Miks on nii? Miks on olemas negatiivsus? Miks on olemas inimesed kes peavad sind enda sõbraks, kuid tegelikult nad seda ei olegi? Miks kuradi pärast mina sellised inimesed alailma üles leian?

Jutt ei käi mitte ainult ühest inimesest, vaid päris mitmest, võiks öelda et isegi paljudest.. 

Lugu iseenesest on selline, et minu kohta levitatakse sõpruskonnas eriti mahlakaid jutte, et ''ou, ärge selle Lindaga tegemist tehke, Ta on kahepalgeline, keerab kõigile sitta, Ta on ärakasutaja, Ta valetab jne jne jne''. Reaalselt mõeldakse välja mingid valed, ainuüksi selle pärast, et inimene ei suuda suureks kasvada ja rahulikult minuga silmast-silma omad probleemid lahendada. Tegutsetakse eriti alatult, asi iseenesest on vägagi lihtne ja loogiline... Võetakse ükshaaval ette minu kõige kallimad sõbrad, räägitakse neile mingisugune muinasjutt valmis ja volaa.. Juba minu sõbrad/sõbrannad vihkavadki mind (nii vähe ongi vaja).. Mul ei ole sõnu, kuidas üldse üks suvaline inimene suudab teisele nii palju psühholoogiliselt haiget teha.

Iga päev pean kuulma kas koolis, facebookis või kellegilt kolmandalt, mida minust jälle räägitud on. Mitte kunagi varem ei ole minuga midagi sellist olnud (lootsin et ei tule ka), aga võta näpust.... 

Minu jaoks on kõige arusaamatum see, et kuidas saab parim sõbranna uskuda mingit totaalset jama ja seeläbi mind vihkama ja ignoreerima hakata.. (Haha, oli küll naljakas, naeraks paar korda veel..) Kujutate ette, piisab vaid ühest lausest: ''Linda rääkis sinust täiega igast sitta'', möödub murdosa sekund ja võitegi juba vastuseks kuulda: ''okei ma usun sind, Linda on imelik, ma vihkan teda, ma ei oleks osanud seda temast arvata''. Kas ei oleks targem enne uurida, kas sellel jutul ka tõepõhi all on? Tule räägi minuga, ma räägin asjast nii nagu päriselt on, kui sa mind ei suuda uskuda, küsi inimeselt kes veel sealsamas kohapeal olid (kuigi ka neid ilmselt ei usuta).

Milleks vaeva näha... Linda sa ju nagunii valetad. No kurat, ega ikka ei valeta küll. ERITI meeldiv on linna peal endast igasuguseid huvitavaid jutte kuulda,  jepii mii soo häpii..not. 

Kahjuks on nii, et inimesed kes minu eest seisavad, satuvad ise sama suurtesse jamadesse (ta on ju Lindaga ja Linda on värdjas). See ei ole õiglane!!! Miks te surgite teiste eludes? Kas tõesti pole midagi targemat/huvitavamat teha??

Eks näis kuhu see asi kõik jõuab, julgen vaid loota et reaalselt mingit kampa mulle peale ei saadeta (olgugi et mõjuva põhjuseta). Ma lihtsalt soovin et see noorhärra, kes kõike seda jama kõigile seletab, saab lõpuks aru kui lame see on, pole lahe kellegi elu niimodi totaalselt pea peale keerata.

Algul oli tegelikult plaanis sellest kõigest siia mitte kirjutada, aga nüüd, kui asi hakkab totaalselt kontrolli alt väljuma ma muud moodi ei suuda.. Mul ei ole rohkem midagi lisada.

Köha, nohu, palavik- see ongi õige Eestimaa talv! Mina olen üks nendest kummalistest inimestest, kellel on alailma nohu või mingisugune kurguhaigus. Ausaltöeldes ma ei näe ainsatki põhjust, et miks just mina selliseid haigusi endale külge tõmban.. Ma kannan alati salli, mütsi, kindaid ja jään haigeks, kuid enamik mind ümbritsevad inimesed ei kanna selliseid asju (ilmselt nad ei teagi et sellised asjad olemas on) ja võta näpust, nemad nagu vihuti ei jää haigeks. Usun et kui ma ise üritaksin kasutada nende taktikat, oleksin juba ammu suures kopsupõletikus (totaalselt ebaaus). Eile tekitas see minus kõvasti piinlikust....

