Nüüd ei olegi hästi jõudnud midagi blogisse kribada, sest pole arvuti lähedusse veel sattunud. Nädala algus möödus eriti toredalt ja tegelikult ka suhteliselt tormakalt. Üks osa sellest oli ka muidugi Tartus ringi jooksmine.

Esmaspäeval lõpuuuuuks toimus Curly Stringsi kontsert, kuhu me Liisiga toredasti elamusi otsima läksime. Jõudsime Tartusse juba kahe ajal päeval (kuigi kontsert algas kell 18:00), et saaksime Taskus, Kaubamajas ja lihtsalt linnas veidikene ringi chillida. Sättisime oma toimetamised niiviisi, et poole kuue ajal hakkaksime Vanemuise poole minema. Jõuab rahulikult kõndida ja ennast veidike sättida. Aga kus olen mina, seal on ka pea alati ''toredad'' intsidendid. Kell oli pool kuus, kui hakkasime Kaubamajast Vanemuise poole liikuma. Kõik läks kui õlitatult, kuni...me jõudsime ukse juurde ja nägime, et liikumas pole ühtegi inimest ja sees oli ka kuidagi kahtlaselt pime. suundusime peaukse poole, et aru pärida, mis värk on ja kust me sisse saame, et Curly Stringsile minna. Tädi, kes oli oma leti taga, ütles meile, et too konsert toimub hoopiski Vanemuine väikeses majas, mis on pea 10 minuti tee kaugusel. Jep, me oleks peaaegu oma kontsertist ilma jäänud, kuid kuna meil oli piisavalt aega, läksime kiiremate sammudega mööda juhatutud tänavat edasi ning mingi imega leidsime ka maja üles.

Peate veidi pettuma, aga minu kontserdielamuse muljed on need mis alati. Kõik oli ülisuper ja Curly Strings on ikka ja ikka nii suurepärane et valus hakkab. Liisile ka vist kontsert meeldis. Peale majast väljumist olin mina küll nii sillas ja kilkasin seal oma emotsioone. Tegelikult tahtsin veidi kiruda ka tüüpilise eestlaste matsluse üle. Kui kontsert oli läbi ja leidis aset suurem plaksutamine, ei tõusnud MITTE KEEGI püsti, peale minu. Jah te saate õigesti aru, mina olingi ainuke, kes püsti seistes plaksutas. Ma isegi ei tunne piinlikust selle üle, sest mina näitasin sellega oma lugupidamist selle üle, mida nad koos teevad. Tõesti piinlik oli minul vaadata seda saalitäit rahvast, kes vaevusid ainult plaksutama, väga masendav.

Nagu Tartus viibimisele kohane, külastasime ka vana head Mcdonaldsi restorani (kuigi ma ikkagi täpselt aru ei saa miks nad ennast restoraniks nimetavad). Tellisin endale tavapäraseks saanud suure BigMac eine. Näeb ju küll mega ahvatlev välja, aga kuna ma oma toidueriga ei ole juba pea kaks kuud praetud jne toite söönud, siis Maci toit tundus mulle mitte-nii-maitsvana. Millest on kahju, sest tegelikult see toit on jumalik. Mitte et ma nüüd varasemalt ainult rämpstoidust oleks toitunud.

Juba mitmeid päevi olen mõelnud ainult muusikast. Seega alustuseks jagan teiega ühte oma lemmiklaulu, Mari Jürjens - Kiigume. Keda minu muusikamaitse oksele ajab, siis sa ei ole kohustatud seda lugu kuulama. Aga minu jaoks on see nii hüpersuper armas ja suurepärane lugu. Leiad selle SIIT. Nüüd ma pean ainult natuke nuputama ja laulu duurid välja mõtlema, sest ma kavatsen seda kusagil laulda, kasvõi omaette oma kodus, mida ma nii või teisiti igapäevaselt teen.

Liiguksin nüüd sujuvalt edasi eilsele jõululaupäevale. Meie peres on tekkinud aastatega kindel traditsioon veeta jõululaupäev maal vanaema-vanaisa juures koos sugulaste ja suure pidulauaga, kust kindlasti ei puudu prae- ja mulgikapsas, leivad-saiad, praeliha, kartul, salat, morss, koogid, kala, seened, erinevas olekus kurgid ja mis kõik veel. Oih, no alkoholi ei tohi ka unustada, korralik koduõlu on ka ikka alati laual. 

