..oleksin kärbes. Olen rohkem, kui 90% kindel, et kui ma peaksin mingi hommik kärbsena üles ärkama, siis juba esimesel lennul saaksin ma surma. Inimestel on ju nii, et kui näevad kuskil toas kärbest liikumas, siis otsitakse hullumeelselt kiiresti välja kõik majas leiduvad kärbsepiitsad ja hakatakse vaest kärbsekest taga ajama. Nii julm elu ühel putukal. Selleks et minna punktist A punkti B, on vaja teha õhulend, kuid lennates reedad oma asukoha inimestele välja ning oledki juba surmalaps, sest kui juhtud ära väsima ja tahad pisut lendamisest puhata, viibutab juba keegi su poole räpase kärbsepiitsaga. 

Ma ei taha kunagi kärbes olla. Inimestel on küll nii, et väiksed beebid on nunnud ja armsad, aga kärbsed. Nad on ju alguses valged tõugud. Päris jälk ju :D

Huvitav, kas kärbsed on ise uhked, kui munevad oma munad kuskile ära ja siis vaatavad, kuidas nendest tõugud arenevad ja kui piisavalt suureks saavad, siis ronivad oma kookonitest välja tubadesse lendama, et surma saada? Ilmselt emakärbes on juba selleks ajaks tapetud. Küll mul on õhtuti positiivsed mõtted, I know :D

Nagu te vist aru saanud olete, siis on mul praegusel ajal paljupalju ja veel rohkem tegemist kui tavaliselt. Ma ei teagi täpselt, kas asi on selles, et üritan kooliga kuidagi järje peal olla ja ikkagi trimester neljade-viitega lõpetada või siis selles, et ma viimasel ajal koguaeg olümpiaadidel käin :D No ilmselt on mitte-blogimise põhjuseks mõlemad need komponendid. Pluss veel see, et olen nüüd üritanud rohkem ka perega olla ja näiteks sel nädalavahetusel läksin maale kaasa juhhei.

Kuna põhikooli lõpetamine on kiviviske kaugusel (paraku need kuud lähevad hüüberkiiresti), siis olen juba vaikselt endale lõpukleiti otsinud. Seepärast võtsime ka laupäevase päeva Pärnus shoppamiseks, et ehk leiame midagi, kuigi kohe päris ostma ei hakkaks. Ma leidsin ühe ülinunnu kleidi, mis mulle ja ka teistele minuga kaasasolnutele meeldis. 

Kleit ise siis ''minu max kirjelduse järgi'' selline: Kleidi pikkus on peaaegu põlvedeni. Ülevalt on õlad kaetud, aga otseselt varrukaid ei ole. Keskkohast tuleb seelikuosa, mis on natuke puhvis. Materjal ise on veidi jäigem kui tavaliselt (seega seelik hoiab ilusti oma kuju). Kleit on musta värvi ja selle must tausta peal on valge-beebiroosaga lilleõied. Lilleõite juures on ka helerohelised lehekesed. Lilled ülemises osas lähevad diagonaalselt üle rinna. Külgedel on lilli rohkem. (pilti ei saa meelega, sest kui äkki ostangi selle lõpetamiseks, siis on ehk väike üllatusmoment ka) ;) Lindexist leidsime ka ühe ülinunnu kleidi. Heleroosa ja muumidega, kes on lillede keskel. Seelikuosa nunnult kahar ja keskkohta on seotud ka roosa vöö. Paraku see kleit oli mõeldud paari-aastasele pliksile.

Tagasi maale jõudes chillisime õega veel internetilehekülgedel, et leida ilusat kleiti. Leidsime kaks üliilusat, üks ilusam kui teine. Jätsin siis need kaks meelde, et pärast veel emale näidata, et näiteks üks neist ära tellida ja kui seljas ilus ei ole, siis saab ju alati tagasi saata. Täna kodus siis lõpuks näitasin, et vaata kui vägev ja värki. Aga siis lihtsalt lambist ja julmalt avastasin, et üks nendest kleitidest oli mõne tunniga läbimüüdud ja teisel kleidil on kõik minu suurused ära ostetud. Seega ma jäin neist ilma, mjäu. Kui kuskilt midagi nunnut leiad (sama stiili nagu piltidel), siis anna mulle kommenteerides märku!

