Ma olen tegelikult natukene isegi segaduses, et kuidas jälle mina..okei, seekord pole tegelt mitte midagi hullu, lihtsalt nii WTF olukord. Asi on riietes, välja kandmises ja šoppamises.

Ilmselt paljud tüdrukud nõustuvad minuga, et naissugupoolele on riietus väga oluline. Ma olen selles päris kindel, kuna miks muidu pea kõik meeleheitlikult mööda poode jooksevad, et just enda jaoks parimad püksid või mis iganes riietuseset leida.

Veel rohkem ajas mind hulluks eilne päev, kui õega Tallinnas poodides ringi käisime ja ma endale lõpukleiti ja saapaid otsisin. Muidugi vaatasin ka erinevaid pluuse, teksasid ja jakke. Poodides on reaalselt nii palju asju, mis mulle tõsiselt meeldivad, aga teate mis? Ilma üle pingutamata, mulle ei sobi selga ükski asi mis mulle päriselt meeldib. Ma ei saa aru kas mul on tõesti nii imelik kehakuju või mis värk sellega täpselt on. Tegelikult ajab selline asi päris hulluks, sest ma ei saa kanda asju mis mulle meeldib, või milles ma reaalselt palju stiilsem ja ilusam välja näeksin. Aga ei, ma pean käima riietega, mis mulle tegelikult endale eriti ei meeldigi. Lihtsalt nii tüütu on, tõsiselt tüütu.

Ma päris tõsiselt ei saa aru, kuidas peaaegu kõigile teistele sobivad igasugused riided, milles nad nii lahedad ja ilusad välja näevad. Eriti kade olen ma nende peale, kes kannavad sellist riietust, nagu ma ise tahaksin käia, aga kui ma ise peaksin sellised riided selga panema, siis näen välja nagu mingi täis topitud lambasool (vorst). Mul oleks vaja mingit vol 2 Ženja Fokinit ja umbes 5 tuhandet eurot, kelle/mille abil ma lõpuks leiaks endale riided, mida ma hea meelega kannaks ja näeksin ka nendes ilus välja.

By the way, Tallinnas polnud ühtegi kleiti, vähemalt nendes poodides kus käisime, mida ma päriselt ka selga paneks. Aga ma leidsin ühed üliilusad pidulikud püksid, sinna peale sobiks ülihästi üks pikavarrukaga sifoonist pluus ja alla beešid platvorm kontsad. Ülinunnu oleks nii, ei tea küll kas ka minu seljas, aga millegipärast on ju selline nõme kirjutamata reegel, et lõpetamisele peavad tüdrukud minema kleidiga..

Ma kardan räigelt seda, et lõpetamisel kõik tüdrukud näevad ülikenad välja ja siis mina seisan nende kõrval nagu kapp mingisuguse hilbuga, millega ma kohutav välja näen, sest midagi muud minu kehatüübile leida ei ole.

Kas teil on ka vahepeal selliseid perioode, kus lihtsalt oletegi reaalselt mitu päeva järjest nii väsinud kui üldse olla saab, igasugune magamine aitab ainult max mõneks tunniks? Minul vähemalt viimased 3 päeva on nii olnud (ka praegu üritan ennast üleval hoida, et see postitus siiski valmis saada). Tõsiselt väsinud, mul oleks vaja mingit korralikku 14-15 tunnist und. Vot siis ma oleks puhanud (kuigi ilmselt mitte kauaks). Ega ma neid numbreid huupi pannud, ma suudan väga vabalt magada nii kaua. Mul on kahju inimestest kes ei suuda :D

Lihtsalt igal pool kus ma ka poleks, tahaks kerra tõmmata ja magama heita. Koolis, kodus, igal pool kus selleks ka tegelikult võimalus olemas on. Ilmselt on üheks põhjuseks ka teise trimestri lõpp. Kuna reedel pannakse hinded välja, on kindlasti vaja kõik selleks päevaks korda saada. Ainult üks asi ongi veel jäänud (algul oli 8 tööd vastata). Mul on tegelikult hea meel, kui kõik võlad koolis on tasa tehtud. Kuigi nende tegemine võttis(võtab) ka tegelikult tublisti aega ära.