Õhtu jooksul võetakse alati välja ka akordionid ja karmoškad. Nende saatel lauldakse kõigile juba ammu tuttavaid laule. Eile otsustasime oma ''suguvõsa ansamblile'' funki juurde anda ning tädi eestvedamisel hakkasime oma söögiriistadega klaaside ja laudade pihta rütmi kaasa lööma. Nii hullult vinge oli. Minu viieteistkümne eluaasta jooksul pole midagi sellist varem juhtunud. Kunagi peab ikka esimene kord olema. Paar inimest isegi filmisid meie toidulaua džämmi. Ma usun, et kui meiega oleks pidanud olema keegi võõras, kes ei tea kui segane meie suguvõsa on, siis ta oleks ilmselt vaadanud et need on küll mingid ajukahjustusega veidrikud.

Eilse puhul lasin õekesel omale lokid ka teha ja ma lihtsalt armastan neid. Mingil üllataval kombel on lokid siiamaani alles. Ja ma ikka mõtlen ja mõtlen ja mõtlen, et ma tahan ikkagi vist päris keemilised lokid teha, sest lokid on elu :D Nii tüütu on sirgete juustega koguaeg olla, kuigi tõesti, sirgetel juustel on ka omad plussid, aga kuidagi ilusti nad tavaliselt ei hoida ja üldist kohevust ka ei ole. Seega, võibolla mingil hetkel võite mind avastada lokkidega olevat.

Kuna on jõuluaeg, siis tahan teile kõigile veel soovida rahulikke ja toredaid pühi! 

Oli aeg mil ootasin jõule, nüüd on asi jõudnud nii kaugele, et kohe üldse ei jaksa 28. detsembrit ära oodata. Ja mis te arvate miks? Las ma järjekordselt ei üllata üllatan teid...Curly Strings muidugi! Sellel kuupäeval on Tartu Vanemuise teatris Curly Stringsi aastalõpu kontsert. Peab tõdema et see on siis kolmas Curly Stringsi kontsert, kuhu end sel aastal kohale vedanud olen. Okei, tegelikult käisid Eeva ja Villu kevadel meil ju koolis ka esinemas. Seega see on nii öelda kolmas ja pooles kord, mil see aasta nende kontserdile lähen. Ma lihtsalt ootan seda nii väga et valus hakkab.

Tunnistan, et olen jah selline mitte nii tavaline teismeline, sest olen täielik folgi hing (mitte et Curly Strings ja teised minu lemmikud nüüd ainult folki teeks). Iseendal on mul hea meel selle üle mida ma teen ja mis mind huvitab. Ma ju ei peagi kõigile meeldima, sest arvan et minu sõbrad peaksid mind ikkagi aksepteerima sellisena nagu ma olen, ma ei pea ennast kellegi kolmanda pärast muutma hakkama. 

Tegelikult tahaksin siia kirjutada järjekordse kiidulaulu Eeva Talsi ja Curly Stringsi kohta, aga arvan et ma olen seda juba piisavalt palju teinud. Kuid jah, ega ma sellest juba ära ei väsi :D

Ja nagu ma juba olen, pole ma siiani loobunud oma mõttest esineda kunagi Eeva Talsiga koos. Tegelikult minu n.ö mõttelises nimekirjas on ka tegelikult Mari Jürjens, kelle laule ma mitu aastat järjest olen igal pool laulnud, sest need on liiga head et mitte esitada. Nemad kaks on lihtsalt nii ülisuperhead ja minu vaieldamatud lemmikud! Nende töö inspireerib mind ja oleks nii tore nendega (kasvõi ühega neist) kunagi mingi kontserdi anda. Küll ma ühel päeval sinna ka jõuan!

Mäletan mõne aasta tagust saadet, kus Eda-Ines Etti rääkis sellest, et kui tema oli väike tüdruk, siis ta vaatas telekast kuidas eesti lauljad telekas laulsid ja tema rokkis teleka ees kaasa. Ines kujutles seda tehes ennast laval olevana. Ja näete kus ta praegu on! Pea kõik eestlased teavad tema nime ja laule. Samamoodi on ju ka minul väikegi lootus kuskile jõuda. Mitte küll päris samal viisil, aga mõte jääb ju samaks. Kui ise endasse ei usu ja lööd omaenda mõtetele käega, siis ei saagi midagi, mida päriselt tahad ja armastad, mingid suvalised nolgid ei tohiks mõjutada meie valikuid.

