Ma olen juba mitu-mitu aastat mõelnud, kui tore on inimeste aitamine. Nii vahva, et on olemas mehi ja naisi, tüdrukuid ja poisse, kes tõesti tahavadki midagi head teha, neid, kellele meeldib inimestele lihtsalt niisama head meelt valmistada.

Peaaegu kiilakas

Üldiselt olen ka mina üks nendest, kellele toob naeratuse näole kellegi abistamine või lihtsalt hea meele tegemine. Tihtipeale polegi mul muud vastu vajagi, kui tänu ja rõõmu täis naeratus.
Sel korral otsustasin minna asjaga nii kaugele, et füüsiliselt tükike endast kellelegi ära anda. Võtsin vastu julge otsuse ning annetasin oma ligi 36 cm pikkuse juuksepatsi nendele, kes mingi haiguse tagajärjel oma juuksed kaotanud on, olgu selleks siis alopeetsia või vähk.
Konkreetsele mõttele juuste annetamisest tulin pea aasta tagasi. Otsustasin tol korral asja edasi lükata, et oma peakarvu veelgi pikemaks kasvatada. Mida rohkem seda uhkem. Nii võrdluse mõttes näitan pilte mõnda aega enne ja pärast lõikust. Nii sai pikakiharlasest lühikiharlane.

Viimane pilt pikkade juustega

Selleks, et juukseid annetada, on vaja:
1) Minna juuksurisse ja juuksed maha lõigata (enne tuleb juuksed muidugi patsi panna).
2) Täita ankeet lehel www.sinujuuksed.ee
3) Saata pats lihtkirjana lehelt leitavale aadressile.
4) Oodata meili peale kirja juuste kohale jõudmisest.

Ja nii lihtne see kõik ongi. Lisaks sellele, et saad kellelegi teisele head teha, saad endale uue ja võibolla ka huvitavama välimuse. Minult on juba praegu palju küsitud, kas mul kahju ei olnud. Sellele ausalt vastates. Ei, mul ei olnud sugugi kahju, kuigi praegugi on ikka veel tükk jebimist õige soengu tegemise või sättimisega. Juuste pikkuse muutus tõi paratamatult kaasa ka kerget garderoobi värskendamist, sest üks riideese võib juuste pikkuse muutudes hoopiski erinev välja näha (selleni ma veel täielikult jõudnud ei ole). Aga mina olen rahul, minu juuksed kasvavad ju tagasi :)


PS. Mõnel päeval ei suuda ma tegelikult isegi uskuda, et ma seda tegin.

Nii uskumatu nagu see mu enda jaoks ka poleks, on aeg lennanud tohutu kiirusega. Mäletan veel aegu, kui olin veel ca 7-aastane plikatirts, kes õhtuti magama jäädes aina unistas ja unistas tulevikust, sellest, milline ma võiks tulevikus välja näha, millised oleksid tulevikus minu hobid, sõbrad jne jne..võikski loendama jääda. Unistasin üha ajast, mil olen 16-17-aastane noor inimene. Olin kindel, et selleks ajaks olen ma jube suureks saanud (sest tol hetkel olid kõik 16-aastased minu jaoks täiskasvanu mõõtu). 

Foto: Merle Rüütel

Ma aina unistasin ning unistasin...vahepeal olin juba 11, siis 13..aeg venis tohutult, kuid nüüd, olles kasvanud sellesse varasemalt unistatud vanusesse 17, mõistan, kui kiiresti see kõik siiski kätte on jõudnud. Jah, mõeldes tõesti, et mis vanus see 17 on..aga samas olgem ausad, lapsepõlve aastad triivivad lõpusirgele, tuleb alustada oma päris eluga, hakata ajama omi asju, mis on tegelikult omamoodi tore, vahva ja uusi seiklusi täis. Kui üks raamat saab otsa, tuleb võtta uus. Ma arvan, et nii on ka elus :)

Igaühes peaks olema paras doos lapsikust ja lustlikust. Tulgu mul tore aasta juhhei! Meenutuseks mulle ja teile nelja aasta tagune esinemine kevadkontsertil (2013). Mari Pokinen-No näed

Kes mind vähegi teavad või on lihtsalt juhtunud lugema mu enesetetutvustuse moodi asja, teab, et mul on paljude silmis väga veider foobia- koulrofoobia ehk hirm klounide ees. 