Kuna praegu on suhteliselt greizi aeg, siis olen suure kaarega blogist eemale hoidnud, nii kaugele, et pole isegi jaksanud kellegi teise blogi lugeda. Praegu on üldse selline periood, kus ongi reaalselt kiire, kooliisu on kuidagi vähemaks läinud ja ma ei jaksa enam nii hästi keskenduda kui enne jõuluvaheaega, mingi imelik värk.

Selle suhteliselt lambi nädala jooksul olene tegelikult natuke korda ka saatnud, küll mitte midagi märkimisväärset, aga siiski. Jah, kuigi pidin endas jälle pettuma :D Laupäeval toimus jälle iga-aastane keemia olümpiaad. Te ei kujuta ettegi kui palju ma selleks õppisin. Vaheajal õppisin, kooli ajal õppisin, nädalavahetustel õppisin, ma ise ka imestasin, et viitsisin keemiat nii palju õppida. AGA olümpiaad oli niivõrd tore, et seal ei küsitud peaaegu ühtegi asja mida ma tean. Mingid x-asjad ja ma ei tähendanud sealt ühtegi konkreetset asja, mis oleks koolis õpitud vms. Sellele ka siis vastav koht..(ei jäänud viimaseks). Aga siiski, ma olen siiamaani niiiiiiiiiiiiiiiiiiii...iiii pettunud!! Õhhh! Ma kohe üldse ei salli ebaõnnestumisi! Loodetavasti eesti keele olümpiaadil, sel redel läheb paremini kihihiii.

Vahepeal tuli mul ka ülivinge mõte. Kitarriga seoses (jah, jälle). Võibolla mäletate, kuidas sügisel oma kitarri suure hurraaga kleepsudega üle käisin(?) Igatahes need on üle kuu aja juba likvideeritud. Aga kuna minu kitarr on nii igav ja valge, siis üliväga tahaksin seda tuunida. Seega, mul tuli selline geniaalne idee, et kontakteerun oma endise kunstikooli õpetajaga (käisin mõni aasta tagasi paar aastat kunstikoolis), et ta aitaks mul midagi välja mõelda ja ehk aitab mul ka selle kitarri ära tuunida. Plaan on siis selline, et kogu valge ala üle värvida, suled (umbes nagu mu blogis) või mingi etno muster vms (nii nagu mulle ju meeldib). Nii või teisiti pean kitarrikeeled ära vahetama, seega, mis mind peatab?

Seega, jeešjeeš, ma olen veel hullem kui pealtpoolt paistab :D Kui teis tekitab ülipalju segadust, et mis lollusega ma jälle hakkama tahan saada, siis mõned näited joonistustest kitarril leiate SELLELT LINGILT. Kuigi minu kitarri peal ilutseks tõesti mingi rahvuslikum teema,

Tänase päeva võtaks kokku sõnaga: ''AUTŠŠŠŠ!!!''. Täna sain endale uue sarve ja olen selle üle maruuhke (praegu on see koht kus ma ei räägi tõsist juttu).

Tänasest on meie koolis jälle kõrgushüppematid, seega täna, tunnis pühendusime peale soojendusringe üksnes kõrgushüppele. Terve tunni läks mul täitsa ütleme nii, et hästi, kuigi mõned korrad feilisin (nagu me kõik). Hüppasime erinevate kõrgustega ja rääkisime klassiõdedega niisama. Tunni lõpus tahtsin veel ühe viimase hüppe teha, nagu mul ikka kombeks. Noh võtsin siis ilusti hoogu (muide, mina hüppan kõrgust vasakult poolt). No ja jooksin, kõik oli kontrolli all, tegin tõuke, lendasin ja PAUK! Ma lõin pea vastu posti ära. Mitte vastu latti, mis on põrandaga paralleelselt, võid vastu ühte seda metallposti, mis latti üleval hoiavad. 

