Ma panin selle pealkirja tegelikult juba möödunud nädala lõpus kirja, aga ma sel päeval postitust ei jaksanud absoluutselt kirjutada. Kuigi esmased emotsioonid on praeguseks juba möödas, ei saa ma seda lookest sellegipoolest teiega jagamata jätta. Asi on tegelikult juba suhteliselt absurdne.
Igatahes. Nagu ma juba mustmiljon korda olen öelnud, siis ma õpin Pärnu Koidula Gümnaasiumis (tegelikult teen reklaami jälle). Kuna tegu on riigigümnaasiumiga, antakse väljaspool Pärnut elavatele õpilastele maakonnabussidega tasuta kooli-koju sõitmiseks bussikaardid (täiega ilusad näevad välja, aga ma ei saa praegu pilti sheerida teiega). Kuna ma nüüd praeguseks olen seaduse silmis Kilingi-Nõmme elanik, sain ka mina selle (jumal tänatud, enam ei kulu bussisõidu peale raha). 
Ütleme nii, et see on minu, kui õpilase jaoks, elutähtis kaart nagu mõnele näiteks pangakaart (aga mu pangakaardil pole nagunii raha, seega minu jaoks pangakaart oluline pole :D). Seega oma bussikaarti pean hoidma kogu oma hingega kõik need pikad päevad enda ligi, et ma sedamingi valemiga ära kaotada ei suudaks.
Paraku oktoobri algul, kui hommikul bussi astusin, ja oma kaarti bussijuhile andma hakkasin, nägin, et mu käes oli millegipärast hoopis ID-kaart, millega polnud küll midagi peale hakata. Mul ei olnud pikalt aega oma taskutes sobrada, ostsin selle pileti siis ise välja ja läksin istuma. Paaniliselt hakkasin oma taskuid, rahakotti, koolikotti ja kõikvõimalikke muid kohti läbi otsima, aga mida pole, bussikaarti pole. Ma olin sel hetkel tegelikult ikka täiega paanikas, kurtsin isegi klassikaaslastele oma suurt muret, sest no ise küll bussisõitude eest maksta ei taha, kui nädala peale ainuüksi bussisõitude peale kuluks ca 30€..Jõudsin isegi ''Märgatud Pärnus'' Facebooki kirja saata, et nad kuulutuse üles paneksid, et Linda Blande nimeline kaart on kadunud.
Mingil õnnelikul juhul sain juba sama päeva pärastlõunal oma kasu-kasu-emalt (Kai emalt) kõne, et naabrinaine olevat mu kaardi kodu juurest aia kõrvalt leidnud, mis oli nagu niiii hea uudis, et ma peaagu oleks pikali kukkunud, kui ma juba Paide bussi peal istunud poleks.

*kolm nädalat hiljem*

Oli siis viimane koolipäev sel veerandil, reede ja puha. Peale koolipäeva pidin ennast Ülejõe kooli juurde transportima, et tädiga kokku saada (ta on Ülejões õpetaja) ja temaga koos maale põrutada. Veel enne Pärnust ära sõitmist hüppasime Ülejõe Selverist läbi (ma teen nii palju reklaami täna). Mul oli vaja väääga palju süüa osta, sest vanaema tuli alles hilisõhtul. Eks seal poes oli ka omajagu jebimist, lõpuks jõudsime õnnelikult auto peale tagasi ning põrutasime edasi maale.
Õhtul, nagu meil ikka kombeks, lobisesime pliksidega Skypes (tsau Hannaliis, Mirell, Cerlyn ja Joanna!). Mingihetk keegi neist küsis mu käest et kas ma pole ikkaveel oma bussikaarti üles leidnud, et ''Märgatud Pärnus'' oli keegi postitanud, et Linda Blande nimeline bussikaart on leitud. Ma esilagu lihtsalt naersin nende üle ja ütlesin, et see on vana postitus, sest ma leidsin oma kaardi juba ammuilma üles, juba samal päeval, kui ma selle kadunuks kuulutasin. Aga need seal ikka ajasid oma joru edasi, et ei ole vana postitus, ainult paar tundi tagasi lisatud. Sel hetkel oli küll eriti wtf olukord. Nii kindluse mõttes kontrollisin siis oma taskud läbi. Ning tõepoolest, kaarti polnudki :D
Ma ei mäleta täpselt kui kaua ma selle üle naersin, ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda, et see jälle kaotsi on läinud. Eriti irooniline on see, et ma hoian oma Koidula õpilaspiletit (mis on ka uksekaardi eest) ja bussikaarti alati samas kohas, aga alati kaob ära ainult bussikaart mitte õpilaspilet..
Vähemalt nüüd vaheajal on mu bussikaart kenasti turvalises kohas ja Pärnu minnes lähen toon selle õnnetukese võõrast kohast ära (emme, ära ole kuri :D).

