See tuleb nüüd mega-mega lühike postitus. Jep, ma olen kuupäevaga kursis, ei, ma pole oma blogi ära unustanud. Lihtsalt niiiiii palju asju on olnud ja teha on nii palju, et pole blogisse jõudnud. Seega väga suured vabandused nende blogi-lugejate ees, kes (äkki) mu blogi siiski jälgivad ja uusi postitusi aina ootavad. Luban, et homme blogin, päriselt (vähemalt üritan).

Tegelt paar minutit tagasi hakkasin kirjutama oma tudengivarju päevast Tartu Ülikoolis, kuid ma olen nii surmväsinud ja kohe üldse ei jaksa midagi teha. Ma rohkem tühja juttu ei lobise, sest vastasel juhul kaotan kõik (oma vähesed) lugejad ära.

Täna otsustasin vaadata üle kõik oma klassipildid, sõbrapildid, lasteaia pildid, titapildid jne. Neid on mul niiiiiiii palju. Kuidas üks normaalne inimene pilte vaatab: ''Ohh, ma olin ikka nii armas, nii lahe, et sellest pilt on, aa, see on mu esimene sõber...). Lühidalt öeldes, vaatavad normaalsed inimesed pilte täiesti rahulikult, isegi õnnelikult. Ja siis tulen mina, va piripill..

Alustasin klassipiltide vaatamisega. Panin klassipildid 1. kuni 9. klassini ritta ja vaatasin, kuidas me kõik muutunud oleme. Muidugi nende vaatamise ajal tulid kõik need möödunud 8 kooliaastat kui film mulle silme ette. Kuidas väikestena klaasimuuseumis ja Palamusel käisime, kuidas igal vahetunnil mitmed õpetajad kogu klassiga riidlesid, et me oleme ikka nii jubedalt lärmakad ja ebaviisakad...Ja millised me oleme nüüd (siiani õpetajate seas tuntud kui ''kooli kõige hullem klass''), aga need olemegi meie, need hullud. Mis te nüüd siis arvate mis mina, kui suurepärane mälestuste meenutaja, tegin? Nutsin. Kõigepealt üks mälestus ja üks pisar, siis teine pisar ja kolmas, kuni ma nutsin juba valjuhäälselt. Samal ajal võttes silma ette ka vanemad pildid lasteaia ajast. Lihtsalt pillisin, rääkisin Heliga facebookis (ta ka nuttis). Mul kulus üle poole paki salvrätikuid ja mu nina oli ikka umbes.

Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õudne on mõelda, et juba kevadel läheb see kõik laiali, mina teise kooli, mõningad veel, kuni ongi kõik. Ma tean, ma olen piripill ja ehk ka ülemõtleja, aga andke andeks, et nii emotsionaalne olen. Kui ma olen kurb, siis ma olen ikka  täiega kurb ja kui ma olen rõõmus, siis nii rõõmus, et kõik näevad seda.

Lisan juurde veel kaks minu jaoks kõige armsamat pilti minust koos õdedega (+1 pilt magavast väike-Lindast) 

Kuna eile algas ametlikult sügis, siis selle puhul otsustasin oma blogi veidi värskendada. Tõsi ta on, mu blogi välimus ei ole praegu mitte kuidagimoodi sügisene, kuid see oli lihtsalt heaks põhjuseks. Enne oli see siis selline armas, mahedates värvides lilledega, kuid nüüd, nagu te näete, valisin tagataustaks veidi retroliku kirevates värvides draakonite pildi (muide ma olen draakoni aastal sündinud). Lehtede riba (Avaleht, Saame tuttavaks ja Kingirõõm) muutsin mustaks ja siniseks, ennise beeši ja pruuni asemele. Üleval paremal olevad Facebooki, Instagramin jne logod muutsin ennise puise versioonist metallikaks. Üldpildis jäi see minuarust päris armas.

Uhh, mu käed külmuvad nii hullusti, et olen klaviatuuri taga soojade fliisist kinnastega. Natuke naljakas on, sest ma ei tunne nendega trükkides klahve ja niivõrd harjumatu on (PS.See oli lihtsalt taustainfo). 

Viimasel ajal olen palju mõelnud kirjandusele ja kirjutamisele. Ma isegi ei tea täpselt, miks ma seda teen. Igatahes mõeldes ja mõeldes olen ma siiski järeldusele jõudnud, et ma tahaksin kunagi ühe raamatu kirjutada (või isegi kaks või kolm..jne). See konkreetne mõte tuli tegelikult juba mitu kuud tagasi. Viimasel aastal olen avastanud, et kirjandus on nii äge. Pidage mind nii hulluks kui tahate, aga jah, kirjandus on koolis minu lemmiktund (koos bioloogiaga). See on nii põnev ja silmaringi arendav, et lausa valus hakkab.

Aga miks tuli mõte tulevikus kirjutada raamat? Sellel on mitu põhjust: esiteks ma armastan kirjutamist ja oma mõtete jagamist teistega, nii ülilahe oleks omada omanimelist romaani, raamatut, mis räägib minu nägemusest elust jne. See mõte on lihtsalt nii sees mul. Eks blogimine valmistab ka mind selleks päevaks ette, kui otsustangi raamatut kirjutama hakata. Blogimine on mulle õpetanud kirjutamist nautima ning oma mõtteid kõigiga jagama (kuigi viimase väljatoodud asjaga pole mul kunagi probleeme olnud).

Vahel on tunne, et tahaks juba kohe ja praegu raamatut kirjutama hakata, sest ideid on tegelikult mul peas juba nii palju. Kui ma oleksin piisavalt hea kirjutaja ja mõtete kirjutaja, siis valmiks mul vähemalt kolm raamatut: noorteromaan, õuduspõnevik ning oma mõtete väljenduse raamat (see räägiks elust-asjadest selliste nurkade alt nagu mina neid näen). See oleks lihtsalt niiiiii vinge. Jällegi pidage mind hulluks kui vähegi tahate, mul on ausalt täiesti savi :D 

Kusjuures sellest siin ma ei räägi, kui oma unistusest, see on lihtsalt üks eesmärk, mida tahan saavutada. Täpsemalt oma unistustest kirjutan korral, mil olen kõik enda jaoks läbi mõelnud. Sest jah, unistusi ja eesmärke on mul tõesti, mitmed on suhteliselt erinevast kategooriast, kuid kes keelab mul tegelemast mitme erineva asjaga, kui need on just need millega hakkama saan ja tegeleda tahan?

