Ma ei oska oma käitumist hästi kommenteerida, kas veidrad ''õnnetused'' tulevad niisama minu juurde, või olen ma lihtsalt niivõrd suur kobakäpp..

Kuna mul oli sel nädalal vaheaeg, veetsin sellest enamus aja Paides, kodus. Kogu nädal oli tegelikult ülitore! Alustades lihtsalt lebodest päevadest lõpetades parima sõbranna sünnipäeva pidamisega. Kogu selle toreda kõrval tuli mul ette ka omamoodi kahtlaseid olukordi, mil mul lihtsalt polnud enam sõnu :D

Alustades reedega. Vanemad läksid kodust ära maale, jätsid mu üksi. Minu ülesandeks oli pesumasina töötamise lõppedes see lahti teha ning selle sees olev voodipesu kuivama panna (ema erisoov oli, et tekikoti paneksin kindlasti radika peale, et see ilusti ära kuivaks). Pesumasin oli lõpetanud. Lähen mina siis seda avama, aga mis lahti ei tule on pesumasin..Tükk aega kangutasin, lahti ei tulnud. Ema telefonitsi juhendamise peale sain sellega lõpuks hakkama. 

Möödus kuskil paar-kolm tundi, kui ma mängisin kerged neli tundi kitarri, lõpuks suutsin oma ainukese Paides oleva capo ära lõhkuda(kitarri lisatarvik)..aga, kuna ma olen omamoodi loov inimene, siis see probleem sai lahendatud väga kaunil viisil (kui ma pildi üles leian, lisan hiljem siia juurde).

Viimasest olukorrast veel ca mõned tunnis hiljem oli kell sealmaal, et valmistusin Laura juurde minemiseks. Kuna ma olin Nõmmest ainult nädal aega ära, ei viitsinud ma ka palju riideid kaasa vedada. Ausaltöeldes ühtegi nii pidulikumat pluusi ma kaasa ei võtnudki. Otsustasin siis mustade tekasde juurde panna selga pika varrukaga musta-valge triibuline pluus, Kuna see oli mu kotis mõnda aega seisnud, oli see küllaltki kortsuliseks läinud, mispeale võtsin välja triikraua, et pluus ära triikida. Raud soe, pluus kõik ilusti valmis. Hakkasin triikima, AGA pluusile jäi mõnus must rada (triikraua küljes oli midagi kõrbe-laadset asja natuke). Ausaltöeldes ma olin küllaltki paanikas, et see ei tulegi maha, kiire oli ka tegelikult. Nii ma siis pesin oma pluusi köögis kraanikausis, kätepesu-seebiga. Hiljem kuivatasin fööniga. Sain puhtaks, je!

Sellel päeval õnneks rohkem sääraseid äpardusi polnud. Kuid siiski nii see polnud järgmise päeva õhtul... Eelnevalt juba mainisin, kuidas eelmisel päeval panin ema soovil tekikoti suurde tuppa radiaatori peale kuivama. Õhtul filmi vaadates märkasin, et see on kenasti ära kuivanud. Niisiis võtsin selle kuivamast ära. Järgmisel hetkel põrand ujus, vett peaaegu et purskas radikast välja, just sinna samma teleka taga olevale põrandale, kus on kõik juhtmed ja muu säärane...Ma olin läinud radiaatori küljes olevale kraanile pihta ja selle lahti teinud (jutt käib tavalisest keskkütte süsteemist, radikate sees voolab soe vesi). Panin kiiruga kraani kinni, veendusin, et vesi elektrisüsteemi sattunud poleks ning hakkasin suure hooga esimese kätte juhtuva rätikuga kogu seda jama koristama ja kuivatama. Ausaltöeldes mu süda jättis selle kõige peale vähemalt 3 lööki vahele!

Õnneks ka see asi sai õnneliku lõpu, mispeale sain rahuliku südamega oma Harry Potter'i viiendat osa vaatama hakata. Maiustasin pisut Kinder Maxi King'i. Film lõppes, tuju hea, panin tule põlema ja mida ma näen..Mu valge pluusi varrukas on poolenisti shokolaadiga koos.....Siis ma olin jälle paanikas :D Sest esiteks oli tegemist valge-valg pluusiga ja teiseks ma ei olnud üldse kindel, kas see üldse maha tuleb. Õnneks jälle oma targa ema nõu abil sain sellegi pluusi kenasti kraanikausis pestud (õnneks selle pluusi kuivatamiseks ei olnud fööni vaja). 

TOTAALNE KAOSE-NÄDALAVAHETUS!

Lubasin eile oma lugejatele (teile), et nüüd, tänases postituses jutustan teile suuremast juhtumist, mis ma juba selle nädala jooksul korda suutsin saata. Olete 24 tundi kannatanud ja piinelnud, ma lõpetan teie rahulolematused ning teen teie elu kohe huvitavamaks..

Liigun oma jutuga esimesse septembrisse. Hommikul, esimese tunni (matemaatika) ajal toimus G1 klasside (10. klasside) õpilastele pidulik aktus, kus pidas kõnet kooli direktor, kooli traditsioone tutvustas G2 klassi (11. klassi) neiu, kohal oli ka Pärnu abilinnapea. 

Peale aktust läksid tunnid edasi. Matemaatika, füüsika, kehaline, keemia praktikum (meil on paaristunnid). Kõik oli tore, nagu ka eelnevad päevad, kuigi peaaegu pool füüsika tunni ajast vatrasin sellest, kuidas ma ikka kardan kevadel eksamites läbi kukkuda jne.
Peale füüsikat liikusime edasi kehalise tundi. Tegelikult hakkan kohe asjani jõudma, aga ma elan seda kõike kirjutamise ajal uuesti läbi ja ausalt, ei ole hea tunne..Tundi alustasime soojendusjooksuga, mis oli ligikaudu 600m pikk, olin veel marurõõmus, et täiesti rahulikult suutsin selle ära joosta, ilma miljoni pearingluse või muu säärasega. Kuna oli selle õppeaasta esimene kehalise tund, tahtis õpetaja meid erinevate harjutustega proovile panna ning näha, kui palju me joosta ja hüpata jaksame. Peale soojendusjooksu tegime kõik koos venitusharjutusi. Edasi liikusime staadioni murule, et diagonaalis erinevaid jooksuharjutusi teha. Harjutustes oli põhiliselt kõike, alates sääretõstejooksust, lõpetades erinevate jookse-ja-vahepeal-hüppa harjutustega. Edasi läksime asjadega rohkem hüppavamaks. Meie järgmiseks ülesandeks oli külg ees harki-kokku hüpates edasi liikuda.
Olin reas kõige esimene. Alustasin harki hüppega. Hüppasin harki-kokku-har...KRAKS! See häälekas ja nii kuradima valus kraks minu vasakus põlves oli surmavalt kohutav!! Olin pikali maas, piinlesin valus, ropendasin vist kümne aasta limiidi täis, sest nii kuradima valus oli (õnneks keegi vist ei kuulnud, igaks juhuks pärast vabandasin õpetaja ees kah selle pärast)! Kõik kuidagi kogunesid mu ümber, aga ma ei suutnud väga oma ehmunud klassikaaslastesse süveneda, kuna mul oli suur katsumus ennast kuidagi rahustada, et valu adekvaatselt üle elada. Mul oli kindel mõte peas, et nüüd on kõik, põlv pooleks ja siit enam ma ei tõuse. Paari minuti pärast, kui kõige rängem valu oli veidikenegi vaiksemaks jäänud, proovisin oma vasakut jalga liigutada ja....see liikus! Te ei kujuta ettegi kui õnnelik ma olin!
Muidugi kahe klassiõe abiga transportisime mind kooliarsti juurde, kes oli muide hullult tore. vaatas mu põlve üle, katsus, määris ja sidus. Soovitas ca kolm päeva kodus põlvel külma hoida ja määrida, kui peaks hullemaks minema, läheksin EMOsse. Kuna see põlv oli nii tohutult valus, otsustasin sellegipoolest keemia praktikumis ära käia ning peale seda kohe EMOsse suunduda, nii ma tegingi. Enamus aja pidin seal passima ja ootama. Paari tunni pärast väljusin EMOst kahe rohelise kargu ning saatekirjaga. Järgmisel päeval sain endale põlve ümber ka ortoosi. Vasakut jalga sirutada ega kronksu tõmmata ei saa (max 90 kraadise nurga alla). Suure tõenäosusega on tegu meniskivigastusega.
Seega hüvasti rahvatants selleks aastaks (suvel on tantsupidu :'( )! Põlv teeb siiamaani päris ränka valu, praeguseks on see ka paistes..''Lucky'' me! Ja mis karkudesse puutub...ma ei oska nendega käia ja ma ei taha ka nendega käia, eriti nõme karkudega tänaval liikudes on see, et kõik! räigelt vahivad, nagu poleks elusees ühtegi karkudega inimest näinud! Miks nii??