Tõukasin ennast liiga vara, oleksin pidanud ühe sammu veel tegema, sel juhul poleks ma oma pead ära löönud.. Jah, ja kuna selline vägev pauk juba oli, siis sain endale vägeva muhu ka, mis käega katsudes ülimega valus on (isegi mitte-katsudes on veidi valulik). Minu suurimaks õnneks lõin pea ära sealt kus juba juuksed on (beebikarvad), seega seda niisama näha ei ole, mis on vägagi tore. Kuigi tõesti, kui mulle vastu kõnniksite, siis te ilmselt ei näekski midagi, katsudes saaksite küll väga hästi aru, et midagi on valesti. Eks näis milline see mõne päeva pärast välja näeb...kollane ehk? :D

..täna õudsat unenägu! Okei, see oli nagu megaõudne (situatsiooni mõistes, minu enda jaoks). Lugu ise ei ole pikk, aga..

Oli siis selline olukord, kus olin kodus, ema ja isaga. Järsku tuli välja et mul on poole tunni pärast lõpuaktus (9nda klassi). Ja kujutate ette...MUL EI OLNUD LÕPUKLEITI! Täielik õuduuuuus. Läksin ruttu ema juurde kurtma, et mul pole ikka veel kleiti ja ma ei jõua nii aktusele ja kõik on pekkis! Selle peale ütles emps, et vaataksin mis mul kapis on, äkki leian sealt midagi. Kapist võtsin välja veidi üle põlvede ulatuva roosa seeliku ja tirisin selga valge pikkade varrukaga pluusi. Jalga panin veel heleroosad pitsilised sukapüksid (mida lasteaiaealised tavaliselt kannavad). Igatahes kõik-kõik oli nii pekkis ja ma ainult nutsin ja nutsin, ma ei olnud nõus ka nende selga pandud riietega kuskile minema. 

Okei, see tundub kirjutades nii lambisena, aga te ei kujuta ettegi kui hirmus see oli. Ma pole ammu unenäos nii palju nutnud kui täna!! Õhhhhh, miks mu aju teeb mulle nii?!?!?

Sel nädalavahetusel olen nii kõva mutt, et olen üksinda kodus. Huvitav, kas lugejate seas on veel selliseid inimesi, kes täiega kaifivad üksinda kodus olemist (mõne päeva)? Ma olen alati maruõnnelik, kui vanemad lähevad näiteks maale ja mul on just sel ajal Paides vaja olla, seega saan ise jääda koju. Ülimõnus, saab rahulikult olla (mitte et teistega rahulik poleks, aga üksi olles on üldse teine asi).

Tavaliselt ikka kiputakse mõtlema, et noh, mida see teismeline seal üksinda kodus ikka teeb, joob ja suitsetab, sõbrad külas ja läbu majas. Alati kui minu puhul nii arvatakse, siis hakkan naerma, sest mina olen üldse teist tüüpi. Minu üksi puhkamine/kodus olemine näeb välja selline, et nt üheks ööks kutsun sõbranna külla, sööme midagi head, vaatame filmi, räägime ja head ööd! Mulle näiteks megapalju meeldib nii. Ma ei saa üldse aru, mis sellest alkoholist niiväga leitakse.

Eile tuli mulle siis Maria külla. Ühel päeval tuli lihtsalt selline mõte pähe ja ütlesin, et tulgu reedel mulle külla, laupäeval viskan välja :D Nii oligi. Eile ta tuli oma pompsudega, läksime tellisime pitsa ja kodus mõnusasti nosisime seda. Mmmmmm. Pitsa pitsa pitsa pitsa pitsa! Et teile suuremat pitsaisu peale ajada, siis väike pildike ka.