Kuna täna oli sellist aega, mil sain oma telefonis igal pool ringi tuhlata, siis seda ma ka tegin. Avasin oma OneNote'i (Windows phone'i märkmete tegemise koht). Tegelikult teen sinna erinevaid märkmeid päris tihti. Näiteks, kui hakkan kuskile minema, teen just sinna märkmed, et mis vaja kaasa võtta, mida teha jne. OneNote'i kasutan ka sellistel juhtudel, kui minuga järjekordselt midagi jälle juhtub ning mida ma tahan kindlasti meeles pidada, sageli isegi millest hiljem blogida.

Oma märkmete seast leidsin juhtumise, mis toimus USA's viibides minu ja Mariaga. Selline öine (tollel hetkel) marunaljakas juhtum magamistoas. 

Mina, Maria, Liina ja Helina magasime siis kõik ühes toas. Meil oli toas nari, millel oli alumisel korrusel kahe-inimese-suurune voodi (seal magasid Liina ja Helina) ning üleval ühekohaline voodi (kus magasin mina). Maria magas nari kõrval, megakõrgel madratsil. Seega meil kõigil olid samad magamistingimused, mugavad ja head.

Üks öö, kui Liina ja Helina juba magasid, läks meil Mariaga kõht mega tühjaks. Ei tahtnud me alla korrusele ka külmkapi kallale minna, veits imelik ju. Hakkasin siis Maria voodis olles toast süüa otsima. Ma leidsin Liina ja Helina voodi ääre alt pizzakarbi. Sel hetkel tuli meile meelde, et tõesti, nad olid päeval pizzat ostnud. Piilusin sinna sisse..kui ma õigesti mäletan, siis oli seal üksainus pooleldi kuivanud ja väga õnnetu pizzatükk. Liina liigutas. Tirisin ennast kibekiiresti uuesti voodisse. Rohkem ei liigutatud. Maria aga hakkas mind uuesti utsitama, et ma selle pizzakarbi sealt ära võtaks ja tema voodile paneks. No näljane nagu ma olin, ma siis tegin seda. Tegime karbi lahti ja vaatasime seda tükki, see ei näinud kuigi isuäratav välja. Ma siis otsustasin selle sinna voodi alla tagasi panna, kuidagi ukerdasin  seal ja sain hakkama. Jälle Liina liigutas. No ega ma ei imesta ka, me naersime seal päris kõvasti. Mõne minuti pärast hakkas ikka piinama see pizzatükk. Küünitasin siis jälle üle voodiääre...pauhti olin ma põrandal ja te ei kujuta ette missugune naerukajakas sellele järgnes. Just, ma kukkusin pizzat jahtides voodist alla. Muidugi ärkas Liina selle peale üles ja vaatas oma voodi ettepõrandale, kus mina kõht kõveras naersin.

See pizza jäigi söömata, sest lõpuks ma ei lubanud Marial seda ära süüa. Siiani ei tea Liina ega Helina sellest midagi. Kas ma peaksin neile sellest rääkima? :D

Mis siin koolielul ikka nii uut ja huvitavat? Igal päeval õpin tükike midagi uut, nii matemaatika, keelte, maailmamajanduse kui ka iseenda kohta. Jah tõesti, Linda, oled 15, aga ikka on asju, mida enda juures avastada. Kas nüüd just päris avastama..pigem nagu meelde tuletama. 

Täna, oli siis peale viite pikka tundi kehaline kasvatus, mis toimub meil praegusel ajal väljas. Tänasel tunnil jooksime tüdrukutega pargis krossijooksu. Mina, kui kõige geniaalsem olevus siin maamuna peal, avastasin alles mõni minut enne tundi, riideid vahetama hakates, et olin oma pluusi koju jätnud. Palun, oo targad ja üllad inimesed, seletage mulle, missuguse matemaatilise valemiga see võimalikuks sai? Dšiises küll. Õnneks oli mul kaasas tuulekas. Nii ma siis tundi läksin: jooksupüksid, jooksutossud, sport-rinnahoidjad, tuulekas ja that's it. Enne hindelist jooksu tegime ka ühe soojendusringi, mille käigus sain aru, et selle tuulekaga joostes ma head hinnet küll ei saa, ma lihtsalt sulan poole tee peal ära. 

Mõtlesin välja, et võtan siis jooksu ajaks selle ära. Enne seda, kui hakkasin oma mõtet teoks viima, küsisin veel klassiõdedelt luba, et kas nad kannatavad paar minutit mu massiivseid pekivolte vaadata. Ühtegi negatiivset vastust ma (õnneks) ei saanud. No nii me siis startisime, jooksime mööda parki, mina oma sportrinnahoidjate väel, pooleldi palja kõhuga...

Olin eelneva nädalavahetuse jälle Tartus. See ei ole kõik. Nagu ikka ja alati toimub Tartus minuga midagi naljakat või veidi jaburat mis ennastki muhelema ajab. See konkreetne asi, millest ma rääkima hakkan, leidis aset laupäevasel päeval, mil Joosep Tartust väljaspool asju ajamas oli ning meie Kaiga kahekesi kodus olime.
Plaanis oli kella kümnest ärgata, aga kuna me oleme mõlemad selised unekotid, siis see mõte jäigi pelgalt mõtteks. Minu äratus (Kai poolt) oli alles poole ühe ajal päeval. Need äratusmeetodid on tal ka eriti alatuks läinud. Mina magamas diivani ees põrandal. Ärgates oli Kai kuidagi minu peal, kutsumas koeri, et need saaksid mind rõõmsalt üles ''lakkuda''. Oojaa, ega ma ei liialda..ta on mul jah selline tore sõbranna.
Tegelt meil hakkas megakiireks minema, sest meil oli planeeritud miljon umbes kolm erinevat asja, mida teha. Seega, otsustasime peale mingite asjade tegemist (ma ei mäleta, mis me enne seda tegime) taas-lavastada nelja kuu vanust stseeni ''taarakollid''. Seekord oli olukord hästi tsipakene teistsugune. Eelmine kord oli meil nii umbes kolme euro väärtuses pudeleid vähem kui seekord. Seesugune vägev kogus kujutas endast kahe hiiglama-suure sõjaväe koti suurust taaralaadungit. Kummagil meil oli see suur-suur sõjaväe kott, mis on kõrguselt umbes meeter, pungil täis. Muidugi ei lasknud me sellel kõigel juhtuda pildistamise või filmimiseta. Selline suursugune asi on ju ometigi jäädvustamist väärt.
Noh, igatahes, üllatus-üllatus, jõudsime elusate ja tervetena taaraautomaadini ja sealt edasi Selverisse, kust ostsime Viive sünnipäevaks staffi kokku (nõud, joogid, söögid, salfrätikud....).
Vahetult enne poodi sisenemist, mil infoletis oma taaratšeki rahaks vahetasime, hakkas meid kõnetama üks eakamas nooruses härra (veidi mitte-nii-kutsuva-välimusega pomps), kes Kaid nähes pöördus kohe Kai poole ja ütles toredalt: ''Tere pime! Ma olin ka kunagi pime'' Rääkis siis meile veidikene oma elulugu, et oli kunagi katuselt alla kukkunud ja selle tagajärel kuueks aastaks pimedaks jäänud, pärast tuli nägemine tagasi ning nüüd näeb, aga mitte kaugele. Vaatas siis korra ka minu poole (Kai seisis terve selle aja minu käevangus) ja küsis uuesti Kai poole pöördudes: ''Teie tütar jah?'' Kai naeratas ja ütles selle peale, et jah on küll. Mees vastas (samal ajal patsutades paar korda mu kätt): ''Tütar on kindlasti kõige kallim, hoidke teda!''. Selliste ilusate soovidega ta lahkus. Kuigi me saime selle üle pärast tükk aega naerda, oli see samas nii armas.
Teie, kallikesed, peate natuke pettuma, sest praegusel hetkel mul teile siia meie lummavaid pilte ja videoid lisada ei ole, sest kõik pildid on siiani Kai telefonis. Kui ma need kunagi kätte saan, siis jagan neid ka teiega, aga AINULT oma blogi Facebooki-lehel, SIIN. Seega nüüd olekski teil tagumine aeg lõpuks mu Facebooki-lehte laikida. Sel moel on ka mul huvitav teada, kes ja kui palju minu blogil tegelikult külastajaid on.