Uurides ringi interneti avarustes, olen leidnud palju erinevaid artikleid: ''10 veidramat hirmu'', ''50 naljakamat foobiat'', ''26 jaburat foobiat'' jne.. Miskipärast on enamike nende seas ka ära mainitud eelnimetatud koulrofoobia ehk hirm klounide ees. 

Jah, säärased hirmud võivad tavakodaniku jaoks tunduda tõesti jaburana, aga miks on kellegi teise hirm jaburam või veidram, kui Sinu oma, kes sa kardad kõrgust, madusid, ämblikke, kitsaid ruume..?

Tegelikult mõte, mis mind suunas oma foobia teemal kirjutama on uus teleseriaal ''Hüpnotisöör''. 

Kui varem olin sellise asja suhtes küllaltki skeptiline, näen seda kõike juba uues valguses. See on uskumatu, mida kõike alateadvusega teha saab, uskumatult vinge! Kui sa veel seda näinud ei ole, siis võiksid seda teha (kui sind sellised asjad huvitavad).

Esimeses osas pani mind tõesti naerma ja hämmastama, kuidas Maris Saar suutis Inga Lunge hüpnoosiga nö Potsatajaks teha, uskumatu! Minu jaoks oli veel pisut jahmatav, et minihüpnoosi moodi asi esimese saate lõpus toimis ka minu peal! Uskumatu oli mõelda ja tunda, et käed tõesti ei tulnudki sõrmseongust lahti, sain neid ainult pisut-pisut liigutada, seegi oli kõik (kes saadet vaatasid, teavad, millest jutt).

Teises osas püüdis hüpnotisöör Maris Saar võtta Kristiina Võsult ära hirmu lindude ees. Kuna Kristiina foobia oli niivõrd sügav, sellest saate jooksul täielikult lahti ei saadud, kuid märgatavalt vähemaks küll, kui võrrelda tema füüsilist käitumist enne ja pärast hüpnoosi läbiviimist.

Kuna ma näen, et mina päris nii rängalt klounidele ei reageeri (vähemalt mitte piltide peale), siis usun, et EHK isegi minu peal võiks see toimida. Tegelikult on jube ebameeldiv karta mingit asja, mida ma ju tegelikult võibolla isegi ei peaks kartma... 

Juba paljas mõte sellest, et mingi valge näo, kräbus punaste juuste ja punase-rohelise näomaalingutega kloun minu vaatevälja satub, on õõvastavalt õudne!! Mind ajab juba paljas mõtegi sellest ärevile. Siinkohal tõsiselt tänan oma sõpru ja sugulasi, et nad ei ole püüdnud olla ''jube vaimukad'' ning pole mulle sellist ''nalja'' teinud, et keegi klounikostüümis mulle ukse taha tuleks. Ausalt, sellises olukorras ma oleks võimeline midagi väga rumalat tegema, ükkskõik mida, peaasi et sellest jälkusestvõimalikult kaugele saaks! Uhhhhh, külmavärinad käivad sellest mõeldes üle selja!!!!!

Saate lõpus ilmus ekraanile aadress ''hypnoos@tv3.ee'' kuhu võib kirjutada oma emotsioonidest, soovidest, muredest. Praeguseks on seda teinud sajad inimesed, kellest mõningad saavad ka Marisega kohtuda ning oma murele hüpnoosi teel loodetavasti lahendus leida. 

NB! Senini uurides (teeme klassiõdedega sel aastal ka foobiate teemal uurimistööd) olen leidnud, et hüpnoos on foobiast lahti saamiseks üks tõhusamaid meetodeid.

Ma pisut veel mõtlen sellele, kas kirjutada sinna või mitte, aga usun et otsustan positiivsema kasuks, sest too hirm, foobia, kuidas iganes seda nimetada on väga häiriv ja kohati väga absurdne.

