Kuidas see kõik alguse sai..

Kooli algus on ikka täiesti uskumatult imelik olnud. Võinoh, kõik kooliga seonduv eile ja üleeile. Värk selline, et esmaspäeval, peale seda kui ema töölt tuli, läksime koos Selverisse, et mulle kooliks vihikuvirn ära osta. Võtsin kodust oma ilusa ja armsa roosa seljakoti kaasa, et asjad sinna sisse panna. Muidugi peale vihikute ostsime ka veel õhtuks igasugu söögiasju (nt. piima, kana, kodujuustu, leiba jne). Ostsime asjad ära ja läksime hea tujuga, asjad kotis, kodu poole. Jõudsime siis oma kodukesse. Võtsin omal tennised jalast ja suundusin kotiga kööki, et toiduasjad välja tõsta. Piim, värgid särgid kõik väljas. Kuni jõudsin termokotini, kus oli sees meie grillkana. Selle krdi kana kott oli läbi lasknud, minu kotipõhja kanalögaga kokku mökerdanud ja mis kõige toredam..minu vihiku allääred olid ka seda täis. Hakkasin siis ükshaaval neid vihikuid vetsupaberiga puhtaks tegema, aga noh, hästi tiba on vihikulehtedelt ikka näha et seal peal on midagi käinud. Tänks.

Esmaspäeva ja teisipäeva vahepeal oli ka öö (samas loogiline ka). Nägin eriti imelikku unenägu. Unenäos kõndisin Paides SEB juurest kesklinna poole. Kõnniteel kõndides tuli mulle vastu üks vanapaar. Neist möödudes märkasin, et minust u 15 meetri kaugusel seisab üks mees. Minust oli ta kuskil 20 cm pikem. Ta nägi välja selline, nagu ta oleks paha. Turvalisuse mõttes otsustasin temast mööda mitte kõndida vaid joosta. Olin temast paar meetrit juba kaugemale jooksnud, aga selle asemel, et ma ohust möödas oleks, hakkas see debiilik mulle järgi jooksma. Ta sai mu kätte. Olin tema käe all lõksus. Ta hoidis oma vasaku käega mu õlgade ümbert kinni. Ma sahmisin ja üritasin igat võimalikku pidi ennast lahti rebida. Proovisin talle küünarnukiga lüüa, proovisin jalaga lüüa, aga ma ei suutnud seda nii hästi et oleks ennast lahti saanud, ta oli minu jaoks liialt tugev. APPI hakkasin hüüdma juba siis, kui ta mind veel polnud kätte saanud, karjusin ja karjusin, aga fucking keegi ei tulnud appi mulle. Lõpuks jõudsin selle jobuga niikaugele, et olime Vanalinna kohviku ees. Rabelemise käigus ma kukkusin selle mehega pikali ja ta hakkas seal minuga rapsima. Meie ümber kogunesid inimesed. MA vaatasin neid hetkeks ja küsisin vihaselt: ''Mida te vahite? Appi ei kavatsegi tulla???'' Alles siis hakkasid inimesed ennast liigutama ja paar meest aitasid mu selle jobu küljest lahti. Läksin sealt nii ruttu ära kui võimalik, ületasin kaks korda teed ja kui olin jõudnud Kaubakeskuse ette, helistasin kohe Kaile ja rääkisin ära, et mis värk just toimus. Siis ma ärkasin.

Unenägu ma tõlgendaksin nii: See mees, kes mind taga ajas, oli Eesti Vabariigi haridussüsteem, mille eest ei saa põgeneda. Ehk siis see mees oli kool, mis mind kasvõi vägisi endaga kaasa tirib. See oli unenäos veider, et kõik inimesed vaatasid mind selle mehe haardes nagu see oleks igapäevane ja igati normaalne asi. Sellele on mul ka seletus olemas. Väljaspool unenägu on see ka normaalne, et kooli PEAB minema, ükski suvaline möödakäija ei saa mind sealt ''ära päästa''. Ja minu unenäos kõne Kaile. Siin pole midagi erilist, eks kõik mured tulebki ju Kaile pajatada, tal endal neid niigi vähe.

Hommikul oli minu äratus pool üheksa, sest kolmveerand kümme pidin juba Spordihallis lauluproovis olema. Mis te arvate mis minust hommikul sai? Muidugi ma magasin sisse. Tegelt asi ei olnud üldsegi minus (seekord). Asi oli nii, et eelneval päeval lubas mu muusikaõpetaja, et ta helistab mulle pool üheksa ja äratab mu üles. Kuna ma olin sellega arvestanud, siis ma oma äratust ei pannud eriti tähele, sest ma teadsin, et ma pean alles siis tõusma, kui õpetaja helistab. Aga siis kell 10:00 tuli mulle kõne: ''Linda, kus Sa oled????'' Ma olin ikka täiega segaduses ja ei saanud aru mis värk on, ütlesin, et kodus olen, just tõusin. Mulle seepeale vastati: ''Kella oled vaadanud???'' Eeee, ei ma just tõusin, ja siis nägin telefoni vaadates, et kell on juba kümme. No pekki küll. Ma tegin oma elu kiiremad liigutused. Kümne minuti jooksul tõusin üles, vahetasin riided, kammisin lohakalt juuksed, toppisin vajalikud asjad kotti, ei söönud, ei käinud vetsus jne. Tormasin Spordihalli ja jõudsin oma padjanäo, siniste silmaaluste, kariseva hääle ja veidi sorakil juustega kohale. Mind tervitati igati rõõmsate nägudega, nagu ''Ahoi, Sina ka siin!''. Laulsime siis umbes veerand tundi. Umbes pooleks tunniks oli vaba aega. Võtsin siis oma koti ja läksin vetsu, kraanikausside juurde peegli ette, et enda nägu ja juuksed korda teha. Tegin väikese My soengu endale pähe ja jumestasin oma nägu. Lõpuks jõudsin ripsmeteni. Võtsin siis oma ripsmetušši, tõmbasin harjase välja ja BAUH, ripsmetuššine hari pudenes mu käest ja kukkus kraanikaussi. Enne kraanikaussi potsatamist muidugi minu heleroosa kleidi kõhu peale. No tore, nüüd see must plekk ka minu kõhul, pekki küll. Lõpetasin oma toimingud ära, panin tuka paika ja lahkusin vetsust. Otsustasin, et jätan oma helehalli kampsuni kleidi peale, vahet pole, siis pole midagi eriti näha ka. Õnneks ei olnudki.