Minu lemmikud: Mari Jürjens ja Eeva Talsi

Heihopsti lugejad! Pidin blogist mõned päevad pausi tegema, liiga palju asju ja tegemisi oli käsil. Vähemalt nüüdseks on need tegemised ajutiselt läbi. Maailm on nii armas ja kinkis sel aastal õpilastele koguni 3 puhkenädalat (tavapäraselt peaks see olema 2 nädalat). Aga kuulge, mis mul saab olla lisanädala vastu? Ja dšiises kui kaua ma magada saan! Piduuuu!

Tegelikult on mu pea juba praegu pooleldi pilvedes, sest lõpuks ometi on kätte jõudnud jõulupühad! Uskumatu, et juba homme ongi jõululaupäev, kus ma üritan ennast mitte ümmarguseks süüa. Sellega mulle tuli kohe meelde eelmise aasta jõulud, kui ühe jõulusöömaga, mis kestis kokku kuus tundi, võtsin juurde 3-4 kg!!! Peale seda lubasin endale, et ei söö enam kunagi, aga siin ma olen :D

Mis ma siis vahepeal tegingi, ma väga eriti ei mäletagi. Nii palju erinevaid asju ja üritusi tuli korraga teha ja mõelda ja koolis oli vaja kõik kõik korda saada, noh poole sellest ajast olin väsinud või magasin. Peale selle tuli veel tegeleda jõulukingitustega, mis lõpuks ilusti valmis ja antud said. Ma sain aru nii, et mu sõbrannad olid väga rahul nendega :P Ja nagu ikka, sain ka mina üli fäänsid kingitused vastu.

Lauralt sain kingituseks jõuluvana kujulises karbis üliarmsad valge kiviga kõrvarõngad. Kingikotti oli lipsanud ka Raffaello, mis on praeguseks juba unustatud.

Liisilt saadud kingikotis oli Minionsi pildiga pluus (mida ma poes olen juba ülikaua nillinud), juurde oli veel lisatud valge kruus, mille ümber on kootud punase-valgega põdra pilt. Lisaks nendele oli juures veel Ferrero rocher, mis on ka peaaegu otsas.

Ja Heli Heli Heli, tema tahtis kingiga hästi palju vaeva näha ja otsis kõik vanad ja uuemad pildid üles, lasi kõik ilmutada ning lõpuks kandis need kõik ühte albumisse. Pildid on nendest hetkedest, kui oleme koos olnud ja midagi koos teinud. Seal on valja toodud mõned toredamad ja meelde jäävamad hetked, samas on seal ka lausa nii õudsaid pilte, mida ei tahakski kellegile kolmandale näidata. Pildid saavad alguse lasteaia east, seega mõne pildi eluiga on juba ca 12-13 aastat

Homme saan päkapikkudelt ka kinke, tegelikult need on juba kuuse all, aga ma pean ikkagi ootama, nuuks. Üldse ei jaksa oodata.

Eile toimus minu jaoks päris nõme ja natuke vihale ajav olukord. Kuna hommikul kodus kohe üldse ei jõudnud süüa, siis olime klassiõega sunnitud vahetunni ajal poodi minema, et midagi süüa osta. Otsustasime saiakeste kasuks, mida Selveri pagariletist leida võib (lihtsalt mainin, et võtsin kaks kohupiima saiakest). Tuulasime veel poes paari riiuli vahelt läbi ja jooksime kassase, et tundi mitte hiljaks jääda. Õnne läbi ei olnud järjekord üldse pikk ja juba paari inimese pärast oligi minu kord maksta oma tohutu hommikusöögi eest, näpu vahel juba täpne raha ka olemas. 

Kassapidaja lõi mu saiakesed läbi ja asetasin raha letile. Seejärel peatati turvatöötaja poolt kassapidaja liigutus, seejärel käskis too mees rangel häälel kaup üle kaaluda. Müüja muidugi ka tegi seda. Turva vaatas kaalul näidatavat numbrit ja seejärel jätkas kurjalt ja veelgi rangemalt oma juttu, nüüd konkreetselt minu endaga: 

