USA

Peale USAsse jõudmist juhatati meid tellitud bussi, mis viis meid kohtumispaika (majutuspered koos oma lastega ootasid meid mingisuguse hoone parklas). Meie Mariaga nägime majutusperetüdrukut (kes eelmisel suvel käis ka Eestis) esimest korda, sest meie, kultuursed inimesed viibisime seeaeg hoopiski tantsupeo proovides (nädala lõpus osalesime tantsupeol ka). Seega meie kahekesi olime ühed nende seast, kes kedagi peale oma koorikaaslaste ei tundnud.
Meid Mariaga pandi kokku Liina ja Helinaga (nemad on ka meie koorist). Sattusime elama Grace'i perre, kuhu kuulus Grace- peretütar, Karen- pereema, Reed- pereisa, Charlie ja Joe (Joseph)- perepojad ja Keity-perekutsa. Hästi armas ja tore perekond. Nende peres olid kõik väga lähedased, st. sellist poputamist ja suvalisel ajal kallistamist ja ninnunännutamist oli kordades rohkem kui Eestis (nii armas oli vaadata). 
Pere elas sellises keskpärases USA majas. Aed oli väike (aga meil oli batuut) samas maja oli seest suhteliselt suur, ütleme nii, et maja oli seest suurem kui väljast. Maja oli kahekordne. Esimesel korrusel oli suur söögituba, köök (kus oli palju süüa), kaminaga elutuba, WC ja esik, kust viis trepp teisele korrusele. Teisel korrusel kohe trepist üles jõudes vasakut kätt lugedes oli(töö)ruum, kus oli palju arvuteid, otse oli kohe meie tuba, meie toa kõrval kohe peretütre tuba, seejärel WC/vannituba ning vanemate tuba (suure voodi ja WC-ga). 

USA koduke
Kuigi maja iseenesest oli suhteliselt tagasihoidlik, oli seal nii kodune olla. Õhtusel ajal söögilauas arutasime järgmise päeva minekuid. Mina ütlesin kohe, et tahaksin vägaväga minna Golden Gate'i juurde ja kui võimalik, siis ''Full house'' majade juurde. Mis te arvate kuhu me järgmine päev läksime? Mõlemasse nendesse kohtadesse, kas polnud mitte aimatav? Minu arust ka mitte :P Linda unistused täitusid, nende täitumise hetkel ma ei suutnud oma silmi uskuda, uskumatud tunded! See ei tundunud üldse reaalne, et unistused, mis olid mul olnud mitmeid mitmeid aastaid, olid nüüd lõpuks tätunud. Käisime tegelikult veel vingetes kohtades, sh ka Hiinalinnas, kus ka õhtustasime (sõime hiina pulkadega hiina toitu). Sõitsime autoga pööraselt hulludel San Francisco tänavatel ja nautisime öötuledes suurlinna.
Full House houses

Rutates siit kohe edasi nädala lõppu, viimasesse täispikka päeva, laupäeva, mil meie äratuskellad helisesid juba kell viis hommikul (Eestis oli siis kell 19:00). Tõusime põhjusega nii vara, kell kuus oli autoga start. Ei kuskile mujale, kui Santa Cruz'ile. Põhjus, miks nii vara läksime, oli selles, et läksime surfikooli, mis algas kell 8:00. Surfikool kujutab endast seda, et kogud oma pundi kokku (meid oli neli- mina, Maria, Charlie ja Grace), saad enda pundile surfiõpetaja ning let's go to surf! Okei, tegelt asi nii lihtne ka ei olnud. Alustuseks tuli muidugi anda lapsevanema nõusolekulehed, siis tutvuma reeglitega, lõpuks jagati kätte lauad ja kalipsod (mida me Mariaga tükk aega selga panna üritasime) ning siis mere äärde. Kuid mitte kohe vette. Enne vetteminekut saime u 10 minutilise koolituse, kuidas lainetes liikuda, kuidas ümber kukkuda, kuidas püsti saada ja õigesti sõita. Lõpuks lasti meid vette ka. Võin uhkusega öelda, et sain juba esimesel korral püsti ja sõitsin ilusa pika sõidu. Marial läks vist sama hästi, ega me seal üksteist niiväga ei jälginud. Eniveis, see oli ülisuper kogemus! Tol päeval avastasin enda jaoks surfamise, tõesti, see on nii megalahe!
Santa Cruz'ist me siiski veel ei lahkunud. Sealsamas on ka kuulus lõbustuspark, kus on kõiksugu atraktsioone, sealhulgas ka Ameerika mäed. Jah, kuna kõik sinna niiväga tahtsid, olin ma läbi suure hirmu siiski nõus nendega ühinema. Ma enda arust küll kõrgust ei karda, aga üles-alla-kõrvale-üles asju ma siiski pelgan (huvitav küll miks). Ma ausalt ei julgenud absoluutselt sinna minna, ma nii tohutult kartsin. Mind rahustas veidi maha see, et infotabelil oli näha, kui kiiresti rong sõidab ja kui pikk on sõiduaeg. Kiiruseks oli märgitud 55mPh ja sõidu ajaks veidi alla 2 minuti. Sellest sõidust ma ei taha eriti rääkida, aga ma teen seda siiski teie lõbustamiseks...ainukesed asjad mida ma sõidu ajal ütlesin: ''Mariiiiiaaaaaa, see on niiiiii õudneeee!!'' ''Mariiiiaaaa, ma tahan siit äraaaa!!!'' ''Mariiiaaa, ma lendan välja siit!!!'' ''Mariiiiiaaaaa, millal see läbi saaaab????'' jne.. Nüüd asjad mis ma vaikimise ajal mõtlesin: ''PRSSSEE KÜLL, MIKS MA SIIA TULIN?????'' ''OOOOMAIGAAAAAAAAD!!'' ''TÄIESTI PRSEEEES, KUI MA SIIT VÄLJA KUKUN SIIS TEIE ÜTLETE MU VANEMATELE ET MA SURNUD OLEN!!'' ''OOOMAIGAAAD ME SÕIDAME NII KIIRESTI!!!'' ''APPPPPIIII!!'' ''EMMMMEEEE, KUS SA OLED??'' ''MA EI TULE SIIA KUNAGI TAGASI!!'' jne..
Jep, see oli tõesti nii õudne. Muidugi peale sõitu tulin maha ja mõtlesin, et kui haigelt loll ma ikka olin...Kirjas oli ju 55 miili tunnis, mitte kilomeetrit tunnis...seega 55 km/h asemel sõitsime u 95 km/h. No mis seal ikka vahet.....ainult 40 km/h..see pole midagi. Okei, ma ei kahetse, et seal käisin, aga tagasi sinna ma küll minna ei kavatse, mitte lähimate aastate jooksul.
Ma olen piisavalt laisk, et mitte rohkem USA reisist kirjutada (ja postitusest kirjavigu ära parandada), aga kui mingil põhjusel soovid veel reisi kohta inffi, siis küsi julgelt kommenteerides seda postitust ja ma lahkelt vastan kõigile teie küsimustele, sest tegelikult me käisime veel kruiisil ja mujalgi ringi trippimas. PS. kes ei taha oma indentiteeti avaldada, saab enne kommentaari ära saatmist valida ''anonüümne''.
My American dream/Golden Gate

Share:

0 kommentaari