Seitseteist

Nii uskumatu nagu see mu enda jaoks ka poleks, on aeg lennanud tohutu kiirusega. Mäletan veel aegu, kui olin veel ca 7-aastane plikatirts, kes õhtuti magama jäädes aina unistas ja unistas tulevikust, sellest, milline ma võiks tulevikus välja näha, millised oleksid tulevikus minu hobid, sõbrad jne jne..võikski loendama jääda. Unistasin üha ajast, mil olen 16-17-aastane noor inimene. Olin kindel, et selleks ajaks olen ma jube suureks saanud (sest tol hetkel olid kõik 16-aastased minu jaoks täiskasvanu mõõtu). 
Ma aina unistasin ning unistasin...vahepeal olin juba 11, siis 13..aeg venis tohutult, kuid nüüd, olles kasvanud sellesse varasemalt unistatud vanusesse 17, mõistan, kui kiiresti see kõik siiski kätte on jõudnud. Jah, mõeldes tõesti, et mis vanus see 17 on..aga samas olgem ausad, lapsepõlve aastad triivivad lõpusirgele, tuleb alustada oma päris eluga, hakata ajama omi asju, mis on tegelikult omamoodi tore, vahva ja uusi seiklusi täis. Kui üks raamat saab otsa, tuleb võtta uus. Ma arvan, et nii on ka elus :)
Igaühes peaks olema paras doos lapsikust ja lustlikust. Tulgu mul tore aasta juhhei! Meenutuseks mulle ja teile nelja aasta tagune esinemine kevadkontsertil (2013). Mari Pokinen-No näed

Share:

0 kommentaari