See tuleb nüüd mega-mega lühike postitus. Jep, ma olen kuupäevaga kursis, ei, ma pole oma blogi ära unustanud. Lihtsalt niiiiii palju asju on olnud ja teha on nii palju, et pole blogisse jõudnud. Seega väga suured vabandused nende blogi-lugejate ees, kes (äkki) mu blogi siiski jälgivad ja uusi postitusi aina ootavad. Luban, et homme blogin, päriselt (vähemalt üritan).

Tegelt paar minutit tagasi hakkasin kirjutama oma tudengivarju päevast Tartu Ülikoolis, kuid ma olen nii surmväsinud ja kohe üldse ei jaksa midagi teha. Ma rohkem tühja juttu ei lobise, sest vastasel juhul kaotan kõik (oma vähesed) lugejad ära.

Täna otsustasin vaadata üle kõik oma klassipildid, sõbrapildid, lasteaia pildid, titapildid jne. Neid on mul niiiiiiii palju. Kuidas üks normaalne inimene pilte vaatab: ''Ohh, ma olin ikka nii armas, nii lahe, et sellest pilt on, aa, see on mu esimene sõber...). Lühidalt öeldes, vaatavad normaalsed inimesed pilte täiesti rahulikult, isegi õnnelikult. Ja siis tulen mina, va piripill..

Alustasin klassipiltide vaatamisega. Panin klassipildid 1. kuni 9. klassini ritta ja vaatasin, kuidas me kõik muutunud oleme. Muidugi nende vaatamise ajal tulid kõik need möödunud 8 kooliaastat kui film mulle silme ette. Kuidas väikestena klaasimuuseumis ja Palamusel käisime, kuidas igal vahetunnil mitmed õpetajad kogu klassiga riidlesid, et me oleme ikka nii jubedalt lärmakad ja ebaviisakad...Ja millised me oleme nüüd (siiani õpetajate seas tuntud kui ''kooli kõige hullem klass''), aga need olemegi meie, need hullud. Mis te nüüd siis arvate mis mina, kui suurepärane mälestuste meenutaja, tegin? Nutsin. Kõigepealt üks mälestus ja üks pisar, siis teine pisar ja kolmas, kuni ma nutsin juba valjuhäälselt. Samal ajal võttes silma ette ka vanemad pildid lasteaia ajast. Lihtsalt pillisin, rääkisin Heliga facebookis (ta ka nuttis). Mul kulus üle poole paki salvrätikuid ja mu nina oli ikka umbes.

Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õudne on mõelda, et juba kevadel läheb see kõik laiali, mina teise kooli, mõningad veel, kuni ongi kõik. Ma tean, ma olen piripill ja ehk ka ülemõtleja, aga andke andeks, et nii emotsionaalne olen. Kui ma olen kurb, siis ma olen ikka  täiega kurb ja kui ma olen rõõmus, siis nii rõõmus, et kõik näevad seda.

Lisan juurde veel kaks minu jaoks kõige armsamat pilti minust koos õdedega (+1 pilt magavast väike-Lindast) 

Kuna eile algas ametlikult sügis, siis selle puhul otsustasin oma blogi veidi värskendada. Tõsi ta on, mu blogi välimus ei ole praegu mitte kuidagimoodi sügisene, kuid see oli lihtsalt heaks põhjuseks. Enne oli see siis selline armas, mahedates värvides lilledega, kuid nüüd, nagu te näete, valisin tagataustaks veidi retroliku kirevates värvides draakonite pildi (muide ma olen draakoni aastal sündinud). Lehtede riba (Avaleht, Saame tuttavaks ja Kingirõõm) muutsin mustaks ja siniseks, ennise beeši ja pruuni asemele. Üleval paremal olevad Facebooki, Instagramin jne logod muutsin ennise puise versioonist metallikaks. Üldpildis jäi see minuarust päris armas.

Uhh, mu käed külmuvad nii hullusti, et olen klaviatuuri taga soojade fliisist kinnastega. Natuke naljakas on, sest ma ei tunne nendega trükkides klahve ja niivõrd harjumatu on (PS.See oli lihtsalt taustainfo). 

Viimasel ajal olen palju mõelnud kirjandusele ja kirjutamisele. Ma isegi ei tea täpselt, miks ma seda teen. Igatahes mõeldes ja mõeldes olen ma siiski järeldusele jõudnud, et ma tahaksin kunagi ühe raamatu kirjutada (või isegi kaks või kolm..jne). See konkreetne mõte tuli tegelikult juba mitu kuud tagasi. Viimasel aastal olen avastanud, et kirjandus on nii äge. Pidage mind nii hulluks kui tahate, aga jah, kirjandus on koolis minu lemmiktund (koos bioloogiaga). See on nii põnev ja silmaringi arendav, et lausa valus hakkab.