''Noh neiu, püüdsite nende saiakeste eest vähem maksta või???''. Mina muidugi olin segaduses, sest olin enda poolt teinud kõik õigesti ja küsisingi: ''Mis mõttes?''. Seejärel jätkas targutaja oma jutuga: ''Aga pakendi peal oleva sildi peal on kaaluks 140g, aga see kaal siin näitab 146g!!!''. Ma olin juba väga kuri ja peaaegu käratasin talle oma väga tõreda häälega: ''Vabandage väga, aga see ei ole minu probleem, et teie poe kaalud õigesti ei tööta. Mul on tegelikult kiire, ma pean tundi jõudma!''. Seejärel turvatöötaja nägu läks veel vihasemaks: ''Ma nägin küll kuidas te kaaludes ei võtnud ühte kätt paki küljest ära, teine neiu seda tegi küll!''. Ütlesin talle väga vihaselt vastu: ''Väga valesti nägite siis, kas te tõesti arvate, et mul targemat pole teha?'' Midagi ta veel seal lõugas, mul oli korraks tunne, et tahaks talle jalaga kuskile lüüa. Lõpuks käskis mul talle järgneda. Kommenteerisin liikuma hakates veel meelega tavalise hääletugevusega klassiõele midagi krõbedamat too mehe kohta. Läksin siis muidugi sellele jobule järgi, jõudsime antud kaalu juurde, asetas mu saiakesed sinna peale ja VOLAA, üllatus-üllatus, neiu ei üritanudki Selverit üle lasta ja kauba eest vähem maksta! Krt tal jäi peale seda veel õigust ülegi.

Läksin pika sammuga taas kassade juurde, tema minu järel. Lisasin talle veel väga tõredalt ja külmalt: ''Nüüd poleks küll üks vabandus palju küsitud''. Aga selle asemel et midagi tarka öelda, ütles ta oma rõvedalt targutava häälega: ''Küll ma seda jõuan ka teha!''. Nagu WTF, reaalselt ka! Jõudes kassa juurde tagasi, tuli see rõve turva minu kõrvale, pöördus kassapidaja poole ja ütles suhteliselt teatraalselt: ''Vabandust neiu ees, kaaludel on midagi viga!''. No krt küll, täiesti ajuvaba!

Seega, kui juhtute olema Paide Selveris ja tööl on turvatöötajana hästi pikk ja kõhn (kurja kortsus näoga) mees, siis hoidke temast parem heaga eemale, nagunii äratate temas mingisugust kahtlust.

PS. Ma saan täiesti aru et ta teeb oma tööd jne, aga nii mitmel tuttaval on ka temaga mingi jama olnud. Ükspäev minult isegi küsiti, kas ma ei olegi veel toole turvale kuidagi ete jäänud.

Praegusel ajal, eriti viimastel nädalatel ajavad mind liigsed küsimused hulluks. Ei, ma ei räägi koolist või sõbraga näost näkku rääkides. Asi on Facebooki chat'is, mis sõna otseses mõttes ajab muu nii hulluks et lõpuks on lausa niiii naljakas.

Usun, et te ei saa päriselt aru millest täpsemalt jutt on. Lubage ma teen teile lihtsa näite, mis mind iga päev Facebookis ootab:

Sõber: Tsau

Mina: No tsauki

Sõber: Mis teed?

Mina: Söön õhtusööki :)

Sõber: Mis süüa on?

Mina: Riis kanakastmega

Sõber: Segan sind?

Mina: No otseselt ei sega aga, aga ilmselt ma väga aktiivselt praegu ei vasta

Sõber: Okei, siis tean

Sõber: Aga mis sa täna tegid?

Sõber: Kuku, kus oled?

Sõber: Halloooo??!?!?

Mina: Eemal olin netist

Sõber: Okei, aga mis sa täna tegid? Ja mis sa homme teed?

See näide on väga leebe, sest tavalised tekstivahetused on minu näitest 5-6 korda pikemad. Jep, peaaegu igale minu lausele järgneb uus küsimus. Palun lõpetage! See ajab päriselt hulluks. Ma ausalt ei viitsi kogu aeg seletada, mis ma täna tegin ja kuidas tegin ja mis oli selle eesmärk ja kuidas selle ära jõudsin teha ja mida nüüd edasi teen või millega ma nüüd tegelen. Õhhhhhh! Palun vältige sellised situatsioone. Kasvõi jaga oma muljeid tänasest päevast või räägi mõni aeg minuga ilma küsilauseteta. Selline nõme ülekuulamise tunne tekib, kui igale vastusele järgneb uus küsimus.

