Linda kirjad iseendale
Toetab Blogger.
Mõned päevad tagasi kirjutasin oma murest, kui väga ma kardan lumbaalpunktsiooni ehk seljaaju proovi võtmist. Kuna too päev venis tohutult pikaks, pidin blogimise paraku kõrvale jätma. Kõik protseduurid olid mul samal päeval ning kui kõik lõpuks tehtud, olin ma surmväsinud, hiljem ka tohutult masenduses.
Alustadest minu hirmust- lumbaalpunktsioonist. Hommikul ärgates olin nii väsinud, et mul oli mõneks tunniks juba suhteliselt ükskõik, ei kartnud ma midagi. Mõne tunni möödudes, kui arstid ja õed minu juures ükshaaval voorima hakkasid, oli selge, et piinlemiseni pole enam kuigi kaua jäänud. Mind viidi protseduuride tuppa, võeti veeniverd ning öeldi, et teevad punktsiooni mulle kohe ära. Minu ooteaega pikendas paraku aga asjaolu, et mulle oli unustatud eelnevalt seljale panna peale tuimestav plaaster, mis peaks seal umbes pool tundi peal olema (teeb naha tuimaks). Minult veel küsiti: ''Linda, kas oled nii vapper, et teeme selle sulle ilma tuimestuseta ära?'', mille peale vastasin, et ma niigi kardan seda tohutult, seega olin sunnitud keelduma. Võitsin sellega endale pool tundi kõrbemisaega. tegelikult oma voodis lamades, tundes, kuidas selg tuimemaks muutub ja mõtteid selles suunas mõlgutades tuli mu hirm tagasi. Ma isegi nutsin, sest nii hirmus oli.
Poole tunni möödudes pidin protseduuride tuppa tagasi minema. Kohal oli minu arst dr Noormets, kes on muide tohutult tore ja armas inimene, kolm õde ja veel üks naine, pakun, et ta oli assistent. Kõik kohalolnud olid ülitoredad, vaba suhtlemise ja musta huumoriga, mis mulle inimestes kõige rohkem meeldibki. Seega koos oli väga mõnus ja meeldiv seltskond.
Kui olin ennast õigesse asendisse seadnud, oli veel paar minutit kohmitsemist. Sel hetkel ma enam niiväga ei katnudki, kuna sealne seltskond tekitas hea ja turvalise tunde. Proovi võtmisel olin meeldivalt üllatunud, et see ei olnud üldsegi valus. Tunda oli ainult kerget survet. Samal ajal, kui imepeenike süstlanõel minu seljas oli, rääkisime juttu ja tegime nalja. Kahjuks ma otseselt naerda ei saanud, sest ma ei tohtinud ennast liigutada. Aga nii chill oli. Tõsiselt suurepärased inimesed. Ja neile, kes peavad kunagi punktsiooni minema, ärge kartke seda, päris tõsiselt ei tunnegi midagi.
Pärastlõunaks olid kõik protseduurid tehtud. Kuigi ma olin megaväsinud, ei jäänud ma päris magama, vaid tuiasin lihtsalt teki sisse rullituna mööda koridori ringi ja rääkisin inimestega juttu. 
Õhtul, kui kohtasin arsti, oli tal mulle uudiseid, paraku need mulle absoluutselt ei meeldinud. Nimelt analüüsid ei näidnud midagi. Terve õhtu ja öö olin endast tohutult väljas, ma ei tahtnud midagi teha, midagi vaadata, kuulata. Peale telefonikõnet õega lihtsalt olin oma voodis, teki sees. Ma olin ajutiselt reaalses masenduses, sest arstide juures käimisi, erinevad protseduure ja muud sellist on olnud mustmiljon korda, kuid ei ole siiani välja tulnud, mis mul täpselt viga on. 
Ilmselt on minu pearingluste taga kasvamine, täpsemalt see, et närvisüsteem ei ole kasvule järgi jõudnud ja kindlasti on ka üheks komponendiks see, et mul on hüpotoonia ehk madalvererõhktõbi. Positiivne kõige selle juures on muidugi see, et minu süda ja aju on nüüdseks igat pidi läbi uuritud ning nad mõlemad on täiesti korras, ka see et minu pearingluste taga ei ole mingi suurem haigus. Mul on võimalus veel üks protseduur teha, kuhu ma kindlasti kavatsen ka minna. 
Liigeste koha peal ma hetkel targem ei ole. Ehk sügisene mandliopp teeb selle probleemi aja jooksul korda :)
Nagu eile juba teatasin, olen tänasest mõneks päevaks Tartus haiglas. Päeva algus oli eriti veniv, mis algas juba kell kuus hommikul, not very awesome. Jõudes poole kümne ajal haiglasse, pidime empsiga arsti ootama veidi üle kahe ja poole tunni. Algul jäi mulje, nagu kõikidel arstidel ja õdedel siin oleks täiesti suva, et me siin ootame, kuid kui mu arst lõpuks minuni jõudis, sain aru, et tegu on siiski väga meeldiva ja toreda inimesega.
Kuna tänasel päeval minuga midagi ei tehtud, siis mulle anti luba minna linna peale, mida ma ka paar tundi kasutasin. Tagasi tulles ootasin Mac'i, kes oma teraapia-Elliega haiglasse tuli, mul oli muidugi tohutult hea meel neid näha. Veel enne tema tulekut tutvustati mulle minu homset päevaplaani, mille üle ma pole üldse fucking õnnelik.
Kuna ma oma haiguslugu ja muud sellist siin päris lahkama ei hakka, siis valgustan teid esialgu kõigest ühest protseduurist, kuhu olen homme sunnitud minema (seda sama asja ma tegelikult nii rängalt kardangi). Nimelt homme tehakse mulle lumbaalpunktsioon. See tähendab süstalt ja minu selgroogu. 
Süstlaga sisenetakse selgroolülide vahelt seljaajju, kust võetakse proov. Kogu aja vältel tuleb olla täiesti liikumatult. Arstid ütlesid mulle, et protseduur kestab umbes 5 minutit, aga see asi kõlab juba nii tohutult õudsalt, et ma tõsimeeli kardan seda, väga rängalt kardan. Too protseduur on ka esimene, mis mulle homse päeva jooksul tehakse.
Päriselt, ma ei mäleta praegu, millal ma viimati midagi nii hullult kartsin. Selline suremise tunne on. Kirsiks tordil on see, et hommikul ma süüa ei tohi ja alates öösel kella kahest ei tohi ma magada, kuna mind ootab ees ka uneuuring, mille käigus pannakse pea külge mingid jubinad ja seejärel pean tund-kaks magama, vaadatakse magades minu ajutegevust.
Tahaks kõvasti ropendada ja lihtsalt minema joosta, fakk küll!
Kuna kell on juba peaaegu keskööd näitamas, siis pean piirduma lühi-lühikese eelteate postitusega. Nimelt annan teada, et kõikide eelnevate päevade tegemised ja juhtumised jõuavad kõik ilusti homse ja ülehomse ja üle-ülehomse, ja üle-üle-ülehomse jooksul siia blogisse, midagi ei jäta vahele! Samuti hoian teid mõneti kursis ka oma eriti suurepärase haiglatripiga. Homsest olen mõneks päevaks haigla elanik, seega mul on aega maa ja ilm kõigest kirjutada ja muljetada. Parem hoidke pöidlad ja varbad kõveralt, et viie päeva asemel piirdutakse minu nelja seina vahel aheldamisega maksimaalselt kolm päeva. Ma juba kujutan ette, kuidas ma seal igavusse, nälga ja palavusse suren. Loodetavasti pole seal kurjad arstid ja liigselt tittede kisa. Thanks summer, that you finally came! :P