Aga miks tuli mõte tulevikus kirjutada raamat? Sellel on mitu põhjust: esiteks ma armastan kirjutamist ja oma mõtete jagamist teistega, nii ülilahe oleks omada omanimelist romaani, raamatut, mis räägib minu nägemusest elust jne. See mõte on lihtsalt nii sees mul. Eks blogimine valmistab ka mind selleks päevaks ette, kui otsustangi raamatut kirjutama hakata. Blogimine on mulle õpetanud kirjutamist nautima ning oma mõtteid kõigiga jagama (kuigi viimase väljatoodud asjaga pole mul kunagi probleeme olnud).

Vahel on tunne, et tahaks juba kohe ja praegu raamatut kirjutama hakata, sest ideid on tegelikult mul peas juba nii palju. Kui ma oleksin piisavalt hea kirjutaja ja mõtete kirjutaja, siis valmiks mul vähemalt kolm raamatut: noorteromaan, õuduspõnevik ning oma mõtete väljenduse raamat (see räägiks elust-asjadest selliste nurkade alt nagu mina neid näen). See oleks lihtsalt niiiiii vinge. Jällegi pidage mind hulluks kui vähegi tahate, mul on ausalt täiesti savi :D 

Kusjuures sellest siin ma ei räägi, kui oma unistusest, see on lihtsalt üks eesmärk, mida tahan saavutada. Täpsemalt oma unistustest kirjutan korral, mil olen kõik enda jaoks läbi mõelnud. Sest jah, unistusi ja eesmärke on mul tõesti, mitmed on suhteliselt erinevast kategooriast, kuid kes keelab mul tegelemast mitme erineva asjaga, kui need on just need millega hakkama saan ja tegeleda tahan?

Kuna täna oli sellist aega, mil sain oma telefonis igal pool ringi tuhlata, siis seda ma ka tegin. Avasin oma OneNote'i (Windows phone'i märkmete tegemise koht). Tegelikult teen sinna erinevaid märkmeid päris tihti. Näiteks, kui hakkan kuskile minema, teen just sinna märkmed, et mis vaja kaasa võtta, mida teha jne. OneNote'i kasutan ka sellistel juhtudel, kui minuga järjekordselt midagi jälle juhtub ning mida ma tahan kindlasti meeles pidada, sageli isegi millest hiljem blogida.

Oma märkmete seast leidsin juhtumise, mis toimus USA's viibides minu ja Mariaga. Selline öine (tollel hetkel) marunaljakas juhtum magamistoas. 

Mina, Maria, Liina ja Helina magasime siis kõik ühes toas. Meil oli toas nari, millel oli alumisel korrusel kahe-inimese-suurune voodi (seal magasid Liina ja Helina) ning üleval ühekohaline voodi (kus magasin mina). Maria magas nari kõrval, megakõrgel madratsil. Seega meil kõigil olid samad magamistingimused, mugavad ja head.

Üks öö, kui Liina ja Helina juba magasid, läks meil Mariaga kõht mega tühjaks. Ei tahtnud me alla korrusele ka külmkapi kallale minna, veits imelik ju. Hakkasin siis Maria voodis olles toast süüa otsima. Ma leidsin Liina ja Helina voodi ääre alt pizzakarbi. Sel hetkel tuli meile meelde, et tõesti, nad olid päeval pizzat ostnud. Piilusin sinna sisse..kui ma õigesti mäletan, siis oli seal üksainus pooleldi kuivanud ja väga õnnetu pizzatükk. Liina liigutas. Tirisin ennast kibekiiresti uuesti voodisse. Rohkem ei liigutatud. Maria aga hakkas mind uuesti utsitama, et ma selle pizzakarbi sealt ära võtaks ja tema voodile paneks. No näljane nagu ma olin, ma siis tegin seda. Tegime karbi lahti ja vaatasime seda tükki, see ei näinud kuigi isuäratav välja. Ma siis otsustasin selle sinna voodi alla tagasi panna, kuidagi ukerdasin  seal ja sain hakkama. Jälle Liina liigutas. No ega ma ei imesta ka, me naersime seal päris kõvasti. Mõne minuti pärast hakkas ikka piinama see pizzatükk. Küünitasin siis jälle üle voodiääre...pauhti olin ma põrandal ja te ei kujuta ette missugune naerukajakas sellele järgnes. Just, ma kukkusin pizzat jahtides voodist alla. Muidugi ärkas Liina selle peale üles ja vaatas oma voodi ettepõrandale, kus mina kõht kõveras naersin.

See pizza jäigi söömata, sest lõpuks ma ei lubanud Marial seda ära süüa. Siiani ei tea Liina ega Helina sellest midagi. Kas ma peaksin neile sellest rääkima? :D

Mis siin koolielul ikka nii uut ja huvitavat? Igal päeval õpin tükike midagi uut, nii matemaatika, keelte, maailmamajanduse kui ka iseenda kohta. Jah tõesti, Linda, oled 15, aga ikka on asju, mida enda juures avastada. Kas nüüd just päris avastama..pigem nagu meelde tuletama. 