Üldse rääkisime asjadest mis vahepeal juhtunud, nende seas ka väga piinlikutest asjadest, mis mind siiamaani muhelema ajavad. Eile kiikasime ka ''Vehkleja'' üle. Mulle väga meeldis see, kuigi natuke arusaamatuks jäi meile mõlemale, et kas see vanaisa viidi kuskile koonduslaagrisse või lambist küüditati, võibolla üldse midagi kolmandat. Igatahes soovitan!

Tänasest pidusöögist ka natuke (siis kui Maria juba välja visatud oli). Tegin endale tatart, söön seda tavaliselt piimaga, sest mulle maitseb nii. Ehk siis panen oma kausi head-paremat tatart täis, ja sinna peale vajan piima (välja näeb umbes nagu tatra-piimasupp), aga väga maitsev! Kuna tahtsin ka midagi endale magustoiduks, siis tõin poest kohupiimakreemi ja küpsiseid, mis praeguseks otsas on. Seega üksi olles ma nälga ei sure, mis on ju igati positiivne :D

Seekord midagi teistsugust, väike videopostitus. Selle hullu mõtte peale tuli tegelikult Kai (nagu ka videos mainisin), seega süüdistage ainult teda :D Asi oli siis täpsemalt ühes kommentaaris, Kai viimases postituses SIIN. Ja kuna postitusele lisati kommentaar, mis Kaid väga naerma ajas, tahtis ta väga, et filmiksin oma reaktsiooni, kui seda loen. Siin see on!

Täna, sattudes üle mitme mitme päeva oma bloggerisse, pidin ääre pealt šoki saama! Nii vähe vaatamisi! Ega ma tegelikult ei imestagi, kuna ma ju ise bloginud ei ole. Kahjuks jah, kooli kõrvalt lihtsalt ei jää seda aega niiväga alles.

Ausaltöeldes midagi lahedat vahepeal juhtunud pole. Täiesti suvalised hallid argipäevad, mis kuidagi ära lõppeda ei taha. Ma pole ilmselt peale kolmenädalast vaheaega kooliga veel ära harjunud. Seega ei oskagi kohe midagi tarka rääkida, peate suvalise plämaga jälle leppima (natuke kahju teist). 

Viimastel päevadel on mul absoluutselt koguaeg külm. Koolis on külm, õues on külm, kodus on külm. Isegi soojalt riides olles ja paksu pleedi all on külm. Lihtsalt masendavalt õudne...külm! Ja mu kõht teeb jälle mingeid remonditöid, keegi lihtsalt peksab mu kõhtu seestpoolt, haamriga, väga kõvasti, ja see haamer on terav! Need paganama kapslid ka ei aita!!!!

Tegelikult ma tunnen ennast natuke pahasti ka. Asi on selles, et ma ei suuda korralikult ennast välja puhata (kuigi olen okeil ajal magama läinud, ühel õhtul koguni kell 9 õhtul). Kuna ma pole saanud ennast välja puhata, olen ma koguaeg väsinud ja vahepeal ka selline torisev. Juba suutsin kellegi tuju päris perse keerata, anna andeks. Ah ma ka ei tea, sööge ära mind või midagi. Tahaks lihtsalt olla 24/7 kuskil eraldatud kohas, oma voodis ja magada elu lõpuni. Oleks vaikne ja tore. No fu*king problems and conflicts! Ma ei tea ka enam midagi...

Eelmise aasta lõpu poole, leidsin kodust üles The Sims 2 plaadid, mida miljon aastat taga otsinud olin. Mõistagi tõmbasin nende abil mängu arvutisse ja teate mis? Ma olen Simsist lihtsalt sõltuvuses! Uskumatu lihtsalt, ma ei julge öeldagi, kaua ma seda täna mängisin. Selle asemel oleksin saanud palju muid ja targemaid asju teha.