PS. Mulle võib alati süüa, naeru (ja koeri) ohtralt tuua, just sayin'
Kuigi asi on ise juba mõne päeva vanune, saan nüüd sellest lõpuks ka kirjutada, keegi ei saa enam kuri mu peale olla (vanemaid pean silmas). Eksole, aga seda te ju ometigi teate, et minus on just nii palju rammu ja osavust, et selline asi korda saata..
Eelmise nädala neljapäeva õhtul oli mul ikka maruigav, konkreetselt midagi teha ei olnud. Nagu ikka, olin oma toas, kuulasin muusikat ja järsku tuli hirmus tahtmine oma ühekohalise voodi peal ''trikki'' teha. PS. olgu teile teadmiseks, et minu voodi asub akna all, sellega paralleelselt, voodi otsad on peaaegu vastu seina. 
Nimelt ma päris tihti teen igavusest käte või küünarnukkide peal seisu. Seekord valisin selle tegemiseks oma armsa voodi. Kuna kirjeldasin oma voodi asukohta, peaksite aru saama, kui ütlen, et läksin voodile külje pealt, eks. Tegin mitu korda küünarnukkidel seisu, voodi peal. Mitmeid kordi tegin. Viimasel korral hakkasin valele poole veerema (ehk siis nö kukerpalli) ja selleks, et MITTE ennast vastu aknalauda ära lüüa, tõmbasin ennast mõistagi nii kerra kui suutsin. Kuid juhtus ''pisikene'' apsatus..Nimelt käis räige raks kuskilt läbi. Korra naljaviluks jõudsin mõelda, et selgroog läks pooleks :D
Kuna tekk oli ilusti tervel voodil sirgelt peal (ka voodipiirdel), polnud midagi näha. Hiljem, kui vanemad olid magama läinud, julgesin teki alla piiluda. Millega avastasin, et olin oma massiivse kehaga voodi tagumise piirde pooleks hüpanud. Infoks siis, et puruks hüpatud piire on 3 cm paksune. Päris õudne oli, kui hakkasin mõtlema, kuidas seda vanematele seletada, samas oli ka nii naljakas, sest ma ka ise ei uskunud, et ma selle pooleks suutsin hüpata. :D
Nüüdseks on see üldse likvideeritud, sest seda korda küll teha ei saanud. Samas õnneks see polnud ka kuigi vajalik asi, ainult selleks, et ma öösel voodi taha ei kukuks (nagu mul tavaliselt ikka kombeks on). 