Huvitav fakt. Mingil ajahetkel olen ka buduaari foorumis oma foobiast kirjutanud, mille peale mulle saadeti sinna samasse buduaari kasutaja postkasti ka kiri, kus mind kutsuti ''Eesti selgeltnägijate'' saatesse, et ''sensitiivid'' minult foobia ära võtaks vms..Aga ma avastasin kirja umbes pool aastat hiljem, seega sellest jäin ma selgesti ilma :)))))

Igaühel on oma privaattsoon, enda ümber kujutletav ruum, kuhu igaüht lasta ei taha. See on minul, see on sinul, see on sinu sõbral ja tuttaval, iseasi jah, kui suur see on. Põhjus, miks ma käesoleva teema peal peatun, on oma kindel põhjus. Nimelt viimastel kuudel olen ma tohutult palju olnud olukordades kus mul on ülimalt ebamugav, sest keegi on tunginud kogu täiega minu privaatruumi ja see ei ole mind kuigi õnnelikuks teinud :D

Olgu mainitud, et minu ümber see kujutletav ruum ainult nendel hetkedel, kui ma ei ole oma pereliikmete, sugulaste või sõprade juures, st kui tegemist on inimestega, kes on minu jaoks võõrad või ma pole neid lihtsalt veel omaks võtnud.

Palun ära seisa mulle liiga lähedal! 

Kui sa minuga vestled, püsi vähemalt meetri raadiuses, palun ma tõesti ei taha sulle nii lähedal olla ning näha mida sa hommikusöögiks sõid. Jah, ma olen viisakas ja ma ei ütle seda sulle otse näkku, et 'kuule, sorri, kao ära! Astu sammuke kaugemale, sa oled mu tsoonis' vms. 

1) Ära seisa mu selja taga- see on niiiiiii vastik! Ma ei taha su hingamist oma selja taga kuulda. Nagu õudusfilmides, kus tegelasi jälitavad kummitused, kes kõnnivad nende taga ja hingavad kuklasse..

2) Palun hoia WC uksest heaga eemale, kui ma seal sees olen. Ma ei tunne ennast mugavalt, kui ma püüan omi asju ajada ning keegi passib samal ajal ukse taga või selle läheduses. Ma ei tea, äkki teile meeldib?

Kui ma olen arvutis, siis palun las ma olen!

Ma üliväga vihkan seda kui ma olen arvutis, vaatan filmi, blogin, loen uudiseid, kirjutan facebookis või mis iganes, ja siis tuleb keegi mu selja taha ning hakkab ilma minult luba küsimata mu arvutiekraani jälgima. See on umbes sama hea, kui mu pea küljes oleks suur ekraan, kust oleks koguaeg näha, millest ma mõtlen ja siis sa vaatad seda. Ausalt, jaa, kui sa oled mu sõber, pereliige või sugulane, palun väga ma ei keela sind (kuigi viisakas oleks ikka küsida, muig), aga kui sa ei ole, siis palun..

Ära palun vaata kuidas ma söön!

Mu pere ja sõbrad teavad, kuidas ma söön või mis imelikke asju samal ajal räägin. Aga kui sa ilmselgelt pole minu inimene, siis see lõbu jääb sinul küll ära. Mine vaata kedagi teist söömas, kellele su jõllitamine võibolla isegi meeldib. Mina sellist tähelepanu ei otsi.

Ei, ma ei ole antisotsiaalne inimene, kellele inimrass üldse ei meeldi, vastupidi. Lihtsalt mina teen suurt vahet perel/sõbral ja sellel, keda ma ei tunne või kellega ma ennast täiesti mugavalt ei tunne. 

NB! Aga mulle tohutult meeldib kallistada nii tuttavaid kui mitte nii tuttavaid (seniks kuni kõik vabatahtlikuse piiridesse jääb). 

Ma ei oska oma käitumist hästi kommenteerida, kas veidrad ''õnnetused'' tulevad niisama minu juurde, või olen ma lihtsalt niivõrd suur kobakäpp..

