Mul on olnud aega tervelt kolm nädalat tutvuda oma uue kooli, õpetajate ja klassikaaslastega. Võin julgelt öelda, et praegune mulje koolist on vägagi hea. Klassikaaslased on toredad ning sõbralikud (ja ülitargad), iga aineõpetaja teab täpselt ja põhjalikult õpetatava aine kohta.

Õppetöö hakkas meil suhteliselt kohe täie rauaga, seega vaba aega on täpselt nii palju, et kui hästi tahta, jõuab parematel päevadel peale kodus õppimist kümne ajal magama. Rütm on praeguseks juba peaaegu paika loksunud. Hommikul kell kuus on äratus, uni tuleb 8-9 ajal õhtul, magama jõuan 22-23 ajal. 

Ma ei oska nüüd öelda, mis see päriselt on, aga ma tunnen, nagu mul oleks praegusel ajal mingisugune sisseelamise-stress. Olen niivõrd ehmunud sellest tohutust õppimise tempost, ei tunne ennast mõnes aines (lihtne näide: matemaatika) millegi pärast üldse kindlalt. Aju lihtsalt ei suuda seda kõike ära seedida, alles jääbki peas ainult üks puder ja kapsad. 

Eelmise koolinädala lõpupoole oli meil matemaatika kontrolltöö. Ütleme nii, et see ei läinud päris nii, nagu ma oleks tahtnud, ma ei taha teadagi, mis kõveriku hinde ma selle eest saan (loe:kahe)...raske oli..ei ole siin kübetki liialdust, ausalt! Iga juhul, töö tööks...peale selle töö tegemist, ka isegi veel järgmisel päeval mõtlesin aina sellele kontrolltööle, kui halvasti saab ühte asja teha..selline ülimegahüübernõme tunne tuli sisse, selline kurb, ärritunud, segaduses..Niisugune tunne, et mida paganat ma siin Koidula-tarkade-koolis teen?? Appi te ei kujuta ettegi, millised ajugeeniused mu klassikaaslased on (ausalt, praegu ma ei pinguta ka üle!)!! Tunnen ennast nende keskel suhteliselt hariatult, kes on kuskilt teistele tundmatust kohast Paidest välja hüpanud ja kes püüab nüüd suurema linna riigigümnaasiumis hästi toime tulla, et arstiks saada. Ma praegu naeran enda üle, sest:

1) Kuidas minust arst saab, kui ma juba praegu endaga toime ei tule? (kool on kestnud ainult kolm nädalat!!!!!!!!!!!!!!!!!!!)

2) Ma nii kuradima palju kardan kevadisi eksameid (meil on iga õppeaasta lõpus kolm eksamit)!

3) Sain just aru, kui suur põdeja ma olen :D

Peaks vist ennast kokku võtma ja mõistma, et gümnaasiumi algus EI PEAGI kerge olema! Ei tohiks rasketel asjadel oma mõistuse üle kontrolli võtta, sest ma olen Linda, kes tuleb endaga toime, vahet pole kui nigel olukord ka poleks, eksju :D! Pean vist lihtsalt asja kuidagi positiivsemast küljest vaatama ning lõpetama lõpuks ennast oma klassikaaslastega võrdlemast!!! Ennast teistega võrdlemine on mu üks suuuuuurimaid miinuseid (peaks vist üle saama sellest lõpuks!).

Püüan sel nädalal võimalikult palju blogisse postitusi koolist kribada ja pilte lisada, sest käes on rebaste retsimise nädal! Homne päev koolis möödub pidžaamades ning hommikumantlites, koolikotti me ei aksepteeri, selleks on ju ometigi padjapüürid olemas..It's going to be fun! 

PS. ma olen nohus, kurguvalus väikses köhas ja kõhuviiruses :P

Lubasin eile oma lugejatele (teile), et nüüd, tänases postituses jutustan teile suuremast juhtumist, mis ma juba selle nädala jooksul korda suutsin saata. Olete 24 tundi kannatanud ja piinelnud, ma lõpetan teie rahulolematused ning teen teie elu kohe huvitavamaks..

Liigun oma jutuga esimesse septembrisse. Hommikul, esimese tunni (matemaatika) ajal toimus G1 klasside (10. klasside) õpilastele pidulik aktus, kus pidas kõnet kooli direktor, kooli traditsioone tutvustas G2 klassi (11. klassi) neiu, kohal oli ka Pärnu abilinnapea. 