Vahepeal juba mõtlesin, et keegi võiks minu eest mängu ära peita (plaati mõtlen). Kasvõi lihtsalt mõneks ajaks. Aga iga kord, kui sellisele mõttele tulen, siis mõtlen ümber! Ilmselt see ''Simsi sõltuvus'' on kõigest ajutine (tahaks loota). Ma nüüd ei tea kuidas seda reaalses elus kaotatud aega tasa teha (tegemist ikka päääääris mitme tunniga). PS. Võite alati kommenteerides igasugu soovitusi jagada, sest ma ei taha olla järgmine HDTanel.

Täna sain kätte ka oma kaua-oodatud MP3 mängija, mille tellisin Aliexpressist minu mäletamistmööda novembri esimesel poolel. Hiinast asju tellides on pidevalt selline põnevus, et kas tuleb ja millal tuleb ja milline tuleb. Tihtipeale on netis pildina üleval üks asi, kuigi tuleb kohale hoopis mingi teine, kuid küll sarnane asi. Minul läks seekord hästi ja sain õige asja, aga üks pisiasi mida kaasas polnud oli laadimiseks/arvutiga ühendamiseks tarvilik USB juhe. Aga see-eest töötab korralikult (panin mälukaardi sisse ja proovisin). Kas keegi teab kust ma võiksin leida sellise USB?

Täna on pidu ja põhjust tõsta kõrgele šampanjaklaasid (minuvanused alakad peavad küll leppima lastešampusega). Tänast päeva saab julgelt pidada minu blogi sünniajaks, kuna täpselt täna, aasta aega tagasi, postitasin siia oma esimese blogipostituse. Täna, nüüd mil olen aasta aega blogi pidanud, on marunaljakas esimesi postitusi lugeda, kui kirjaoskamatu ma ikka olin. Aga positiivne on see, et näen ka ise, et olen tublisti arenenud (enda arust vähemalt).

Aga mis selle aastaga siis kõike minuga juhtunud on? Kõige rohkem olete pidanud kuulama minu imelikke seiku Kai ja Joosepiga seoses ja mida ma jälle nende juures korda saatnud. Olete pidanud taluma minu kirjeldamatut rõõmu kõikides Curly Stringsiga seotud asjades. Mingil perioodil (minu maseperioodil) pidite aina lugema minu halavaid postitusi kui läbi ma olen jne...Aga ega ma ei luba, et selliseid lähiajal ei tule, sest kool ju hakkab jälle :D

Tegelikult uskumatu mida kõike annab ühe aastaga ära teha. Samas kui hakkan meenutama, siis on mõningaid seiku, mis on kohe nii hästi meeles, et vist ei ununegi kunagi ära.

...raha meid mõjutab. Öeldakse pidevalt, et raha ei ole elus tähtis, sest raha eest ei saa endale osta rõõmu, sõpru, kogemusi jne. Mina vaidlen sellele vastu. Muidugi ei saa osta endale rõõmu kui enesetunnet, kuid raha eest saab osta ja käia kohtades, mis pakuvad rõõmu. Jah, sõpru tõesti raha eest ei osta, siia pole rohkem kommentaare vajagi. Aga kogemusi, kui on raha saab erinevates kohtades liikuda, see omakorda soodustab ka seda, et kohtud paljude toredate inimestega ja saad osaleda paljudel põnevatel üritustel, mille läbi inimene saab palju uusi kogemusi.

''Raha ja selle kogus ei ole tähtis''. Kes üldse nii mõtlema hakkas? Nii paljud kuriteod, rikkumised, mõrvad, vargused, pantvangistamised ongi ju korraldatud eelkõige raha pärast. Ja kuna kõik lähebki järjest kallimaks, saavad n.ö. paremat elu endale lubada vaid keskmisest jõukamad inimesed. See ajab mind kohati väga hulluks, kuidas kogu elu tiirleb ainult raha ümber. Sünnitakse selle nimel et võimaliult palju raha teenida. Nii mõtlevad ka ju paljud noored: ''Ma lähen kunagi sinna tööle, sest sealt saab palju pappi, savi et töö jama on''. Sellise suhtumisega noh ma ei tea kuhu me kunagi jõuame..

