Käi põrgu see tervis

Mulle ei meeldi tegelikult viriseda, eriti veel avalikkuse ees, kuid tõesti, kaua võib? Jah, ma kavatsen nüüd oma häirivatest terviseprobleemidest pihtima hakata, kui Sa pole huvitatud minu tulevaset ''halast'' osa saama, siis Sul on vist targem see postitus siinsamas kinni panna.

Mitu aastat tagasi algasid mul tugevad kõhuvalud, mis aeg-ajalt (tegelikult hüpriski tihti) armastavad enda olemasolust märku anda. See valu ei ole selline, mis on peaaegu olematu, sellist asja ei ole olemas. Minu puhul on nii, et kui valutab siis ta krt ikka täiega valutab. Pidevalt seostatakse seda päevadega: ''Linda, ära vingu, Sul on raudselt päevad'', ''Kõhuvalu ongi päevadega okei'' jne..Kallid inimesed, mul on probleemid ülakõhuga, peaksite vähemalt seda ju teadma, et sellised ''päevade''valud leiavad aset alakõhu piirkonnas. Valud on mul tõesti täiesti kannatamatud, hullematel juhtudel on see nii hull, et absoluutselt kuidagi ei saa olla. Selline tunne nagu keegi täie rauaga pussitaks suure kööginoaga ja ei kavatsegi enne lõpetada kui ma suurest piinlemisest pildi tasku viskan. Selle probleemiga olen väga mitmeid kordi EMOs viibinud, kolm päeva isegi haiglas olnud. Kas juhuse tahtel või ehk on asi minu linna arstides...mitte kui midagi leitud ei ole. Igasuguseid proove on võetud, ultraheli tehtud, igasuguseid asju sisse tilgutatud. Mitte midagi. Eelmise aasta sügise paiku otsustasin, et sooviksin perearstilt saatekirja, et saaksin minna Tartu Ülikooli Kliinikumi uuringutele. Lasin siis emal perearstile helistada ning uurida saatekirja kohta. Ja teate mis selle jutu peale vastati? ''Meil ei ole piisavalt tõendeid, et saatekirja anda.'' No ausalt ka või?? Palun tutvuge minu haiguslooga, eriti veel perearstile peaks see kõige lihtsamalt kättesaadav olema. Aga ei, saatekirja ma ei saanud. Siiamaani mul seda ei ole, kuigi ma sellest päevad läbi unistan. Siiani pole ma isiklikult perearstiga sellest rääkinud, aga ilmselt mingi aeg pean selle käigu vist ette võtma, kaua ma ikka oma ema sellega piinan.

Umbes aasta aega järjest on mul olnud probleemid ka madala vererõhu ehk hüpotooniaga. Märgatavad nähud algasid eelmise aasta sügise keskel, mil ühel päeval avastasin, et püsti tõustes lööb jalad nõrgaks ja silmanägemise umbes viieks sekundiks ära. See konkreetne asi mind ei häiriks, kui see ei mõjutaks minu vastupidamisvõimet ning kehalisi võimeid. Näiteks saaksin tuua välja jooksmise. Kuna käin kergejõustiku trennis, siis jooksmine on kavas igas trennis. Päris tihti teeme ka 60 meetri jooksu (mis muide on üks minu lemmikalasid). Viimasel aastal ei ole see aga kahjuks minu jaoks nii kerge. Kuna lühimaajooks nõuab korraga maksimaalset pingutust, siis enamjaolt juba 30 meetri juures läheb mul pilt häguseks ja keha nõrgaks. Selle murega käisin ka arsti juures, kui ma õigesti mäletan, siis oli see veebruari kuus. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et mu vererõhk madal on. Sisenesin kabinetti ja rääkisin oma murest, et püsti tõustes läheb alati silme eest mõneks hetkeks mustaks ning loid on olla, käe- ja jalalabad koguaeg külmetavad. Pidevalt tunnen uimasust ja pearinglust. Selle peale mõõtis ta mu vererõhku ja teatas sõbralikult: ''Oi, pole ime et Sa nii ennast tunned. Sul on ju vererõhk nii madal'' Good to know! Jagas siis soovitusi, et hommikuti enne voodist välja tõusmist jalgadega võimelda umbes viis minutit ja püsti ei tohi järsku tõusta. Tõesti, veri peab oma aeglases rütmiga ju kuidagi ajju jõudma, muidu ei saa omadega hakkama. Jah, sellised asjad mõjuvad, aga mõjuvadki hetkeks antud olukordades, kui tõusen püsti. That's it. Igalt poolt guugeldades olen leidnud, et soovitatakse juuba kangemat kohvi. Peab tõdema et see tõesti pisut aitab, aga seda ka ainult lühiajaliselt. Sealt võib ka lugeda, et keha harjub madala vererõhuga mingil ajaperioodil, aga tõesti ei jõua ära oodata, millal see päev lõpuks kätte jõuab.

Täna, praktiliselt esimesel koolipäeval pidin juba enne tundide lõppu koju loivama. Jah, just täpselt nende eelnevalt väljatoodud asjade pärast. Meil oli eelviimane tund, kehaline, mis toimus väljas. Tunni alguses pidime soojenduseks jooksma 4 staadioni ringi. Teisel ringil hakkasin tundma pearinglust. Võtsin tempot veidi maha, et kehale aimu anda, et mina ikkagi kontrollin seda. Jooksin endasi, seejärel tundsin järjest ja järjest kriipivamat valu oma ülakõhus. Mingisuguse valemiga jooksin need ringid ära ja jäin viimaseid jooksjaid ootama, et saaksime tüdrukutega koos soojendust tegema hakata. Käte ja jalgade venitused, pearingid, veel venitusi, kükid jne. Väga kaua ma neid teha ei kannatanud, sest pika peale hakkasin tundma ka algelisemat iiveldust. Kõndisin õpetaja juurde ja rääkisin oma mure ära ning vedasin ennast spordihali riietusruumi, et kotist kõhuvalu rohtu otsida, sest muude asjade vastu ei saanud ma midagi muud teha kui rahulikult istuda ja rahuneda. Nagu ikka, kui on vaja siis ei ole..rohud olid koju ununenud. Helistasin emale ja küsisin, et kas võin koju tulla, nii halb on olla ja rohtusi ka kaasas ei ole. Sain selle jah sõna. Helistasin Kaile ja ta rääkis minuga terve selle aja kui vaevamiselt kodu poole kõndisin. Iga suurem samm ajas pea veel rohkem ringi käima, ka iiveldus muutus veidi tuntavamaks. Koju jõudes läksin otsekohe voodisse ja võtsin oma rohud sisse. Mõne aja pärast mõõtsin ka oma vererõhku, mis näitas tavapärased 89/57 mmHg. Siia võrdluseks, et normaalne vererõhk on umbes 120/80 mmHg. Õpetaja ees on mul veidi piinlik, et ma talle ütlema ei läinud, et ma nüüd koju lähen, aga see oleks minu jaoks tähendanud pikemat maad kõndimist, mis tundus sel hetkel minu jaoks peaaegu võimatuna, peaasi et koju jõuaksin. Tegelikult siiamaani ei ole mul päris hea olla, aga loodetavasti homseks on korras.