Pikk paus blogis on möödas ja võtmas järjest uusi tuure. Vahepeal on juhtunud palju, alustades tööga Soomes lõpetades erinevate seikadega kodus, maal ja tuleva esinemise ning laagriga, mida väga-väga ootan. Juulikuu möödus minu jaoks kui linnutiivul, liigagi kiiresti (paraku nagu ka ülejäänud aasta). Juba varsti saan uhkelt ka öelda, et olen lõpuks uhke gümnasist (siiamaani ootan kooli, jee ma see imelik).

Kes juulikuu sees minu blogi facebooki lehte juhtus jälgima, on veidikenegi kursis minu tegemistega Soomes (kes ei tea asjast midagi, võib alati julgelt tagantjärgi minu facebooki lehte uudistama minna).

Alustades tööga võin julgelt öelda, et see oli iseenesest minu jaoks päris kurnav ja raske (sest ma sain seal aru, kui nõrk ma tegelikult koriluses olen), kuid samas mul on väga hea meel, et seal ära käisin. Esiteks juba sellepärast, et sain pikalt veeta aega Lauraga. Hommikuti oli meil alati äratus hiljemalt kell viis hommikul, et kella kuueks kuidagi põllule jõuaks. Esimene nädal möödus küllaltki tiheda vihma saatel. Hommikud olid külmad ja märjad, nii mõnelgi päeval saime korjata paduvihmaga, mis tegelikult polnudki nii ebameeldiv, kui alguses arvasin.

Aga kui nüüd rääkida korjamisrõõmudest, siis see oli küllalti üürike. Juba kolmandal päeval olid liigesed kõik nii kanged ja valusad, et liigutada ennast õieti ei jõudnudki, neljal-viiel ööl oli õlavalu tõttu isegi 100%  probleeme magamisega, see oli kurb :D Ühel päeval oli ka selline huvitav asi, et töölt tulles ja riideid vahetades märkasin, et parem käsi oli päeva jooksul kuidagi imelikult suureks paisunud. Ma täpselt ei oska öelda mis selle paistetama ajas, aga väga creepy oli oma kätt vaadata. Õnneks paistetuse sain järgmiseks hommikuks teelehtede kompressiga peaaegu täiesti alla.

Mõned õhtud möödusid toredate võrkpallimängude saatel koos teiste seal töötavate inimestega. Kuna enamik korjajatest olid ukrainlased, sai nende keelt kuulda maa ja ilm. Tänu sellele tundsin iga päev aina rohkem, kuidas hakkasin vene keelest (mis tegelt oli ukraina keel) järjest rohkem aru saama, mis on igaai positiivne ja motiveeris mind veelgi innukamalt edaspidi vene keelt õppima.

Lauraga hoolitsesime Soomes oldud aja jooksul ka selle eest, et oleks korralikult pildimaterjali, mida hiljem oleks tore vaadata ja veelgi rohkem, mida meenutada. Praegu on juba naljakas meenutada kõiki neid õhtuid, kuidas me alati vahetult enne magamajäämist ühte või maksimaalselt kahte pinisevat sääske närviliselt mööda tuba taga ajasime või kuidas me maasikapõllul püüdsime igal võimalikul viisil üksteist korjama motiveerida. Tegelikult oli kõik väga chill, aga päris oma kodus olla on ikka täiesti teine asi ;)

..kooli minna. Jep, ma olen see imelik inimene, kes ülimegahüüberpalju tahaks juba kooliaasta algust. Kindlasti on antud hetkel üheks mõjutajaks õppimise uues koolis, kuid suuremas osas on põhjuseks siiski need kolm komponenti: 

1. Esiteks mulle meeldib saada juurde igasuguseid teadmisi, mida mul on nii või teisiti tulevikus vaja.

2. Mida kiiremini saab gümnaasium lõpetatud, seda kiiremini saan ülikooli arstiteadust õppima minna.

3. Kooliaasta ajal on mul tegevust. Mul on võimalus organiseerida üritusi, väljasõite ja kõike muud. Praegu, vabadel päevadel tunnen ennast täiesti aheldatuna, et mul midagi otseselt kasulikku teha pole.

Ma juba nii elavalt kujutan ette, kuidas õppeaasta alguses tutvun uute klassikaaslaste ja õpetajatega. Leian uusi põnevaid väljakutseid ning asun nii enda kui ka teiste heaks tegutsema. Luban endale, et nendest kolmest gümnaasiumi aastast võtan kõike, mis võtta annab, eelkõige pühendun meditsiinile.

Kui nüüd ajutisest aja puudusest rääkida, siis tegelikult juba mõne päeva pärast saab see probleem kuuks ajaks lahendatud. Nimelt lähme sõbranna ja tema tädiga Soome maasikaid korjama, suurt raha teenima, yay. Seega on ka selle-aastane juulikuu täiesti sisustatud, nagu ka eelmisel aastal, kui oli noortevahetus ja USA reis. Seekordsel juulikuul püüan rohkem õhtuti aega leida, et veidikenegi blogida, aga samas ei tea täpselt kuidas seal asjad on, üks asi on juba internetis, teine asi on selles, et mul on elektroonikavidinatest kaasas ainult mu truu aiföön, kuna läpaka olemasolu hetkel veel puudub ja telefoniga on päris nadi blogida. Aga kui muudmoodi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

PS. Ja nüüd järjekordne küsimus suuremale ringile. Tegin mõni päev tagasi kapikoristuse ja praakisin umbes pooled riided kapist välja. Kas keegi tahab riideid endale (kõik on umbes S suuruses)?

Täna, nüüd praegu sattusin juhuslikult oma blogisse ja avastasin, et sel kuul polegi veel midagi kribada jõudnud..ups, vist. Noh, mitte et nüüd millestki kirjutada poleks, asju on just väga palju, nii palju, et blogimiseks aega ei jätku.