Ja üks asi veel. Kui ma parasjagu su kirjadele ei vasta, siis ei pea mu Facebooki vestluses niimodi spämmima: ''Hallo???, Kus oled??? LINDA!?!?, Sa ei taha minuga rääkida? :( LINDA??? Jäid magama? Kus oled? Juhtus midagi? Okei ma lähen magama, kui sa rääkida minuga ei taha :( Linda?????''

Tegelikult ka, inimesed, see pole okei. Ärge mind nüüd väga kurjaks pidage, aga lihtsalt, ma ei pea internetis 24/7 kättesaadav olema. Minus ei peitu inimest, kes iga telefoni hääle peale jookseks.

Täna oli selline eriti nõmedalt uimane päev. Ise olin väga tuim ja väsinud, olid teisedki. Terve koolipäeva vältel hõljusin mööda maja ringi ja suutsin mõelda ainult oma voodile ja soojale tekile, mis mind pikisilmi kodus ootavad.

Veidi ärevaks ajas mind täna ka asjaolu, et tunnis olin ülesannete lahendamisega kiire ja jõudsin umbes pooltel tundidel oma tunnitöö valmis keskmiselt 6 minutit enne kella helinat. Niigi olin väsinud ja tahtsin ära, aga ei, alati siis kui ei ole vaja, siis olen kiire..Netis polnud midagi teha, õppida muudeks aineteks polnud (mis on muidugi ainult hea), seal ma siis lihtsalt lebotasin oma laua peal. Täielik ajaraisk!

Olin vägaväga rõõmus, kui lõpuks tunnid läbi said ja mul oli lõpuks ometi võimalus minna oma koju, oma tuppa. Nii ma tegingi. Koju jõudes vahetasin kohe riided ära, sest nii hea on olla dressides, mitte teksades. Võtsin oma pehme ja nunnu pleedi, vaatasin hämaras, jõulutulede valguses telekat. Lihtsalt vaatasin ja sõin.

Järgmisel hetkel avastasin ennast enda toast, oma voodilt kõhuli lamamas, nagu mind oleks just püssikuul tabanud. Kuna kell oli tõesti vähe ja rahvatantsu trenn oli mõne tunni pärast algamas, siis otsustasin ennast ärkvel hoida. Minu puhul võrdus ärkvel olemine kitarrimänguga. Muide, mul on uus lugu peaaegu valmis. Olen üht-teist n.ö. sahtlisse ikka kirjutanud aga ei ole kellelegi esitanud, sest juba esiteks seepärast, et need pole veel viimasel lihvini valmis. Töötasin oma laulu kallal tunnikese., peale seda uurisin veel keemiliste lokkide tegemise kohta, sest ma megahüper palju tahaksin  endale keemilisi lokke, aga ei tea veel kas teha ja kui teha siis millal ja kus (muidugi kui mu plaan peaks päris tõsiseks minema, siis emalt peaksin ka nõusolekut küsima). 

Nii inimlik kui see ka pole, oli mul mingi hetk vaja külastada oma WC kabinetti. Võtsin oma telefoni kaasa, et samal ajal netis surfata. Eriti pikaks see surfamise aeg ei läinud, sest ma jäin pesumasinale toetades magama. Ärkasin lõpuks selle peale üles, kui telefon suure kolinaga vastu plaaditud põrandat kukkus (õnneks telefon jäi terveks!). Sain kella järgi aru, et olin seal põõnanud umbes 10-15 minutit. Eriti julm uni. Vot siis kõige tipuks tuli niivõrd tore hetk, mil saabus sõnum, et trenn jääb täna ära. Kuigi mulle vägaväga meeldib rahvatantsus käia, oli mul seekord nii hea meel et see ära jäi, sest ma olin (ja olen siiamaani) nii hüüber väsinud!

No kohe üldse ei suuda jõulumeeleolust välja tulla. Päkapikud käivad usinasti igapäevaselt minu sussi täitmas, kuulan aina jõulumuusikat, põletan kodus hulganisti küünlaid ja naudin hämarust ning oma toas ilutsevaid jõulutulukesi. Ainus mis praegusel hetkel puudu on, on lumi. Kus see ometi nüüd jääb? Ma ju nii ootan!

