..oleksin kärbes. Olen rohkem, kui 90% kindel, et kui ma peaksin mingi hommik kärbsena üles ärkama, siis juba esimesel lennul saaksin ma surma. Inimestel on ju nii, et kui näevad kuskil toas kärbest liikumas, siis otsitakse hullumeelselt kiiresti välja kõik majas leiduvad kärbsepiitsad ja hakatakse vaest kärbsekest taga ajama. Nii julm elu ühel putukal. Selleks et minna punktist A punkti B, on vaja teha õhulend, kuid lennates reedad oma asukoha inimestele välja ning oledki juba surmalaps, sest kui juhtud ära väsima ja tahad pisut lendamisest puhata, viibutab juba keegi su poole räpase kärbsepiitsaga. 

Ma ei taha kunagi kärbes olla. Inimestel on küll nii, et väiksed beebid on nunnud ja armsad, aga kärbsed. Nad on ju alguses valged tõugud. Päris jälk ju :D

Huvitav, kas kärbsed on ise uhked, kui munevad oma munad kuskile ära ja siis vaatavad, kuidas nendest tõugud arenevad ja kui piisavalt suureks saavad, siis ronivad oma kookonitest välja tubadesse lendama, et surma saada? Ilmselt emakärbes on juba selleks ajaks tapetud. Küll mul on õhtuti positiivsed mõtted, I know :D

Nagu te vist aru saanud olete, siis on mul praegusel ajal paljupalju ja veel rohkem tegemist kui tavaliselt. Ma ei teagi täpselt, kas asi on selles, et üritan kooliga kuidagi järje peal olla ja ikkagi trimester neljade-viitega lõpetada või siis selles, et ma viimasel ajal koguaeg olümpiaadidel käin :D No ilmselt on mitte-blogimise põhjuseks mõlemad need komponendid. Pluss veel see, et olen nüüd üritanud rohkem ka perega olla ja näiteks sel nädalavahetusel läksin maale kaasa juhhei.

Kuna põhikooli lõpetamine on kiviviske kaugusel (paraku need kuud lähevad hüüberkiiresti), siis olen juba vaikselt endale lõpukleiti otsinud. Seepärast võtsime ka laupäevase päeva Pärnus shoppamiseks, et ehk leiame midagi, kuigi kohe päris ostma ei hakkaks. Ma leidsin ühe ülinunnu kleidi, mis mulle ja ka teistele minuga kaasasolnutele meeldis. 

Kleit ise siis ''minu max kirjelduse järgi'' selline: Kleidi pikkus on peaaegu põlvedeni. Ülevalt on õlad kaetud, aga otseselt varrukaid ei ole. Keskkohast tuleb seelikuosa, mis on natuke puhvis. Materjal ise on veidi jäigem kui tavaliselt (seega seelik hoiab ilusti oma kuju). Kleit on musta värvi ja selle must tausta peal on valge-beebiroosaga lilleõied. Lilleõite juures on ka helerohelised lehekesed. Lilled ülemises osas lähevad diagonaalselt üle rinna. Külgedel on lilli rohkem. (pilti ei saa meelega, sest kui äkki ostangi selle lõpetamiseks, siis on ehk väike üllatusmoment ka) ;) Lindexist leidsime ka ühe ülinunnu kleidi. Heleroosa ja muumidega, kes on lillede keskel. Seelikuosa nunnult kahar ja keskkohta on seotud ka roosa vöö. Paraku see kleit oli mõeldud paari-aastasele pliksile.

Tagasi maale jõudes chillisime õega veel internetilehekülgedel, et leida ilusat kleiti. Leidsime kaks üliilusat, üks ilusam kui teine. Jätsin siis need kaks meelde, et pärast veel emale näidata, et näiteks üks neist ära tellida ja kui seljas ilus ei ole, siis saab ju alati tagasi saata. Täna kodus siis lõpuks näitasin, et vaata kui vägev ja värki. Aga siis lihtsalt lambist ja julmalt avastasin, et üks nendest kleitidest oli mõne tunniga läbimüüdud ja teisel kleidil on kõik minu suurused ära ostetud. Seega ma jäin neist ilma, mjäu. Kui kuskilt midagi nunnut leiad (sama stiili nagu piltidel), siis anna mulle kommenteerides märku!