Tegelikult päris veider minust, et ma Eeva Talsi kontsertist isegi kirjutanud pole, mis toimus nüüdseks juba natuke liiga ammu :D No ma siis teen lühidalt. See oli üliüliüli super! See muusika lihtsalt, aahhhhhh nii mõnus! Nu ja lisaks fantastilisele kontsertile ostsin endale kohapealt ka Eeva Talsi sooloplaadi ''Vähemalt täna'', mille esitluskontsert see tegelikult oligi. Plaadile sain Eevalt ka pühenduse :')

Ma ei tea paljud teist ei tea, aga mul on tegelikult üks selline plaanikene esineda kunagi (lähiaastatel tegelikult) Eevaga koos. Kes seda teab millal või kus ja kuidas, aga pange tähele, ma jõuan sinnamaani! Nagu aastavahetuse postituses kirjutasin, siis selle käesoleva 2016. aasta pühendan muusikale ja no mine tea mis kõik võib juhtuda, kunagi ei tea ju ette. Ma arvan, et tuleb alati olla positiivselt ja optimistlikult meelestatud. Kui käia ringi, nägu mossis, tekib ka teistel inimestel blokk ette ja nad hoiavadki alateadlikult sinust eemale. Negatiivsus ja pessimism ei kutsu kedagi ega midagi head ligi, vähemalt nii olen mina isiklikult asjadest aru saanud. 

Igatahes näiteks täna terve päeva olin ma kuidagi väga rõõmus :D Koguaeg tahtsin naeratada. Veidi veider tegelikult, sest tõusin megavara (kell 10.00). PS. Ilmselt aitas suurepärane seltskond sellele kaasa.

Tegelikult see, mis ma teile öelda tahan on see, et olge rõõmsamad, suhtuge kõigesse positiivsemalt, olge optimistlikud ja sõbralikud. Näiteks õpilased, ainult mõni kuu veel(+eksamid) ja juba ongi kool läbi! Uskuge mind, selle kõik saate ju kuhjaga tagasi! Ja rõõmus olla on triljon korda parem, kui kurb, kuri, vihane või masenduses. Isegi kui mõningad olukorrad on raskevõitu või lausa nii hullud, et ei teagi kohe mida teha, jaga ennast ja enda mõtteid teistega. Selliste asjadega on nii, et ei saa endas hoida, muidu neid aina koguneb ja koguneb ja koguneb...lõpuks oled seesmiselt nii puruks, et ei suuda midagi teha...mida me ometigi ei taha.

Nagu olete tähele pannud, siis viimastel päevadel on lausa suurepärased ilmad! Noh..siin Paides küll vähemalt. Juba mitu päeva on nii, et peale kooli kodus olles mõtlen, et tahaks nagu välja minna, samas ei viitsi kellegiga rääkida ka, tahaks lihtsalt olla ja puhata.

Ükspäev kargas mulle pähe geniaalne idee, mis selle vastu kindlasti aitaks! Kes mind vähegi tunnevad või lihtsalt mu blogi jälgivad, teavad, et mul on nõrkus koerte vastu...Seega minu geniaalseks ideeks on see, et neil hetkedel, kui ilm on ilus ja kodus ka otseselt passida ei viitsi (või lihtsalt ilm, mis pole vihmane või lögane), läheksin suurima heameelega kellegi sõbraliku ja mitte väga suurt kasvu Pitsu või Muriga õue jalutama, mõnele veidi pikemale ringile. Koeraga jalutades saab mõelda omi mõtteid, kuid samas ei kõnni sihitult ja üksi mööda linnaäärt ringi.

Seega, paidekad, kas keegi teist tahaks mõnikord oma kutsa umbes tunniks minu kätte usaldada? :) Pärast jõuaks koer muidugi rõõmsalt koju tagasi, ma ärandama kedagi ei hakka, muig. Lihtsalt olen suhteliselt kindel, et keegi ikka oleks selle üle rõõmus, kui keegi teine mina käiks vahel tema Pitsuga õueringil ära, kasvõi kellegi vanaema :P

Kui tead kedagi kes teab kedagi kellel on keegi, kellel on Paides oma rõõmsameelne Muri, Muki, Pitsu või Tupsu, anna mulle julgelt märku (siia, või minu Facebooki). Käiksin päeval meeleldi mõne nupsikuga väljas :)

Eile peale arsti juures käimist olin nii kuri, ega söandanud blogima tulla. Kuri olin sellepärast, et veel ka tänase päeva (lisaks neljapäevale, reedele, nädalavahetusele ja esmaspäevale) pidin siiski passima kodus, kuna perearst tahtis nii...tervenemiseks või nii. No eilne eilseks. Positiivne on see, et homme saan ma lõpuks tagasi kooli ja ei pea enam tegemata tööde eest ekooli hüüumärke koguma (hetkel on neid mul seal kokku 8 eksemplari). Kuna järgmisel reedel pannakse trimestrihinded välja, siis on mul suhteliselt kiire nende kõigi parandamisega.

Tegin vahepeal (täna) natuke head ka. Andsin järjekordselt oma vanu riideid ära, sest eks abivajajaid on igal pool. Aga mind ajab üks asi natuke muigama. Nimelt see, et enamus ajast on ikka nii, et keegi ise midagi anda ei taha, ainult tahetakse kõike saada. Ju see on meile juba siis nii loomupäraseks saanud. :) 

Ei, tegelikult ma ei nurise üldse. Minul on tegelikult hea meel, kui saan inimesi aidata, ükskõik kuidas. Küll ka mina saan kunagi abi, kui mul peaks seda vaja minema. 

Ega ma väga muud tarka polegi teinud. Õppisin mõningaid matemaatika asju järgi, mida nad tunnis teinud olid. Eriti tore on see, et ülesannete tegemiseks pidin iga kord kedagi (paralleel- või enda)klassist piinama, et too või teine mulle õpikust pilte saadaks, kuna mul endal uut õpikut njetu. Seega päris niisama ma siiski neid päevi maha ei maganud.

Üleeile suutsin armuda ära ühte enda jaoks uude laulu. Tegu on järjekordse rahvalaulu lähedase lauluga. Tavaline eesti muusika, mida Mari Kalkun teeb. Mulle meeldib, teile ilmselt mitte, aga jagan ikkagi (kasvõi siis lihtsalt kiusamise eesmärgil) :D

Nagu te vist aru saanud olete, siis on mul praegusel ajal paljupalju ja veel rohkem tegemist kui tavaliselt. Ma ei teagi täpselt, kas asi on selles, et üritan kooliga kuidagi järje peal olla ja ikkagi trimester neljade-viitega lõpetada või siis selles, et ma viimasel ajal koguaeg olümpiaadidel käin :D No ilmselt on mitte-blogimise põhjuseks mõlemad need komponendid. Pluss veel see, et olen nüüd üritanud rohkem ka perega olla ja näiteks sel nädalavahetusel läksin maale kaasa juhhei.

Kuna põhikooli lõpetamine on kiviviske kaugusel (paraku need kuud lähevad hüüberkiiresti), siis olen juba vaikselt endale lõpukleiti otsinud. Seepärast võtsime ka laupäevase päeva Pärnus shoppamiseks, et ehk leiame midagi, kuigi kohe päris ostma ei hakkaks. Ma leidsin ühe ülinunnu kleidi, mis mulle ja ka teistele minuga kaasasolnutele meeldis. 