Täna, oli siis peale viite pikka tundi kehaline kasvatus, mis toimub meil praegusel ajal väljas. Tänasel tunnil jooksime tüdrukutega pargis krossijooksu. Mina, kui kõige geniaalsem olevus siin maamuna peal, avastasin alles mõni minut enne tundi, riideid vahetama hakates, et olin oma pluusi koju jätnud. Palun, oo targad ja üllad inimesed, seletage mulle, missuguse matemaatilise valemiga see võimalikuks sai? Dšiises küll. Õnneks oli mul kaasas tuulekas. Nii ma siis tundi läksin: jooksupüksid, jooksutossud, sport-rinnahoidjad, tuulekas ja that's it. Enne hindelist jooksu tegime ka ühe soojendusringi, mille käigus sain aru, et selle tuulekaga joostes ma head hinnet küll ei saa, ma lihtsalt sulan poole tee peal ära. 

Mõtlesin välja, et võtan siis jooksu ajaks selle ära. Enne seda, kui hakkasin oma mõtet teoks viima, küsisin veel klassiõdedelt luba, et kas nad kannatavad paar minutit mu massiivseid pekivolte vaadata. Ühtegi negatiivset vastust ma (õnneks) ei saanud. No nii me siis startisime, jooksime mööda parki, mina oma sportrinnahoidjate väel, pooleldi palja kõhuga...

Olin eelneva nädalavahetuse jälle Tartus. See ei ole kõik. Nagu ikka ja alati toimub Tartus minuga midagi naljakat või veidi jaburat mis ennastki muhelema ajab. See konkreetne asi, millest ma rääkima hakkan, leidis aset laupäevasel päeval, mil Joosep Tartust väljaspool asju ajamas oli ning meie Kaiga kahekesi kodus olime.
Plaanis oli kella kümnest ärgata, aga kuna me oleme mõlemad selised unekotid, siis see mõte jäigi pelgalt mõtteks. Minu äratus (Kai poolt) oli alles poole ühe ajal päeval. Need äratusmeetodid on tal ka eriti alatuks läinud. Mina magamas diivani ees põrandal. Ärgates oli Kai kuidagi minu peal, kutsumas koeri, et need saaksid mind rõõmsalt üles ''lakkuda''. Oojaa, ega ma ei liialda..ta on mul jah selline tore sõbranna.
Tegelt meil hakkas megakiireks minema, sest meil oli planeeritud miljon umbes kolm erinevat asja, mida teha. Seega, otsustasime peale mingite asjade tegemist (ma ei mäleta, mis me enne seda tegime) taas-lavastada nelja kuu vanust stseeni ''taarakollid''. Seekord oli olukord hästi tsipakene teistsugune. Eelmine kord oli meil nii umbes kolme euro väärtuses pudeleid vähem kui seekord. Seesugune vägev kogus kujutas endast kahe hiiglama-suure sõjaväe koti suurust taaralaadungit. Kummagil meil oli see suur-suur sõjaväe kott, mis on kõrguselt umbes meeter, pungil täis. Muidugi ei lasknud me sellel kõigel juhtuda pildistamise või filmimiseta. Selline suursugune asi on ju ometigi jäädvustamist väärt.
Noh, igatahes, üllatus-üllatus, jõudsime elusate ja tervetena taaraautomaadini ja sealt edasi Selverisse, kust ostsime Viive sünnipäevaks staffi kokku (nõud, joogid, söögid, salfrätikud....).
Vahetult enne poodi sisenemist, mil infoletis oma taaratšeki rahaks vahetasime, hakkas meid kõnetama üks eakamas nooruses härra (veidi mitte-nii-kutsuva-välimusega pomps), kes Kaid nähes pöördus kohe Kai poole ja ütles toredalt: ''Tere pime! Ma olin ka kunagi pime'' Rääkis siis meile veidikene oma elulugu, et oli kunagi katuselt alla kukkunud ja selle tagajärel kuueks aastaks pimedaks jäänud, pärast tuli nägemine tagasi ning nüüd näeb, aga mitte kaugele. Vaatas siis korra ka minu poole (Kai seisis terve selle aja minu käevangus) ja küsis uuesti Kai poole pöördudes: ''Teie tütar jah?'' Kai naeratas ja ütles selle peale, et jah on küll. Mees vastas (samal ajal patsutades paar korda mu kätt): ''Tütar on kindlasti kõige kallim, hoidke teda!''. Selliste ilusate soovidega ta lahkus. Kuigi me saime selle üle pärast tükk aega naerda, oli see samas nii armas.
Teie, kallikesed, peate natuke pettuma, sest praegusel hetkel mul teile siia meie lummavaid pilte ja videoid lisada ei ole, sest kõik pildid on siiani Kai telefonis. Kui ma need kunagi kätte saan, siis jagan neid ka teiega, aga AINULT oma blogi Facebooki-lehel, SIIN. Seega nüüd olekski teil tagumine aeg lõpuks mu Facebooki-lehte laikida. Sel moel on ka mul huvitav teada, kes ja kui palju minu blogil tegelikult külastajaid on.