Eile (ehk siis laupäeval) toimus piirkondlik keemia-olümpiaad. Päris masendav oli tõusta laupäevasel päeval hommikul vara, et minna olümpiaadile (see-eest reede oli vaba). Kuid uskuge või mitte, ma sain üles täpselt planeeritud ajal, kell kaheksa. Ma olin positiivselt üllatunud, et seda suutsin. Olümpiaad ise algas alles kümnest, aga aeglane nagu ma juba kord olen, vajasin tõusmiseks ja sättimiseks aega kahte tundi (minu arust vägagi okei). Aga seekord (erandkorras) pidin saama hakkama tunni ajaga, sest koolini kõndimine võtab tükk aega. Nüüd arvake ära, kas ma jõudsin õigeks ajaks valmis? Jah, seekord tõesti, aga ma ei tea kuidas see juhtus (usun et see oli lihtsalt järjekordne õnn). Ausaltöeldes kui kodus kordamisküsimustega tegelema hakkasin, ei tahtnud ma enam absoluutselt olümpiaadile minna (täielik piin). Eelneval päeval (reedel) mõtlesin välja igasugu erinevaid põhjusi, miks mitte minna, kuid kogu selle mõtetu põdemise peale mõistsin, et tegelikult polegi vahet mis tulemus või koht sealt tuleb. Saab mis saab, loodab et ehk päris viimaseks ei jää (loodetavasti). Samas kui nüüd reaalselt mõelda, siis lõppude lõpuks keegi peab ju viimaseks ka jääma.

Olümpiaad oli ise aeganõudev ja piinarikkalt keeruline. Päris rasked ülesanded minusuguse blondiini jaoks... Lahendasin neid põrgulisi ülesandeid kokku 3 tundi (arvestasin kahe tunniga). Elu alati üllatab! Töö ise läks nagu ta läks, oleks võinud vähemalt 76% paremini minna, aga ma vähemalt sain sealt šokolaadi ja see oli maitsev :D
Kui nüüd veidike mu haiguse juurde tagasi minna, siis just nimelit see oligi põhjuseks, miks pidin terve töö tegimise vältel tohutut piinlikust tundma. Klassis valitses surmvaikus nagu ikka, keegi isegi mitte ei nohisenud. Jah, kõik peale minu... Mina olin muidugi ainuke kes seal häälitses (köhis, nuuskas, aevastas). Õnneks ma teisi vist väga palju ei häirinudki (ma loodan). 

Juba sama päeva õhtul kella seitsme paiku, keemia õpetaja kirjutas mulle: ''Kas sa ikka andsid oma töö ära? Ma protokollist sinu nime ei leidnud''. Whaat, ma tegin seda KOLM tundi ja nüüd see on kadunud, kas asi saab veel üldsegi humoorikamaks minna (mul on küll naljakas :D). Ma isegi poleks kuri või vihane kui see kadunuks jääkski, aga kuidas on see võimalik, et just MINU töö ära kadus? Karma on täiega bitch, selles ma enam ei kahtlegi. Oeh.

Peale olümpiaadi peesitasin kodus, paradiis. Olin päris tragi ja koristasin toad ära, tolmuimejaga põrandad, vaibad, diivani ja kõik muu säärase. Aega võttis aga asja sai! Istusin oma voodi peale ja hakkasin muusikat kuulama, kuni lõpuks jäi mu pilk millegi pärast kummuti peale. Pingsamalt seda silmitsedes tuli mulle meelde selle sisu (totaalne segadus). Niisis asusin oma riietekapis koristustöid tegema... Tegutsesin oma kapikoristusmeetodi järgi: Kapiuks lahti, kõik asjad põrandale ja sorteerima! Toa põrand oli riideid täis, savi et just vahetult enne seda oma toa korda sain, alati saab ju ka kaks korda koristada! Väljaviskavate riietehunniku suurust vaadates tundus mulle esmapilgul, et mulle alles vist ei jäägi midagi. Kapp on mul nüüd poolenisti tühi, ongi ruumi uute asjade jaoks. Sain koristustöö pooleteise tunniga valmis (vahepeal oli ju vaja puhata ja süüa ka).