PS. See, kes mu soorituse järgi teeb, teen burksi välja, säärastel rambodel ongi ohtralt kaloreid juurde vaja!
Pakkumine kestab senikaua, kuni minu juurde video-, või pildimaterjaliga tuleb. :D
Kes on lähiajal (eile, täna) juhtunud Malluka või Kai blogi lugema, Delfi artikleid või Grete Kleini facebooki seina jälgima, on ilmselt ka kursis uue ''kuuma'' teemaga, milleks on Kai blogist alguse saanud draama Padjaklubi Laura aka Grete Kleini suhtes. 
Käesoleva nädala alguses jagas Kai oma blogis muljeid selle-aastasest EBA (Eesti blogi auhindade) jagamise üritusest. Postituses rääkis ta muusesas ka Padjaklubi Laura osalemisest EBAl. Järgnev lõik Kai blogipostitusest: 
''Ja nüüd see kõige suurem tõrvatilk kogu üritusest- Padjaklubi Laura. Siin ongi vist lugejad ja blogijad kahte leeri jagunenud. On need, kes arvavad, et see on täiesti okei ja enesestmõistetav, et Laura alias Grete Klein osales antud blogimisvõistlusel. Ja siis on see teine leer, kes leiavad, et see oli ebaõiglane. Mina kuulun just sinna viimaste sekka ja oh ei, mitte kadedusest, vaid Padjaklubi Laura on väljamõeldud tegelane, kelle videoblogi taga on terve meeskond, produtsendid ja võimas meediakajastus. Kõik teised blogijad on päris inimesed, päris tegemiste, murede, rõõmude, juhtumiste ja mõtetega- reaalsed inimesed ja reaalne elu, mitte mingisugune feik. Padjaklubi Laurale oleks võinud välja mõelda eraldi erikategooria või preemia. Ma ei tea, a la "Tuntud Väljamõeldud Tegelase Blogi" kategooria. Lihtsalt oma teismeliste fännide maania tulemusel pani lambist kolm kategooriat kinni- parim videoblogi, Aasta Üllataja ja Aasta Uustulnuk. Vabandage mind väga, aga millega see Padjaklubi Laura siis nii väga üllatas? Ma olen üpris veendunud, et pea igaüks oskaks kaamera ees sellist bimbolimbo juttu ajada, naeru sädistada ja voilaa. Pigem oleks võinud see projekt saada mingisuguse "Aasta PR" preemia ja mitte Laura, vaid tema meeskond, kes kogu töö ära teevad. Kurb hakkas lihtsalt, kohe ausalt. Ja milleks oli vaja seal auhinna vastuvõtmisel oma keskmist sõrme viibutada...?''
Sellest samast lõigust sai kogu võimas vastuseis alguse. Juhtumisi luges seda postitust ka teadatuntud Grete Klein, kes Kaile vastuseks postitas oma facebooki konto seinale:
''Armas Kai, seda nimetatakse meelelahutuseks. Usu mind, meil kõigil on võrdsed võimalused end teostada ja reklaamida. Ma armastan väga seda, mida teen ning panen alati igasse oma töösse hinge ja südame sisse! Seetõttu on ka iga tunnustus mulle topeltrõõm! Mul on kahju, et Sinus on nii palju kadedust ja kibestumist ning ma siiralt loodan, et Sa leiad selle kõige kõrvalt aega märgata neid palju olulisemaid ja ilusamaid asju elus, kui seda on üks auhinnavõit. Positiivne on muidugi see, et minu postitusega saad Sa ka endale ohtralt reklaami, seega loodan Sind järgmisel aastal kindlasti blogiauhindade jagamisel kohata! Imelist suve Sulle!''
Okei, ma nüüd ei oskagi midagi hästi kommenteerida, lihtsalt see teema on minu jaoks nii umbes ja tohutult lamp. No kui solvus, siis solvus. Sellegipoolest, miks on vaja teha lihtsast arvamuse avaldamisest üle-Eestiline skandaal? Ausaltöeldes olen isegi juhtunud Padjaklubi Laura videopostitusi vaatama, ma ei ütlekski ühtegi halba sõna, vaadates seda kui Padjaklubi järge (mida ta ju tegelikult ongi). Kõik on tegelikult lavastus, sest sellist inimest reaalsuses ei eksisteerigi, kas pole mitte nii? ;) 
Seepärast olen kahe käega sama meelt, et tema osalemine EBAl ei olnud kuigi õigustatud (samas oli see täiesti korraldajate otsustada), siinkohal ma ei protestigi. Kuid samas Kai ja Malluka arvamused sellest ühtivad minu omadega täielikult. Blogindusega tegeledes tean, et blogi pidamine nõuab enda mõtete analüüsi-, väljarääkimis- ja kirjutamisoskust, mida Padjaklubi Laura ilmselgelt ei vajagi, kuna selle töö teeb tema eest ära kogu filmimeeskond. Seega blogijate seisukohalt ei ole see tõesti õiglane, et tal üldse anti võimalus EBAl osaleda ning auhindu võita. 
Iga teise (suvalise) mitte-blogijast inimese jaoks ei ole see tõesti ehk mingi näitaja, kuid kui ise tegeled sellega, tead, et see tegelikkuses ei ole päris nii, et meigid ennast otsast lõpuni paksu kihi make upi alla, võtad kaamera lahti, räägid paar minutit lolli juttu, kutsud videopostitustesse erinevaid tuntud inimesi ja teed iga nädala-paari tagant kalleid kingiloose. No PÄRIS bloginduses see ikka nii ei käi. Karjuge mu peale, vihake mind, kui tahate, aga mina jään ikkagi enda arvamuse juurde, minul on sõnad otsas..(niigi hoian ennast vägisi tagasi, et kõike mitte välja öelda)