Ma tahan blogida, aga ma ei tea mida blogida, sest mu meeleolu on kord hea, siis hakkan jälle mõtlema, läheb tuju ära...ja nii juba viimased kaks tundi. Masendav. Te ei kujuta ettegi kuiväga ma tahaks, et reedesed tunnid oleks juba läbi ja ma saaks siit koolist ära. 

Appii, mulle ei meeldi ei meeldi õpetajatest pahasti rääkida, kohe üldse ei meeldi. Aga ma ei suuda ennast tagasi hoida. Ma ei teagi kas ma nüüd julgengi midagi kirjutada, sest minu lugejaskonnas on liiga mitu õpetajat..mine tea mis veel rääkima hakatakse. Pole mingit õpetajate viha mulle vaja, iseenesest pole tegelikult asi ju absoluutselt minus. 

Ei ma ikka pean selle endast välja laskma. Seega, mis teie, kallid lugejad, järgnevast arvate.. Oletame, et on üks õpetaja. Puudub koolist kaks päeva ning nende kahe päeva jooksul peavad tema õpilased endale selgeks tegema paari aasta taguse teema koos erinevate uute mõistete ja joonistega. Oletame, et lõpuks päeval mil ta koolis tagasi on, võetakse antud teema tunnis läbi nii, et hakatakse lahendama ülesannet, isegi mitu, samal ajal kui õpetaja klassis vaikust kordagi ei tekita ning ise kogu ülesande käigu ja lahenduse tahvlile kribab, siis kui palju õpib õpilane selle tunniga? Minusugune eriti mitte midagi (samas ma olen ka tuntud oma ''madala intellekti taseme'' poolest). Ja nüüd oletame, et juba järgmisel päeval (loe:homme) tahetakse selle peale töö teha. Kuidas teie reageerite?

Ausalt öeldes olen mina antud olukorra pärast sõnatu, sest:

a) Missugune õigus (vms) on õpetajal teha töö selle peale, mida ta ise otseselt õpetanudki pole

b) Õpilased pidid õppima nii, et otsisid vajalikud asjad ise internetist üles (punktid olid meil ees), sellised, mis tuleb endale alatiseks meelde jätta

c) Õpetaja töö ei ole antud olukorras piisavalt pädev, et kogu klass 100% aru saaks

Kuna antud teema minus tõsiselt palju segadust tekitas, siis otsekohene nagu ma olen, kirjutasin sellele õpetajale. Ma ei kirjutanud midagi kurja, vaid selgitasin talle antud probleemi ning miks see minu jaoks probleem on. Loodetavasti ma sellega tema tuju ära ei rikkunud, aga mina ei suuda ka koguaeg oma keelt hammaste taga hoida. Kui peaks puhkema III Maailmasõda, siis ärge minu peale väga kurjad olge. Ma tõesti ei taha oma õpetajat maha teha vms, aga kui on probleem, siis tuleb sellest rääkida ja see lahendada.

Vot eilne õhtu oli üks ilus ja tore õhtu. Olin parasjagu tegelemas oma kodutööga, samal ajal skaipides Joosepiga, kui mulle tuli ootamatult kõne. Kailt. Kaiga me viimastel päevadel eriti suhelnud ei ole, sest ta on koguaeg kuskil või teeb midagi tarka, see oligi asja juures ootamatu.

Mina: ''No tsau''

Kai: ''Mis teed?''

Mina: ''Ajalugu õpin''

Kai: ''Super! Ma olen Paides''

Mina: ''Päriselt???????????? Kus?????''

Kai: ''Selveri ees''

Mina: ''Jumala eest, ärge kuskile minge, ma olen kohe seal''

Edasine nägi siis välja selline, et oma koduriietele viskasin peale tuuleka ja jalga tennised ning teatasin emale, et ma lähen korraks välja. Ema hakkas just sel hetkel magama minema. Ta küsis, et kuhu Sa nii hilja lähed? (kell oli peaaegu kümme, väljas oli suht kottpime) Ütlesin: ''KAI ON PAIDES!!''. Sain kohe loa minna. Ma lihtsalt lendasin neljanda korruse treppidest alla ja samakiiresti olin ma ka Selveri parklas. Ja siis uuh, ma peaaegu kallistasin Kai ja Maria katki. Sain veel banaani ka, jeii. Ja siis ma veel kallistasin ja veel kallistasin, natuke tegelt rääkisime juttu ka. No ja kui nad startima hakkasid, siis ma veel kallistasin ja kallistasin (ma olen kallihaige, tõsiselt). Lõpuks siis ütlesin tsau ja nad läksid, reedel nagunii näeme (ma olen siis Tartus). 