Peale aktust läksid tunnid edasi. Matemaatika, füüsika, kehaline, keemia praktikum (meil on paaristunnid). Kõik oli tore, nagu ka eelnevad päevad, kuigi peaaegu pool füüsika tunni ajast vatrasin sellest, kuidas ma ikka kardan kevadel eksamites läbi kukkuda jne.
Peale füüsikat liikusime edasi kehalise tundi. Tegelikult hakkan kohe asjani jõudma, aga ma elan seda kõike kirjutamise ajal uuesti läbi ja ausalt, ei ole hea tunne..Tundi alustasime soojendusjooksuga, mis oli ligikaudu 600m pikk, olin veel marurõõmus, et täiesti rahulikult suutsin selle ära joosta, ilma miljoni pearingluse või muu säärasega. Kuna oli selle õppeaasta esimene kehalise tund, tahtis õpetaja meid erinevate harjutustega proovile panna ning näha, kui palju me joosta ja hüpata jaksame. Peale soojendusjooksu tegime kõik koos venitusharjutusi. Edasi liikusime staadioni murule, et diagonaalis erinevaid jooksuharjutusi teha. Harjutustes oli põhiliselt kõike, alates sääretõstejooksust, lõpetades erinevate jookse-ja-vahepeal-hüppa harjutustega. Edasi läksime asjadega rohkem hüppavamaks. Meie järgmiseks ülesandeks oli külg ees harki-kokku hüpates edasi liikuda.
Olin reas kõige esimene. Alustasin harki hüppega. Hüppasin harki-kokku-har...KRAKS! See häälekas ja nii kuradima valus kraks minu vasakus põlves oli surmavalt kohutav!! Olin pikali maas, piinlesin valus, ropendasin vist kümne aasta limiidi täis, sest nii kuradima valus oli (õnneks keegi vist ei kuulnud, igaks juhuks pärast vabandasin õpetaja ees kah selle pärast)! Kõik kuidagi kogunesid mu ümber, aga ma ei suutnud väga oma ehmunud klassikaaslastesse süveneda, kuna mul oli suur katsumus ennast kuidagi rahustada, et valu adekvaatselt üle elada. Mul oli kindel mõte peas, et nüüd on kõik, põlv pooleks ja siit enam ma ei tõuse. Paari minuti pärast, kui kõige rängem valu oli veidikenegi vaiksemaks jäänud, proovisin oma vasakut jalga liigutada ja....see liikus! Te ei kujuta ettegi kui õnnelik ma olin!
Muidugi kahe klassiõe abiga transportisime mind kooliarsti juurde, kes oli muide hullult tore. vaatas mu põlve üle, katsus, määris ja sidus. Soovitas ca kolm päeva kodus põlvel külma hoida ja määrida, kui peaks hullemaks minema, läheksin EMOsse. Kuna see põlv oli nii tohutult valus, otsustasin sellegipoolest keemia praktikumis ära käia ning peale seda kohe EMOsse suunduda, nii ma tegingi. Enamus aja pidin seal passima ja ootama. Paari tunni pärast väljusin EMOst kahe rohelise kargu ning saatekirjaga. Järgmisel päeval sain endale põlve ümber ka ortoosi. Vasakut jalga sirutada ega kronksu tõmmata ei saa (max 90 kraadise nurga alla). Suure tõenäosusega on tegu meniskivigastusega.
Seega hüvasti rahvatants selleks aastaks (suvel on tantsupidu :'( )! Põlv teeb siiamaani päris ränka valu, praeguseks on see ka paistes..''Lucky'' me! Ja mis karkudesse puutub...ma ei oska nendega käia ja ma ei taha ka nendega käia, eriti nõme karkudega tänaval liikudes on see, et kõik! räigelt vahivad, nagu poleks elusees ühtegi karkudega inimest näinud! Miks nii??