Kleit ise siis ''minu max kirjelduse järgi'' selline: Kleidi pikkus on peaaegu põlvedeni. Ülevalt on õlad kaetud, aga otseselt varrukaid ei ole. Keskkohast tuleb seelikuosa, mis on natuke puhvis. Materjal ise on veidi jäigem kui tavaliselt (seega seelik hoiab ilusti oma kuju). Kleit on musta värvi ja selle must tausta peal on valge-beebiroosaga lilleõied. Lilleõite juures on ka helerohelised lehekesed. Lilled ülemises osas lähevad diagonaalselt üle rinna. Külgedel on lilli rohkem. (pilti ei saa meelega, sest kui äkki ostangi selle lõpetamiseks, siis on ehk väike üllatusmoment ka) ;) Lindexist leidsime ka ühe ülinunnu kleidi. Heleroosa ja muumidega, kes on lillede keskel. Seelikuosa nunnult kahar ja keskkohta on seotud ka roosa vöö. Paraku see kleit oli mõeldud paari-aastasele pliksile.

Tagasi maale jõudes chillisime õega veel internetilehekülgedel, et leida ilusat kleiti. Leidsime kaks üliilusat, üks ilusam kui teine. Jätsin siis need kaks meelde, et pärast veel emale näidata, et näiteks üks neist ära tellida ja kui seljas ilus ei ole, siis saab ju alati tagasi saata. Täna kodus siis lõpuks näitasin, et vaata kui vägev ja värki. Aga siis lihtsalt lambist ja julmalt avastasin, et üks nendest kleitidest oli mõne tunniga läbimüüdud ja teisel kleidil on kõik minu suurused ära ostetud. Seega ma jäin neist ilma, mjäu. Kui kuskilt midagi nunnut leiad (sama stiili nagu piltidel), siis anna mulle kommenteerides märku!

Täna on pidu ja põhjust tõsta kõrgele šampanjaklaasid (minuvanused alakad peavad küll leppima lastešampusega). Tänast päeva saab julgelt pidada minu blogi sünniajaks, kuna täpselt täna, aasta aega tagasi, postitasin siia oma esimese blogipostituse. Täna, nüüd mil olen aasta aega blogi pidanud, on marunaljakas esimesi postitusi lugeda, kui kirjaoskamatu ma ikka olin. Aga positiivne on see, et näen ka ise, et olen tublisti arenenud (enda arust vähemalt).

Aga mis selle aastaga siis kõike minuga juhtunud on? Kõige rohkem olete pidanud kuulama minu imelikke seiku Kai ja Joosepiga seoses ja mida ma jälle nende juures korda saatnud. Olete pidanud taluma minu kirjeldamatut rõõmu kõikides Curly Stringsiga seotud asjades. Mingil perioodil (minu maseperioodil) pidite aina lugema minu halavaid postitusi kui läbi ma olen jne...Aga ega ma ei luba, et selliseid lähiajal ei tule, sest kool ju hakkab jälle :D

Tegelikult uskumatu mida kõike annab ühe aastaga ära teha. Samas kui hakkan meenutama, siis on mõningaid seiku, mis on kohe nii hästi meeles, et vist ei ununegi kunagi ära.

Heihopsti lugejad! Pidin blogist mõned päevad pausi tegema, liiga palju asju ja tegemisi oli käsil. Vähemalt nüüdseks on need tegemised ajutiselt läbi. Maailm on nii armas ja kinkis sel aastal õpilastele koguni 3 puhkenädalat (tavapäraselt peaks see olema 2 nädalat). Aga kuulge, mis mul saab olla lisanädala vastu? Ja dšiises kui kaua ma magada saan! Piduuuu!

Tegelikult on mu pea juba praegu pooleldi pilvedes, sest lõpuks ometi on kätte jõudnud jõulupühad! Uskumatu, et juba homme ongi jõululaupäev, kus ma üritan ennast mitte ümmarguseks süüa. Sellega mulle tuli kohe meelde eelmise aasta jõulud, kui ühe jõulusöömaga, mis kestis kokku kuus tundi, võtsin juurde 3-4 kg!!! Peale seda lubasin endale, et ei söö enam kunagi, aga siin ma olen :D

Mis ma siis vahepeal tegingi, ma väga eriti ei mäletagi. Nii palju erinevaid asju ja üritusi tuli korraga teha ja mõelda ja koolis oli vaja kõik kõik korda saada, noh poole sellest ajast olin väsinud või magasin. Peale selle tuli veel tegeleda jõulukingitustega, mis lõpuks ilusti valmis ja antud said. Ma sain aru nii, et mu sõbrannad olid väga rahul nendega :P Ja nagu ikka, sain ka mina üli fäänsid kingitused vastu.

Lauralt sain kingituseks jõuluvana kujulises karbis üliarmsad valge kiviga kõrvarõngad. Kingikotti oli lipsanud ka Raffaello, mis on praeguseks juba unustatud.

Liisilt saadud kingikotis oli Minionsi pildiga pluus (mida ma poes olen juba ülikaua nillinud), juurde oli veel lisatud valge kruus, mille ümber on kootud punase-valgega põdra pilt. Lisaks nendele oli juures veel Ferrero rocher, mis on ka peaaegu otsas.

Ja Heli Heli Heli, tema tahtis kingiga hästi palju vaeva näha ja otsis kõik vanad ja uuemad pildid üles, lasi kõik ilmutada ning lõpuks kandis need kõik ühte albumisse. Pildid on nendest hetkedest, kui oleme koos olnud ja midagi koos teinud. Seal on valja toodud mõned toredamad ja meelde jäävamad hetked, samas on seal ka lausa nii õudsaid pilte, mida ei tahakski kellegile kolmandale näidata. Pildid saavad alguse lasteaia east, seega mõne pildi eluiga on juba ca 12-13 aastat

Homme saan päkapikkudelt ka kinke, tegelikult need on juba kuuse all, aga ma pean ikkagi ootama, nuuks. Üldse ei jaksa oodata.

Üks nädalavahetus oli siis selline armas ja tore, mil lebotasin terve nädalavahetuse Kai juures. Selline lihtsalt tore ja armas kvaliteet-nädalavahetus. Esimesel päeval, kui sinnapoole vurasin pidin teadagi Pärnu kaudu minema. Kai oli nii armas, et tuli mulle sinna vastu. Chillisime Kaiga mööda Kaubamajakat, kust otsisime mulle musta (vormi)seelikut, mis oleks kindlasti põlvedeni ja keha ümber, mitte mingi hõljuv ainult tagumikku kattev lapp ja igasugust muud kraami. Esialgu pidin pettuma, sest soovitud asja ma ei leidnud. Reserved oli ainuke pood, kus oli põlvedeni seelikut, aga seal olid mingid rõvedad volditud kohad.