Kuna mul oli sel nädalal vaheaeg, veetsin sellest enamus aja Paides, kodus. Kogu nädal oli tegelikult ülitore! Alustades lihtsalt lebodest päevadest lõpetades parima sõbranna sünnipäeva pidamisega. Kogu selle toreda kõrval tuli mul ette ka omamoodi kahtlaseid olukordi, mil mul lihtsalt polnud enam sõnu :D

Alustades reedega. Vanemad läksid kodust ära maale, jätsid mu üksi. Minu ülesandeks oli pesumasina töötamise lõppedes see lahti teha ning selle sees olev voodipesu kuivama panna (ema erisoov oli, et tekikoti paneksin kindlasti radika peale, et see ilusti ära kuivaks). Pesumasin oli lõpetanud. Lähen mina siis seda avama, aga mis lahti ei tule on pesumasin..Tükk aega kangutasin, lahti ei tulnud. Ema telefonitsi juhendamise peale sain sellega lõpuks hakkama. 

Möödus kuskil paar-kolm tundi, kui ma mängisin kerged neli tundi kitarri, lõpuks suutsin oma ainukese Paides oleva capo ära lõhkuda(kitarri lisatarvik)..aga, kuna ma olen omamoodi loov inimene, siis see probleem sai lahendatud väga kaunil viisil (kui ma pildi üles leian, lisan hiljem siia juurde).

Viimasest olukorrast veel ca mõned tunnis hiljem oli kell sealmaal, et valmistusin Laura juurde minemiseks. Kuna ma olin Nõmmest ainult nädal aega ära, ei viitsinud ma ka palju riideid kaasa vedada. Ausaltöeldes ühtegi nii pidulikumat pluusi ma kaasa ei võtnudki. Otsustasin siis mustade tekasde juurde panna selga pika varrukaga musta-valge triibuline pluus, Kuna see oli mu kotis mõnda aega seisnud, oli see küllaltki kortsuliseks läinud, mispeale võtsin välja triikraua, et pluus ära triikida. Raud soe, pluus kõik ilusti valmis. Hakkasin triikima, AGA pluusile jäi mõnus must rada (triikraua küljes oli midagi kõrbe-laadset asja natuke). Ausaltöeldes ma olin küllaltki paanikas, et see ei tulegi maha, kiire oli ka tegelikult. Nii ma siis pesin oma pluusi köögis kraanikausis, kätepesu-seebiga. Hiljem kuivatasin fööniga. Sain puhtaks, je!

Sellel päeval õnneks rohkem sääraseid äpardusi polnud. Kuid siiski nii see polnud järgmise päeva õhtul... Eelnevalt juba mainisin, kuidas eelmisel päeval panin ema soovil tekikoti suurde tuppa radiaatori peale kuivama. Õhtul filmi vaadates märkasin, et see on kenasti ära kuivanud. Niisiis võtsin selle kuivamast ära. Järgmisel hetkel põrand ujus, vett peaaegu et purskas radikast välja, just sinna samma teleka taga olevale põrandale, kus on kõik juhtmed ja muu säärane...Ma olin läinud radiaatori küljes olevale kraanile pihta ja selle lahti teinud (jutt käib tavalisest keskkütte süsteemist, radikate sees voolab soe vesi). Panin kiiruga kraani kinni, veendusin, et vesi elektrisüsteemi sattunud poleks ning hakkasin suure hooga esimese kätte juhtuva rätikuga kogu seda jama koristama ja kuivatama. Ausaltöeldes mu süda jättis selle kõige peale vähemalt 3 lööki vahele!

Õnneks ka see asi sai õnneliku lõpu, mispeale sain rahuliku südamega oma Harry Potter'i viiendat osa vaatama hakata. Maiustasin pisut Kinder Maxi King'i. Film lõppes, tuju hea, panin tule põlema ja mida ma näen..Mu valge pluusi varrukas on poolenisti shokolaadiga koos.....Siis ma olin jälle paanikas :D Sest esiteks oli tegemist valge-valg pluusiga ja teiseks ma ei olnud üldse kindel, kas see üldse maha tuleb. Õnneks jälle oma targa ema nõu abil sain sellegi pluusi kenasti kraanikausis pestud (õnneks selle pluusi kuivatamiseks ei olnud fööni vaja). 

TOTAALNE KAOSE-NÄDALAVAHETUS!

