Kõik on hea (veel)

Kool algas meie Paide Gümaasiumis sel aastal eriti tagasihoidlikult. Võiks öelda isegi, et päris meeldivalt ja lõbusalt. Sel nädalal meil õppetööd ei toimunud. Igal päeval oli oma tegevus, mida siis kogu klassi või kaasõpilastega tehti. Kuna teisipäeval oli aktus, siis ilmselt kõik õpilased nägid ka seda, kuidas uhiuued 1. klassi õpilased kannatamatult ootasid kõigi ees istudes oma esimeste Aabitsate kättesaamist. 

Sel aastal kui jälgisin pingsalt aktust, kuidas nad kordamööda oma Aabitsal ja koolimütsil järgi käisid, tuli mul väga selgelt meelde minu enda esimene aktus, esimene koolitund, esimene pinginaaber...Tuli meelde minu ootusärevus, kuidas ma mitu nädalat järjest iga jumala õhtu ei suutnud magama jääda, sest ma nii väga ootasin juba uut koolipäeva. Niimoodi omas mõtetes rännates hakkasin mõtlema ka nendele samadele mini-õpilastele. Ilmselt enamus neist mõtleb samamoodi, nagu mina kunagi sama vanalt. Ma lihtsalt vaatasin neist ja mul hakkas neist lõpuks siiralt kahju. Päris tõsiselt ilma irooniata. Vaesekesed arvavad, et ohh vägev, ei mingeid lõunauinakuid enam! Juba poole aasta pärast nad saavad aru, kui hea ja tore ja vägev oli lasteaias olla. Ma mäletan seda nii hästi, kui minu esimene klass oli jõudnud sinnamaale, mil lähenes jõuluaeg, hakkasin iga päevaga järjest rohkem mõtlema, et kui totu ma ikka olin. Ma päris siiralt läksin ükspäev lasteaeda kasvatajatele külla ja palusin neid, et nad mind lasteaeda tagasi võtaks. Kahjuks mind ei võetud. Mulle öeldi sellepeale vastu: ''Lindakene, Sa oled lasteaia jaoks juba liiga vana.'' Nuuks, ma vähemalt üritasin.

Kolmapäev oli minu enda jaoks väga tore ja huvitav. Meile tuli järjekordselt külla karjäärinõustaja, Rajaleidjast, kes tegi meiega mitmesuguseid küsitlusi ja muid sääraseid asju. Istuti terve klassiga klassi tagaotsas ringis ja räägiti. Mulle isiklikult hullult meeldivad sellised ''istumised'', eriti kui räägitakse karjäärist või muust sellisest minu jaoks huvitavast teemast. Karjäärinõustajaga oli ka kaasas karjääriinfo spetsialist, kes viis meiega läbi karjääriteemalise mängu-laadse-asja, mis andis meile kõigile juurde mõtteainet, mida tuleks kindlasti hakata juba uurima ja mõtlema.

Neljapäev iseenesest oli minu jaoks väga põnev ja tore. Kohe hommikul, kell kaheksa oli meie klassil pildistamine. Iga jumala aasta on pildistamisele-eelneval-päeval miljon küsimust, et mida panna selga, mis juustega teha, kas peab panema veel viisakamalt, või mis ma siis ikka endaga teen..jne. Sel aastal riietust ma õieti valima ei pidanudki. Otsustasin oma pea igapäevase riietuse kasuks: helesinised teksad (veidi üles keeratud), sinakas-rohelised Vansi papud, valge mustade sulgedega pluus ja hallides toonides illu kampsun. Minu selleaastaseks suureks probleemiks osutusid hoopiski juuksed. Ma ei tea mitte kunagi, mida nendega teha. Proovisin õhtul peegli ees igasuguseid variante, kuid neist ükski polnud piisavalt hea. Kuna ma armastan väga lokke, siis otsustasin, et teen endale lokid. Kuna mul juhuslikult lokitange pole, siis otsisin kapist välja lokirullid, mida ma umbes tund aega endale pähe keerasin. ÕNNEKS jäid juuksed järgmine päev ilusti, aga lokid kadusid peale pildistamist juba varsti ära, mjäu. Peale söömist läksime rutturuttu koolimajast välja. 

Meie oma klassiga+pool bussitäit võõraid vanaprouasid sõitsime oma uhke bussiga Tallinnasse, TV3 majja, et saada osa Me armastame Eestit kahest saatesalvestusest. Mõlemas saates olin erinevas võistkonnas, seega mul on nüüd kaks erinevat pluusi jeii. Võin öelda nii palju, et saated tulid väga huvitavad, saate käigud kulgesid ka päris põnevalt. Neid samu saateid saate vaadata 2. ja 16. oktoobril TV3-est (vot kellaaega ma nüüd ei tea). Peale salvestusi tatsasime oma bussi ning see viis meid Ülemistesse. Kujutate ette, see on vist reaalselt esimene kord, mil ma ennast nii kõvasti vaos hoidsin ja Mcdonald'sisse ei läinud. Ma olen ausalt nii uhke enda üle, sest ma lubasin kuu algusest korralikumalt toituma hakata.