Sel nädalavahetusel oli selline teistsugune olemine. Olin üksi kodus, eelkõige selepärast, et kolmanda eksami (bioloogia) tarvis õppida. Muidugi jah, terve aja ma seda loomulikult ei teinud.

Reede pärastlõunal toimus meil (Paide Gümnaasiumil) iga-aastane kevadkontsert. Noh, tegelikult oli see minu jaoks viimane kevadkontsert, sest sügisel jätkan oma haridusteed Pärnu Koidula Gümnaasiumis. Uue kooli suhtes olen tegelikult väga-väga põnevil, aga samas tunnen ka kurbust, et nüüd viimased kolm aastat õpin üldse teises linnas, kui olen seda siiani teinud. 

Õhtupoole tuli mulle külla ka Laura, kellega, nagu alati, kuulasime muusikat, vaatasime filmi, rääkisime jutu, sõime...Öösel kell kaks tuli meil mõlemal tahtmine ennast liigutada. Niisiis hakkasime siinsamas toas trenni tegema. Kuigi jah, see otseselt trenni tegemise moodi välja ei näinud. Peale kõhulihaste ja plangu tegemise seisime kordamööda käte peal ja ülejäänud aja väänlesime igatpidi :D Mida need tüdrukud veel siis reede öösel tegema peaks?

Laupäeval jõudsin lõpuks ka õppimise juurde. Olles sellega selleks korraks ühele poole saanud, võtsin oma kitarri kätte, kuulates samal ajal Eeva Talsi plaati. Kuulasin mitmeid-mitmeid kordi laulu ''Vihmani truu''. Seejärel panin laulu kinni, kirjutasin üles sõnad ja hakkasin viisiga improma. Kokku tuli laulule selline cover, kus viis on totaalselt teistsugune, samas kuidagi hea ning ka teistsugune.

Täna olles veel üksinda kodus, otsustasin, et ma siiski pean laulu ''Hetked'' kitarril sõrmitsemise välja nuputama. Paar kuud tagasi pöördusin selle murega Eeva Talsi poole, kuid kuna laulul noote ei ole olemas, siis soovitas ta mul kirjutada Mari Jürjensile, kuna selles laulus mängis kitarri Mari. Ka temale rääkisin sama jutu ära, mille peale ta vastas, et ta ise ka täpselt ei tea mida ta mängib, teeb seda kuulmise järgi. Mõlemaga nendega oli veidi muud juttu ka, aga see pole antud hetkel praegu oluline :) Igatahes jah, ma ei saanud neid noote, kuna nad mängivad kuulmise järgi (mis on ülikõva tegelikult).

Seega ma pidin need ikkagi ise välja nuputama, ja vola, pool tundi laulu kuulates ja kaasa mängides mõtlesin välja! Aga tõesti nii järjest, et ma parem käsi oli küünarnuki kohast juba surnud, sest ma ei liigutanud seda pea üldse. Tööd tegi parem käsi ainult randme osast. Tahtejõud on alati kõige suurem ja võimsam, mis ma muud oskan öelda. 

Eelteatena võin juba öelda, et kui ma nüüd mingiaeg endale uue telefoni saan, millega saab normaalselt filmida, hakkan tegema erinevate laulude covereid, mida hakkan oma youtube'i

Nagu olete juba aru saanud, siis ma pole viimasel ajal kuigi kõvem blogija olnud, ajapuuduse tõttu. Praegu mõtlesin, et ohh, kirjutaks nüüd midagi, aga ma ei oska enam. Pole vähimatki aimu mida kirjutada. Kõik päevad on ka nii ühesugused, nii et polegi midagi põnevat teile siia ette laduda. Elu keerleb enamasti praegusel ajal kooli ümber, eksamid noh..''noh on norimis sõna''. Andestage. 

Oleks mul siis praegu mingi hea mõtteteragi, aga no mida pole seda pole. Võib-olla ainult see, et ma hakkaksin täna jälle kärbeste kurvale elule mõtlema. Normaalne kodanik vähemalt, ei mõtle ainult iseendale :D Ei aga tegelikult on ju, sünnivad, kellelgi neid tegelikult vaja ei lähe. Sünnivad ära, teevad toas oma esimese lennu ja juba mingi hiiglane (inimene) litsub ta ajaleherulli või kärbsepiitsaga laiaks. Much fun! 