Praeguse seisuga viimane Delfi artikkel antud teemal SIIN.

I'm done!
Uujee, kui aus olla, siis ma nüüd ilmselt ärkasin oma kavad- või eksamiunest üles, et oma müstilistest tegemistest kirjutada. Naljakas on see, et ma nüüd pean uuesti väga julmalt kirjutama hakkama, et oma vähesedki lugejad tagasi meelitada. Põhiliselt nüüd viimastel kuudel keerles kõik-kõik tohutult ainult põhikooli lõpetamise ümber, et lausa piinlik on. 
Ma tegelikult nüüd tahaksin ennast sellest koolimajandusest ennast täiesti välja lülitada. 22. juunil on mul lõpuks põhikooli lõpetamine (peaksin ennast suurena tundma nüüd?) ning ka teil on see suurepärane, ennenägematu, fantastiline, imeline, võrratu ja võimas võimalus seda kogema tulla (ja mulle palju lilli tuua, et jääks mulje nagu oleks mul palju sõpru). Ürituse link ka kohe SIINsamas olemas,  just in case.
Lahe on see, et ma pika otsimise peale leidsin endale lõpuks ka lõpukingad, musta värvi ja imekombel just nii kõrged ja mugavad nagu tahtsin. Tegelt kogu mu lõpu-outfit mulle hullult meeldib, aga ma ei ole just 100% kindel, kas need mu seljas ka nii fantastilised välja näevad, kui puu peal....piinlik.
Sellega tuli meelde, et kas keegi mu eelmisi ostetud lõpukingi ära ei taha osta? Otsin need paar kuud tagasi vahetult peale kleidi ostu, kuid kätte saades sain aru, et see 37 number, mis kingade sisse kirjutatud, on ikka täitsa 37,5, seega täiesti suured. Ise pole nendega kuskil kordagi käinud (äkki keegi otsib endale kingi?).
Osta ära!