Hakkasin siis kodu poole kõndima, aga väikse ringiga, sest tänavad olid inimtühjad ja nii soe ja ilus ilm oli. Tänavavalgustused valgustasid pimedat teed ning taevas särasid miljonid tähed. Nii ilus! Helistasin siis Joosepile tagasi, sest eelnevalt oli meie Skype kõne ju lõpetatud, sest Kai teatas, et nad on Paides. Rääkisin siis Joosepile ka jutu ära, kui õnneõnnelik ma ikka olen ja nii liigutatud sellest, et mu nädala algus nii ilusaks tehti. Umbes 6-7 minutit jõudsin talle oma rõõmu jagada, mil meie kõne katkestati...see oli jälle Kai. Võtsin vastu ja teate mis Kai mulle ütles? Nad olid ära eksinud. Minu esimene mõte: ''mis krdi moodi on võimalik Paides ära eksida????'' Ma lihtsalt naersin :D Üritasin siis aru saada, kus nad on. Noh, nende kirjeldus oli ka selline, et anna olla: ''Aa, siin on mingi puu, nüüd on Pikk tänav, aa, Rüütli tänav hoopis, noo me olime värve teel, me vist oleme nüüd kuskil Mäekülas jne..''. Lõpuks tuli välja, et nad on üldse valel pool Paidet, isegi Paidest väljas. Minu juhatustest nad aru ei saanud. Lasin neil siis kesklinna tulla, et olen kohe seal ja näitan neile ära, kuhu nad minema peavad. Lõpuks nad kuidagi jõudsid, endal kõigil naerust suud kõrvuni. Mis mul muud üle jäi, läksin autosse, istusin Mariale sülle (sain juustu ka :D) ja sõitsin nendega Kutseharidus keskuse juures oleva ringteeni, kus nad mind maha lasid ja näitasin neile ära, et nad siit nüüd otse läheks. Oli küll tore. Mõelge nüüd, ühe korra asemel sain oma sõbrannasid lausa kaks korda järjest näha (ja kallistada). Nad jõudsid ikkagi Tartusse lõpuks mingi aeg ja ma sain lõpuks oma ajaloo ka valmis. Tuju oli kohe nii laes, et ikka täiega laes.

Tadaa, ma olen tagasi! Täna, nüüd ja praegu tuleb ammu lubatud postitus toa dekoreerimisest, kuidas, mis ja miks. Lisaks sellele ka minu tänasest loomingust, mis tuli tegelikult suht lampi mõte pähe ja umbes kohe sai teoks ka.

Alustame siis minu toa seinast. Veel aasta 2013 sügisel kattis minu ja minu õdede toa seina roheline lammastega tapeet. Toas oli narivoodi ning minu üksindavoodi. Akent kattis valge pitskardin ning rohelised (veidi läbipaistvad) kardinad. Kapid ja riiulid olid kuidagi imelikult ja tuba ei olnud eriti millegiga silmapaistev. Noh, kas ta just nüüdki silmapaistev ole, kuid paljupaljupalju parem küll kui enne remonti (2013 aasta talvel). Minu toa kolme seina katab tumehalli tausta- ja roosa-rohe-punaste lilledega tapeet ning ühte seina helelilla tapeet. Kõik ilus armas, kapid-kummutid-voodid-värgid-särgid kõik ilusti, kuid juba kohe peale remonti märkasin, et see lilla sein on kuidagi tühi. Mõtlesin juba selles ajast saadik, et sellega tuleks midagi teha. Nüüd, umbes kaks nädalat tagasi hakkasin alles sellega reaalselt tegelema. Guugeldasin erinevaid asju ja lõpuks panin mitmest ideest ühe kokku. Pildil pole tulemus küll nüüd nii suurepärane aga vähemalt prooviga seda päriselus ette kujutada, sest ausalt, see on päriselt palju ilusam. PS. Lisan pildid ka sellest, kuidas tegemine välja nägi.

Nüüd siis sellest, miks ma üleeelmises postituses kunagistelt kleepsukogujatelt kleepse palusin. Asi siis minu kitarris. Kuna see on täiesti valget värvi ning see tundus minu jaoks igav, siis ma otsustasin sellele nostalgijaga natuke särtsu anda. Pidage mind nii hulluks kui ise tahate, minu arust on see lahe :D Nagunii mängides kellegile silma ei paista, sest need kleepsud on ju minu vastas. PS. aitäh, Liisi!

Jep, mina olin see, kes selle postituse kirjutamise ajal hakklihakastet soojendades selle põhja kõrvetas. Hea töö!

Eile õhtul sai taas kokku legendaarne Linda ja Laura kokanurk. Just, üle pika aja taas jälle kokkasime koos nagu kord ja kohus. Okei, ega ta tegelikult nii suurelt plaanis ei olnudki, lihtsalt tegime, omal viisil.

Ma ei saa seda siia ikkagi mainimata jätta, et eile olime oma Järvamaa Tütarlastekooriga Rakveres esinemas, Arvo Pärt'i sünnipäeva puhul, kes sai 11. septembril 80-aastaseks. Päris ümmargune ja suursugune number. Lühidalt öeldes, eile läks meil hästi ja üldse kontsert oli nii mõnus. Ühe laulu ajal (kui Kammerkoor Solare laulis koos mudilaskooriga), mul olid lihtsalt nii võimsad külmavärinad peal, et mul hakkas lausa külm. See oli tohutult võimas. 

Kohe kui olin tagasi koju jõudnud, helistas mulle Laura ja kutsus külla, et pole seal ammu käinud jne. Kus ma siis minemata sain jätta. Vedasin ennast kohale. Enne käisime veel koos poes ära, Igasugust staffi ostmas. Tegelt me nüüd midagi nii erilist ka ei ostnud. Meie toidukorvi sattus ka muffinipulber. Kuna Laura õde oli nii kindel, et kodus on muffini korvikesed (need paberid milles muffineid tehakse) olemas, siis neid me ei võtnud. Koju jõudes otsisime ja otsisime, leidsime ainult XXXXXS suuruses muffinikorvikesed. Kell oli juba kümme läbi ka, nii et poodi enam ei jõudnud. Muffini isu oli ikka suur. Kahepeale siis mõtlesime välja mis teha. Otsisime klassikalise koogivorvi, margariini ja riivsaia välja. Määrisime vormi margariini ja riivsaiaga üle ning panime muffini taigna vormi. Saab ka ju nii teha. Kes on väitnud, et ei või teha ühte suurt muffinit? Laura leidis külmkambrist veel kirsse, mis muffini peale panime. Kokku tuli sellest minumeelest väga maitsev muffin. Laurale ka maitses. Videolt on näha pidulik muffini lahtilõikamine. Laural oli see au.