Minu kapist jäi välja terve kotitäis riideid, mul pole halli aimugi mis ma nendega edasi teen. Keegi endale ei taha?

Viimastel päevadel on toimunud minuga midagi veidrat (kuigi mitte midagi harukordset), ma olen kogu aeg väsinud (magan tundides, käin kõikjal tüdinenud näoga ringi). Mu organism lausa anub kosutava une järele, kuid magamine koolinädalal tundub olevat täiesti võimatu üritus. Missuguse valemiga ma seda teostada saan kui ma olen iga päev kohustatud tuupima pähe nii paljusid erinevaid aineid?? Mitte et mul oleks kooli või õppimise vastu midagi, aga mille kuradima pärast te annate meile igaks järgnevaks päevaks nii palju koduseid ülesandeid, mille lahendamiseks võtab aega ligemale kolm tundi (ilmselt arvate, et ma keeran vinti kõrgemale kui see tegelikult on, kuid uskuge mind, räägin täitsa tõsiselt). 

Mis sina armas lugeja arvad.. Kas see on normaalne et kontrolltööd on nii tihti?(paar- kolm korda nädalas). Õpetajad ikka räägivad alailma, et kontrolltöö on veerandit kokkuvõttev töö.. Tõesti või? Miks te siis neid nii tihti teete, iga paari nädala möödudes on veerandi lõpp? Ausalt, ma ei leia enam sõnu, õpetajad ei saa ise ka vist vahest aru mida nad suus välja ajavad. Ilmselt kõlan nagu tüüpiline kooli peale vihane olev teismeline, kuid see ajab tõsiselt marru, kuidas õpetajad oma võimu nii alatult ära kasutavad.

Õpetajad tihtipeale nipsavad, et ''Miks te endale nii palju kohustusi võtate?'' (nad peavad silmas huvitegevust). Ilmselgelt ma tahan enda ajusid värskendada ja tegeleda asjadega mis mulle tõeliselt huvi pakuvad (minu puhul sport, laulmine ja organiseerimine). Kuid tõesti, nemad seda ei mõista, nad ütlevad vaid: ''Noh, sellepärast sa siis oledki koguaeg väsinud.. Päeval tegeled ülekoormavate tegevustega ja öö otsa passid arvutis''. Vot selle peale ei oskagi midagi kosta, kui on ülekoormav, siis on ülekoormav.. Ja üleüldse, kust kohast te võtate fakti, et ma olen öö otsa arvutis? Eks õpetajad olegi need aegade parimad õpilaste isiklike elude tundjad. 

Nüüd teile eluline näide eelnevalt räägitust... Täna puutusin kokku olukorraga, kui hilinesin pool tundi ansambli proovi (proov kestab kokku poolteist tundi), vabandasin ja ütlesin et olin Maakonna sisekergejõustiku võistlustel abiks (tõkkejooksu kohtunikuna) ja tõesti ei saanud varem tulla. Selle peale et mu vabandus vastu võtta hakkas ta osekohe minuga pahandama (kurjalt), ''Linda, sa võtad endale jälle nii palju kohustusi!''. Ütlesin, et see oli erandjuhus, sest mind paluti appi ja kuna ma juba selline tegevushimuline olen, siis ma ei saanud ju kuidagi keelduda ning see polnud mittemingisugune järjekordne suur kohustus, rohkem nagu heasüdamlik abistamine. Seepeale nähvas õpetaja vastu: ''Ei, sa oleks ikka pidanud ütlema ja ikka varem sealt ära küsima, nüüd on pool proovi aega raisku läinud''. Eee, ansamblis ei laula ainult Mina, siin on ka teisi lauljaid, möödunud 30 minutit ei saanud kohe kuidagi raisku minna. Aga ta lasi aina edasi: ''Sa pead omi kohustusi täitma''. Ma tõsiselt ei jaksanud seda enam kuulata (Ei viitsinud jälle kuulata seda igipõlist juttu, et peab ikka kooli asjad esmalt ette võtma ja alles siis muud tegevused..). Põrgutki.. Võtsin lihtsalt oma noodi kätte ja laususin, et ehk hakkame nüüd lõpuks laulma ka... (Sellega õnneks asi lõppes).