Esiteks, vabandust, et ma pole veel uue kodu ja kooli ja kohustuste ning muude asjadega teid kõiki kurssi viinud, ma püüan ennast tihedate ja väsitavate päevade kõrvalt edaspidi kokku võtta! Esmased vabandused edastatud, asun siis asja juurde :D PS. Mac, ma nägin su postitust.
Ma alustan kolimisjutuga (mitte just minu lemmikosa), seega teen sellega lühidalt. See oli minu jaoks emotsionaalselt suuuuht raske. Okei, kes mind ei mõista, ma siis võtke teadmiseks, et Paides ma olen kogu oma eelneva elu elanud..sündisin, käisin lasteaias ja koolis (põhikooli lõpuni), kas see on piisav põhjus? :D 
Päev enne Nõmme minemist istusin oma maja ees kiigel, kell oli umbes üksteist õhtul. Mingi ime läbi oli selline mõnusalt soe selge tähistaevaga ilm. Millegipärast läksid mõtted järgmise päeva kolimisele ja selline nõme kurb tunne tuli peale. Samasugune tunne oli mul samal päeval asju kottidesse pakkides. Eriti imelik oli kapitäis riideid kohvrisse panna, et järgmisel päeval Paidest naaksu tõmmata.

Asjad sain ära veetud, aga õiget tunnet ikka päris polnud (1.päeval)

Nõmme jõudes panin oma asjad tuppa (kitarri ei saanud ka mingil juhul Paidesse jätta :D), sõin ja kuna ma tahtsin olla veidi omaette, laenasin Joosepilt ratta ja sõitsin veidi mööda linna, hiljem ka mööda metsa ringi (leidsin hea pohla-rohke koha ka). 

29. augustil hakkas Pärnu Koidula Gümnaasiumi õpilastel kool. Esimesel päeval oli küll ainult klassijuhatajatund, kus oma õpetajaga tutvusime (meie õpetaja on megatore :D). Koolist otseselt on mul veel tiba vara rääkida, kuna mul on olnud alles mõni üksik õppetööga koolipäev. Esmamulje on vägagi hea, ainult matemaatika pärast muretsen päris palju! Kuna meie kool on päris tugeva tasemega, siis juba sel kevadel on kümnendikel kolm eksamit (minu, BK suunal eesti keeles, matemaatikas ja inglise keeles). Kord on juba nii, et kui kukud ühest neist eksamist läbi (eksamit saab minu mäletamistmööda teha kaks korda), oled koolist välja arvatud. Samamoodi on see ka 11. klassi  lõpus. Nüüd võite kolm korda arvata, mis ma arvan, kas lõpetan üldse kümnenda klassi ära või mitte...päris tõsiselt, olen tohutult mures sellepärast, sest äkki ma ei saa hakkama ja kukungi koolist välja ning pean kutsekasse ehitajaks õppima minema :(
Klassist niipalju, et mul on ülivinge klass, kuigi paljud teised muudest koolidest ütleks lihtsalt, et me oleme klassitäis nohikuid, mis tegelikult päris tõele ei vasta :D See on ülilahe, et päris mitmed minu klassist tahavad saada arstiks, loomaarstiks ja igasugusteks muudeks asjadeks, milles keemia ja bioloogia suurt tähtsust omab. Kuigi jah, praegu on mul selline tunne, et kõik klassikaaslased on megatargad ning mina olen see ainukene loll kes teistest erinedes ainult paaris aines tugev(am) on..lihtsalt klassi noob :D

PS. Meie koolitoit on ka väga hea!

PSS. Ega mul on selle nädala jooksul paar juhtumit ka juba olnud, aga nendest juba homses postituses. Ütlen lihtsalt eelsõnana seda, et võtke Macist õppust ja, võimalusel ärge üldse sportige! :D

Võtsin ennast nüüd üle mitme aja kokku ja otsustasin solfedžo algteadmisi õppima hakkama. Otsisin igasugused leheküljed teooriate ja näidetega uuesti välja. Umbes tunnikese materjali põhjalikult mitmeid kordi läbi lugedes ning lolli näoga mõtlema jäädes sain ma aru sellest, et minu puhul on ilmselt ainult kolm võimalust: 

Kogu lugemise ajal olin ma toooohutult süvenenud, kasutades kõiki oma ajurakke meelde tuletamaks, mida olen ka juba varem kuulnud, et lihtsam oleks. Seega jah, solfi teooriat olen ma ka varasemalt uurinud, et midagigi aru saada, aga ei! Ma reaalselt mõtlen, et kuidas see kõik on võimalik endale veel selgeks teha? Rääkimata pähe jätmisest! Ausalt, minu aju on nii koos kui koos+lisaks sellele olen ma endas täiega pettunud. Ja ma kavatsen nii kauaks alla anda, kuni ma endale õpetaja leian (ja mul pole õrna aimugi, kust kohast või millal).