Blogimise koha pealt ei tohiks ma vist kunagi ühtegi lubadust anda. Ükskõik kas luban blogida või mitte..ma ikka ei tee seda (muidugi ainult mõjuvatel põhjustel). Minu põhjendus, miks ma pole päris mitu päeva bloginud on: kool, kool, huviring, kool ja kool. Vist nüüd sai see öeldud. Kuigi meil oli selle õppeaasta esimene õppetundidega nädal, oli meil juba sel nädalal mitu tööd. Aga ei, ma ei nurise. Mul on kusjuures lõpuks hea meel koolis olla.

Veider on see, et viimastel päevadel olen ma koolis nii rõõmus olnud. Ma ei tea kas ma olen siis nii hästi ennast välja puhanud (vaevalt küll) või on lihtsalt minu piiramatu õpihimu tagasi tulnud. Minu lemmiktunnid on eesti keel ja kirjandus (kirjandus natuke rohkem). Nii oli see eelmisel aastal. Eesti keelele ja kirjandusele on lisandunud pidulikult kaks ainet. Olen selle nädalaga avastanud, et kui väga ma ootan vene keele ja bioloogia tunde. Ma ei oska kommenteerida, miks just vene keel. Ilmselt on asi selles, et mulle tohutult meeldib vene keele õpetaja (ta õpetamise viisid on lihtsalt ülihead). Silma lööb kohe särama. 

Bioloogiaga on veidi teine teema. Selle aine puhul on asi selle-aastases õppeteemas, milleks on inimene. Nagu te teate, siis minust saab kirurg, kes teeb inimesi terveks ja teab nende sisemusest pea kõike. Kuna mind megaväga huvitab meditsiin ja kõik sellega seonduv, siis bioloogia tunnis ma olen nii süvenenud ja mõtetega asja juures, et ma ei suuda isegi uskuda, kuidas ma selleks võimeline olen. Peab tõdema et vist mitte üheski tunnis pole ma nii nii süvenenud. No ikka olen, aga mitte päris nii. Samas aitab mind vist ka see, et ma olen inimese kohta ise nii palju uurinud, et bioloogia tunnis õpin üle enda jaoks juba tuttavaid asju, mis teiste jaoks on ilmselt võõrad. Nii hea on õppida seda jeii.

Nädala alguses langetasin enda jaoks otsuse, et kevadel teen valikeksamina bioloogia eksami. Ma tahan, et aine milles ma eksami teen, pakuks mulle ka siirast huvi ja oleks minu enda jaoks jõukohane. Ilmselgelt ma ei hakka tegema näiteks ajaloo eksamit, kus on vaja meelde jätta 150 erinevat aastaarvu ja isikut..mul ei püsi uute inimestega tutvudes nende nimed isegi 3 minutit peas, päris tõsiselt. Ja numbrid, kes neid jaksab meeles pidada? Või siis inglise keele eksamit, mille grammatikas ma kuigi tugev pole.

Seega, bioloogia jääb. Sebisin õpetajalt endale juba ka õppimismaterjali, kus on miljon asja, mida peaksin teadma ja bioloogiaga seotud mõisted. Leidsin nende seast mitmeid mõisteid, millest esimest korda kuulen. Nüüd nädalavahetusel hakkan sellega juba vaikselt tegelema, et kevadel hea või väga hea hinne saada. Ma ei ole nõus kolmega, kui ma tean, et suudan paremini.

Täna, üle pika aja võtsin oma iluduse (loe:kitarri) ja hakkasin temaga mängima. Otsin netist ja mängin igasuguseid palasid. Harjutama ju peab, tahan juba peatselt esinedes ennast ise saata. Ehk saab see avalikkuse jaoks teoks kevadisel ''Südamelaul''ul. Muidugi jõuludel olen lahkesti nõus maal mängima, äkki Kai sünnipäeval ka (viiiiiiist). Enamjaolt jään ikka oma muusikaeelistuste juurde ning mängin eesti lugusid, samal ajal lauldes. Issand te ei kujuta ettegi, kuiväga ma endale head lauluhäält tahaks. Kui ma saaksin 16, läheks ma kohe Superstaari saatesse (olen sellest unistanud juba sellest saadik, kui see telekasse tuli, 2006). Jep, aga ilmselt mõned unistused jäävadki unistusteks.

Nüüd küsimus kõigile kunagistele kleepsukogujatele. Kas teil on mulle enda vanu, lahedaid tasapinnalisi kleepse jagada? Mul on pisike plaan nendega.

Mulle ei meeldi tegelikult viriseda, eriti veel avalikkuse ees, kuid tõesti, kaua võib? Jah, ma kavatsen nüüd oma häirivatest terviseprobleemidest pihtima hakata, kui Sa pole huvitatud minu tulevaset ''halast'' osa saama, siis Sul on vist targem see postitus siinsamas kinni panna.

Mitu aastat tagasi algasid mul tugevad kõhuvalud, mis aeg-ajalt (tegelikult hüpriski tihti) armastavad enda olemasolust märku anda. See valu ei ole selline, mis on peaaegu olematu, sellist asja ei ole olemas. Minu puhul on nii, et kui valutab siis ta krt ikka täiega valutab. Pidevalt seostatakse seda päevadega: ''Linda, ära vingu, Sul on raudselt päevad'', ''Kõhuvalu ongi päevadega okei'' jne..Kallid inimesed, mul on probleemid ülakõhuga, peaksite vähemalt seda ju teadma, et sellised ''päevade''valud leiavad aset alakõhu piirkonnas. Valud on mul tõesti täiesti kannatamatud, hullematel juhtudel on see nii hull, et absoluutselt kuidagi ei saa olla. Selline tunne nagu keegi täie rauaga pussitaks suure kööginoaga ja ei kavatsegi enne lõpetada kui ma suurest piinlemisest pildi tasku viskan. Selle probleemiga olen väga mitmeid kordi EMOs viibinud, kolm päeva isegi haiglas olnud. Kas juhuse tahtel või ehk on asi minu linna arstides...mitte kui midagi leitud ei ole. Igasuguseid proove on võetud, ultraheli tehtud, igasuguseid asju sisse tilgutatud. Mitte midagi. Eelmise aasta sügise paiku otsustasin, et sooviksin perearstilt saatekirja, et saaksin minna Tartu Ülikooli Kliinikumi uuringutele. Lasin siis emal perearstile helistada ning uurida saatekirja kohta. Ja teate mis selle jutu peale vastati? ''Meil ei ole piisavalt tõendeid, et saatekirja anda.'' No ausalt ka või?? Palun tutvuge minu haiguslooga, eriti veel perearstile peaks see kõige lihtsamalt kättesaadav olema. Aga ei, saatekirja ma ei saanud. Siiamaani mul seda ei ole, kuigi ma sellest päevad läbi unistan. Siiani pole ma isiklikult perearstiga sellest rääkinud, aga ilmselt mingi aeg pean selle käigu vist ette võtma, kaua ma ikka oma ema sellega piinan.