Andke andeks, aga mina olen vaikselt hulluks minemas, kui hakkan mõtlema põhikooli lõpetamisele ja uuele koolile. Minu plaan võib ju ilus ja tore olla, et teen Koidulasse (Pärnus) ja Tammesse (Tartus) katsed, saan ühte neist sisse ja kolin sinna linna kus see kool on. Minu mõte on ju igati hea, et näiteks saan Koidulasse ilusti sisse ja värki, kolin gümnaasiumi ajaks mingisse Pärnu üürikasse ja lõpetan edukalt gümnaasiumi ning seejärel tublisti Tartu ülikooli.

Samas hakkan mõtlema kõigile rahaasjadele. Üürikad maksavad omajagu, nendele lisaks veel kommunaalid, söögirahad, WC-paber ja muud tarvilikud asjad. See ajab mu pea hulluks. Mida ma tegema peaksin? Kükitama gümnaasiumi ajal Paides, kus ma korralikku ettevalmistust ülikooli jaoks ilmselt ei saa? Ma ei taha, ma päriselt ei taha. Ma tahan edasi liikuda ja tõestada et ma saan hakkama, aga no krt kui kogu elu ei tiirleks ainult raha ümber, oleks kõik palju lihtsam. Ma lihtsalt ei tea kuidas sellistele asjadele läheneda ja kuidas selliseid asju lahendada, ma ei tea ja mu pea on kokku jooksnud ja ikka täiesti ummikus.

Alustaksin esmalt heade uusaastasoovidega (olgugi et viie päevase hilinemisega). Seega ma soovin teile kõigile hästi toredat, teguderohket, rõõme täis ja asjalikku kahe tuhande kuueteistkümnendat aastat! Kui nüüd kohustusliku postituse osa juurest edasi minna, siis mõte jääb veel veidikene toppama siiski aastavahetusele. Teid kindlasti maruväga ei huvita huvitab see mis ma aastavahetuse ööl tegin ja kus olin. Sellise mitte tunglemise tunglemise ja mangumise peale kohe teile sellest räägingi.

Uusaasta veetsin Kai ja Joosepi juures külas. Tegelikult olin seal pea nädal aega (nädal miinus 1 päev). Uusaasta ööl, kolmekesi toidulaua taga istudes algatasin mina ka kohe teema, mida keegi uueks aastaks endale (ja teistele) lubab. Tagantjärele mõeldes on minu ''uusaasta lubadused'' pigem nagu uue aasta eesmärgid.

Endamisi mõeldes otsustasin, et selle aasta pühendan muusikale ja sellele, et põhikool saaks korralikult lõpetatud, maksku mis maksab. Üheks minu lubaduseks oli lõpetada 9. klass neljade-viitega, selle alla kuuluvad ka eksamid (eesti keel, matemaatika, valikeksam- bioloogia). 

Minu teiseks lubaduseks oli kevadeks lõpuks täielikult valmis kirjutada vähemalt üks enda laul. Olen ka eelnevalt (vist) maininud, et mul on mõningad oma kirjutatud pooleli olevad lood. Pooltel neist on olemas viis, pooltel neist on olemas sõnad, kuid paraku on nii, et ühedki viisid ja sõnad ei sobi omavahel kokku, kahjuks. Igatahes, ma luban, et kevadel toimuval Südamelaulul (iga-aastasel Paides toimuval omaloomingu esitamise üritusel) esitan vähemalt ühte oma kirjutatud lugu.

Üleüldse hakkan sel aastal selle nimel vaeva nägema, et minu muusikalised tulemused oleksid veelgi paremad ja eelkõige selle nimel, et ma ise endaga rahul oleks. Sellest saab ilmselt kõige suurem väljakutse, endale kuidagigi meeldida.

Seega jah, ma juba väga põnevil ja ootan, milliseks nüüdseks uus käesolev aasta minu suhtes kujuneb. Aga see on selge, et sel aastal muutub palju ja ilmselt selle suve lõpuks pööratakse minu enda poolt minu elukorraldus täielikult pea peale.