Aga ma siiski selle paganama seeliku endale leidsin. Arvake ära kust? Rimist. Täpselt selline nagu mul oli vaja. Läks õnneks seekord. Tegelikult edasi läks kiireks, sest bussiaeg oli lähenenud müstilise kiirusega. Seega me reaalselt kiirustasime, et õigeks ajaks peatusesse jõuda. Jep, Kai suutis vahepeal kõhuli maas ka pikutada, sest mul oli nii kiire, et ei taibanud Kaile ranti näidata. My mistake babe :D

Nõmme kohale jõudes oli kohutav ilm, kuid me siiski tatsasime rõõmsalt (mina küll mitte nii rõõmsalt) Kai ema juurde, kes meile jõulutulukesi ja kuuseehteid kodu kaunistamiseks andis, seejärel väike shoping toidupoes ja seejärel lõpuks koju. Samal õhtul paigutasime jõulutuled akende kohale, süütasime küünlad ja nautisime mõnusat õhkkonda. Kai võttis välja tolmuimeja, et asjale viimane lihv anda, toad liivast ja jamast puhtaks teha. Jõudis ilusti esiku ja magamistoa tehtud, kuid elutuppa jõudes kadus vool ära. Ja sinna ta jäigi. Mina lõpuks mõtlesin, et mõttetu on seda tolmuimejat siin lihtsalt keset tuba hoida, panin ilusti kappi ära. Kai ei andnud alla ja jätkas tavalise harja ja kühvliga. Pea kõik oli juba pühitud ühte hunnikusse, kui tuli elekter tagasi..Mina siis ruttu kiirustasin tolmuimeja järgi, mille olin ennist tublisti kappi pannud. Panin selle seina, vajutasin käima ja läksin ruttu hunniku juurde. Tolmuimeja ots oli prügihunnikust maksimaalselt 10 sentimeetri kaugusel. Ja siis.....läks vool ära. 

Seekord olime targemad ja jätsime tolmuimeja seina, juhuks kui elekter peaks imekombel tagasi tulema, saab kohe kõik puhtaks teha. Panime tolmuimeja otsiku veel hästi hunniku lähedale. Kõik siis läks plaanipäraselt, umbes 15 minuti pärast tuli elekter tagasi sealt kus ta õieti käis. Kui elutuba ja köök oli ilusti tehtud, läks ka elekter ära, seekord jäädavalt. Lihtsalt joppas. Aga marunaljakas oli. Ise olime veel maru õnnelikud et asja tehtud saime.

Nagu ikka novembri lõpule kohane, oli kogu möödunud koolinädal täis igasuguseid üritusi, stiilikaid, erinevaid tegevusi. Lihtsalt nii väsitav nädal oli, ma siiamaani tahaks edasi magada, aga seda vist ei ole okei teha kell seitse õhtul. 

Viimane novembrikuu nädal tähendab meie kooli õpilastele igal aastal oma-kooli-nädalat. Inimkeeli öeldes tähistatakse sellel nädalal meie kooli sünnipäeva (tänavu sai meie kool 106-aastaseks). Igal päeval on oma stiil.

80ndate tibid

Esmaspäeval oli stiiliks 80ndad, mil riietusin ennast hõbedasse läikivasse kolmveerandvarrukatega pluusi, musta seelikusse ja sukapükstesse, vürtsi lisasid ka kootud erkrohelised säärised, tumesinine vöö ja sinakas-rohelised ketsid, juuksed olid tugevalt sassi aetud ja ühelt poolt klambritega kinni pandud.
Samal õhtul oli meie, 9-ndate klasside, korraldada väikeste disko, mis ütleme nii, et läks täitsa hästi. Tekkis küll mõningaid komplikatsioone, kuid lõppude lõpuks lahenes kõik väga hästi.
Teisipäeva stiiliks oli sport. Sellega läks lihtsalt, sain lõpuks koolis mugavate riietega olla. Minu puhul tähendas see siis jooskupükste, -tossude ja dressipluusi kandmist. Peale tunde toimus põhikooliklassidele iga-aastane Põhikooliturniir, kus põhikooli õpilased võtavad mõõtu erinevates ülesannetes (sel aastal teatejooksus, koogi valmistamises, puutöös, lühinäidendis ja karaokes). Selline tore ja meelt lahutav üritus.
Kolmapäeval võtsime oma klassiga osa karjääripäevast. Tegemist on mõne-tunnise istumisega koos teiste põhikooliõpilastega, mil erinevad ameti-esindajad tutvustavad meile oma ametit, kuidas selleni jõuda ja kuidas üldse kõike teha. Selline omamoodi tore ja hariv asi.
Neljapäeval toimus õhtul Hammerbecki Gala, mis on väga pidulik üritus 7-12 klassidele. Gaalal tunnustatakse kõiki parimaid erinevates kategooriates (näiteks aasta kunstnik, -laulja, -sportlane, -õpetaja jne). Nagu ka eelnevatel aastatel, olin esitatud aasta muusiku nominendiks. Ja nagu ka eelnevatel aastatel, ma seda tunnustust ei pälvinud, ega ma ei imesta ka. :)

Hammerbeckil

Reedese päeva õhtu oli ''pisut'' rajum kui kõik eelnevad päevad. Õhtul toimus meil koolis õpilasesinduse laager, mis nägi välja selline, et kõik olidki lihtsalt lõbusad ja rõõmsad. Oma laagrit alustasime ühiselt kinno minekuga (vaatasime ''The Hunger Games''i viimast osa). Peale seda ründasime kogu kambaga oma linna Selverit ja ostsime igasugust sööki kokku, et  seejärel hakata pitsat valmis vorpima. Päris heaaaa. Ülejäänud aeg möödus koos olles. Mängisime erinevaid seltskonnamänge, tegime meeskondades Playboxe ja laulsime karaoket. Ülivinge laager oli, selline chill ja lihtsalt olemine heas seltskonnas. Kuid tõesti, tegelikult juba väsitav.
Täna, nüüd laupäeval, kui koju jõudsin, läksin lihtsalt voodisse, lugesin umbes 20 lehekülge raamatut ja jäin mitmeks tunniks magama. Siiamaani tahaks tegelikult magada. Kuigi see nädal on olnud väga tore ja põnev, on see nii väsitav et peaaegu ainult magamisest koguaeg mõtlengi.

Mul on selline tore ja siiras teadmine, et minu kõhuvaludele hakkab vaikselt finishijoon särama. Peale kahte ''piinarikast'' ja mitte nii tervislikult toredat aastat, pluss mõni kuu, hakkabki lõpuks läbi saama.

Eile, neljapäeval, käisin uuesti arsti juures, et teada saada sellise õõvastava protseduuri, nagu gastroskoopia, ja veel mitmete uuringute tulemused. Meeldetuletuseks kõigile lugejatele, et gastroskoopias käisin eelmisel nädalal. Kes pole veel jõudnud, saab postitust sellest lugeda SIIT. 

Sain siis niipalju targemaks, et mul oli õigus! Ehk siis kui nüüd konkreetselt rääkida, siis mul diagnoositi krooniline gastriit. Gastriit on inimkeeli öeldes siis mao limaskesta põletik. 

Kroonilise gastriidi korral väheneb maonäärmete hulk, mistõttu maos toodetakse vähe seedeensüüme (ensüüm on valk, mille toimel kulgeb enamik elusrakkude protsesse). Maolimaskesta kaitseb mao rakkude poolt toodetav lima, kuid kui lima on vähe ja seedemahlasid (maomahla) on toodetud rohkem kui vaja, hakkab magu seedima iseennast (see tekitab ka kõrvetisi). Selle tagajärjel tekib maolimaskesta põletik. Seesuguse protsessi jätkamine võib tekitada maohaavandeid (mida mul õnneks ei ole). 

Jah, sain teid nüüd peajagu targemaks teha. Igatahes, kohe peale diagnoosi ja ravi kuulmist rääkisime edasi minu uimasustundest kehalises kasvatuses ja rahvatantsus, üleüldse füüsiliselt liikudes. Sellega tegeleme edasi järgmisel nädalal. Kurtsin ka oma haigete põlvede üle, mis veidi üle aasta tunda on andnud. Mõnikord vähem, mõnikord rohkem. Kõik räägitud arutatud, saatis arst mind veel kohe peale kabinetist väljumist vereproovi andma ning kohe peale seda ultrahelisse. 