Te kindlasti ootate mingeid ülimalt põnevaid pealkirju, mis postituse kenasti kokku võtaks, eks? Sorri, peate pettuma, ma pole korralike pealkirjade välja mõtlemise peale kunagi kuigi palju aega kulutanud, sest ma pole see blogija, kes viitsiks pealkirjadega nii väga tegeleda. Kuigi tõesti, kui juhtub postitusel olema mingi ''eriti põnev'' pealkiri, on postitusel rohkem vaatajaid kah (blogistatistika kinnitab minu väidet). See selleks..

Tegelikult oli mul üldse üks teine mõttetera, mis on juba pikemat aega minu sees susisenud. Muidugi jah, eks ma pean ikka hoiatama, et täna tulevad maseklubi jutud, seega keegi ei ole kohustatud mu tulevat hala kuulamast (võid tahtmise korral blogiakna kinni visata).

Igatahes asi, millest olen sadumiljoneid kordi viimase aja jooksul mõelnud, ongi too tänase postituse pealkiri ''Elu on nii kuri''. Ei, asi ei ole absoluutseltki koolis (kuigi matega on suhteliselt kehvad lood meil paljudel, Koidula ju). Ma ei oskagi kuidagi alustada..

Peab tõdema, et peale uude kooli astumist on ka minul paar päris tõsist probleemi tekkinud, millega mu mõistus ei suuda kuidagi leppida..minu jaoks päris valus teema, mida ma siin praegu paremameelega lahkama ei hakkaks (veelkod, ei ole koolimured!). Kohati on mul kõik nagu hästi, kohati jälle nagu suhteliselt pekkis, millest ma pean kuidagi üle olema ja edasi elama. Tegelt mul ei olnud absoluutselt plaanis sellist küsimärki enda kohta õhku jätta, aga ma lihtsalt pidin sellest blogisse jälje maha jätma, iseenda jaoks, võibolla kunagi räägin kah mis teema on (mõned isegi teavad mu murest).

Aga mu mõte ei olnud rääkida täna endast, vaid üleüldiselt. Viimasel ajal olen tähele pannud, et nii mõnelgi inimesel on asjad kohati nii pekkis kui olla saab, kas on sõbrannade/sõpradega mingi jama, tervisega, kellegi lähedasega vm..Seda kõike on nii kurb vaadata, kuigi mul endal on kõigi nende valdkondadega halbu asju, on veelgi valusam vaadata kedagi teist, kellel on ehk veelgi kehvem seis. Tahaks niiväga midagi nende inimeste jaoks midagi teha, et natukenegi parem oleks, aga samas nagu ei oska kuidagi abi pakkuda või midagi ise välja mõelda.

Näiteks saan tuua ühe väga toreda inimese, kes on päriselt ka üks sõbralikumaid, toredamaid ja armsamaid inimesi üldse, keda olen kohanud. Tal on igas mõttes nii kuradima kehvad ajad, igatpidi. Ja ma lihtsalt ei taipa, mille kuradi pärast peab elu niimodi ajusid n**sima ja kõik hädad korraga niivõrd toredale inimesele pangega kaela kallama? See on ausalt nii ebaaus! Ma teeks ausalt peaaegu vist kõike, et see inimene saaks omal asjad paremaks, aga mul pole õrna aimugi mida peale hakata..

PS. ma ei kavatsegi kuulda kellegi käest juttu, et a la ''Linda issand jumal, miks sa oma blogis masetsed koguaeg, sa.....''. Sorri noh, hoia enda teada sellised kommentaarid, aitäh! :))))

I'm so out! Ma reaalselt ei osanud ette kujutada, et peale edukalt läbitud neljade-viitega lõpetatud põhikooli on mul gümnaasiumis vahepeal nii raske toime tulla või üldse midagi aru saada. Kuna oma koolijamadega teid koormata ei taha, siis esitan enda küsimuse juba kohe alguses ära: Kas leidub kedagi minust vanemat, kes saaks ja oskaks mulle mõnikord matemaatikat seletada, mõne teema puhul isegi ehk ka veidi reaalselt õpetada? Paide Gümnaasiumis oli mul matemaatika kõva neli, aga praegu olen ma suhteliselt kolme seisus, kuna ma tõsimeeli ei saagi tunnis kuigi midagi aru..mis on küllaltki masendav, et see sinnapaika jätta. Seega palun, kui oled võimeline mõnikord maksimaalselt pool tunnikest enda ajast mulle pühendama, palun ole kallis ja anna mulle endast teada (siin kommenteerides, minu blogi facebooki lehel või minu isiklikus facebookis)!

