''Ja nüüd see kõige suurem tõrvatilk kogu üritusest- Padjaklubi Laura. Siin ongi vist lugejad ja blogijad kahte leeri jagunenud. On need, kes arvavad, et see on täiesti okei ja enesestmõistetav, et Laura alias Grete Klein osales antud blogimisvõistlusel. Ja siis on see teine leer, kes leiavad, et see oli ebaõiglane. Mina kuulun just sinna viimaste sekka ja oh ei, mitte kadedusest, vaid Padjaklubi Laura on väljamõeldud tegelane, kelle videoblogi taga on terve meeskond, produtsendid ja võimas meediakajastus. Kõik teised blogijad on päris inimesed, päris tegemiste, murede, rõõmude, juhtumiste ja mõtetega- reaalsed inimesed ja reaalne elu, mitte mingisugune feik. Padjaklubi Laurale oleks võinud välja mõelda eraldi erikategooria või preemia. Ma ei tea, a la "Tuntud Väljamõeldud Tegelase Blogi" kategooria. Lihtsalt oma teismeliste fännide maania tulemusel pani lambist kolm kategooriat kinni- parim videoblogi, Aasta Üllataja ja Aasta Uustulnuk. Vabandage mind väga, aga millega see Padjaklubi Laura siis nii väga üllatas? Ma olen üpris veendunud, et pea igaüks oskaks kaamera ees sellist bimbolimbo juttu ajada, naeru sädistada ja voilaa. Pigem oleks võinud see projekt saada mingisuguse "Aasta PR" preemia ja mitte Laura, vaid tema meeskond, kes kogu töö ära teevad. Kurb hakkas lihtsalt, kohe ausalt. Ja milleks oli vaja seal auhinna vastuvõtmisel oma keskmist sõrme viibutada...?''

''Armas Kai, seda nimetatakse meelelahutuseks. Usu mind, meil kõigil on võrdsed võimalused end teostada ja reklaamida. Ma armastan väga seda, mida teen ning panen alati igasse oma töösse hinge ja südame sisse! Seetõttu on ka iga tunnustus mulle topeltrõõm! Mul on kahju, et Sinus on nii palju kadedust ja kibestumist ning ma siiralt loodan, et Sa leiad selle kõige kõrvalt aega märgata neid palju olulisemaid ja ilusamaid asju elus, kui seda on üks auhinnavõit. Positiivne on muidugi see, et minu postitusega saad Sa ka endale ohtralt reklaami, seega loodan Sind järgmisel aastal kindlasti blogiauhindade jagamisel kohata! Imelist suve Sulle!''

1. Minu TOP 3 listi esikohale kuulub kindlasti minu sünnipäev, mis oli täis nii häid, toredaid, armsaid, nutma ajavaid kui ka ülisuperpuper emotsioone. Oli samal päeval ju minu lauluvõistlus, kus ennast edukalt esimesele kohale lõõritasin. Aga tegelikult see esikoht niiväga minu päevale nii palju särtsu juurde eraldi ei andnudki, see oli pigem lihtsalt üks komponent. Põhiteema oli ikkagi selles, kuidas Kai ja Joosep mulle üllatusena Paidesse, lauluvõistlusele tulid ja mind nutma ajasid. Ja muidugi veel muud üllatuskülalised. See on ka mul nii värskelt meeles, kui õhtul oma blogisse oma sünnipäevaseid kirjeldamatuid emotsioone kirjutasin, tuli Laura ja tuli mulle üllatusena ukse taha (õhupallide, rooside ja suure šokolaadiga).
2. Teisele kohale on tunginud samuti üks kindel päev. See ülivinge asi juhtus minu enda koolis, kui Eeva ja Villu Talsi kontserti andmas käisid. Minu tulihingelisemad blogilugejad teavad väga hästi, kui väga ma Eeva Talsist lugu pean ja kui ülimegapalju ma teda fännan. See oli nagu ülisuperluks, kui peale kontserti sain veel Eevaga rääkida. Peal saalist väljumist muljetasin (loe: kisasin) Kaile telefoni kaudu kõrva, kui õnnelik ma ikka olen. Samal ajal tatsasin sihitult mööda kolmanda korruse koridori ringi, kilkasin, naersin, nutsin ja siis uuesti kilkasin. PS. Kai kõrvad on sellest nüüdseks edukalt taastunud.
3. Ka endale üllatavalt jääb kolmandale kohale reis USAsse. No selle vastu kohe ei saa üldse. Võibolla tänu praegusele kolmandale kohale saate aru, kui väga ma ikkagi mõnest inimesest lugu pean ;) Kuigi kogu USA reis oli megahüpersuper äge, sest ma sain olla seal oma kullakalli Mariakesekesega ja me sattusime õnne läbi ühte hästi toredasse ja armsasse peresse, kes meid kohtlesid nagu enda lapsi. Muidugi oli üks meeldejäävamaid päevi Santa Gruzis, mis oli lihtsalt uskumatu. Surfata ja peale seda lõbustusparki minna, ülilahe! Okei, ameerika mäed olid jubedad, ärge sinna küll minge, kui juhuslikult kõrguseid ja kiiruseid kardate (nagu mina)! 

• Mina, kes ma olen väiksest saadik laulnud, ma ei saaks laulda, päris tõsiselt ma ei elaks elusees sellist asja üle. Lalmine on minu jaoks nagu teine maailm, kus tihti viibin. Ma saan lauldes väljendada oma tundeid ja emotsioone. See on lihtsalt minu teine emakeel. 
• Ma olen väga julm lobiseja ja arutleja, ma ei suudaks vait olla, absoluutselt. Ülimasendav, täiesti mitte-mõistetav. Kes mind vähegi teab, on sageli kokku puutunud minu lobisemispahvakatega. Ma ei vatra nii küll igaühega, aga kui ma selle soone peale juba kord saan, siis mul on raske vait jääda.
• Ma ei saaks Kaiga laivis rääkida! Üldse ma ei saaks pimedatega päriselt rääkida. Väga-väga-väga-väga halb kui ma oleksin sunnitud nendega ainult arvuti teel rääkima. Jälle asi, millest ma tohutult puudust tunneksin!
• Ma ei saaks kilgata kui oleksin õnnelik, ma ei saaks laliseda kui mul igav oleks, ma ei saaks omaette naerda. Minu sõbrad ja sõbrannad teavad väga hästi milline ma olen, kui olen maruõnnelik. Ma kilkan ja räägin ja siis uuesti kilkan ja siis nutan natuke ja siis jälle lalisen ja kilkan. Tõesti, kui mul igav on, siis lalisen omaette (ka siis kui Skype või telefoni kõnes tekib mingiks ajaks vaikus) ärge küsige miks, see on lihtsalt tavapärane (ja peast veidi napakas) Linda. Naermine. Kas on olemas elu ilma naermiseta? Pole kokku puutunud. Seega ei ole selline asi võimalik, kategooriliselt välistatud!
• And last but not least..Õppimine oleks tugevalt raskendatud. Mina olen üks nendest, kes õpib erinevaid aineid kõva häälega. Mäletan väga selgelt eelmise aasta talve, mil mul oli hääl ära ja selle pärast ka korralikult vene keele sõnu õppida ei saanud. Töö hindeks sain kahe, sest ma ei suuda õppida sõnu neid valjuhäälselt läbi ütlemast või kordamast.