Umbes aasta aega järjest on mul olnud probleemid ka madala vererõhu ehk hüpotooniaga. Märgatavad nähud algasid eelmise aasta sügise keskel, mil ühel päeval avastasin, et püsti tõustes lööb jalad nõrgaks ja silmanägemise umbes viieks sekundiks ära. See konkreetne asi mind ei häiriks, kui see ei mõjutaks minu vastupidamisvõimet ning kehalisi võimeid. Näiteks saaksin tuua välja jooksmise. Kuna käin kergejõustiku trennis, siis jooksmine on kavas igas trennis. Päris tihti teeme ka 60 meetri jooksu (mis muide on üks minu lemmikalasid). Viimasel aastal ei ole see aga kahjuks minu jaoks nii kerge. Kuna lühimaajooks nõuab korraga maksimaalset pingutust, siis enamjaolt juba 30 meetri juures läheb mul pilt häguseks ja keha nõrgaks. Selle murega käisin ka arsti juures, kui ma õigesti mäletan, siis oli see veebruari kuus. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et mu vererõhk madal on. Sisenesin kabinetti ja rääkisin oma murest, et püsti tõustes läheb alati silme eest mõneks hetkeks mustaks ning loid on olla, käe- ja jalalabad koguaeg külmetavad. Pidevalt tunnen uimasust ja pearinglust. Selle peale mõõtis ta mu vererõhku ja teatas sõbralikult: ''Oi, pole ime et Sa nii ennast tunned. Sul on ju vererõhk nii madal'' Good to know! Jagas siis soovitusi, et hommikuti enne voodist välja tõusmist jalgadega võimelda umbes viis minutit ja püsti ei tohi järsku tõusta. Tõesti, veri peab oma aeglases rütmiga ju kuidagi ajju jõudma, muidu ei saa omadega hakkama. Jah, sellised asjad mõjuvad, aga mõjuvadki hetkeks antud olukordades, kui tõusen püsti. That's it. Igalt poolt guugeldades olen leidnud, et soovitatakse juuba kangemat kohvi. Peab tõdema et see tõesti pisut aitab, aga seda ka ainult lühiajaliselt. Sealt võib ka lugeda, et keha harjub madala vererõhuga mingil ajaperioodil, aga tõesti ei jõua ära oodata, millal see päev lõpuks kätte jõuab.

Täna, praktiliselt esimesel koolipäeval pidin juba enne tundide lõppu koju loivama. Jah, just täpselt nende eelnevalt väljatoodud asjade pärast. Meil oli eelviimane tund, kehaline, mis toimus väljas. Tunni alguses pidime soojenduseks jooksma 4 staadioni ringi. Teisel ringil hakkasin tundma pearinglust. Võtsin tempot veidi maha, et kehale aimu anda, et mina ikkagi kontrollin seda. Jooksin endasi, seejärel tundsin järjest ja järjest kriipivamat valu oma ülakõhus. Mingisuguse valemiga jooksin need ringid ära ja jäin viimaseid jooksjaid ootama, et saaksime tüdrukutega koos soojendust tegema hakata. Käte ja jalgade venitused, pearingid, veel venitusi, kükid jne. Väga kaua ma neid teha ei kannatanud, sest pika peale hakkasin tundma ka algelisemat iiveldust. Kõndisin õpetaja juurde ja rääkisin oma mure ära ning vedasin ennast spordihali riietusruumi, et kotist kõhuvalu rohtu otsida, sest muude asjade vastu ei saanud ma midagi muud teha kui rahulikult istuda ja rahuneda. Nagu ikka, kui on vaja siis ei ole..rohud olid koju ununenud. Helistasin emale ja küsisin, et kas võin koju tulla, nii halb on olla ja rohtusi ka kaasas ei ole. Sain selle jah sõna. Helistasin Kaile ja ta rääkis minuga terve selle aja kui vaevamiselt kodu poole kõndisin. Iga suurem samm ajas pea veel rohkem ringi käima, ka iiveldus muutus veidi tuntavamaks. Koju jõudes läksin otsekohe voodisse ja võtsin oma rohud sisse. Mõne aja pärast mõõtsin ka oma vererõhku, mis näitas tavapärased 89/57 mmHg. Siia võrdluseks, et normaalne vererõhk on umbes 120/80 mmHg. Õpetaja ees on mul veidi piinlik, et ma talle ütlema ei läinud, et ma nüüd koju lähen, aga see oleks minu jaoks tähendanud pikemat maad kõndimist, mis tundus sel hetkel minu jaoks peaaegu võimatuna, peaasi et koju jõuaksin. Tegelikult siiamaani ei ole mul päris hea olla, aga loodetavasti homseks on korras.

Kool algas meie Paide Gümaasiumis sel aastal eriti tagasihoidlikult. Võiks öelda isegi, et päris meeldivalt ja lõbusalt. Sel nädalal meil õppetööd ei toimunud. Igal päeval oli oma tegevus, mida siis kogu klassi või kaasõpilastega tehti. Kuna teisipäeval oli aktus, siis ilmselt kõik õpilased nägid ka seda, kuidas uhiuued 1. klassi õpilased kannatamatult ootasid kõigi ees istudes oma esimeste Aabitsate kättesaamist. 

Sel aastal kui jälgisin pingsalt aktust, kuidas nad kordamööda oma Aabitsal ja koolimütsil järgi käisid, tuli mul väga selgelt meelde minu enda esimene aktus, esimene koolitund, esimene pinginaaber...Tuli meelde minu ootusärevus, kuidas ma mitu nädalat järjest iga jumala õhtu ei suutnud magama jääda, sest ma nii väga ootasin juba uut koolipäeva. Niimoodi omas mõtetes rännates hakkasin mõtlema ka nendele samadele mini-õpilastele. Ilmselt enamus neist mõtleb samamoodi, nagu mina kunagi sama vanalt. Ma lihtsalt vaatasin neist ja mul hakkas neist lõpuks siiralt kahju. Päris tõsiselt ilma irooniata. Vaesekesed arvavad, et ohh vägev, ei mingeid lõunauinakuid enam! Juba poole aasta pärast nad saavad aru, kui hea ja tore ja vägev oli lasteaias olla. Ma mäletan seda nii hästi, kui minu esimene klass oli jõudnud sinnamaale, mil lähenes jõuluaeg, hakkasin iga päevaga järjest rohkem mõtlema, et kui totu ma ikka olin. Ma päris siiralt läksin ükspäev lasteaeda kasvatajatele külla ja palusin neid, et nad mind lasteaeda tagasi võtaks. Kahjuks mind ei võetud. Mulle öeldi sellepeale vastu: ''Lindakene, Sa oled lasteaia jaoks juba liiga vana.'' Nuuks, ma vähemalt üritasin.