Kuna praegu on suhteliselt greizi aeg, siis olen suure kaarega blogist eemale hoidnud, nii kaugele, et pole isegi jaksanud kellegi teise blogi lugeda. Praegu on üldse selline periood, kus ongi reaalselt kiire, kooliisu on kuidagi vähemaks läinud ja ma ei jaksa enam nii hästi keskenduda kui enne jõuluvaheaega, mingi imelik värk.

Selle suhteliselt lambi nädala jooksul olene tegelikult natuke korda ka saatnud, küll mitte midagi märkimisväärset, aga siiski. Jah, kuigi pidin endas jälle pettuma :D Laupäeval toimus jälle iga-aastane keemia olümpiaad. Te ei kujuta ettegi kui palju ma selleks õppisin. Vaheajal õppisin, kooli ajal õppisin, nädalavahetustel õppisin, ma ise ka imestasin, et viitsisin keemiat nii palju õppida. AGA olümpiaad oli niivõrd tore, et seal ei küsitud peaaegu ühtegi asja mida ma tean. Mingid x-asjad ja ma ei tähendanud sealt ühtegi konkreetset asja, mis oleks koolis õpitud vms. Sellele ka siis vastav koht..(ei jäänud viimaseks). Aga siiski, ma olen siiamaani niiiiiiiiiiiiiiiiiiii...iiii pettunud!! Õhhh! Ma kohe üldse ei salli ebaõnnestumisi! Loodetavasti eesti keele olümpiaadil, sel redel läheb paremini kihihiii.

Vahepeal tuli mul ka ülivinge mõte. Kitarriga seoses (jah, jälle). Võibolla mäletate, kuidas sügisel oma kitarri suure hurraaga kleepsudega üle käisin(?) Igatahes need on üle kuu aja juba likvideeritud. Aga kuna minu kitarr on nii igav ja valge, siis üliväga tahaksin seda tuunida. Seega, mul tuli selline geniaalne idee, et kontakteerun oma endise kunstikooli õpetajaga (käisin mõni aasta tagasi paar aastat kunstikoolis), et ta aitaks mul midagi välja mõelda ja ehk aitab mul ka selle kitarri ära tuunida. Plaan on siis selline, et kogu valge ala üle värvida, suled (umbes nagu mu blogis) või mingi etno muster vms (nii nagu mulle ju meeldib). Nii või teisiti pean kitarrikeeled ära vahetama, seega, mis mind peatab?

Seega, jeešjeeš, ma olen veel hullem kui pealtpoolt paistab :D Kui teis tekitab ülipalju segadust, et mis lollusega ma jälle hakkama tahan saada, siis mõned näited joonistustest kitarril leiate SELLELT LINGILT. Kuigi minu kitarri peal ilutseks tõesti mingi rahvuslikum teema,

Tänase päeva võtaks kokku sõnaga: ''AUTŠŠŠŠ!!!''. Täna sain endale uue sarve ja olen selle üle maruuhke (praegu on see koht kus ma ei räägi tõsist juttu).

Tänasest on meie koolis jälle kõrgushüppematid, seega täna, tunnis pühendusime peale soojendusringe üksnes kõrgushüppele. Terve tunni läks mul täitsa ütleme nii, et hästi, kuigi mõned korrad feilisin (nagu me kõik). Hüppasime erinevate kõrgustega ja rääkisime klassiõdedega niisama. Tunni lõpus tahtsin veel ühe viimase hüppe teha, nagu mul ikka kombeks. Noh võtsin siis ilusti hoogu (muide, mina hüppan kõrgust vasakult poolt). No ja jooksin, kõik oli kontrolli all, tegin tõuke, lendasin ja PAUK! Ma lõin pea vastu posti ära. Mitte vastu latti, mis on põrandaga paralleelselt, võid vastu ühte seda metallposti, mis latti üleval hoiavad. 

Tõukasin ennast liiga vara, oleksin pidanud ühe sammu veel tegema, sel juhul poleks ma oma pead ära löönud.. Jah, ja kuna selline vägev pauk juba oli, siis sain endale vägeva muhu ka, mis käega katsudes ülimega valus on (isegi mitte-katsudes on veidi valulik). Minu suurimaks õnneks lõin pea ära sealt kus juba juuksed on (beebikarvad), seega seda niisama näha ei ole, mis on vägagi tore. Kuigi tõesti, kui mulle vastu kõnniksite, siis te ilmselt ei näekski midagi, katsudes saaksite küll väga hästi aru, et midagi on valesti. Eks näis milline see mõne päeva pärast välja näeb...kollane ehk? :D

..täna õudsat unenägu! Okei, see oli nagu megaõudne (situatsiooni mõistes, minu enda jaoks). Lugu ise ei ole pikk, aga..