Järgmisel nädalal hakkab lõpuks minu valikaine, milleks on pilliõpe ja hääleseade. Khuul jees! Õpitavaks instrumendiks võtsin muidugi kitarri, loodetavasti gümnaasiumi lõpuks olen nii mõnegi asja omandanud, et midagi palju paremat kitarriga korda saata kui praegu minu võimsuses. Hääleseade on juures puhtalt soololaulu arendamise pärast. Kujutan ette, et õpetaja suudab mulle selgeks teha nii mõnegi erineva tehnika (kui ta närvid vastu peavad), mis tulevad laulmise juures vägagi igatepidi kasuks.

Peale Pärnusse õppima tulemist ei ole ma ka koorilaulu kuhugi nurka visanud (pfff, miks ma peakski? :D). Lisaks koolis lõõritamisele laulan ma nüüd ka Toomas Volli kooris Argentum Vox. Te ei kujuta ette, kui mõnus on üle pika aja jälle kooris lauda, kui pole seda umbes sada aastat teha saanud. Aga ma olen ülimalt rahul, et ma seal olen. Kooriliikmed tunduvad olevat ka kõik üli chillid, aga vot asjalood on nii, et ma nimepidi tean ainult kahte tüdrukut. Üks neist on minu sugulane, teine minu koolikaaslane. Võimalik, et kooris on veel Koidula õpilasi, aga ma ei tunne sealt rohkem kedagi, seega ma ei saa kuidagi oma oletusi hetke seisul kinnitada ega ümber lükata :D Ma loodan et see olukord peatselt muutub, sest ausaltöeldes natuke veider on istuda seal inimeste keskel kaks korda nädalas ilma, et kellegi nime teaks.

Nimedest rääkides..soovin iseendale iga päev õnne, kui mõne paralleelklassi õpilase nime ära õpin. Reedel sai küll vääääga paljudega juttu räägitud, aga kuna mu mälu ei ole just kõige teravam nimede meelde jätmises, on nimed meelest täitsa lännud :D Ma loodan, et keegi isiklikult ei võta, kui ma ta nime ei mäleta, sest ega ma siis meelega. Praegu tuleb kenasti meelde, kuidas paar esimest nädalat iga jumala hommikul ja vahetunnil enne tunde klassikaaslaste nimesid pähe tuupisin, lõpuks meelde! Peaks vist sama taktikat ka teiste kümnendike peal kasutama hakkama..

PS.mul on ilmselt mingid eriti imelikud kirja- ja stiilivead praegu sees, aga mul absoluutselt pole viitsimist enam seda kogu teksti läbi lugeda :P

Eelmine koolinädal möödus retsi saatel, ma küll püüdsin, aga nautisin seda toredat nädalat niivõrd palju, et ei suutnud kohe kuidagi teie kõigiga seda kõike siin jagada :D 

Kui nüüd aus olla, siis veel paar nädalat tagasi tuli rebaste retsi peale mõeldes kananahk peale, mul polnud õrnematki aimu sellest, millised on minu kooli G3 õpilased, kas nad on toredad, äkki on nad kurjad, vahepeal suutsin isegi sellele mõelda, et võibolla on üldse kõik minust liiga erinevad või midagi taolist..

Õnneks ma arvasin või mõtlesin valesti. Kõik kaheteistkümnendikud, kellega kokku olen puutunud, on nii toredad ja sõbralikud, polnud kordagi sellist tunnet, et keegi oleks kasvõi natukenegi kuri. Ei oska öelda, kas sattusin kõigi ette just sellistel hetkedel, kui neil hea tuju oli või teine võimalus on see, et nad lihtsalt ongi kõik nii chillibillid. Pooldan rohkem teist varianti! :D

Oh yeaaah, kui saaks, kordaks heameelega seda nädalat uuesti. Täna hommikul enne esimest tundi oli kuidagi väga imelik koolimajas olla, muidu oli iga päev kell 8.00 kooli ees rivistus ja hommikuvõimlemise moodi trall, täna enam polnud :(