Muide, enne kui ma lõpetan, siis palun olge nii kallid ja nunnud ja armsad ja toredad ja palun palun kirjutage siia samma postituse alla (kellel kasutajat pole, saab anonüümselt kommenteerida) kõik ilusad, rahuliku tempo ja ilusa sõnumiga eesti keelsed laul(ud). Soovitatavalt nais-esitaja esituses. Otsin lauluvõistluseks laulu! Palun leidke see kaks sekundit, mis kulub kirjutamiseks ja jagage minuga laulude nimesid koos esitajaga! :)

Viimase nädala/kahe jooksul on minul tekkinud küsimus, et kas kõik halvad asjad peavadki korraga tulema? Ei, praegu ei räägi ma endast. Räägin oma lähedastest. Nii mõnelgi minu jaoks kallil inimesel on praegu n.ö. rasked ajad. Mina lihtsalt seisan kõigi nende murede ja pisarate keskel, aga midagi teha ei saa. 

Muidugi, nagu kogemused näidanud, on ikka nii, et mingil hetkel on kõik nii halvasti kui vähegi annab. Mingi hetkel ei saa enam halvemaks minna ja siis hakkab pendel liikuma teistpidi, ehk kõik läheb järjest paremaks, kuni päevani, mil kõik on nii hästi, et paremini ei saakski...paraku kõik nii ei jää. Mingi hetk hakkab kõik jälle minema tavapäraseks, kuni on jälle mingi totaalne s**tt kaelas. Ja nii see pendeldab, aina paremaks ja siis jälle halvemaks. 

Mul on kahju jälgida neid, kellel on halb olla, sest kogu p*sk tuleb ühe korraga ja paraku on nii, et ma ei oska midagi teha või midagi õiget öelda. Mõnel inimesel on kohe selline imepärane võime inimesi lohutada. Mina kahjuks nende seas pole. Mul on muidugi sellest tegelikult jube kahju.

Tegelikult peaksin ju selle koha pealt rõõmus olema, et mul endal on asjad peaaegu et jälle järje peal ja kõik on tegelikult ju täitsa hästi, aga kuidas ma saan rõõmustada, kui mõnel on nägu täiesti tagurpidi peas, kuna nende eludes on asju, mis kohe üldse ei lase rõõmu tunda. Kurb!

Eile peale arsti juures käimist olin nii kuri, ega söandanud blogima tulla. Kuri olin sellepärast, et veel ka tänase päeva (lisaks neljapäevale, reedele, nädalavahetusele ja esmaspäevale) pidin siiski passima kodus, kuna perearst tahtis nii...tervenemiseks või nii. No eilne eilseks. Positiivne on see, et homme saan ma lõpuks tagasi kooli ja ei pea enam tegemata tööde eest ekooli hüüumärke koguma (hetkel on neid mul seal kokku 8 eksemplari). Kuna järgmisel reedel pannakse trimestrihinded välja, siis on mul suhteliselt kiire nende kõigi parandamisega.

Tegin vahepeal (täna) natuke head ka. Andsin järjekordselt oma vanu riideid ära, sest eks abivajajaid on igal pool. Aga mind ajab üks asi natuke muigama. Nimelt see, et enamus ajast on ikka nii, et keegi ise midagi anda ei taha, ainult tahetakse kõike saada. Ju see on meile juba siis nii loomupäraseks saanud. :) 

Ei, tegelikult ma ei nurise üldse. Minul on tegelikult hea meel, kui saan inimesi aidata, ükskõik kuidas. Küll ka mina saan kunagi abi, kui mul peaks seda vaja minema. 