Ehk siis jah, rohkem uudiseid pole, eks järgmine nädal saab äkki veel targemaks. Aga põhiline on see, et minu kõhuvalud heal juhul on kuu-kahe pärast kadunud. Te ei kujuta ettegi kui õnnelik ma sellepärast olen!! Jeiiii!

Aga tõesti, Järvamaa haiglas ja polikliinikus olen juba iganädalane ''klient''. Küll on tore, eks? Varsti võib mind ametlikult Järvamaa haigla kuldkliendiks kroonida. Asja tuleb ikka huumoriga võtta. Ja mine tea, äkki ravivad mu ''varateismelisuse'' ka ära :D

Tõesti no ei saa enam nii! Aina luban ja luban, millal ma lõpuks suudan selle ka teoks teha? Jah, ma olen lubanud nii umbes miljoneid kordi, et sellest nädalast, sellest kuust või sellest päevast hakkan normaalselt toituma. Kuhu ma jõudnud olen? Üleeile Tartu Mcdonalds, täna Pärnu Mcdonalds, muu aeg mõnes teises suuremas linnas..Mcdonalds, viimasel ajal kodus mis?- rämpstoit...Ma ei taha enda tuju nüüd halvaks teha ja kõiki olukordi siin kõigile ette näidata. Igatahes jube piinlik!

Ei, ma ei ütle et ma paks oleks, ma pole sinna poolegi, aga kui ma niimoodi edasi jätkan, siis ma ei saa mitte kunagi oma alakõhust lahti, millega nüüdseks olen võidelnud juba aasta aega. Õudne! Kuidas ennast inspireerida? Ma (vist) ei oska seda hästi. Ma nii imetlen inimesi, kes suudavad kõigest rämpsust loobuda ja seeläbi ikka normaalselt elus püsida. Palunpalun jagage mulle inspiratsiooni, nippe või mingisugust imelist toitumiskava, mille järgi ma ei pea ainult liha ja vett sööma/jooma. Kindlasti on võimalik toituda inimlikult, kuid samas ka n.ö. salendavat. Seega, kellel teist vähegi on mingisugust aimu sellise asja kohta rääkida siis kindlasti anna endast kommentaarides märku. Ma nii väga palun.

Mis muud..Ega ma pragusel ajal väga nüüd nii aktiivselt siia ei kriba. Lühidalt öeldes olen maal, töötan usinalt ja olen niisama lahe, jeii. Tegelikult päris siiralt ma jääks heameelega lihtsalt siia, nii hea ja mõnus. Paides on kuidagi, kuidas ma nüüd ütlen, igav. Siin teed kõike millal tahad ja mida tahad. Tahan lebotada, siis lebotan, kui tahan lugeda, siis loen, kui tahan riisuda, siis riisun. Nii lihtne see ongi. Eriti nummi on see, et mu õed on ka siin :)

Täna käisime Pärnus väiksel shopingu tuuril, sain endale ka paar asjakest, mis mulle hullulthullult meeldivad. Üheks nendeks on nunnu ja pehme pleed. Üks pool on valge, mis on selline megapehme ja armas (nagu need lambavilla vaibad) teine pool on beešikas, sellised mummud on peal, mida on käega katsudes ja silmadega vaadates selgelt näha, ülimõnus.

Täna on selline vähe rahulikum õhtu. Õppida oli vaid paaris aines, mis olid minu jaoks väga lihtsad, jäigi aega veidi niisama kodus chillimiseks. No ma siis ajasin kirjutuslaua taga omi asju, kuulasin muusikat, blogisin ja siis mingi aeg tuli ema mu tuppa ja hakkasime mõneks ajaks jutustama. Rääkisime veidi peaaegu kõigest, kuni hetkeni, mil isa tuli minu tuppa, istus mu voodile ja päris aru, kas me suitsulesta soovime. Mul oli tol hetkel kõht nii täis, et ei tahtnud. Läks siis jutt selle peale, et isa tahaks sellest salatit teha, aga vot, hapukoort ei ole.

Isa küsis, et kas vabatahtlikut poodiminejat on? Ma ei öelnud midagi, ainult muigasin, seejärel vaatasid vanemad mulle mõlemad otsa, endal hullult kavalad näod peas. Ema siis ütles, et võid endale siis jäätist ka osta..või mida Sa tahad. Alatud võtted ma ütlen, alatud võtted...

Muidugi ma läksin, värske õhk ei tee ju ometigi paha ja kuulge, jäätis pealekauba. Why not? Aga laisk nagu ma juba olen, läksin otse koduriietega. 

Ma nägin välja eriti stiilne: Musta värvi jooksupükid (külgedel kolm triipu), sinakas-rohelised kõrge äärega ketsid, paksud sokid (mille kumerused paistsid jooksupükste alt välja), valge T-särk, selle peal beež nööpidega kampsun, tume suusajope ja paks roosa sall, peas oli suvaliselt tehtud krunn, millest olin läbi pannud tavalise hariliku pliiatsi, et see juukseid koos hoiaks. Seega selline ülevalt kubujuss ja alt hilis-suvitaja.

Ma läksin suhteliselt enesekindlalt poe poole hapukoort ja jäätist ostma, kuni ma jõudsin Selveri kõrvale ja nägin taaraautomaadi ukse-peegeldusest enda välimust. Ma soovisin, et keegi mind ei näeks ja ära ei tunneks, aga siis jõudsin poodi ja vastu jalutasid kaks tuttavat, pekki küll!

Eriti stiilne olin veel siis kui oma asjad ostetud sain ja need läbipaistvasse kilekotti asetasin (hapukoore, jäätise ja rahakoti). Oioi, küll ma nägin kaunis välja. Ma olen õnnelik nende üle, kes mind antud olukorras nägema ei pidanud. 

Aga üldiselt ma selline olengi. Kui ma olen juba koduriietes ja mind erakorraliselt saadetakse poodi millegi järele, siis ma lihtsalt ei viitsi riideid ära vahetada. Mõtetu ajaraisk, või mis?

See nädal on iga päev mingi töö olnud, et pole blogima jõudnud. Seega palun vabandust, selline on see lõpuklassi õpilase koolielu. Mis ma siin ikka heietan, nii hea päev oli täna.

Täna oli siis selline hästi tore päev, mil kirjutasime kirjandit ja keemias tegime oksiidide peale kontrolltööd. Nagu päriselt, nii mõnna. Kirjandi kirjutamine meeldib mulle sellepärast et mulle hullult meeldib kirjutada ja enda mõtete üle kirjalikult arutleda (sellepärast ma blogin ka), eriti hea, et koolis veel hinnatakse ka seda. Vot see oleks lahe, kui koolis laulmist hinnataks, muidugi see ainult minu seisukohalt, sest igaüks muidugi ei suuda ju laulda. Põhimõte on selles, et see on niiiii tore, et hinnatakse koolis sellist asja, mis mulle tõsiselt meeldib. Ja keemia, see on sellepärast tore, sest oksiidide teema on mul selge ja mulle meeldib keemia. 

Täna pidi peale tunde toimuma ka segakoor ja draamaring. Mõlemad ringid jäid täna ära. Kuna ka Helil oli täna peale kooli vaba, siis otsustasime oma vanadele lasteaia-kasvatajatele külla minna, viisime šokolaadi ka. Seal olime kokku u kaks ja pool tundi. Issakene, need lapsed nende rühmas on niii armsad! Me olime Heliga seal päris popid, saime palju kallisid ja aina taheti meil käest kinni hoida ja koos olla. Nii armas. Peale söömist läksime rühmaga välja, kus jooksime nendega ringi, mängisime liivakastis ja käisime karussellil. Nii lahe on selliste jõmmidega mängida, päriselt ka. 