Tänu äsja-räägitule tuligi mul meelde eilne päev. Nagu kõik kodutütred (seal hulgas ka mina), peaksid oskama käsitleda õhupüssi (kodutütardele võimsamat manti kätte ei anta), abivalmi- ja veidi vanema kodutütrena olin lahkesti nõus minema appi oma rühma juhile, et õpetada noorematele püstoli käsitlemist ning loomulikult ka laskmist. Teostasime seda meie enda kooli lasketiirus (jah, isegi meie linnakeses, meie armsas koolimajas on lasketiir). Vanematest kodutütardest olid abiks õpetamisel mina ja veel paar mu klassiõest kodutütart. (Eeskujulikud nagu me oleme). 

Enamikel väikestel läks laskmine esimese korra kohta päris hästi, umbes pooled said isegi märgile pihta... Kuid nagu ikka, tahtsime üle pika aja ka ise märki lasta (mina tegin seda viimati umbes poolteist aastat tagasi). Okei, kümmet punkti ei tulnud... pool millimeetrit veel ja ma oleks sellele kümnele 1:0 ära teinud. 

Üks lask: 9, viis lasku: 8, viis lasku: 7, neli lasku: 6, üks lask: 5, kaks lasku: 3

Kuna Kai  ei kavatsegi mind enne rahule jätta kuni olen midagi uut blogisse postitanud, siis olin kohustatud midagi oma segaste mõtetega valmis kribama. Kuna viimastel päevadel midagi märkimisväärset juhtunud ei ole, siis seekord peate leppima suhteliselt ebaselgete ridadega, selline ongi tavaline Linda, lihtsalt tema ise (mina), oma geniaalsete mõtetega... (lihtsalt üritage aru saada)

Unistusi on miljoneid, meil kõigil. Kes unistab lotovõidust, kes sõbra kallistusest, kes üldse millegist kolmandast või neljandast asjast.... Unistada saab kõigest:  inimestest, tegudest, suurtest ja ka kõige pisematest asjadest (pisikeset lillest suvalisel päeval, lihtsast kingitusest või kõnet lähedaselt kes leiab aega selleks, et lihtsalt öelda: ''Tsau, kuidas läheb''). Olen üks nendest inimestest kes iga õhtu enne uinumist unistab erinevatest asjadest, enamus nendest on kategooriliselt mitte-teostatavad, kuid arvan, et huvitav on endale luua kindlad sihid mille järgi tegutseda ja kuhu poole püüelda. 

Üks sellistest unistustest mis on juba pikka aega minu mõtetes ekselnud: laulda koos Tõnis Mägi-ga suurel laval. See on nimelt üks minu suurimaid unistusi (Olen sellest vaid Hannale rääkinud), kuid olen täiesti kindel et see jääb teostamata. Ma tohutult armastan laulda ja oleksin nõus ükskõik mida tegema, et saaksin endale imelise lauluhääle, et unistust siiski (kuidagi) teostada  Ebahariliku teismelisena kuulan enamus ajast ainult Eesti muusikat (eelistan Tõnis Mäge, Urmas Alendrit, Mari Jürjensit ning ansamblitest Curly Stringsi ja Kõrsikud)(*märkus: vabandust nimede käänamise pärast ).  See komme  sai alguse mõni aasta tagasi, kui taipasin, et Eesti enda muusika ongi just see kõige parem ja mis mulle tõsiselt meeldib.

Sellele veidi sarnane unistus... Ma väga-väga sooviksin kunagi luua oma enda folk-ansambli, kus on koos mina ja mõned minu head sõbrad, kellele meeldib selline muusika ja kes tunnevad rõõmu sellest mida nad teevad. Miks just folk? Just sellepärast et ma ise ainult seda kuulangi ja arvan et see muusikastiil peegeldab seda, mis on inimese jaoks tõeliselt oluline, kodu. Võtame näiteks Curly Strings (Olen nende paandunud fänn), nende ansamblis on koos vanad tuttavad, ansambli iga liige naudib igat hetke koos olles ja koos muusikat tehes (see on pelgalt minu enda järeldus, kõik see peegeldub nende endi olekutes).