Jõulumeeleolust rääkides tuli meelde lugu Kai juures olemisest, ehk mis sai edasi laupäevasel päeval. Ega see ilm polnud sugugi parem kui eelneval päeval. Vot aga selle päevaga on selline lugu, et ma ei mäletagi mida me terve päeva tegime. Kai sa mäletad või? :D Haugimälu nagu mul on. Tean täpselt seda, et magasime umbes kella kaheni päeval. Sel ööl nägin ka niiii ilusat unenägu:

Unenäos olin mingi meesterahvaga restoranis, me istusime kõrvuti ja rääkisime juttu. Selline hästi mõnus ja hubane õhkkond oli. Mehe ees, laual, oli taldrik vürtsise liha ja praekartulitega. Ma sõin selle kõik ise ära ja issand küll kui hea see oli! Siis ma ärkasin üles. Peale seda unenägu ma sain aru kui väga ma tegelikult praetud ja vürtsist toitu taga igatsen (kuna ma seda ju süüa ei tohi).

Õhtupoole tuli meile pähe hea mõte, et võiks mingit õudukat arvutist vaadata, kuid jah, elekter kadus taas. Panime põlema uuesti oma jõulutulukesed (mis muide töötavad patareidega), aknalauale hulganisti küünlaid ja söögilauale ühe värvi-muutva küünla, mis lahedalt valgust andis. 

Kuna õhtust polnud me veel söönud ja elektrit ka polnud, siis nuputasime veidi aega, et mida õhtuks süüa. Meie mõtlemisest kujunes välja pika aja üks kõige toredamaid ja mõnusamaid õhtusööke (viimane kord oli Lauru juures piparkooke tehes- just avastasin et ma polegi sellest postitust kirjutanud). Eelneval päeval olime ostnud kodujuustu, kurki ja tomatit millest tegime maitsva asja kokku. Leidsime ka pihve, mida puupliidil soojendama hakkasime. Ohissand seda ei saa kirjeldada kui mõnus see kõik oli. Teha seda kõike elava tulega ja küünlavalguses. Peale seda laua taga küünlavalges söömine. Ülimõnus!

Mingi hetk avastasime, et koertega on jalutamas käimata, seega panime hommikumantlid selga, valgustuseks haarasime kaasa küünla ja läksime susse sahistades alla, välisuksele, samal ajal lastes koertel ruttu oma asjad ära ajada. Vot see oleks naljakas olnud, kui mõni naaber oleks samal hetkel vastu jalutanud. Nagu Juuli ja Maali.

Üks nädalavahetus oli siis selline armas ja tore, mil lebotasin terve nädalavahetuse Kai juures. Selline lihtsalt tore ja armas kvaliteet-nädalavahetus. Esimesel päeval, kui sinnapoole vurasin pidin teadagi Pärnu kaudu minema. Kai oli nii armas, et tuli mulle sinna vastu. Chillisime Kaiga mööda Kaubamajakat, kust otsisime mulle musta (vormi)seelikut, mis oleks kindlasti põlvedeni ja keha ümber, mitte mingi hõljuv ainult tagumikku kattev lapp ja igasugust muud kraami. Esialgu pidin pettuma, sest soovitud asja ma ei leidnud. Reserved oli ainuke pood, kus oli põlvedeni seelikut, aga seal olid mingid rõvedad volditud kohad.

Aga ma siiski selle paganama seeliku endale leidsin. Arvake ära kust? Rimist. Täpselt selline nagu mul oli vaja. Läks õnneks seekord. Tegelikult edasi läks kiireks, sest bussiaeg oli lähenenud müstilise kiirusega. Seega me reaalselt kiirustasime, et õigeks ajaks peatusesse jõuda. Jep, Kai suutis vahepeal kõhuli maas ka pikutada, sest mul oli nii kiire, et ei taibanud Kaile ranti näidata. My mistake babe :D

Nõmme kohale jõudes oli kohutav ilm, kuid me siiski tatsasime rõõmsalt (mina küll mitte nii rõõmsalt) Kai ema juurde, kes meile jõulutulukesi ja kuuseehteid kodu kaunistamiseks andis, seejärel väike shoping toidupoes ja seejärel lõpuks koju. Samal õhtul paigutasime jõulutuled akende kohale, süütasime küünlad ja nautisime mõnusat õhkkonda. Kai võttis välja tolmuimeja, et asjale viimane lihv anda, toad liivast ja jamast puhtaks teha. Jõudis ilusti esiku ja magamistoa tehtud, kuid elutuppa jõudes kadus vool ära. Ja sinna ta jäigi. Mina lõpuks mõtlesin, et mõttetu on seda tolmuimejat siin lihtsalt keset tuba hoida, panin ilusti kappi ära. Kai ei andnud alla ja jätkas tavalise harja ja kühvliga. Pea kõik oli juba pühitud ühte hunnikusse, kui tuli elekter tagasi..Mina siis ruttu kiirustasin tolmuimeja järgi, mille olin ennist tublisti kappi pannud. Panin selle seina, vajutasin käima ja läksin ruttu hunniku juurde. Tolmuimeja ots oli prügihunnikust maksimaalselt 10 sentimeetri kaugusel. Ja siis.....läks vool ära. 