Kolmapäev oli minu enda jaoks väga tore ja huvitav. Meile tuli järjekordselt külla karjäärinõustaja, Rajaleidjast, kes tegi meiega mitmesuguseid küsitlusi ja muid sääraseid asju. Istuti terve klassiga klassi tagaotsas ringis ja räägiti. Mulle isiklikult hullult meeldivad sellised ''istumised'', eriti kui räägitakse karjäärist või muust sellisest minu jaoks huvitavast teemast. Karjäärinõustajaga oli ka kaasas karjääriinfo spetsialist, kes viis meiega läbi karjääriteemalise mängu-laadse-asja, mis andis meile kõigile juurde mõtteainet, mida tuleks kindlasti hakata juba uurima ja mõtlema.

Neljapäev iseenesest oli minu jaoks väga põnev ja tore. Kohe hommikul, kell kaheksa oli meie klassil pildistamine. Iga jumala aasta on pildistamisele-eelneval-päeval miljon küsimust, et mida panna selga, mis juustega teha, kas peab panema veel viisakamalt, või mis ma siis ikka endaga teen..jne. Sel aastal riietust ma õieti valima ei pidanudki. Otsustasin oma pea igapäevase riietuse kasuks: helesinised teksad (veidi üles keeratud), sinakas-rohelised Vansi papud, valge mustade sulgedega pluus ja hallides toonides illu kampsun. Minu selleaastaseks suureks probleemiks osutusid hoopiski juuksed. Ma ei tea mitte kunagi, mida nendega teha. Proovisin õhtul peegli ees igasuguseid variante, kuid neist ükski polnud piisavalt hea. Kuna ma armastan väga lokke, siis otsustasin, et teen endale lokid. Kuna mul juhuslikult lokitange pole, siis otsisin kapist välja lokirullid, mida ma umbes tund aega endale pähe keerasin. ÕNNEKS jäid juuksed järgmine päev ilusti, aga lokid kadusid peale pildistamist juba varsti ära, mjäu. Peale söömist läksime rutturuttu koolimajast välja. 

Meie oma klassiga+pool bussitäit võõraid vanaprouasid sõitsime oma uhke bussiga Tallinnasse, TV3 majja, et saada osa Me armastame Eestit kahest saatesalvestusest. Mõlemas saates olin erinevas võistkonnas, seega mul on nüüd kaks erinevat pluusi jeii. Võin öelda nii palju, et saated tulid väga huvitavad, saate käigud kulgesid ka päris põnevalt. Neid samu saateid saate vaadata 2. ja 16. oktoobril TV3-est (vot kellaaega ma nüüd ei tea). Peale salvestusi tatsasime oma bussi ning see viis meid Ülemistesse. Kujutate ette, see on vist reaalselt esimene kord, mil ma ennast nii kõvasti vaos hoidsin ja Mcdonald'sisse ei läinud. Ma olen ausalt nii uhke enda üle, sest ma lubasin kuu algusest korralikumalt toituma hakata.

Kuigi sellest on juba miljon (loe: neli) päeva möödas otsustasin ma sellest mitte kirjutama jätta. Ütlen juba alguses ära, et see postitus tuleb meelega lühike (lühem), sest Merle ei viitsi minu tavapärase pikkusega postitusi lugeda. Nagu te ehk mäletate, siis ühes postituses rääkisin, kuidas käisin Skautlike õpete laagris. See laager on seline, kus peale kodutütarde ja noorkotkaste osalevad ka kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad (nemad siis rohkem kui korraldajate või abilistena). Kuna Merle on naiskodukaitsja ning osales kakas aastat tagasi toimunud Skautlike õpete laagris, siis ma väga soovisin, et ta osaleks ka sellel aastal. Rääkisin talle jutu ära, et näe selline vägev laager jälle tulemas ja puha, aga siis hakkas ta keerutama, et ah ma ei viitsi ja ma tegelt noh..aega ka eriti ei ole...yeah sure!

Ta ei tulnudki sinna..Jäär ei ole vist kaljukitsele eriline vastane. See, et ta laagrisse ei tulnud, jäi ta mulle kohtumise võlgu, sest sellel aastal pole me kuigi palju kokku puutunud (mina olen koguag koolis või kuskil mujal, Merle tööl või kuskil tähtsates kohtades). Pakkus siis ise välja, et kuna ma nii armas ikkagi olen, siis viib mind ükspäev kuskile sööma.

Läksime siis kooli esimese päeva pärastlõunal Sämmi Grilli, kust endale tellisin (sea?)lihaga prae ja Merle veiselihaga. Muigugi tellis Merle mulle suure prae, mis oli ikka tõsiselt suur, nagu suur suur, sama lugu oli piimaga, ütlesin, et joogiks võtan piima, küsiti, et kas suurt või väikest..ma ei jõudnud veel mõtlemagi hakata, kui Merle juba kriiskas: ''Muidugi ta tahab suurt!''. Jah, seega mul oli juba hiiglasuurele praele lisaks umbes pooleliitrine piimaklaas+minul oli salati ja liha kõrval veel friikartulid, aga Merle tellis ilma kartulita. Ma tundsin ennast tema kõrval ikka ilge õgardina. Naljakas oli see, et Merle taldriku peale oli pandud siiski üks väike friikartul.

Kuna Merle kinkis mulle ükskord ühe ilusailusa käekella, millel oli peal noodivõti. Kahjuks see lakkas põhimõtteliselt kohe töötamast, kuigi uus patarei oli sees ja puha. Mul tegelikult ei olnud absoluutselt vahet, sest see oli niigi armas. Seekord tegi Merle üllatuse ja oli mulle samasuguse asemele ostnud, selle vahega, et tal on nüüd endal samasugune, Seega me mätsime nüüd veel rohkem.

Enne söögikohast lahkumist tegime ka eriti fäänsi selfie, et oleks mida mu blogisse panna. Näete kah ära mis imeloom see Merle veel on, kellest ma (vist) pole oma blogis veel üldse kirjutanud.