Minult on viimaste nädalate jooksul küsitud ü l i p a l j u küsimusi minu blogi kohta. ''Linda kas sa ei blogi enam?''; ''Millal sa blogid?''; ''Miks sa enam EI BLOGIIII?''. Uhhh

Ma ausalt ausalt ausalt ei taha enam üldse sellised selgutus-postitusi teha, aga praegu ei jää mul midagi muud üle. Niisiis minu üks ja ainus põhjus on ajapuudus. Ilmselt mõtlete jah, et muidugi, kõige lihtsam vabandus, aga nii see tõesti on.

Kuigi kooli tempoga olen nüüdseks juba harjunud, täiega rahul ja rõõmus, läksin ma nüüd poole aasta pealt ka Pärnu muusikakooli, mistõttu jõuan ma enamikel päevadel koju (Kilingi-Nõmme) alles kell pool kaheksa õhtul. Ma söön, käin pesemas, õpin ja kobin magama. siinkohal siis mainin uuesti ära, et lähen igal võimalusel alati hiljemalt kümne-üheteist ajal voodisse, kuna äratus on igal hommikul kell pool kuus. 

Muidugi jah, blogi tiireb mul koguaeg peas...Näiteks osalesin ma meie kooli kõnevõistlusel, siis olen ma tahtnud pikemalt kirjutada oma muusikakooli minemisest ja kõigest sellega kaasnevast. Tegelikult olen ma veel igasuguseid põnevaid asju teinud ja samas on peas ka väga palju erinevaid mõtteid ning kõike muud, ag kuna mul on nüüd terve nädal aega kõige kirjutamiseks, proovin ma seda vaheaga võimalikult kasulikult blogimisega ära sisustada.

Rääkides Eesti laulu teisest poolfinaalist. Mul on kohati tunne, et mul on ilmselt väga veidrad muusika-eelistused, sest pea alati (vähemalt seekord) ei pääsenud JÄLLE minu lemmiklemmik edasi. Minu esimeseks favoriidiks selles poolfinaalis oli Angeelia -''We ride with our flow'' Minu arust olid pea kõik teised lood omamoodi veidrad. Näiteks Laura Põldvere ja Koit Toome - ''Verona''. Lugu iseenesest on päris hea, aga miks lava peal midagi ei toimunud? See nullis minu jaoks nende esituse pea täielikult ära. 

Ainuke lugu esimesest poolfinaalist (ma ei vaadanud 1. poolfinaali), mida olen kuulnud  Whogaux & Karl-Kristjan -Have You Now ft. Maian on hääästi hea. See õnneks vist sai edasi (?) :D

Olen avastanud, et ma olen nüüdseks umbes aastaga muutunud kohati teistsuguseks. Varasemalt minnes uude keskkonda, kedagi teadmata, olin suur suhtleja, meeldis ja tahtsin võõrastega rääkida, tegelikult meeldib siiamaani, kuid mingil põhjusel ma ei tunne selles ennast enam kindlalt, nagu põlgaks või kardaks midagi, teadmata mida.

Põhjuseid võib olla mitu. Näiteks minu viimase aasta tervisehädade-lakkamatu-maraton, pidevad protseduurid, haiglate vahel jooksmised, tunnen et olen nende tõttu muutunud veidi kinnisemaks. Teiseks põhjuseks võib olla hoopiski keskkonna muutus, kooli vahetus, sõpradest kaugel olemine, ainult võõrad inimesed ümberringi. Võibolla on muutuse teguriteks aga mõlemad eelnimetatud komponendid..
Ei, ma ei ütle, et ma ei suuda enam võõrastega suhelda, suudan küll, aga nüüd on see asi kuidagi teistmoodi. Uut aastat Paide kesklinnas kuuse all kõige kallimatega vastu võttes nägin niivõrd palju sõpru, tuttavaid, vanu koolikaaslasi. Ausaltöeldes seal ringi tatsates ja pea igat möödujat kallistades läksid minul silmad märjaks. Nii tore oli olla kohas, kus sind tuntakse, nähakse, hoolitakse, ma arvan et see on üks olulisemaid ja paremaid tundeid üldse.