Minu kõige ebareaalsem unistus on ära käia kosmoses (loe: Kuul). Ma isegi ei tea kust kohast ma sellise hullumeelse idee võtsin. Okei, see on tõesti 100% välistatud et ma sinna kunagi jõuan, aga mõtetes olen seal tuhandeid kordi käinud. Kujutage ette suveööd, tähistaevast, lamamas pikali murul ja vaadates seda lõpmatut tähtedega täidetud ruumi. Sa tunned et oled tohutult väike ja ei saa kunagi teada mis seal suures lõpmatuses peitub. Kuid nüüd kujuta ette, mis tunne võib olla ise seal samas lõpmatuses (loe: kosmoses) ja näha oma koduplaneeti nii väiksena nagu pole seda mitte keegi teine varem näinud. 

Nagu ma ka oma enesetutvustuses mainisin, tahaksin ma tulevikus töötada meditsiinilisel alal (medõena või erialaarstina). Minu kirg on aidata inimesi, tahan et sellest mida ma teen oleks ka kõigile teistele kasu. Ehk on tõesti veel vara sellele kõigele mõelda, aga arvan et elus on palju lihtsam läbi lüüa, kui on kindlad sihid paigas (mida teha, miks teha, kuidas teha). 
Ja lõpetuseks.. Minu TOP 1 unistus (ootab kannatamatult teostamist)... Ma tohutult palju, üli väga, mõistust kaotavalt soovin endale labradori. Ma pakuks talle unelmate kodu, ma räägiks talle kõik oma saladused, ma armastaksin teda, mängiksin temaga. Praegusel momendil on see tõesti vaid unistus, kuid selle ma plaanin ellu viia mõne aasta jooksul (see unistus küll kuskile ei kao). 

Kui midagi jäi tekstist arusaamatuks, loe aga uuesti, kui aga said teksitst esimese korraga aru, siis tähendab seda, et oled kogenud segaste mõtete lugeja. (See kõik oli Kai närvide rahustuseks).

Ja nüüd tükike Kaid...

Nagu Kai postitusest võib lugeda, oleme kordi arutanud (loe: vaielnud) söögist, selle maitsest/kasulikkusest.. Oleme palju-palju vestelnud seente teemal, mida minu magu absoluutselt ei seedi... Kuid Kai..... ta hullumeelne lausa HÄVITAB neid, nagu ta väidab ka iseennast iseloomustavas blogipostituses ''Saame tuttavaks''.

Mind hakkas tõsiselt huvitama, et kas tõesti neis on midagi kasulikku (Kai vähemalt väitis seda) ja mida nad üleüldse sisaldavad. Hakkasin täna uurimisega tegelema, rääkisin oma bioloogia õpetajaga, et täpselt teada saada, mis on nendes peidus (loe: mida nad sisaldavad), millest need koosnevad, kuidas toimivad jne jne... Ja voilaa, mis ma teada sain (Kõigile seenesõpradele lihtsalt teadmiseks). 

Mõned huvitavad faktid:

*Seened sisaldavad rohkesti spetsiifilist valku

*Seentes on palju kiudaineid, seda ainet nimetatakse kitiiniks (Kitiini leidub piisavas koguses ka putukakoorikutes, mmm nämmmmm)

*Seened lagundavad väljaspool ennast erinevaid aineid (seal hulgas ka korjuseid jms), ainete lahunedes liiguvad need edasi seene sisemusse.. See tähendab seda, et seent süüeas sa sööd endale sisse juba eelnevalt lagundatud (jääk)aineid

Kai, sul oli mõningas asjas tõesti õigus, aga jään ikkagi arvamusele, et seente söömine peaks olema rangelt keelatud. (don't be mad Kai) :D

Eile peeti vanaonu Heinol sünnipäeva (loe: juubelit), nimelt ta sai täpselt 70-aastaseks.

Kodus hakkasime selleks valmistuma juba kell 8:00 hommikul, sest oli vaja igasuguseid asju teha. Kujutage ette seda piina, ärgata koolilapsena nädalavahetusel nii vara üles. Nagu ikka, olin mina see, kes JÄLLE üles ei saanud. Ausõna, mina pole süüdi et ma sellisena välja kukkusin...