Sama asja jõudsin juba sääskede kohta ka mõelda, sel hetkel, kui ma ühe pooleks lõin, sest ta tahtis mind ära süüa. Aga vot sääskedest mul küll kahju pole. Vastikud värdjad. Väiksed sääsed lihtsalt söövad mind igal võimalikul hetkel (0+ veregrupp on nende lemmik), ja kui nad on mulle kambaka ära teinud, ilmub alati välja suuuuuur sääsk, et mind surmani ära hirmutada (ma kardan suuri sääski). Suured sääsed on juba välimuselt nii hirmsad. Eriti siis, kui nad minu poole lendavad. Need pikad jalad on kuidagi välja sirutatult rippus, õõõõõõhhh!! Eriti rõve on siis, kui ta maha kukub mingil põhjusel ja siis ta kuidagi jalad laiali seisab tuimalt kuskil põrandal või kapi peal. Külmavärinad käivad üle selja :D

Kui nüüd putukatest eemale minna, siis jätkan siiski putukatega, sest mulle ei meeldi putukad, kes inimestele ja loomadele halba teevad. Lihtsalt soovitus, hoiduge puukidest, nad on ka õudsed :D Kui võimalus on, vaktsineerige ennast puugihaiguste vastu (kui te ei taha lõpetada nagu mina, muig), sest reaalselt kunagi ei tea millal mingi jorss su peale ronib ja nakkuse külge keevitab, no ei ole hea.

Mulle tuli just selline naljakas asi meelde, et hullu peaga panin ennast kuu-kaks tagasi kirja blogiauhindade nimekirja, millel praegu on avatud ka rahvahääletus. Tegelikult panin ennast kirja seepärast, et ennast kätte võtta, veel tihemini ja paremini kirjutama hakata, aga näedsa, mis on juhtunud, olin oma blogi juba täiesti unustanud, täna tuli alles meelde. Mispärast pole mul vähimatki võimalust kuskile ettepoole tabelis jõuda, aga eks ma ikka lisan SIIA lingi, kus saab hääletada igas kategoorias oma lemmiku poolt (äkki juhtub ime minuga, hehehe).

PS. mina olen ''Noorukiteblogi'' kategoorias, (Kai on ''Elulise blogi'' kategoorias)

Seega kui see tükki küljest ei võta, võite julgelt mu blogi poolt hääletada, lihtsalt otsi Noorukiteblogi kategooriast välja minu blogi nimi ''lendas-lind.blogspot.com'' ja märgi ära, vastused saab ära saata kerides täiesti alla. Aasta uustulnukaks saate ka mind panna, sest alustasin blogiga 07. jaanuaril 2015.

Teate, kui mingi nali juhtuks ja ma kuskile heale kohale saaksin, siis see ikka motiveeriks kõvasti rokem blogima :D Kuigi nüüd jah, alates tänasest võtan ennast seekord päriselt kokku ja hakkan usinalt siia kribama. Lisan ühe korra veel lingi SIIA.

Naljakas on see, et ma ise vabatahtlikult suretan oma blogi välja, siia midagi postitamata :D Pretty cool! Mu viimane postitus oli nii ammu, et ma isegi ei mäleta millal see oli, veel vähem mäletan ma seda, mida ma seal kirjutasin.

Well, mul tegelikult endalgi tekib küsimus, kus ma terve selle aja olin, et kordagi isegi tund aega ei leidnud aega, et siia jõuda. Samas vastus on lihtne: mul on ülimegasuperhüperjulmaltkiiredjatihedad ajad praegu. Sulatõsi! Koolist võtan viimast, kolm nädalat veel pingutamist...kaks ja pool nädalat veel+eksamid (täiesti haige, nii vähe veel jäänud!). Tegelikult ongi kogu see aeg suuresti kooli alla läinud, tahan, et kooli lõpp hinnete poolest kannatada ei saaks. Mul on siiani kindel plaan nelja-viielisena põhikool ära lõpetada.