Ega ma väga muud tarka polegi teinud. Õppisin mõningaid matemaatika asju järgi, mida nad tunnis teinud olid. Eriti tore on see, et ülesannete tegemiseks pidin iga kord kedagi (paralleel- või enda)klassist piinama, et too või teine mulle õpikust pilte saadaks, kuna mul endal uut õpikut njetu. Seega päris niisama ma siiski neid päevi maha ei maganud.

Üleeile suutsin armuda ära ühte enda jaoks uude laulu. Tegu on järjekordse rahvalaulu lähedase lauluga. Tavaline eesti muusika, mida Mari Kalkun teeb. Mulle meeldib, teile ilmselt mitte, aga jagan ikkagi (kasvõi siis lihtsalt kiusamise eesmärgil) :D

Olen jälle mõningad päevad olnud blogist täiesti eemal, tegelikult ka arvutist. Seekord siiski täie põhjusega, mitte seepärast et ma ei viitsiks. Väga viitsiks, aga mis teha, kui ei jõua tooli peal istudagi..

Selline ''tore'' asi algas kolmapäeval, täiesti järsku, rahvatantsu ajal. Tegime trenni, õppisime uut tantsu ja umbes poole trenni pealt hakkas pea väga hullult ringi käima, aga kuna ma ikka tahan pingutada, siis tantsisin vapralt edasi. Peale trenni läksin heitsin lava peale pikali, et toibuda (tantsime aulas). Ajasin selle kõik borrelioosi kaela, mis mul elada ei lase. Lõpuks koju kuidagi tuikudes tundsin, et asi on ikka väga halb. Kuna elan veel neljandal korrusel, oli minu kojujõudmine raskendatud, peale iga korruse ületamist jäin seina najal seisma, sest lihtsalt jaksu polnud.

Koju jõudes läksin koheselt oma voodisse pikali, samal ajal telefonitsi rääkides Kaiga, vaeseke pidi jälle minu hala kuulama, kui sitt mul  olla on. Olles umbes tund aega niiviisi voodis halva enesetundega lamanud, taipasin, et äkki mul on palavik. Kraadides ennast ära, näitas see ilusat 38,1 palavikku. Tol päeval hakkasin ka järsku köhima, sain väikse nohu ja lihasvalud. Õhtul kõik valutas: selg, jalad, õlg, kael, käed. Ka kadunud on söögiisu, ma ei suuda midagi süüa, kui siis ainult kerget toitu väheses koguses. Selle koha pealt on positiivne see, et saan mõneks päevaks oma kõhu peenemaks :D

Tänase päevani on mul selline ''mõnus'' palavik. Eile mingi aeg näitas kraadiklaas veel 38,9. Praegusel hetkel, mil kirjutan, on palavik möödas, aga ei tea kui kauaks, loodetavasti see ei kavatsegi enam tagasi tulla. Nii vihkan olemast haige, miks mina pean kõik sellise endale saama? Kellegile teisele pole vaja?  Ma annaks kellelegi teisele puhta muidu oma hädad ära.

Halvemaid asju selle juures on see, et ma ei saa ennast kuidagi välja puhata, kuigi üritan palju magada. Ükskõik kui palju ma ka ei magaks, on silmad kottis. Kooli pärast olen ka mures, esmaspäeval on mind ees ootamas kolm tööd (kaks neist kontrolltööd), aga arst keelas mul esmaspäeval kooli minemise, pani ka arstiaja kooli ajale. Väga halb! Aga mul on siiski tunne, et kooli lähen ikkagi. Niigi pidin kaks koolipäeva kodus kössitama...

Ja millest selline pealkiri? Vot sellepärast, et mul on kõik gripi sümptomid ja see ei ole hea..Kuigi sisimas ikka loodan, et lihtsalt külmetus. Gripi kohta saad lisaks lugeda SIIT.