Negatiivseid asju retsist? Vastus on kindel ei! Jumalad olid kõik nii toredad ja sõbralikud (siiamaani on), korraldus oli väga vahva, päeva tegevused olid vinged, samuti veendusin ka selles, kui armsad on lisaks minu enda klassikaaslaste ka minu paralleelklasside õpilased (nii palju kui juhtusin kellegiga juhuslikult rääkima). Järgmiseks missiooniks on lennukaaslastega tutvumine, kui ma juhuslikult pole juba jõudnud päris kõiki ära hirmutada :D

Retsimise nädal lõppes reede õhtul koolimajas klassikavasid esitades, vahepeal olid ka mõningad mängud, kõige tipuks muidugi ka disko (for real, kõik peale mõndade üksikute tantsisid) :P 

Jube tore oli kaasa laulda, tantsida ja klassikaaslastega aega veeta. Jep, isegi mina sain oma jalaga kuidagi tantsitud, ma täpselt ei tea kuidas, aga sain. Tantsimisega ei teinud kuidagi jalale liiga, alles mõne tunni pärast, kui bussi peale jooksin (oleksin muidu maha jäänud), suutis mu põlv peaaegu tagurpidi ära käia...mmmmmmm yummmmmy :D

Mul on olnud aega tervelt kolm nädalat tutvuda oma uue kooli, õpetajate ja klassikaaslastega. Võin julgelt öelda, et praegune mulje koolist on vägagi hea. Klassikaaslased on toredad ning sõbralikud (ja ülitargad), iga aineõpetaja teab täpselt ja põhjalikult õpetatava aine kohta.

Õppetöö hakkas meil suhteliselt kohe täie rauaga, seega vaba aega on täpselt nii palju, et kui hästi tahta, jõuab parematel päevadel peale kodus õppimist kümne ajal magama. Rütm on praeguseks juba peaaegu paika loksunud. Hommikul kell kuus on äratus, uni tuleb 8-9 ajal õhtul, magama jõuan 22-23 ajal. 

Ma ei oska nüüd öelda, mis see päriselt on, aga ma tunnen, nagu mul oleks praegusel ajal mingisugune sisseelamise-stress. Olen niivõrd ehmunud sellest tohutust õppimise tempost, ei tunne ennast mõnes aines (lihtne näide: matemaatika) millegi pärast üldse kindlalt. Aju lihtsalt ei suuda seda kõike ära seedida, alles jääbki peas ainult üks puder ja kapsad. 

Eelmise koolinädala lõpupoole oli meil matemaatika kontrolltöö. Ütleme nii, et see ei läinud päris nii, nagu ma oleks tahtnud, ma ei taha teadagi, mis kõveriku hinde ma selle eest saan (loe:kahe)...raske oli..ei ole siin kübetki liialdust, ausalt! Iga juhul, töö tööks...peale selle töö tegemist, ka isegi veel järgmisel päeval mõtlesin aina sellele kontrolltööle, kui halvasti saab ühte asja teha..selline ülimegahüübernõme tunne tuli sisse, selline kurb, ärritunud, segaduses..Niisugune tunne, et mida paganat ma siin Koidula-tarkade-koolis teen?? Appi te ei kujuta ettegi, millised ajugeeniused mu klassikaaslased on (ausalt, praegu ma ei pinguta ka üle!)!! Tunnen ennast nende keskel suhteliselt hariatult, kes on kuskilt teistele tundmatust kohast Paidest välja hüpanud ja kes püüab nüüd suurema linna riigigümnaasiumis hästi toime tulla, et arstiks saada. Ma praegu naeran enda üle, sest:

1) Kuidas minust arst saab, kui ma juba praegu endaga toime ei tule? (kool on kestnud ainult kolm nädalat!!!!!!!!!!!!!!!!!!!)

2) Ma nii kuradima palju kardan kevadisi eksameid (meil on iga õppeaasta lõpus kolm eksamit)!

3) Sain just aru, kui suur põdeja ma olen :D

Peaks vist ennast kokku võtma ja mõistma, et gümnaasiumi algus EI PEAGI kerge olema! Ei tohiks rasketel asjadel oma mõistuse üle kontrolli võtta, sest ma olen Linda, kes tuleb endaga toime, vahet pole kui nigel olukord ka poleks, eksju :D! Pean vist lihtsalt asja kuidagi positiivsemast küljest vaatama ning lõpetama lõpuks ennast oma klassikaaslastega võrdlemast!!! Ennast teistega võrdlemine on mu üks suuuuuurimaid miinuseid (peaks vist üle saama sellest lõpuks!).

