Luuleöö
Võibolla olete isegi kursis, et novembrikuu on luulekuu (võimalik on ka see, et nii on see ainult Koidualas..). Igatahes meie, Pärnu Koidula Gümnaasiumi pere, tähistame seda. Novembrikuu vältel on igas klassis mõndade emakeele tundide ajal luule ettelugemine. Ilusa eestikeelse sõnana öeldes siis etlemine. Kõik koolis teevad seda, ka emakeele õpetaja(d) ise. Muidugi võib sellel õpilasel täiesti piin tunnis sellises tunnis istuda, kes luulest ööd ega mütsi ei jaga ning peab seda täiesti mõttetuks või koguni kasutuks sõnade ritta seadmiseks.
Mina olen see inimene (Hannaliis ka- kästi ära mainida), kes on luulest väga lugu pidama hakanud. Mulle meeldib see, kuidas väljendatakse oma mõtteid meisterlike, kohati ka täiesti uute kujundite kaudu. Kuidas lihtsate sõnade taha peidetakse kõige valusamad mõtted, mälestused, miks mitte ka kõige parimad kogemused jms, mis eales peaks ekselnud. Mulle meeldib ka iseenda mõtteid luulesse seada, olgu need siis positiivsed või negatiivsed.
Viimati, kui meil oli vaja pähe õppida üks eesti autori luuletus, et see pärast klassi ees ette kanda, otsustasin esitada hoopiski omaloomingut, mis oli samuti lubatud. Kuna tolle luuletuse kirjutamise hetkel olid mõtted peas niivõrd sassis ja igatpidi negatiivsed, sündis järgnev luuletus (selle samuse kandsin ka klassi ees ette):
PÕGENEMINE
Ma jooksen paljajalu, põgenen,
Põgenen kõige selle eest mis mu teel,
Mul ei ole suunda, ma ei tea kuhu lähen,
Kaua veel pean tundma seda tuima piina?
Olen eksinud, eksinud rohkem kui iial varem,
Kuhu põrgusse ma edasi minema peaks?
Otsides rahu täis kohta,
ekslen endiselt pettumuste linnas.
Ikka veel otsin ma rahu,
Ikka veel pettun ja mõranen,
Jäänud vaid mõtted nii heast olnust,
Palun öelge, mis maailm see selline on!
Jõudes luuleööni. Luuleöö on Koidulas iga-aastane üritus (mis tegelikult oli sel aastal alles 3 korda, kui ma ei eksi), kus klasside parimad etlejad ühel pimedal koolipäeva õhtul koos aula mõnusasse õhkkonda kogunevad ning luulet esitama hakkavad. Saalis on diivanid, laudadel ja laval küünlad, aula seinte ääres jõulutulekestega oksad ja mõnus mahe valgus, mis on suunatud lavakardinatele. Kogunemise ajal mängis taustaks õrn ja igati imeline Mari Jürjensi muusika, mida tasaselt kaasa laulsin.
Olin sellest õhtust igatahes niivõrd lummatud, et tahaks veel ja veel. Just midagi sellist mulle meeldibki tavaliste koolipäevade vahel teha (lisaks laulmisele, kitarrimängule ja magamisele).
Olin sellest õhtust igatahes niivõrd lummatud, et tahaks veel ja veel. Just midagi sellist mulle meeldibki tavaliste koolipäevade vahel teha (lisaks laulmisele, kitarrimängule ja magamisele).
0 kommentaari