Eriti just viimastel nädalatel on palju selliseid nö. nostalgia-hetki (nagu praegu). Lihtsalt võtan aja maha, meenutan kõiki neid üheksat kooliaastat. Teile ilmselt kõlab see väga jaburalt, et ah, mis see üheksa aastat ikka on, aga tegelikult ikka on küll. Mäletan väga selgelt seda esimest kooliaktust, kui sain kätte oma A4 formaadis Aabitsa, mäletan hästi oma esimest koolipäeva (mis oli teisipäeval). Esimene tund pidi olema loodusõpetus, aga oli hoopis politsei loeng. Mäletan hästi seda esimese korruse klassi ja esimesi koolinädalaid, kui olin koolist nii elevuses, et ei suutnud õhtuti magamagi jääda.

See kõik oleks olnud kui eile, samas nüüd saan aru, et sellest on juba möödas 9 aastat. Täiesti uskumatu! Kunagi, paar aastat tagasi arvasin, et põhikooli lõpetamine ei ole mingi eluetapi lõpetamine, alles keskkooli lõpp on see õige. Mõnes mõttes oli mul ju tegelikult õigus, aga ma ei teadnud seda, et nüüd, kui põhikool lõpule jõuab, lendavad pooled seitsme tuule poole, erinevatesse linnadesse, koolidesse. Mitmetel on omad sihid ja mõtted edasiõppimiseks, et jõuda soovitud elukutseni. 

Sellest ongi mul kõige rohkem kahju, kõikidest nendest inimestest, kellega olen kõik need 9 aastat oma koolimuresid ja rõõme jaganud, keda ilmselt varsti igapäevaselt minu elus enam ei ole. Lihtsalt lahkuda, savilt teise linna ja teise kooli. Muidugi ma ootan Koidula aega, kohe väga-väga ootan, aga samas ma niiväga jään igatsema neid inimesi siin, tohutult.

Kindlasti mõtlete:''Läilaaaaaa!''. Kui see ka nii on, siis sorri, ausalt. Not very much fun on see, et minu klassis on järgi jäänud peale minu veel 4 inimest, kellega olen lasteaia algusest saadik koos üles kasvanud, lühidalt öeldes siis 14 aastat, mis nüüd nö katki jääb...Teate, ma tegelikult jääks väga hea meelega oma kooli, saaksin PG vilistlaseks, aga mis ma teen, kui siin sellist suundagi pole, nagu mul hädasti vaja oleks ja nii või teisiti pannakse erinevate suundade õpilased üheks klassiks kokku. Need on ainukesed põhjused, miks ma kindlalt ära lähen, nuuks.

Täna oli koolis jälle kuidagi mõnus olla, lihtsalt selline hea tunne, ma ei oska seda kuidagi seletada. Läksin peale kooli heatujuliselt koju ja veidi aega lihtsalt istusin, mängisin kitarri, kuulasin muusikat. Kuna rahvatantsu trennini oli tublisti 3 tundi aega, otsustasin oma uurimustööd arvutis vormistama hakata. 

Tegu on tegelikult päris mahuka tööga, kuna töösse on vaja teha päris sisukas tabel, siis selle põhjal kokkuvõttev tabel ja siis veel otsida netist THI (tarbija hinna indeks), uurida EMORI ostukorvi, koostada diagramm, kirjutada saadud andmete põhjal kokkuvõte, no ja muidugi veel sissejuhatus, kokkuvõte, uurimustöö korraldus, tiitelleht, sisukord jne. Seega selline mõnus mitmete tundide töö.

No sellega oligi siis nii, et hakkasin seda tublisti tegema. Veidi üle pooleteise tunni tegin, sain umbes kolmandiku tööst valmis. Kuna kell läks paljuks, pidin otsad kokku tõmbama, et trenni jõuda. Salvestasin ilusti oma töö ära ja sulgesin akna. Nagu mul alati kombeks, lähen vaatan kohe ka kausta üle, et veenduda faili olemasolus. Tegin kausta lahti ja ups, faili pole! Kadunud! Selle peale otsisin kõik kaustad läbi, sest mine tea, ehk läks kogemata valesse kausta. Mis te arvate, kas ma leidsin selle? Nope. Läksin wordsi peale, kuna seal on ajalugu näha, mis fail viimati tegemisel on olnud, et saaksin sealt selle kätte, muidugi seal seda ka polnud. Ühesõnaga, ma otsisin kõikvõimalikud kohad läbi, isegi pilvefailid, aga no mida ei ole seda ei ole.