Pärnus olles, seal koolis käies, ringi liikudes, kooris lauldes on asjad teisiti. Ma ei tunne kedagi. Jah, ma tean nüüdseks oma klassikaaslasi, mõned neist on isegi kalliks saanud, aga siiski pole seal kedagi, keda hästi tunneksin, kelle käitumist erinevates olukordades oskaksin ette arvata, kelle puhul tean mis talle meeldib ja mis mitte. Paides tuttavaid nähes minult ikka küsiti Pärnus koolis käimise ja elamise kohta, pea kõigile küsijatele andsin sama vastuse: ''Kuna ma ei tea sealt kedagi, tunnen Paidest ja üldse kõigist niivõrd suurt puudust, et valus hakkab''.

Varem olin aktiivne, kuid enam ei tunne ennast selles kindlalt. Mõistagi liitusin meie kooli õpilasesindusega, kus paraku tunnen ennast kergelt öeldes tiba veidrana. Kõik teavad kõiki aga ma ei tea kedagi ja ausalt, see ei ole tore tunne. Oma nägemusi asjadest on ka tohutult raske teistele serveerida, pidevalt on tunne nagu mind polekski nende seas olemas, seega ma seda peaaegu mitte kunagi ei tee ka :))))

Selline muutus on mind muutnud kohati ka päris kurvameelseks ja väga mõtlikuks. Endalegi tiba veider ning eriskummaline. Ei, ma ole praegu masenduses, need on lihtsalt minu tänased mõtted millel lasen endast välja tulla, et endast natukenegi paremini aru saada, mõista oma käitumismustrit ning seda, kuidas ja mida endaga teisiti teha. Lõpetuseks siia kaunis Ott Leplandi laul Tõnis Mägi esituses.

Sattusin täna delfi noortehääles ühte artiklit lugema, mis rääkis närvesöövatest ning ebameeldivatest õudusfilmidest, mille kinolinastustel on inimesed olnud sunnitud saalist lahkuma ja igasuguseid muid imelikke asju tegema. Artikkel on SIIN.

Kogu artiklis on välja toodud 10 erinevat õudusfilmi, mille alla on kirjeldatud olukordi, kuidas inimesed neid vaadates minestasid, oksendasid, piletiraha tagasi küsisid, südamerabanduse said, surid (?)..Minu jaoks on pisut naljakas see, et kuigi need inimesed seal väljamaal olevat nendele filmidele nii katastroofiliselt reageerinud, hakkasid mõned neist filmidest mind väga huvitama, kavatsen lähiajal ka kindlasti vaadata. Kusjuures tutvudes listiga, nägin oma suureks üllatuseks seal ühe oma lemmiku õuduka nime, mida isiklikult kinos vaadates reaalselt nautisin (sest see oli niivõrd hea). Selleks filmiks on The Counjuring 2, eesti keeles Kurja kutsumine 2.

Äsja mainitud filmi nime alla on kirjutatud järgnev: ''Tegu on juhtumiga, kus külastaja lahkus kinost, kuid seekord hoopis jalad ees. India väikelinna kinos tabas 65-aastast meest filmi ajal südamerabandus. Times of India andmetel tabas südamerabandus meest filmi viimases vaatuses. Ta kaebas valude üle rinnus ning viidi haiglasse, kuid suri enne kohale jõudmist. Olukord muutus veelgi kummalisemaks pärast seda, kui haigla töötajad palusid lahkunu kaaslasel mehe linna ääres asuvasse morgi viia, aga sinna ta ei jõudnudki. Politsei üritab lahkunu asukohas selgusele jõuda, kuid seni ei teata isegi mehe identiteeti. "Kurja kutsumine 2" paneb tõesti närvid proovile ja kui kinokülastaja on teadlik oma südameprobleemidest, siis see film pole kindlasti neile.''