Üks sõit karusselliga, kui Heli ka peal oli, läks hetkeks jutt poistele, kuna karussellis olid ainult tüdrukud. Uurisime siis nendelt 6-aastastelt, et kas neil peikad ka juba on. Vastused ajasid meid tiba itsitama: ''Jaa on küll!'', ''Minul on ainult kolm peikat (nimetas kolm nime ka)'', ''Minul on kaks poissi'', ''Minul ei olegi'', ''Aga minul on kaks peikat....hihihihiii üks on tegelikult minu venna..ta on seal''. 

Kas me olime ka sellised??? :D:D:D Naljakas oli kuulata, aga nad olid jube toredad, nii nunnupunnud väiksed nummid jne. 

Viie ajal tegime minekut, kuna enamik lapsi olid vanemate poolt juba ära viidud. Hakkasime siis kodu poole minema, aga pargi keskel olles otsustasime veidi pikema ringi teha. See siis nägi välja selline et lõpuks olime otsapidi teiselpool linna otsa, sealpool kus meie kodud ei ole. 

Lihtsalt jalutasime ja rääkisime igasuguseid jutte. Enamike jaoks täielikke deep (sügavamõttelisi) teemasid. Üheks peateemaks oli tulevik. Arutasime pikalt selle üle, millist kodu me endale kunagi tahame, millist peret, mitu last, mis töö jnejne. Minu seisukoht oli siis selline: Mina unistan luksuslikust ja ülihubasest kodust, mis on avar ja armas, samas hästi kodukootud ja ülinunnu. maja taga oleks suur muruplats, kus on piisavalt ruumi, et mahuks ära mõnus lõkkeplats ja pingikesed. Armas lilleaed kus toimetada. Seal oleks nii mõnus näiteks sõprade või sugulastega lõkkeõhtut teha, mängida muusikat ja laulda. Mina oleksin arst või kirurg ja mul oleks oma ansambel ning mu mees mingi asjalik äriajaja. Meil võiks olla 3-4 armast last, kellega elame selles imearmsas majas kuskil äärelinnas või linnast väljas. Silme ees on täielik pilt olemas aga liiga ilus et kirjeldada. Tupijupi, läheks see kõik nii, ma oleks vist üks õnnelikemaid inimesi üldseüldse nagu. Uhh niiiipalju mõtteid, et saaks sellest lausa uue suure postituse kirjutada mingikord.

Kelle jaoks oli teisipäev koolipäev, kelle jaoks tööpäev..minu jaoks oli see tudengivarju päev. Mis see siis endast kujutab? 

a) Täidad Tartu Ülikooli lehel ankeedi, ootad vastust

b) Sulle saadetakse Sinu valitud teaduskonna tudengi kontaktandmed 

c) Võtad tudengiga ühendust 

d) Lepite kokku päeva, mil teda varjutad

Nii lihtne see kõik ongi! Pead lihtsalt asja vastu piisavalt huvi tundma, et selliste asjade ja võimaluste kohta uurida. Tudengivarju päev on siis selline tore asi, kus reaalselt oledki tudengiga päev läbi koos, käid temaga loengutes ja tundides. Alati võib temalt kõike seoses ülikooli ja õppimise kohta küsida. 

Minu tudengiks oli siis teist aastat arstiteaduskonnas õppiv Mariliis, kellest saab tulevikus arst (kusjuures ma ei taibanudki küsida, mis arst). Minu sinna-minek oli ka teab mis matemaatiline võrrand...Eelneval päeval olin sinna minemise tee vaid autoga läbi sõitnud, et ma hommikul teaks kuhu minna (kuna minu jaoks oli see võõras koht). No ma siis läksin..ja jõudsin 20 minutit varem kohale. No tore! Midagi teha ei oska, kuskile minna ei oska..lihtsalt seisin seal Biomeedikumi ees ja kurtsin Facebookis paarile sõbrale, kuidas ma nii kaua aega varem kohale jõudsin ja nüüd midagi teha ei oska.

Pool tundi hiljem sain lõpuks Mariliisiga kokku ning läksime kaks-tundi-kestvasse loengusse, kus ma oleks peaaegu magama jäänud, sest olin tõusnud juba kell pool seitse ja loengu teema oli minu jaoks niivõrd keeruline, et ma väga ei saanud seal midagi aru. Need kaks tundi õnneks väga kaua ei kestnud. Peale loengut viidi mind allakorrusele, et midagi näidata. Ma ei osanud midagi arvatagi..anti ainult valge kittel kätte ja enne ruumi sisenemist pidin selle selga panema. Sel hetkel nägin ukse kõrval silti ''Lahanguruum''. Ma läksin sisimas kohe nii elevile, sest ma olen alati tahtnud lahatavat inimest näha. Sisenedes oli seal ka teisi tudengeid, kes tegelesid seal oma asjadega. Tunda oli sellist veidi ebameeldivat ''lõhna''. Üks tüdruk väitis, et see ''lõhn'' on tema jaoks nii kodune, ahahh. Läksime siis laua poole, kus oli lukuga kinni tõmmatud suur kott, kus sees oli inimene. Kahjuks pooleldi-kärbunud-kujul. Peale koti avamist oli õhus tunda, kust kohast selline hais oli tulnud. Kuna sedasama inimest oli ka eelneval mitmeid kordi lahatud ja töid tehtud, siis üks tudengitest näitas mulle ka naise sisu. Ohissand, see oli ülivinge, AGA ma pole elusees nii jälki lehka tundnud, seda ei anna isegi kirjeldada. Tohutult jälk lehk. Just, see polnud isegi hais, see oleks nagu hais-haisu-hais-hais ehk lehk. Õhh. Aga tõesti, seda oli ülivinge näha. By the way, tal polnud nahka peal ja ta silmamunad olid kokku kuivanud, jeii :D

Sealt siis edasi laboriruumi, kus toimus meie järgmine tund. Tunnis tegeleti mikroskoopidega, tehti katseid ja pandi baktereid kasvama. Ausaltöeldes oleks ma seal hakkama saanud, kuna õpetaja seletas kõike niivõrd täpselt ning neil olid ka õpikud ees. 

Peale seda siis järjekordne kahe-tunnine loeng, kus ma päriselt sekundiks magama jäin, oih. Tõesti päris raske on väsinuna istuda kaks tundi ühel kohal ja üritada aru saada, mis keerulist juttu see mees seal ees räägib. 

Edasi oli veel hingamise füsioloogia, kus ma vapsee põhimõtteliselt mitte millesti aru ei saanud. See konkreetne tund oleks olnud nagu raske matemaatika+raske keemia. Tehti mingisugust hingamise katset ühe poisi peal, kirjutati hulgaliselt andmeid üles ning analüüsiti tulemuste muutu. Selline tore (samas ka veidi keeruline) päev oli. Kusjuures päeva jooksul ma õppisin ka mõningaid asju juurde. Näiteks seda, et koolis ma pean keemiat, matemaatikat ja bioloogiat täie rauaga õppima, kui tahan arstiks saada, sest kallikesed, te ei kujuta ettegi mis teadmisi seal vaja läheb.