Jah, te saite õigesti aru, minu pooleteise tunnisest tööst pole enam kübetki järgi. Nii ma siis reipalt hakkasin seda nüüd olude sunnil uuesti tegema! Kui tubli minust. Siit teile ja eriti mulle õppetund: Kui teed mingit olulist koolitööd ja salvestad selle, ära sulge akent enne, kui oled veendunud, et see on sul ikka olemas, tehnika pole just kuigi nutikas hoidmaks faile kuskil tagataskus alles, et kui midagi juhtub, oleks see kättesaadav (võib-olla on ka, aga mina midagi ega kuskilt ei leidnud). Seekord läks nii :)

Teate, mul üks päev oli juba selline hea tunne, et ilus ja soe ja päikseline ja armas jne kauaoodatud kevad on juba käes, aga säh sulle mitu päeva järjest head ilma. Ei suuda juba ära oodata, millal ka tuulised ilmad on soojad ja mõnusad.

Eile sain üle pika aja jälle normaalselt magada (umbes poole kolmeni), kujutate ette, mitte keegi ei ajanudki mind üles, yayy. No igatahes kuna tervet päeva kodus passida ei olnud just kuigi mõistlik, läksin välja jalutama, et lihtsalt värsket õhku hingata ja liikuda. Väljas paistis päike, oli selline veidi jahe, aga päike oli piisavalt soe, nii et kõik oli ilusti tasakaalus. Linnud laulsid, igal pool, ja neid oli palju. Jalutasin vallimäel, istusin pingile ja lihtsalt olin seal linnulaulu saatel. Edasi tiirutasin järve ääres, kus samamoodi istuma potsatasin, et lihtsalt head ilma nautida. Kuna läheduses inimesi polnud, istusin seal pingil ja lihtsalt omaette laulsin, oleks veel kitarr kaasas olnud..perfektne!

Tegelt millest ma rääkida tahtsin, on see, et ma suutsin oma telefoni ekraani jälle katki teha, nuuks. Küll õnneks ainult ekraani alumisest servast, aga no ikka nii, et näha on. Eks ta ole juba üle kahe aasta vana ka..Mind ajas see muigama, et kui esimese tunni ajal avastasin, et ekraan katki, helistasin emale ja rääkisin ka uudist, et näedsa, juhtus nii ja värki. Vastuseks sain rahuliku, pooleldi muigega öeldud lause: ''Ega sa uut telefoni nagunii ei saa''. Aitäh emme! :D

Arvan et nüüd võib juba rääkida ka ühest kingitusest, mis Kailt ja Joosepilt üle-eelmisel nädalal sain. Tegu on ''The happiness project'' raamatuga, eesti keeles siis ''Õnne projekt''. Raamat on tegelikult justkui päevik (A6 formaadis ja ca 3cm paks), kuid see on veidi teistsugune, kui tavalised päevikud. Selles raamatus on olemas kõik kuupäevad, mis on aastas (1.jaan, 2. jaan......, 8.aug, 9.aug jne) ning iga päeva lehel on olemas 5 kohta, kuhu kirjutada. Ehk siis viis aastat järjest, iga päev ainult täidad ja täidad. Kogu point on selles, et sinna tohib kirjutada ainult häid asju. Iga päev kirjutad vähemalt ühe lause sellest, mis päevas positiivset oli. Kuigi sellega kaasneb see kohustus, et seda peab igale poole (5 aastat järjest) endaga kaasas vedama. Praeguseks hetkeks olen seda 10 päeva järjest täitnud ning juba praegu tunnen, et see on väga hea vahend leidmaks igast, ka kõige s*temast päevast killuke positiivsust. Kui 5-aastane missioon täidetud, on olemas viie aasta jagu positiivseid mälestusi. Ilmselt oligi see raamat just see, mida mul vaja oli ;)