Loetelus olevatest filmidest pälvisid mu tähelepanu The walk (Kõnd), The Passion of the Christ (Kristuse kannatused), Raw (Toores -prantsuse keeles). Seega õudukate sõbrad, kes teist minuga koos need läbi vaadata tahaks? PS.Nimele klikates leiate filmide treilerid ;)

Artiklist võetud lõigud:

THE WALK ''Robert Zemeckise ("Forrest Gump", "Kaldale uhutud", "Tagasi tulevikku" triloogia) 2015. aasta film prantsuse köielkõndijast Philippe Petit'st aastal 1974 ja tema katsest kõndida köiel ilma julgestuseta tollal maailma kõige kõrgema hoone, New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse ühest kaksiktornist teise oli paljudele kinokülastajatele liiast. Filmi erakordne 3D efekt pani nii kriitikutel kui ka tavalistel kinokülastajatel esilinastuse ajal New Yorgi filmifestivalil pea ringi käima ning sundis kõrgusekartuse all kannatavad inimesed lausa kinost lahkuma. Filmi viimased 20 minutit panid proovile ka kõige tugevama närviga filmifännid - paljud pöörasid pilgu ära, kui Petit kõndis filmi finaali ajal Maailma Kaubanduskeskuse ühest kaksiktornist teise. Teised kannatasid lõpuni ära, kuid jooksid kohe tualettruumi oksendama. Režissöör Zemeckis kinnitas pärast esilinastust, et tema eesmärk oligi tekitada vaatajates kõrgusekartus.''

THE PASSION OF THE CHRIST ''Mel Gibsoni 3 Oscarile nomineerinud "Kristuse kannatused" oli nii võimas, et üks naine suri seansi ajal südameinfarkti. Talle võis olla liiast filmi üks kõige olulisemaid stseene - Kristuse ristilöömine. See pole veel kõik - üks Texase noormees tunnistas pärast filmi nägemist üles mõrva.''

RAW ''Kõige hiljutisem näide on Toronto filmifestivalil esilinastunud õudusilm "Raw", milles taimetoitlasena elanud naine hakkab kannibaliks. Filmi kõige verisemad stseenid mõjusid nii rängalt, et mitmed vaatajad minestasid ning neile kutsuti lausa kiirabi. Variety hinnangul on kõige verisemad stseenid loodud nii reaalselt, et õrnema närvikavaga filmifännid peaksid "Raw" vahele jätma.''

Olete mõnda neist näinud? Millised olid emotsioonid?

Siin ma istun, lõpetasin uurimistöö taustauuringud, kõrvadesse asetatud klapid laulavad mulle imelist muusikat. Buss on peaaegu tühi, välja vaadates näen imelist pilti. Taevas on pilvitu, laotust katavad pastelsed värvid: erinevat tooni sinised, kollased, oranžid. Maa on kaetud valge vaibaga. Taevas olev tagasihoidlikult väikene noorkuu tervitab mind. Mu käed on jääkülmad, kuigi tegelikult kogu ülejäänud keha on soe. 

Igal hetkel aknast välja vaadates tean kus olen, terve oma elu olen sõitnud mööda neid samu teid. Need majad on nii tuttavad, lumi nende katustel mõjub südantsoojendavalt. Huvitav, kõik aknad on pimedad, kas kedagi ei ole kodus? Ainuke metsa serval olev helendav objekt on laut. Miks just laut? Võib-olla kohalikud kiirustasid lõunase bussiga linna head-paremat ostma, jättes kõik loomad ühte-kokku, lauta.

Minu arust sõna ''laut'' kõlab kuidagi räpaselt, liialt teravalt. See on nende ulualune, nende igapäevane katus pea kohal. Meie endi varjualuste kohta ütleme ilusa heliseva sõna ''kodu''..Kas pole pisut ebaõiglane? Inimesed peavad ennast paremaks või on see lihtsalt juhus?

Mul oleks käte jaoks soojakotti vaja, ma arvan, et bussist ei leia sellist asja..Ma leidsin radika, see on küll tulikuum kuid kui käte ja radiaatori vahel teatavat distantsi hoida, on küllalti meeldiv ning soe.

Nii armas on näha armastavat ema koos pisikese pojaga. Ohh, nendes koobastes ma olen väiksena päris mitmeid kordi isaga seigelnud. 

Jube raske on midagi trükkida, kui buss pidevalt üles-alla-paremale-vasakule hüppeid teeb..