud koulrofoobia ehk hirm klounide ees. 

Jah, säärased hirmud võivad tavakodaniku jaoks tunduda tõesti jaburana, aga miks on kellegi teise hirm jaburam või veidram, kui Sinu oma, kes sa kardad kõrgust, madusid, ämblikke, kitsaid ruume..?

Tegelikult mõte, mis mind suunas oma foobia teemal kirjutama on uus teleseriaal ''Hüpnotisöör''. 

Kui varem olin sellise asja suhtes küllaltki skeptiline, näen seda kõike juba uues valguses. See on uskumatu, mida kõike alateadvusega teha saab, uskumatult vinge! Kui sa veel seda näinud ei ole, siis võiksid seda teha (kui sind sellised asjad huvitavad).

Esimeses osas pani mind tõesti naerma ja hämmastama, kuidas Maris Saar suutis Inga Lunge hüpnoosiga nö Potsatajaks teha, uskumatu! Minu jaoks oli veel pisut jahmatav, et minihüpnoosi moodi asi esimese saate lõpus toimis ka minu peal! Uskumatu oli mõelda ja tunda, et käed tõesti ei tulnudki sõrmseongust lahti, sain neid ainult pisut-pisut liigutada, seegi oli kõik (kes saadet vaatasid, teavad, millest jutt).

Teises osas püüdis hüpnotisöör Maris Saar võtta Kristiina Võsult ära hirmu lindude ees. Kuna Kristiina foobia oli niivõrd sügav, sellest saate jooksul täielikult lahti ei saadud, kuid märgatavalt vähemaks küll, kui võrrelda tema füüsilist käitumist enne ja pärast hüpnoosi läbiviimist.

Kuna ma näen, et mina päris nii rängalt klounidele ei reageeri (vähemalt mitte piltide peale), siis usun, et EHK isegi minu peal võiks see toimida. Tegelikult on jube ebameeldiv karta mingit asja, mida ma ju tegelikult võibolla isegi ei peaks kartma... 

Juba paljas mõte sellest, et mingi valge näo, kräbus punaste juuste ja punase-rohelise näomaalingutega kloun minu vaatevälja satub, on õõvastavalt õudne!! Mind ajab juba paljas mõtegi sellest ärevile. Siinkohal tõsiselt tänan oma sõpru ja sugulasi, et nad ei ole püüdnud olla ''jube vaimukad'' ning pole mulle sellist ''nalja'' teinud, et keegi klounikostüümis mulle ukse taha tuleks. Ausalt, sellises olukorras ma oleks võimeline midagi väga rumalat tegema, ükkskõik mida, peaasi et sellest jälkusestvõimalikult kaugele saaks! Uhhhhh, külmavärinad käivad sellest mõeldes üle selja!!!!!

Saate lõpus ilmus ekraanile aadress ''hypnoos@tv3.ee'' kuhu võib kirjutada oma emotsioonidest, soovidest, muredest. Praeguseks on seda teinud sajad inimesed, kellest mõningad saavad ka Marisega kohtuda ning oma murele hüpnoosi teel loodetavasti lahendus leida. 

NB! Senini uurides (teeme klassiõdedega sel aastal ka foobiate teemal uurimistööd) olen leidnud, et hüpnoos on foobiast lahti saamiseks üks tõhusamaid meetodeid.

Ma pisut veel mõtlen sellele, kas kirjutada sinna või mitte, aga usun et otsustan positiivsema kasuks, sest too hirm, foobia, kuidas iganes seda nimetada on väga häiriv ja kohati väga absurdne.

Huvitav fakt. Mingil ajahetkel olen ka buduaari foorumis oma foobiast kirjutanud, mille peale mulle saadeti sinna samasse buduaari kasutaja postkasti ka kiri, kus mind kutsuti ''Eesti selgeltnägijate'' saatesse, et ''sensitiivid'' minult foobia ära võtaks vms..Aga ma avastasin kirja umbes pool aastat hiljem, seega sellest jäin ma selgesti ilma :)))))

Igaühel on oma privaattsoon, enda ümber kujutletav ruum, kuhu igaüht lasta ei taha. See on minul, see on sinul, see on sinu sõbral ja tuttaval, iseasi jah, kui suur see on. Põhjus, miks ma käesoleva teema peal peatun, on oma kindel põhjus. Nimelt viimastel kuudel olen ma tohutult palju olnud olukordades kus mul on ülimalt ebamugav, sest keegi on tunginud kogu täiega minu privaatruumi ja see ei ole mind kuigi õnnelikuks teinud :D

Olgu mainitud, et minu ümber see kujutletav ruum ainult nendel hetkedel, kui ma ei ole oma pereliikmete, sugulaste või sõprade juures, st kui tegemist on inimestega, kes on minu jaoks võõrad või ma pole neid lihtsalt veel omaks võtnud.

Palun ära seisa mulle liiga lähedal! 

Kui sa minuga vestled, püsi vähemalt meetri raadiuses, palun ma tõesti ei taha sulle nii lähedal olla ning näha mida sa hommikusöögiks sõid. Jah, ma olen viisakas ja ma ei ütle seda sulle otse näkku, et 'kuule, sorri, kao ära! Astu sammuke kaugemale, sa oled mu tsoonis' vms. 

1) Ära seisa mu selja taga- see on niiiiiii vastik! Ma ei taha su hingamist oma selja taga kuulda. Nagu õudusfilmides, kus tegelasi jälitavad kummitused, kes kõnnivad nende taga ja hingavad kuklasse..

2) Palun hoia WC uksest heaga eemale, kui ma seal sees olen. Ma ei tunne ennast mugavalt, kui ma püüan omi asju ajada ning keegi passib samal ajal ukse taga või selle läheduses. Ma ei tea, äkki teile meeldib?

Kui ma olen arvutis, siis palun las ma olen!

Ma üliväga vihkan seda kui ma olen arvutis, vaatan filmi, blogin, loen uudiseid, kirjutan facebookis või mis iganes, ja siis tuleb keegi mu selja taha ning hakkab ilma minult luba küsimata mu arvutiekraani jälgima. See on umbes sama hea, kui mu pea küljes oleks suur ekraan, kust oleks koguaeg näha, millest ma mõtlen ja siis sa vaatad seda. Ausalt, jaa, kui sa oled mu sõber, pereliige või sugulane, palun väga ma ei keela sind (kuigi viisakas oleks ikka küsida, muig), aga kui sa ei ole, siis palun..

Ära palun vaata kuidas ma söön!

Mu pere ja sõbrad teavad, kuidas ma söön või mis imelikke asju samal ajal räägin. Aga kui sa ilmselgelt pole minu inimene, siis see lõbu jääb sinul küll ära. Mine vaata kedagi teist söömas, kellele su jõllitamine võibolla isegi meeldib. Mina sellist tähelepanu ei otsi.

Ei, ma ei ole antisotsiaalne inimene, kellele inimrass üldse ei meeldi, vastupidi. Lihtsalt mina teen suurt vahet perel/sõbral ja sellel, keda ma ei tunne või kellega ma ennast täiesti mugavalt ei tunne. 

NB! Aga mulle tohutult meeldib kallistada nii tuttavaid kui mitte nii tuttavaid (seniks kuni kõik vabatahtlikuse piiridesse jääb).