Lõpuks sain endale kuidagi jalad alla (lubatust pool tundi hiljem) ja kõik oma toimetused ära teinud (loe: söönud, vetsus magama jäänud, uuesti üles ärganud, pesnud, kuivatanud, riietatud), olime peatselt kõik valmis ja suundusime oma kodulinna bussijaama, et edasi liikuda Pärnusse ning sealt edasi Pärnu-Jaagupisse. Bussis hõivasin enda valdusesse kaks kohta (kuskile oli vaja ju kott ka panna). Küsimus suurele ringile: Arvake ära kes bussis jälle magama jäi?

Umbes paari tunni pärast jõudsime Pärnu-Jaagupis olevasse kohvikusse ''Mõisa köök'', selline päris hubane koht sünnipäevade pidamiseks (mitte et ma ise seal oma tulevast juubelit pidada tahaksin). Kohal olid kõik isapoolsed sugulased, okei, mõned olid puudu, aga siiski oli päris palju rahvast (kuigi ma ei teadnud neist umbes pooli).

Nagu eelnevas postituses juba kirjutasin, viibisin Prantsusmaal kümme järjestikkust koolivaheaja päeva. Selle aja vältel ma tõsiselt harjusin ära selle riigi toitumisharjumistega, lauakommetega, pidude pidamisega ja kõige muu sellisega. Kuid tänane ''pidu'' oli sellele kõigele vastastikkune, väga tüüpiline eestlaste pidu, toidulaud ilutsemas sealiha, kartuli, kastme, praekapsa, morsi ja muidugi ''vana hea viinaga''. See jääb mulle üpriski arusaamatuks, et miks meie rahvas just seda jooki nii kõrgelt hindab?! Kusjuures väga veider oli kõiki jälgida (St seda, et Prantsusmaal tunnevad kõik ennast söögilauas väga vabalt, räägivad läbisegi erinevaid jutte, kuid eestlased on alati söögilauas minimaalse jutuga) tõeliselt energilisi (st: väga elavaid) on heal juhul 1-2 (nii oli ka seekord). Prantsusmaa peale korraks peatuma jäädes..... Prantslased olid kergelt öeldes šokis, kui nad kuulsid et meid õpetatakse juba väiksest peale, et söömise ajal tuleb AINULT süüa, rääkida ei tohi, sest nende jaoks on täiesti mõistmatu, et kuidas see võimalik olla saab.

Täna juhtus midagi esmakordset...  Sain tantsida oma isaga ''valssi'' või mis iganes see olla tahtis. Asi oli nimelt selles, et mu isa ei ole just suurem tantsulõvi. Valsi rütmiks loetakse muidu ikka ''üks, kaks, kolm, kaks, kaks, kolm'' aga meie rütm oli pigem nagu ''üks, kaks ... üks, kaks ... üks, kaks''. Mis siin ikka, vähemalt oleme nüüd isaga oma tantsu ära teinud :P

Naljakas juhtum minu jaoks.. Heinol on ka vend Harri, kes on temast umbes paar aastat vanem. Mingi hetk sattusin laua taga Harri kõrvale istuma ja hakkasime rääkima jahindustest (nimelt ta on jahimees), tema haigustest ja üldse kõigest, maast ja ilmast. Olime vestelnud juba oma 10 minutit, kuni lõpuks minu vanaema hüüdis teisest laua otsast: ''Linda, võta nüüd lauluviis üles!'', selle peale ütles Harri vastu: ''Lindat ei ole siin ju'', (muig..) ütlesin et: ''Mina ju olengi Linda!''. See hämmeldus tema näos.. ''Oled ka või? Ma ei tundnud sind kohe niimodi äragi, ma nägin sind viimati kus sa olid pool meetrit lühem''. Ooo really :D Kuid meie jutuajamine sellega ei lõppenud. Hetkeks külastasin oma ''nutitelefoniga'' skype-i, vestlesin Kai ja Joosepiga. Vanaonu nägi seda ja hakkas mu telefoni kohta pärima, et mis sellega teha saab ja kas sellega ikka helistada saab, kui kaua aku peab, kas seal sees Eesti kaart ka on.... Minu vastuste põhjal otsustas ta, et see on täielik jama, sest aku ei pea nädal aega vastu nagu tema praegune telefon, kiri selles on LIIGA väike (ta väitis, et ta ei suudaks seda isegi prillidega lugeda). No mis siis ikka, eks see rohkem noorte värk olegi...