Ma just praegu üle mitme tunni suvatsesin aknast välja vaadata..miks õues juba kottpime on? :D Jõulud hakkavad tulema? Nope, kõigest kooliaasta koputab uksele. Kusjuures mul hakkab nüüd vist juba vaikselt see lihtne uue-kooli-ja-kodu-ja-elu värk kohale jõudma (rõhk sõnadel ''vist'' ja ''vaikselt''). Nädalavahetusel on juba oma kodinatega Nõmme minek...aga antud hetkel on mul üks pisikene probleemikene..Kuna ma tahaks eriti esimesel koolipäeval vähemalt hea esmamuljegi endast jätta, peaks ma ju idee poolest ka normaalne välja nägema (mille täideminemises ma sügavalt kahtlen). Seega, mis imeriided ma endale selga veel peaksin panema? Kleidi+sukad+baleriinad? Mustad teksad+pidulikum pluus+baleriinad? Arvestades asjaolu, et mul pole ühtegi rabavalt ilusat kleiti, ega megakaunist pidulikumat pluusi, siis ma lähen lihtsalt riieteta või kanakostüümiga, väga vahet ju polegi.

Ma räigelt kardan seda, et ükskõik kui tavaliste või normaalsete riietega ma ka ei läheks, näen ma teiste kõrval välja nagu totaalne maakas või lihtsalt kartul. Seega ma ootan teilt ideid, sest mul on mõistus otsas.

Ainult üks nädal veel ja mu elu muutub täielikult! Esmaspäeval algab uus kooliaasta, mis kohe päris korralikult muudab mu ennist ja veel ka praegust elu. Alustades täiesti uuest koolist, lõpetades uute inimeste ja koguni uue elukohaga. 

Kui küsida minult, kas ma kardan ka, siis mu vastus on ''jah''! Ei, ma ei karda oma praeguse elu täielikku peapeale keeramist, lihtsalt see kõik on alles nii uus ja värske olukord, et ei ole veel õieti jõudnud kõigi nende asjade peale mõtlemisegagi ära harjuda. Alustades juba sellest, et ma pole kunagi pidanud kooli ajal olema kodust nii kaugel (Paidet pean silmas). Kuna lähen Kilingi-Nõmme elama (Pärnusse ei leidnud elukohta :( ), siis see tähendab ka minu jaoks totaalselt teistsugust elu. Nimelt kooli minemiseks pean igal hommikul sõitma bussiga ca 40 minutit. Ei, ma ma pole selle tõttu grammigi nördinud, pigem on see alguses lihtsalt harjumatu. Paides oli minu kodu koolist (Paide Gümnaasiumist) nii ''kaugel'', et kui ärgata üles 10 minutit enne tundide algust (nagu mul ikka kombeks oli), jõuab hea tahtmise korral väga hästi hilinemata esimesse tundi. But not anymore!

Veidi naljakas on see, et kui kooliaasta sees keegi peaks küsima minu käest: ''Kus sa elad?'', siis mida põrgut ma vastama peaks? A la ''Ah, tead ma siin nädala sees elan Nõmmes, vahepeal maal ja ülejäänud aja Paides..'' Mul ei ole ideid :D See ''pisiasi'', et ma reaalselt hakkan nüüd Kai ema juures elama, ei tähenda seda, et ma Paidet oma päris koduks enam ei peaks. Paide on ja jääb mu koduks, nii kauaks kuni ma ülikooli ajal endale mehe leian :D Saladuskatte all võin öelda, et mul pole isegi plaanis kedagi otsima hakata, elus on muudki huvitavat, kui mingid kutid (liiiiiiiiga palju probleeme).

Ma tegelikult tahaks juba megapalju oma klassikaaslasi ja teisi kümnendikke näha, ma küll täpselt ei tea miks. Ma lihtsalt niiväga loodan, et seal on paljupaljupalju toredaid ja rõõmsaid inimesi. ''Mida rohkem toredaid emotsioone, seda lihtsam ning lõbusam on ka õppida ja suhelda''.