See tuleb nüüd mega-mega lühike postitus. Jep, ma olen kuupäevaga kursis, ei, ma pole oma blogi ära unustanud. Lihtsalt niiiiii palju asju on olnud ja teha on nii palju, et pole blogisse jõudnud. Seega väga suured vabandused nende blogi-lugejate ees, kes (äkki) mu blogi siiski jälgivad ja uusi postitusi aina ootavad. Luban, et homme blogin, päriselt (vähemalt üritan).

Tegelt paar minutit tagasi hakkasin kirjutama oma tudengivarju päevast Tartu Ülikoolis, kuid ma olen nii surmväsinud ja kohe üldse ei jaksa midagi teha. Ma rohkem tühja juttu ei lobise, sest vastasel juhul kaotan kõik (oma vähesed) lugejad ära.

Tadaa, ma olen tagasi! Täna, nüüd ja praegu tuleb ammu lubatud postitus toa dekoreerimisest, kuidas, mis ja miks. Lisaks sellele ka minu tänasest loomingust, mis tuli tegelikult suht lampi mõte pähe ja umbes kohe sai teoks ka.

Alustame siis minu toa seinast. Veel aasta 2013 sügisel kattis minu ja minu õdede toa seina roheline lammastega tapeet. Toas oli narivoodi ning minu üksindavoodi. Akent kattis valge pitskardin ning rohelised (veidi läbipaistvad) kardinad. Kapid ja riiulid olid kuidagi imelikult ja tuba ei olnud eriti millegiga silmapaistev. Noh, kas ta just nüüdki silmapaistev ole, kuid paljupaljupalju parem küll kui enne remonti (2013 aasta talvel). Minu toa kolme seina katab tumehalli tausta- ja roosa-rohe-punaste lilledega tapeet ning ühte seina helelilla tapeet. Kõik ilus armas, kapid-kummutid-voodid-värgid-särgid kõik ilusti, kuid juba kohe peale remonti märkasin, et see lilla sein on kuidagi tühi. Mõtlesin juba selles ajast saadik, et sellega tuleks midagi teha. Nüüd, umbes kaks nädalat tagasi hakkasin alles sellega reaalselt tegelema. Guugeldasin erinevaid asju ja lõpuks panin mitmest ideest ühe kokku. Pildil pole tulemus küll nüüd nii suurepärane aga vähemalt prooviga seda päriselus ette kujutada, sest ausalt, see on päriselt palju ilusam. PS. Lisan pildid ka sellest, kuidas tegemine välja nägi.

Nüüd siis sellest, miks ma üleeelmises postituses kunagistelt kleepsukogujatelt kleepse palusin. Asi siis minu kitarris. Kuna see on täiesti valget värvi ning see tundus minu jaoks igav, siis ma otsustasin sellele nostalgijaga natuke särtsu anda. Pidage mind nii hulluks kui ise tahate, minu arust on see lahe :D Nagunii mängides kellegile silma ei paista, sest need kleepsud on ju minu vastas. PS. aitäh, Liisi!

Jep, mina olin see, kes selle postituse kirjutamise ajal hakklihakastet soojendades selle põhja kõrvetas. Hea töö!

Blogimise koha pealt ei tohiks ma vist kunagi ühtegi lubadust anda. Ükskõik kas luban blogida või mitte..ma ikka ei tee seda (muidugi ainult mõjuvatel põhjustel). Minu põhjendus, miks ma pole päris mitu päeva bloginud on: kool, kool, huviring, kool ja kool. Vist nüüd sai see öeldud. Kuigi meil oli selle õppeaasta esimene õppetundidega nädal, oli meil juba sel nädalal mitu tööd. Aga ei, ma ei nurise. Mul on kusjuures lõpuks hea meel koolis olla.

Veider on see, et viimastel päevadel olen ma koolis nii rõõmus olnud. Ma ei tea kas ma olen siis nii hästi ennast välja puhanud (vaevalt küll) või on lihtsalt minu piiramatu õpihimu tagasi tulnud. Minu lemmiktunnid on eesti keel ja kirjandus (kirjandus natuke rohkem). Nii oli see eelmisel aastal. Eesti keelele ja kirjandusele on lisandunud pidulikult kaks ainet. Olen selle nädalaga avastanud, et kui väga ma ootan vene keele ja bioloogia tunde. Ma ei oska kommenteerida, miks just vene keel. Ilmselt on asi selles, et mulle tohutult meeldib vene keele õpetaja (ta õpetamise viisid on lihtsalt ülihead). Silma lööb kohe särama. 

Bioloogiaga on veidi teine teema. Selle aine puhul on asi selle-aastases õppeteemas, milleks on inimene. Nagu te teate, siis minust saab kirurg, kes teeb inimesi terveks ja teab nende sisemusest pea kõike. Kuna mind megaväga huvitab meditsiin ja kõik sellega seonduv, siis bioloogia tunnis ma olen nii süvenenud ja mõtetega asja juures, et ma ei suuda isegi uskuda, kuidas ma selleks võimeline olen. Peab tõdema et vist mitte üheski tunnis pole ma nii nii süvenenud. No ikka olen, aga mitte päris nii. Samas aitab mind vist ka see, et ma olen inimese kohta ise nii palju uurinud, et bioloogia tunnis õpin üle enda jaoks juba tuttavaid asju, mis teiste jaoks on ilmselt võõrad. Nii hea on õppida seda jeii.

Nädala alguses langetasin enda jaoks otsuse, et kevadel teen valikeksamina bioloogia eksami. Ma tahan, et aine milles ma eksami teen, pakuks mulle ka siirast huvi ja oleks minu enda jaoks jõukohane. Ilmselgelt ma ei hakka tegema näiteks ajaloo eksamit, kus on vaja meelde jätta 150 erinevat aastaarvu ja isikut..mul ei püsi uute inimestega tutvudes nende nimed isegi 3 minutit peas, päris tõsiselt. Ja numbrid, kes neid jaksab meeles pidada? Või siis inglise keele eksamit, mille grammatikas ma kuigi tugev pole.

Seega, bioloogia jääb. Sebisin õpetajalt endale juba ka õppimismaterjali, kus on miljon asja, mida peaksin teadma ja bioloogiaga seotud mõisted. Leidsin nende seast mitmeid mõisteid, millest esimest korda kuulen. Nüüd nädalavahetusel hakkan sellega juba vaikselt tegelema, et kevadel hea või väga hea hinne saada. Ma ei ole nõus kolmega, kui ma tean, et suudan paremini.

Täna, üle pika aja võtsin oma iluduse (loe:kitarri) ja hakkasin temaga mängima. Otsin netist ja mängin igasuguseid palasid. Harjutama ju peab, tahan juba peatselt esinedes ennast ise saata. Ehk saab see avalikkuse jaoks teoks kevadisel ''Südamelaul''ul. Muidugi jõuludel olen lahkesti nõus maal mängima, äkki Kai sünnipäeval ka (viiiiiiist). Enamjaolt jään ikka oma muusikaeelistuste juurde ning mängin eesti lugusid, samal ajal lauldes. Issand te ei kujuta ettegi, kuiväga ma endale head lauluhäält tahaks. Kui ma saaksin 16, läheks ma kohe Superstaari saatesse (olen sellest unistanud juba sellest saadik, kui see telekasse tuli, 2006). Jep, aga ilmselt mõned unistused jäävadki unistusteks.

Nüüd küsimus kõigile kunagistele kleepsukogujatele. Kas teil on mulle enda vanu, lahedaid tasapinnalisi kleepse jagada? Mul on pisike plaan nendega.