Muide nutitelefonidest rääkides... Kai, ma armastan su telefoni (I'm in love)

Jõulud.. Mis siin ikka muud kui söök-jook-söök-jook-söök-jook. Pean tunnistama et peale jõulupühi tundsin ma ennast nagu ülesöönud suur pall. Jah täpselt nii oligi, aga lohutagem end sellega, et need on lihtsalt täiesti tüüpilised eestlaste Jõulud! wooohooo piduu, okei mis ma siin ikka sellest söögist räägin (olgugi et omaette) aga jõulud ja söök, see on koos, neid kahte ei lahuta miski.

Kingitused, uuhh, nendeta ikka ei ole õiged jõulud, ma siiralt loodan et ma ei ole ainuke teismeline kellel käivad enne jõule päkapikud, minu arust on see komme nii vinge, nagu miks mitte. Nii armas on iga hommik leida sussi seest mingi üllatus. Aga see-selleks.....

Kõik minu jõulukingid läksid teemasse (loe: kõik oli sinist värvi). See hommikumantel ja pidžaama, soojad sokid, rätik, šokolaadid- see on minu stiil.

Peale pühi (26.detsembril) startisime Johannaga (loe: minu parim sõbranna) ja tema emaga Tallinna lennujaamast lennukiga Londonisse (ehkki see oli ainult vahepeatus). Meie sihtpunktiks oli hoopis Prantsusmaa. Kõik selleks et veeta ülejäänud jõuluvaheaeg oma sõprade juures. Ei, nad ei ole eestlased, täiesti eluaegsed prantslased. Nimelt suvel toimus Prantsusmaal, Marmande linnas noortevahetus, kust saime endale mitmeid sõpru/tuttavaid, aga sellest täpsemalt ma siin praegu rääkima ei hakka.

Nimelt meie täpseks sihtkohaks oligi Marmande linn, mis oli järgnevaks kümneks päevaks meie kodu. Ööbisime ja ühtlasi ka elasime terve selle aja Pierre-i (loe:pieri) üliarmsas ja hubases kodus. Tema pere ja kõik oli superluks. Kolmeks päevaks sõidsime autoga nelja tunni tee kaugusele, Atlandi ookeani äärde sugulaste juurde (loe:majatäis rahvast), seal veetsime mõnusalt aega, tutvusime selle imeliselt kauni ümbrusega, nautisime päikest.

Ma arvan et Prantsusmaa puhul oli kõige naljakam see, et väljas oli ilm, nagu meil Eestis on kevadel, päike paistis, muru oli roheline ja kõik muu komplekt, aga eripära lisas see, et iga maja ja aia külge oli kinnitatud jõuluvana, kes ronis oma pisikese redeliga, kott üle õla vinnatud. Ausaltöeldes oli seda vägagi koomiline vaadata.

Üldiselt sujus kogu reis plaanipäraselt (loe:megalahedalt), kõik kuni lahkumise õhtuni. Kogu jama algas sellest, kui jõudsime Bordeaux lennujaama. Algul kõik sujus, läbisime turvakontrolli, sõime oma suurepärseid võileibu ja mõtlesime et jess, saab lõpuks koju! Lennuk pidi lahkuma kell 21:40, lennujaama jõudsime paar tundi varem, need paar tundi oli nagu terve igavik. Kui lennuki väljumiseni oli jäänud umbes tund aega, siis võisime tabloolt näha kirja, "London, Gatwick - delayed", seda me tahtsimegi et meie reis edasi lükataks...... Saime seal umbes neli tundi passida (kokku tegelikult kuus tundi). Saime lennujaama poolt isegi kaardid, millega saime lennujaamast osta 4,50€ väärtuses süüa või juua (pudel vett maksis 3€) 00:35 saime lõpuks lennukile ja Londoni poole liikuma. Ülejäänud reis sujus kenasti, kuidagi jõudsime järgmisel päeval Eestisse.

Ja nagu eestlased ikka, kohe Ülemiste Macdonaldsisse sööma, sest nälg oli lihtsalt kannatamatu. Vabandused, vabandused...