Kas nii ongi õige

Viimase nädala/kahe jooksul on minul tekkinud küsimus, et kas kõik halvad asjad peavadki korraga tulema? Ei, praegu ei räägi ma endast. Räägin oma lähedastest. Nii mõnelgi minu jaoks kallil inimesel on praegu n.ö. rasked ajad. Mina lihtsalt seisan kõigi nende murede ja pisarate keskel, aga midagi teha ei saa. 

Muidugi, nagu kogemused näidanud, on ikka nii, et mingil hetkel on kõik nii halvasti kui vähegi annab. Mingi hetkel ei saa enam halvemaks minna ja siis hakkab pendel liikuma teistpidi, ehk kõik läheb järjest paremaks, kuni päevani, mil kõik on nii hästi, et paremini ei saakski...paraku kõik nii ei jää. Mingi hetk hakkab kõik jälle minema tavapäraseks, kuni on jälle mingi totaalne s**tt kaelas. Ja nii see pendeldab, aina paremaks ja siis jälle halvemaks. 

Mul on kahju jälgida neid, kellel on halb olla, sest kogu p*sk tuleb ühe korraga ja paraku on nii, et ma ei oska midagi teha või midagi õiget öelda. Mõnel inimesel on kohe selline imepärane võime inimesi lohutada. Mina kahjuks nende seas pole. Mul on muidugi sellest tegelikult jube kahju.

Tegelikult peaksin ju selle koha pealt rõõmus olema, et mul endal on asjad peaaegu et jälle järje peal ja kõik on tegelikult ju täitsa hästi, aga kuidas ma saan rõõmustada, kui mõnel on nägu täiesti tagurpidi peas, kuna nende eludes on asju, mis kohe üldse ei lase rõõmu tunda. Kurb!