Oli siis selline olukord, kus olin kodus, ema ja isaga. Järsku tuli välja et mul on poole tunni pärast lõpuaktus (9nda klassi). Ja kujutate ette...MUL EI OLNUD LÕPUKLEITI! Täielik õuduuuuus. Läksin ruttu ema juurde kurtma, et mul pole ikka veel kleiti ja ma ei jõua nii aktusele ja kõik on pekkis! Selle peale ütles emps, et vaataksin mis mul kapis on, äkki leian sealt midagi. Kapist võtsin välja veidi üle põlvede ulatuva roosa seeliku ja tirisin selga valge pikkade varrukaga pluusi. Jalga panin veel heleroosad pitsilised sukapüksid (mida lasteaiaealised tavaliselt kannavad). Igatahes kõik-kõik oli nii pekkis ja ma ainult nutsin ja nutsin, ma ei olnud nõus ka nende selga pandud riietega kuskile minema. 

Okei, see tundub kirjutades nii lambisena, aga te ei kujuta ettegi kui hirmus see oli. Ma pole ammu unenäos nii palju nutnud kui täna!! Õhhhhh, miks mu aju teeb mulle nii?!?!?

Sel nädalavahetusel olen nii kõva mutt, et olen üksinda kodus. Huvitav, kas lugejate seas on veel selliseid inimesi, kes täiega kaifivad üksinda kodus olemist (mõne päeva)? Ma olen alati maruõnnelik, kui vanemad lähevad näiteks maale ja mul on just sel ajal Paides vaja olla, seega saan ise jääda koju. Ülimõnus, saab rahulikult olla (mitte et teistega rahulik poleks, aga üksi olles on üldse teine asi).

Tavaliselt ikka kiputakse mõtlema, et noh, mida see teismeline seal üksinda kodus ikka teeb, joob ja suitsetab, sõbrad külas ja läbu majas. Alati kui minu puhul nii arvatakse, siis hakkan naerma, sest mina olen üldse teist tüüpi. Minu üksi puhkamine/kodus olemine näeb välja selline, et nt üheks ööks kutsun sõbranna külla, sööme midagi head, vaatame filmi, räägime ja head ööd! Mulle näiteks megapalju meeldib nii. Ma ei saa üldse aru, mis sellest alkoholist niiväga leitakse.

Eile tuli mulle siis Maria külla. Ühel päeval tuli lihtsalt selline mõte pähe ja ütlesin, et tulgu reedel mulle külla, laupäeval viskan välja :D Nii oligi. Eile ta tuli oma pompsudega, läksime tellisime pitsa ja kodus mõnusasti nosisime seda. Mmmmmm. Pitsa pitsa pitsa pitsa pitsa! Et teile suuremat pitsaisu peale ajada, siis väike pildike ka.

Üldse rääkisime asjadest mis vahepeal juhtunud, nende seas ka väga piinlikutest asjadest, mis mind siiamaani muhelema ajavad. Eile kiikasime ka ''Vehkleja'' üle. Mulle väga meeldis see, kuigi natuke arusaamatuks jäi meile mõlemale, et kas see vanaisa viidi kuskile koonduslaagrisse või lambist küüditati, võibolla üldse midagi kolmandat. Igatahes soovitan!

Tänasest pidusöögist ka natuke (siis kui Maria juba välja visatud oli). Tegin endale tatart, söön seda tavaliselt piimaga, sest mulle maitseb nii. Ehk siis panen oma kausi head-paremat tatart täis, ja sinna peale vajan piima (välja näeb umbes nagu tatra-piimasupp), aga väga maitsev! Kuna tahtsin ka midagi endale magustoiduks, siis tõin poest kohupiimakreemi ja küpsiseid, mis praeguseks otsas on. Seega üksi olles ma nälga ei sure, mis on ju igati positiivne :D

Seekord midagi teistsugust, väike videopostitus. Selle hullu mõtte peale tuli tegelikult Kai (nagu ka videos mainisin), seega süüdistage ainult teda :D Asi oli siis täpsemalt ühes kommentaaris, Kai viimases postituses SIIN. Ja kuna postitusele lisati kommentaar, mis Kaid väga naerma ajas, tahtis ta väga, et filmiksin oma reaktsiooni, kui seda loen. Siin see on!