Püüan sel nädalal võimalikult palju blogisse postitusi koolist kribada ja pilte lisada, sest käes on rebaste retsimise nädal! Homne päev koolis möödub pidžaamades ning hommikumantlites, koolikotti me ei aksepteeri, selleks on ju ometigi padjapüürid olemas..It's going to be fun! 

PS. ma olen nohus, kurguvalus väikses köhas ja kõhuviiruses :P

Lubasin eile oma lugejatele (teile), et nüüd, tänases postituses jutustan teile suuremast juhtumist, mis ma juba selle nädala jooksul korda suutsin saata. Olete 24 tundi kannatanud ja piinelnud, ma lõpetan teie rahulolematused ning teen teie elu kohe huvitavamaks..

Liigun oma jutuga esimesse septembrisse. Hommikul, esimese tunni (matemaatika) ajal toimus G1 klasside (10. klasside) õpilastele pidulik aktus, kus pidas kõnet kooli direktor, kooli traditsioone tutvustas G2 klassi (11. klassi) neiu, kohal oli ka Pärnu abilinnapea. 

Peale aktust läksid tunnid edasi. Matemaatika, füüsika, kehaline, keemia praktikum (meil on paaristunnid). Kõik oli tore, nagu ka eelnevad päevad, kuigi peaaegu pool füüsika tunni ajast vatrasin sellest, kuidas ma ikka kardan kevadel eksamites läbi kukkuda jne.
Peale füüsikat liikusime edasi kehalise tundi. Tegelikult hakkan kohe asjani jõudma, aga ma elan seda kõike kirjutamise ajal uuesti läbi ja ausalt, ei ole hea tunne..Tundi alustasime soojendusjooksuga, mis oli ligikaudu 600m pikk, olin veel marurõõmus, et täiesti rahulikult suutsin selle ära joosta, ilma miljoni pearingluse või muu säärasega. Kuna oli selle õppeaasta esimene kehalise tund, tahtis õpetaja meid erinevate harjutustega proovile panna ning näha, kui palju me joosta ja hüpata jaksame. Peale soojendusjooksu tegime kõik koos venitusharjutusi. Edasi liikusime staadioni murule, et diagonaalis erinevaid jooksuharjutusi teha. Harjutustes oli põhiliselt kõike, alates sääretõstejooksust, lõpetades erinevate jookse-ja-vahepeal-hüppa harjutustega. Edasi läksime asjadega rohkem hüppavamaks. Meie järgmiseks ülesandeks oli külg ees harki-kokku hüpates edasi liikuda.
Olin reas kõige esimene. Alustasin harki hüppega. Hüppasin harki-kokku-har...KRAKS! See häälekas ja nii kuradima valus kraks minu vasakus põlves oli surmavalt kohutav!! Olin pikali maas, piinlesin valus, ropendasin vist kümne aasta limiidi täis, sest nii kuradima valus oli (õnneks keegi vist ei kuulnud, igaks juhuks pärast vabandasin õpetaja ees kah selle pärast)! Kõik kuidagi kogunesid mu ümber, aga ma ei suutnud väga oma ehmunud klassikaaslastesse süveneda, kuna mul oli suur katsumus ennast kuidagi rahustada, et valu adekvaatselt üle elada. Mul oli kindel mõte peas, et nüüd on kõik, põlv pooleks ja siit enam ma ei tõuse. Paari minuti pärast, kui kõige rängem valu oli veidikenegi vaiksemaks jäänud, proovisin oma vasakut jalga liigutada ja....see liikus! Te ei kujuta ettegi kui õnnelik ma olin!
Muidugi kahe klassiõe abiga transportisime mind kooliarsti juurde, kes oli muide hullult tore. vaatas mu põlve üle, katsus, määris ja sidus. Soovitas ca kolm päeva kodus põlvel külma hoida ja määrida, kui peaks hullemaks minema, läheksin EMOsse. Kuna see põlv oli nii tohutult valus, otsustasin sellegipoolest keemia praktikumis ära käia ning peale seda kohe EMOsse suunduda, nii ma tegingi. Enamus aja pidin seal passima ja ootama. Paari tunni pärast väljusin EMOst kahe rohelise kargu ning saatekirjaga. Järgmisel päeval sain endale põlve ümber ka ortoosi. Vasakut jalga sirutada ega kronksu tõmmata ei saa (max 90 kraadise nurga alla). Suure tõenäosusega on tegu meniskivigastusega.
Seega hüvasti rahvatants selleks aastaks (suvel on tantsupidu :'( )! Põlv teeb siiamaani päris ränka valu, praeguseks on see ka paistes..''Lucky'' me! Ja mis karkudesse puutub...ma ei oska nendega käia ja ma ei taha ka nendega käia, eriti nõme karkudega tänaval liikudes on see, et kõik! räigelt vahivad, nagu poleks elusees ühtegi karkudega inimest näinud! Miks nii??