Nägin täna unes jälle Eeva Talsit, mis oli järjekordne üliarmas unenägu, nii kauaks, kuni mind üles aeti. Nu ja siis ma mõtlesin, et see on raudselt mulle mingi sõnum. Hakkasin siis järjekordselt Eevat guugeldama, tema vana nime all (Eeva Lindal) ja siis juhuslikult leidsin ta ka genist üles. Hakkasin vaatama, et kas me oleme äkki juhuslikult omavahel kuidagi kaudu suguluses või mitte ning ma tegin ülilaheda avastuse. Nimelt leidsin, et Eeva on minu isapoolse vana-vana-vanaisa õe abikaasa vennapoja tütre abikaasa vennapoja tütar. Voh! Võiksin vabalt suguvõsa spiooniks hakata :D Trumbake nüüd mind üle!
Uuemad postitused Vanemad postitused Avaleht

Hellou eksinu! Mina olen Linda, EMO õde, naiskodukaitsja ja muidu vahva sell, kes paraku erinevatel põhjustel enam ei blogi. Mingitel veidratel eesmärkidel olen hoidnud oma blogi avatuna ka nüüd, et endal või ka miks mitte teil, oleks võimalus sukelduda minu põhikooliaegsetesse muredesse/ probleemidesse/rõõmudesse. 
Head seiklemist ;)

FOLLOW




Kirjuta mulle

Nimi

E-post *

Sõnum *

Blogiarhiiv

  • ►  2019 (2)
    • ►  mai (1)
    • ►  aprill (1)
  • ►  2017 (9)
    • ►  august (1)
    • ►  märts (3)
    • ►  veebruar (2)
    • ►  jaanuar (3)
  • ▼  2016 (65)
    • ►  detsember (3)
    • ►  november (6)
    • ►  oktoober (3)
    • ►  september (4)
    • ►  august (5)
    • ►  juuli (1)
    • ▼  juuni (6)
      • Emotsioone
      • Hirm on ju loomulik?
      • Pikk jutt sitt jutt, haiglatripp let's begin
      • Õnnetusi ju ikka juhtub
      • Padjaklubi Laura ''SUUR'' draama
      • I'm back?! Jeii
    • ►  mai (4)
    • ►  aprill (6)
    • ►  märts (8)
    • ►  veebruar (7)
    • ►  jaanuar (12)
  • ►  2015 (107)
    • ►  detsember (10)
    • ►  november (10)
    • ►  oktoober (14)
    • ►  september (16)
    • ►  august (12)
    • ►  juuli (2)
    • ►  juuni (12)
    • ►  mai (5)
    • ►  aprill (9)
    • ►  märts (6)
    • ►  veebruar (4)
    • ►  jaanuar (7)

LEIA FACEBOOKIST

Linda kirjad iseendale

Pages

  • Avaleht
  • Saame tuttavaks
  • Saamisrõõm
  • Luulenurk

Top Menu

  • HOME

Teatage väärkasutusest

About Me

Minu foto
Linda
Kuva mu täielik profiil

Minu poolt jälgitavad

  • Mallukas
    ämm arvab, et ma olen loll
  • Sesamy | kirjand vabal teemal
    Lubadused on täitmiseks
  • Issanda loomaaed on kirju
    Lapsel kukub 9
  • Lauriita |
    #lauriitatagasivormi | jaanuar
  • Minu lihtne elu | Päevakillud
    Meenutades…
  • Sülita üle õla!!!
    Elu ilma hambahaldjata
  • Gertu luuletused
    Seista sinuga koos
  • Maci seletuskirjade kogutud teosed :)
    bussineedus vms
  • Riina ja pintsel | kunstiblogi
    Kas halb kunst on olemas?
  • Eesti venelane
    Hakkame siis pihta…
Vaadake 5 Kuva kõik

Sildipilveke

aeg aktiivne appi armastan teid awwwww buss chill Curly Strings ebaõnnestumine eeem feil film fuhhhhh geenius Haha haige haigla halb hihi hirm hull huumor häälitsused imeline jeii juhtkoer juuksed jõuluaeg Jürjens kallid kitarr klounid kodu koer kontsert kool kurb lamp laul laulmine Laura loba lolliks läinud loomingulisus lõbus Maria masendus meditsiin midavärki miljon asja muig mure muusika mõtlik mõtted mälestused naljakad inimesed naljakas natuke loll niiiiiiarmas nojah nädalavahetus oeh oih oomaigaaaad paneb ohkama parim piripill pisarad plaanid positiivsus probleem proov Pärnu pühad riided rõõmus segadus Segane sugulased super sõber sõbrad söök Tallinn Talsi tarkus Tartu tore tragi unenägu uni unistused USA uskumatu vaheaeg vahva valgus on üleliigne vau wtf õde õhhhh õnnelik õpetaja õppimine õudneee üllatus

Linda kirjade piilujaid

Copyright © 2016 Linda kirjad iseendale. Created by OddThemes