Njee

Naljakas on see, et ma ise vabatahtlikult suretan oma blogi välja, siia midagi postitamata :D Pretty cool! Mu viimane postitus oli nii ammu, et ma isegi ei mäleta millal see oli, veel vähem mäletan ma seda, mida ma seal kirjutasin.

Well, mul tegelikult endalgi tekib küsimus, kus ma terve selle aja olin, et kordagi isegi tund aega ei leidnud aega, et siia jõuda. Samas vastus on lihtne: mul on ülimegasuperhüperjulmaltkiiredjatihedad ajad praegu. Sulatõsi! Koolist võtan viimast, kolm nädalat veel pingutamist...kaks ja pool nädalat veel+eksamid (täiesti haige, nii vähe veel jäänud!). Tegelikult ongi kogu see aeg suuresti kooli alla läinud, tahan, et kooli lõpp hinnete poolest kannatada ei saaks. Mul on siiani kindel plaan nelja-viielisena põhikool ära lõpetada.

Eriti just viimastel nädalatel on palju selliseid nö. nostalgia-hetki (nagu praegu). Lihtsalt võtan aja maha, meenutan kõiki neid üheksat kooliaastat. Teile ilmselt kõlab see väga jaburalt, et ah, mis see üheksa aastat ikka on, aga tegelikult ikka on küll. Mäletan väga selgelt seda esimest kooliaktust, kui sain kätte oma A4 formaadis Aabitsa, mäletan hästi oma esimest koolipäeva (mis oli teisipäeval). Esimene tund pidi olema loodusõpetus, aga oli hoopis politsei loeng. Mäletan hästi seda esimese korruse klassi ja esimesi koolinädalaid, kui olin koolist nii elevuses, et ei suutnud õhtuti magamagi jääda.

See kõik oleks olnud kui eile, samas nüüd saan aru, et sellest on juba möödas 9 aastat. Täiesti uskumatu! Kunagi, paar aastat tagasi arvasin, et põhikooli lõpetamine ei ole mingi eluetapi lõpetamine, alles keskkooli lõpp on see õige. Mõnes mõttes oli mul ju tegelikult õigus, aga ma ei teadnud seda, et nüüd, kui põhikool lõpule jõuab, lendavad pooled seitsme tuule poole, erinevatesse linnadesse, koolidesse. Mitmetel on omad sihid ja mõtted edasiõppimiseks, et jõuda soovitud elukutseni. 

Sellest ongi mul kõige rohkem kahju, kõikidest nendest inimestest, kellega olen kõik need 9 aastat oma koolimuresid ja rõõme jaganud, keda ilmselt varsti igapäevaselt minu elus enam ei ole. Lihtsalt lahkuda, savilt teise linna ja teise kooli. Muidugi ma ootan Koidula aega, kohe väga-väga ootan, aga samas ma niiväga jään igatsema neid inimesi siin, tohutult.

Kindlasti mõtlete:''Läilaaaaaa!''. Kui see ka nii on, siis sorri, ausalt. Not very much fun on see, et minu klassis on järgi jäänud peale minu veel 4 inimest, kellega olen lasteaia algusest saadik koos üles kasvanud, lühidalt öeldes siis 14 aastat, mis nüüd nö katki jääb...Teate, ma tegelikult jääks väga hea meelega oma kooli, saaksin PG vilistlaseks, aga mis ma teen, kui siin sellist suundagi pole, nagu mul hädasti vaja oleks ja nii või teisiti pannakse erinevate suundade õpilased üheks klassiks kokku. Need on ainukesed põhjused, miks ma kindlalt ära lähen, nuuks.