Esiteks, vabandust, et ma pole veel uue kodu ja kooli ja kohustuste ning muude asjadega teid kõiki kurssi viinud, ma püüan ennast tihedate ja väsitavate päevade kõrvalt edaspidi kokku võtta! Esmased vabandused edastatud, asun siis asja juurde :D PS. Mac, ma nägin su postitust.
Ma alustan kolimisjutuga (mitte just minu lemmikosa), seega teen sellega lühidalt. See oli minu jaoks emotsionaalselt suuuuht raske. Okei, kes mind ei mõista, ma siis võtke teadmiseks, et Paides ma olen kogu oma eelneva elu elanud..sündisin, käisin lasteaias ja koolis (põhikooli lõpuni), kas see on piisav põhjus? :D 
Päev enne Nõmme minemist istusin oma maja ees kiigel, kell oli umbes üksteist õhtul. Mingi ime läbi oli selline mõnusalt soe selge tähistaevaga ilm. Millegipärast läksid mõtted järgmise päeva kolimisele ja selline nõme kurb tunne tuli peale. Samasugune tunne oli mul samal päeval asju kottidesse pakkides. Eriti imelik oli kapitäis riideid kohvrisse panna, et järgmisel päeval Paidest naaksu tõmmata.

Asjad sain ära veetud, aga õiget tunnet ikka päris polnud (1.päeval)

Nõmme jõudes panin oma asjad tuppa (kitarri ei saanud ka mingil juhul Paidesse jätta :D), sõin ja kuna ma tahtsin olla veidi omaette, laenasin Joosepilt ratta ja sõitsin veidi mööda linna, hiljem ka mööda metsa ringi (leidsin hea pohla-rohke koha ka). 

29. augustil hakkas Pärnu Koidula Gümnaasiumi õpilastel kool. Esimesel päeval oli küll ainult klassijuhatajatund, kus oma õpetajaga tutvusime (meie õpetaja on megatore :D). Koolist otseselt on mul veel tiba vara rääkida, kuna mul on olnud alles mõni üksik õppetööga koolipäev. Esmamulje on vägagi hea, ainult matemaatika pärast muretsen päris palju! Kuna meie kool on päris tugeva tasemega, siis juba sel kevadel on kümnendikel kolm eksamit (minu, BK suunal eesti keeles, matemaatikas ja inglise keeles). Kord on juba nii, et kui kukud ühest neist eksamist läbi (eksamit saab minu mäletamistmööda teha kaks korda), oled koolist välja arvatud. Samamoodi on see ka 11. klassi  lõpus. Nüüd võite kolm korda arvata, mis ma arvan, kas lõpetan üldse kümnenda klassi ära või mitte...päris tõsiselt, olen tohutult mures sellepärast, sest äkki ma ei saa hakkama ja kukungi koolist välja ning pean kutsekasse ehitajaks õppima minema :(
Klassist niipalju, et mul on ülivinge klass, kuigi paljud teised muudest koolidest ütleks lihtsalt, et me oleme klassitäis nohikuid, mis tegelikult päris tõele ei vasta :D See on ülilahe, et päris mitmed minu klassist tahavad saada arstiks, loomaarstiks ja igasugusteks muudeks asjadeks, milles keemia ja bioloogia suurt tähtsust omab. Kuigi jah, praegu on mul selline tunne, et kõik klassikaaslased on megatargad ning mina olen see ainukene loll kes teistest erinedes ainult paaris aines tugev(am) on..lihtsalt klassi noob :D

PS. Meie koolitoit on ka väga hea!

PSS. Ega mul on selle nädala jooksul paar juhtumit ka juba olnud, aga nendest juba homses postituses. Ütlen lihtsalt eelsõnana seda, et võtke Macist õppust ja, võimalusel ärge üldse sportige! :D