Seekord olime targemad ja jätsime tolmuimeja seina, juhuks kui elekter peaks imekombel tagasi tulema, saab kohe kõik puhtaks teha. Panime tolmuimeja otsiku veel hästi hunniku lähedale. Kõik siis läks plaanipäraselt, umbes 15 minuti pärast tuli elekter tagasi sealt kus ta õieti käis. Kui elutuba ja köök oli ilusti tehtud, läks ka elekter ära, seekord jäädavalt. Lihtsalt joppas. Aga marunaljakas oli. Ise olime veel maru õnnelikud et asja tehtud saime.

Minuga toimuv on juba lihtsalt ajuvaba, täiesti haigelt nõme. Eriti nõme on jälle oma blogis oma muresid kurta kuid ma lihtsalt ei suuda vait olla, sest see on juba nii debiilne et õhhhhh. Nagu juba pealkirjast lugeda saite, siis jah, vahel mul ongi tunne et saabki kõik ainult hullemaks minna. Muidugi mõne asja koha pealt on ju kõik täpselt nii nagu peab olema (näiteks kool), aga no kui üks asi on hästi, siis ometigi teine asi ei pea hästi olema.

Ma olen kirjutanud mitmeid postitusi oma tervisest ja jooksvalt bloginud, mida on nüüd tehtud, mida leitud ja mis edasi. Viimane postitus oli ''Sain targemaks, varsti saan vist kuldkliendiks ka'', kus kirjutasin sellest, et gastroskoopia (mõõganeelamise) abil diagnoositi mul krooniline gastriit (gastriidi kohta saate lugeda eelnevalt lingitud postitusest). Mulle määrati retseptiravimid, mida pean võtma igal hommikul, esialgu kuu aega järjest.

Samal päeval rääkisin arstile ära ka oma kolmanda mure (*teine mure oli pearinglused). Nimelt umbes aasta-poolteist on mul põlved valusad. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Selle peale võeti mult hulganisti vereproove ning kohe peale seda läksin ka põlvedega ultrahelisse, kust paraku midagi ei leitud.

Nüüd, kaks päeva tagasi külastasin uuesti Järvamaa haiglat, et teada saada, kas vereanalüüsid midagi näitasid või mitte. Kuigi läksin kohale, pidin oma arstiga rääkima telefoni teel. Luges mulle siis pikalt ja põhjalikult mida uuriti ja et need ja need ja need asjad olid kõik negatiivsed (see oli muidugi hea uudis). Aga siis jõudis ta kohta, kus ütles, et üks proov oli positiivne, Linda sul on puuk borrelioos. 

Ei noh tegelt ka või?? Miks ma kõik s*ta endale saan? Mida see minu jaoks siis tähendabki- antibiootikume, iga päev kolm korda (esialgu 20 päeva). Ma ei tohi põrutada oma jalgu, eriti keelatud on igasugune hüppamine ja trallimine jalgadel. Päris fun! Ja issand need rohud on niiiii kanged, juba peale ühte päeva manustamist kõhus keeras. Kuna need rohud on kanged, pean kord päevas võtma veel piimhappebakteri kapsleid, et magu sõna otseses mõttes kaitsta. Kuigi borrelioosi ravi võib venida pikaks, saab lõpuks (õnneks) sellest täiesti lahti. 

Kas nüüd usute et mul on kopp ees? Ja mis veel lahe, ega ka koolitegemistes on keegi, kes kritiseerib või kamandab, et aa, Linda miks sa nii ei tee ja miks sa teed nii nagu sa teed. Linda, rahune maha ja kuula, sest sa ise ju hakkama ei saa ja midagi ei mõista. Appppiiiiiii!! Võtke palun rahulikumalt ja ärge tõmmelge, oleks kõigil igat pidi kergem!