Kooli algus on ikka täiesti uskumatult imelik olnud. Võinoh, kõik kooliga seonduv eile ja üleeile. Värk selline, et esmaspäeval, peale seda kui ema töölt tuli, läksime koos Selverisse, et mulle kooliks vihikuvirn ära osta. Võtsin kodust oma ilusa ja armsa roosa seljakoti kaasa, et asjad sinna sisse panna. Muidugi peale vihikute ostsime ka veel õhtuks igasugu söögiasju (nt. piima, kana, kodujuustu, leiba jne). Ostsime asjad ära ja läksime hea tujuga, asjad kotis, kodu poole. Jõudsime siis oma kodukesse. Võtsin omal tennised jalast ja suundusin kotiga kööki, et toiduasjad välja tõsta. Piim, värgid särgid kõik väljas. Kuni jõudsin termokotini, kus oli sees meie grillkana. Selle krdi kana kott oli läbi lasknud, minu kotipõhja kanalögaga kokku mökerdanud ja mis kõige toredam..minu vihiku allääred olid ka seda täis. Hakkasin siis ükshaaval neid vihikuid vetsupaberiga puhtaks tegema, aga noh, hästi tiba on vihikulehtedelt ikka näha et seal peal on midagi käinud. Tänks.

Esmaspäeva ja teisipäeva vahepeal oli ka öö (samas loogiline ka). Nägin eriti imelikku unenägu. Unenäos kõndisin Paides SEB juurest kesklinna poole. Kõnniteel kõndides tuli mulle vastu üks vanapaar. Neist möödudes märkasin, et minust u 15 meetri kaugusel seisab üks mees. Minust oli ta kuskil 20 cm pikem. Ta nägi välja selline, nagu ta oleks paha. Turvalisuse mõttes otsustasin temast mööda mitte kõndida vaid joosta. Olin temast paar meetrit juba kaugemale jooksnud, aga selle asemel, et ma ohust möödas oleks, hakkas see debiilik mulle järgi jooksma. Ta sai mu kätte. Olin tema käe all lõksus. Ta hoidis oma vasaku käega mu õlgade ümbert kinni. Ma sahmisin ja üritasin igat võimalikku pidi ennast lahti rebida. Proovisin talle küünarnukiga lüüa, proovisin jalaga lüüa, aga ma ei suutnud seda nii hästi et oleks ennast lahti saanud, ta oli minu jaoks liialt tugev. APPI hakkasin hüüdma juba siis, kui ta mind veel polnud kätte saanud, karjusin ja karjusin, aga fucking keegi ei tulnud appi mulle. Lõpuks jõudsin selle jobuga niikaugele, et olime Vanalinna kohviku ees. Rabelemise käigus ma kukkusin selle mehega pikali ja ta hakkas seal minuga rapsima. Meie ümber kogunesid inimesed. MA vaatasin neid hetkeks ja küsisin vihaselt: ''Mida te vahite? Appi ei kavatsegi tulla???'' Alles siis hakkasid inimesed ennast liigutama ja paar meest aitasid mu selle jobu küljest lahti. Läksin sealt nii ruttu ära kui võimalik, ületasin kaks korda teed ja kui olin jõudnud Kaubakeskuse ette, helistasin kohe Kaile ja rääkisin ära, et mis värk just toimus. Siis ma ärkasin.

Unenägu ma tõlgendaksin nii: See mees, kes mind taga ajas, oli Eesti Vabariigi haridussüsteem, mille eest ei saa põgeneda. Ehk siis see mees oli kool, mis mind kasvõi vägisi endaga kaasa tirib. See oli unenäos veider, et kõik inimesed vaatasid mind selle mehe haardes nagu see oleks igapäevane ja igati normaalne asi. Sellele on mul ka seletus olemas. Väljaspool unenägu on see ka normaalne, et kooli PEAB minema, ükski suvaline möödakäija ei saa mind sealt ''ära päästa''. Ja minu unenäos kõne Kaile. Siin pole midagi erilist, eks kõik mured tulebki ju Kaile pajatada, tal endal neid niigi vähe.

Hommikul oli minu äratus pool üheksa, sest kolmveerand kümme pidin juba Spordihallis lauluproovis olema. Mis te arvate mis minust hommikul sai? Muidugi ma magasin sisse. Tegelt asi ei olnud üldsegi minus (seekord). Asi oli nii, et eelneval päeval lubas mu muusikaõpetaja, et ta helistab mulle pool üheksa ja äratab mu üles. Kuna ma olin sellega arvestanud, siis ma oma äratust ei pannud eriti tähele, sest ma teadsin, et ma pean alles siis tõusma, kui õpetaja helistab. Aga siis kell 10:00 tuli mulle kõne: ''Linda, kus Sa oled????'' Ma olin ikka täiega segaduses ja ei saanud aru mis värk on, ütlesin, et kodus olen, just tõusin. Mulle seepeale vastati: ''Kella oled vaadanud???'' Eeee, ei ma just tõusin, ja siis nägin telefoni vaadates, et kell on juba kümme. No pekki küll. Ma tegin oma elu kiiremad liigutused. Kümne minuti jooksul tõusin üles, vahetasin riided, kammisin lohakalt juuksed, toppisin vajalikud asjad kotti, ei söönud, ei käinud vetsus jne. Tormasin Spordihalli ja jõudsin oma padjanäo, siniste silmaaluste, kariseva hääle ja veidi sorakil juustega kohale. Mind tervitati igati rõõmsate nägudega, nagu ''Ahoi, Sina ka siin!''. Laulsime siis umbes veerand tundi. Umbes pooleks tunniks oli vaba aega. Võtsin siis oma koti ja läksin vetsu, kraanikausside juurde peegli ette, et enda nägu ja juuksed korda teha. Tegin väikese My soengu endale pähe ja jumestasin oma nägu. Lõpuks jõudsin ripsmeteni. Võtsin siis oma ripsmetušši, tõmbasin harjase välja ja BAUH, ripsmetuššine hari pudenes mu käest ja kukkus kraanikaussi. Enne kraanikaussi potsatamist muidugi minu heleroosa kleidi kõhu peale. No tore, nüüd see must plekk ka minu kõhul, pekki küll. Lõpetasin oma toimingud ära, panin tuka paika ja lahkusin vetsust. Otsustasin, et jätan oma helehalli kampsuni kleidi peale, vahet pole, siis pole midagi eriti näha ka. Õnneks ei olnudki.