PS: täna sain lõpuks ka korralikult püsti seista, te ei kujuta ettegi kui hea tunne see on, kui sa seisad ja sul ei lähe süda pahaks.

Äsja juhtunu on minu enda jaoks niivõrd naljakas, et ma ei saa seda kuidagi jagamata jätta..Vaatasin rahulikult telekast oma saated ära ja mõtlesin, et käin veel enne magamaminekut pesemas ära. Panin siis vannitoa tule põlema, aga mis põlema ei läinud, oli ei miski muu kui vannitoa tuli, ainult pauku tegi!

Kuigi ega see mind ei peatanud. Kes siis pimedas hakkama ei saaks? Pesin ennast seal kottpimedas kenasti ära. Värgid särgid, kõik ilus, Linda puhas. Tulin oma tuppa kuivama ja netis senikauaks aega veetma kuni pea kuiv. No nagu ikka, tuli joogijanu, selleks oli muidugi vaja minna kööki. Noh, kuna ainult minu toas tuli põles ja see kööki valgust ei näita, siis panin ka köögitule põlema...mis samuti muidugi põlema ei läinud. Asja teeb lõbusamaks veel see, et ka esikust on elekter müstiliselt kadunud. 

Oh shiiiiit, külmkapp ju! Ma ei tea kas ajada sellepärast isa üles või mitte, aga vist ikka peaks, et külmkapp üles ei sulaks...Ainult Linda suudab :D

PS. Kas pole mitte huvitav, et just täna vaatasin Buratinot, ja just seda osa kus neil elekter ära läks...Uskumatuuuu lihtsalt!!!!!

Põhjus, miks sellel teemal kirjutan on lihtne. Ikka vahepeal jälle küsitakse minu käest, et Linda miks sa nii kuri oled, või Linda, miks sa nii tõsine oled? Linda, miks sa pidevalt nii tuim oled? Uskuge mind, kallid inimesed, ma ei ole. Mina elan lihtsat oma põhimõtete järgi. Oma veidrused ja kõik muu sellise hoian lähedaste jaoks. 

Minu paremad ja pikemaajalised sõbrad teadad küllaltki hästi milline ma tegelikult olen. Ei möödu tegelikult ühtegi päeva, kus ma täiesti suvalise koha pealt ei laliseks või häälitseks. Õhtuti on see igati tavapärane :D Küll naabritest on kahju, sest üksinda kodus olles panen tavaliselt muusika peaaegu põhja ja laulan täiest kõrist kaasa. Ups.....vist.

Minu puhul on nii, et olen alati avatud uutele tutvustele, aga kui olen mõne täiesti võõra inimesega suhteliselt esimest korda veidi pikemalt koos, siis lööb sellise väikse bloki ette, et ei teagi alati mida ja kuidas rääkida, sest ei tunne inimest. Kahjuks või õnneks pole mulle antud sellist müstilist võimet, mis võimaldaks mul näha inimestest läbi, kuidas nad mõtlevad ja kuidas nendega suhtlema peaks.

Ma arvan et minu üheks halvimaks küljeks on see, et ma tihtipeale ei suuda ennast piisavalt hästi väljendada, et kõik minust õigesti aru saaksid. Olen inimene, kes on igal võimalusel sõbralik ja rahulik, kuid mõnikord juhtub ikka nii, et vääratan mõne üksiku sõnaga, mille tõttu saab minu lauset mõista teisiti ja siis arvataksegi, et näe, Linda, räige bitch oled, kuigi tegelikult ma ise midagi halvasti ei mõelnud.

''Linda, ära targuta,'' ka seda lauset kuulen (eriti kodus) hüpriski tihti. Tavaliselt sellele lausele on eelnenud mingi väitlus, ning olukord kus põhjendan enda seisukohta, et mind ei saaks mitmeti mõista, kuid ikka leidub inimesi, kes peavad seda nõmedaks targutamiseks.