Tuleviku peegel?

Jõuluaeg on sel aastal olnud kohati kummaline, eriti ööseti, kui unenägusid näen. Kui tavaliselt näen selliseid klassikalisi toredaid ja igapäevaseid unesid, siis viimastel päevadel on need eriti veidra uue kuju võtnud :D Rääkida on mul teile kahest unenäost (millest kummagist ma kuigi palju peale põhiteema tegelikult ei mäleta). Ja nagu ka igal endisel korral peate te pingsalt poovima mõista, mida ma unenägisid kirjeldades täpselt silmas pean. Lihtsalt väga keeruline on kirjutada olukordadest, mis reaalses elus pole minuga tegelikult isegi toimunud.

Esimene unenägu jõudis mu silme ette paar ööd tagasi, jõululaupäeva öösel. Ma pakun, et see oli üks imelikemaid unenägusid üle pika aja. Kogu sündmus leidis aset Paide kultuurikeskuse tagaruumides, mis oli veidikene kombineeritud mingisuguse teise olemasoleva hoonega (millegipärast unenäos tunduvad kõik kohad ja hooned nii õiged ja tavalised). Ma ei mäleta absoluutselt miks ma sinna tegelikult sattusin või kuidas ma sinna sain, aga üks hetk avastasin ennast seismas esimesel korrusel oleva pimeda koridori otsast, mille keskel liikus valgesse ülikonda riietatud pool-läbipaistev noormees, pintsaku taskus heledat värvi roos. Ta vaatas mind hetkeks malbe pilguga ning seejärel kadus.

Kuidagi oli minu kätte ilmunud märkmepaber, kus seisis kirjas, et nüüdseks oli see kahekümnes kummitus, keda nägin. Kogu maja peal oli veel palju tuttavaid noori, kes kõik otsisid kummitusi ja panid kirja, mitut nad juba näinud on (paljudel oli märgitud nähtud kummituste arvuks 60-80 tk). Mingi hetk hakkas mul majast lahkumisega väga kiire. Tegelikult mina oleks seal võinud edasi kummitusi otsida, aga mind paaniliselt otsiv ja mures Hanna Grete, kes oli rebaste retsi ajal minu jumal, võttis mul randmest kinni ja hakkas koos minuga väljapääsu poole jooksma. Tükk aega jooksime ühe ukse juurest teise juurde, sest ta ei saanud ühtegi ust lahti :D Ma ei tea kuidas see lõppes, aga üles ärgates oli esimene mõte: ''Mis kurat see veel oli?''. 

Teine unenägu oli täna öösel, sellest ma ka väga palju ei mäleta, aga see oli naljakas :D Täna olin unenäos millegipärast jälle Paide kultuurikeskuses. Mäletan ränka jooksmist ja sebimist, et kindlasti ühelt esinemiselt teisele jõuaksin. Esimene neist leidis aset kuskil Paidest väljas, teine Paide kultuurimajas. Jõudsin vaevu teise kontserdi alguseks saali, kui teised juba lavalaudadel laulsid. Kontsertsaal oli paksult pidulikult riietatud inimesi täis, isegi rõdu. Laulsime kõiki laule üheskoos (umbes nagu esinemistel lõpulaulud on kus kõik esinejad koos laulavad). Juba esimene laul oli korralik katastroof, pooled laval olunutest lihtsalt rääkisid omavahel juttu, naersid, mina nende seas. Kui lõpuks tagasi saali vaatasin, nägin saalitäie inimese asemel toolidelt istumas maksimaalselt 5 inimest, kelle ka ära saatsime, sest kontsert nurjus. Meil millegipärast oli kõigil sellest lihtsalt savi ja naersime selle peale. Siis ma ärkasin üles.

Kas te pole kunagi mõelnud huvitavale asjaolule, et ükskõik kui jaburat und me ka ei näeks, kõige jaburamat kohta kus me unenäos ka poleks, tundub kõik vägagi normaalne. See on nii veider tegelikult :D