Olen kodus tasapisi (okei päris palju) vaadanud ja mõelnud, milliseid valikaineid endale võtta, kuna noh, nii või teisiti tuleb seda ju lõpuks teha. Ma pakun, et norm oleks võtta maksimaalselt kaks-kolm valikainet, aga mulle pakuvad nimekirjast huvi lausa 6 valikainet (+Tartu Ülikooli teaduskool). Tegelikult kui ma väga tahan, siis suudan oma nimekirjast asju välja kärpida küll, lihtsalt ootan koolini ära ja kuulan uudiseid, kuidas see värk üldse käib (kui palju valikaineid peab minimaalselt olema ja kuidas kõik toimib, et ajaliselt jõuaks jne). 

..Ausaltöeldes tegin ma enne selle (praeguse) lõigu kirjutamist ligikaudu poole tunnise (planeerimata) mõttepausi. Mu peas on sadamiljon erinevat mõtet, nii kooli, elamise kui ka praeguse kohta, aga seda kõike on niivõrd palju, et ei saa ega oskagi kõike kirja panna. Mõnipäev on isegi kohati (lühiajaliselt) selline abituse tunne, tunne, nagu peaks samal hetkel tegema midagi muud, aga ei saa (egane, jep, ma tean). Need on sellised asjad, mida tahaks tohutult kellelegi rääkida, aga sisetunne ei lase seda teha. Tegelikult on täiesti olemas see ''üks inimene', kellele ma räägiks kõigest, aga paraku asjaolude tõttu ei ole seda võimalust :( See on see tunne, kui sind valdab koos samaaegselt mitu, täiesti erinevat emotsiooni, nagu näiteks: rõõm, kurbus, elevus, pettumus, segadus, huvi, masendus?, ootus..Selline postituse lõpp ei olnud absoluutselt kuidagi planeeritud, lihtsalt selline mõte tungis pähe ning pühkis ideed eelnevalt kirjutatud teemast kõrvale

Kuna eelnev nädal oli täis tohutult palju positiivseid emotsioone, ei saa ma kohe kindlasti midagi jagamata jätta. Nobedamad blogilugejad on kursis minu tripiga Võrumaale rahvapillilaagrisse, mida ootasin tublid kaks aastat (enda mäletamistmööda vist mingiaeg mainisin).

Päev enne laagrit sõidutasin ennast väikse maakonnabussiga (ja kohvri ja kitarrikoti ja suure madratsiga) Maria juurde, et vahetult enne laagrit meid mõlemat ekstramõnusasse folkmuusika meeleollu viia. Õhtu (ja öö) möödusid suures osas muusika ja laulu saatel+saun. Tol hilisõhtul oli ka maagiliselt mõnus ilm mil taevas oli selge, tähed särasid ning õhk oli parajalt soe/jahe. Hommikul läksime koos laagrisse, jeii.

Pisike hetk lõpukontserdist

Laagripaika kohale jõudes tervitas meid vihmake ja mõningad inimesed, kes olid samuti varem kohale jõudnud ning ootasid juba koos meiega koolimajja sisselaskmist. Antud hetkel tundsin ma kohalolijatest ainult Mariat ja tema ema, teisi polnud ma elusees isegi mitte näinud, ainult Maria juttude põhjal olin kuulnud, et tegu on väga lahedate inimestega (selles veendusin juba lähima tunni aja jooksul, kui inimesi kogunes järjest juurde ja juurde ning kõik majja sisse lasti ning ma inimestega suhelda sain).
Kuigi mitmeid aastaid laagris koos olnud ''punt'' oli minu jaoks täiesti võõras (nagu ka mina neile), võeti mind väga kiirelt omaks, mis andis väga hea ja vaba tunde (mulle tohutult meeldivad sellised inimesed!), ma ei pidanud ennast kuidagi tagasi hoidma ning sain olla ''mina ise''. Esimesel päeval toimus kerge sisseelamine uue laagri, uute inimeste ja uue olukorraga, mis olid kõik megapositiivsed! Õhtul esinesid kõigi rõõmuks kõik pilliõpetajad, kes tegid mõnusa mini-folk-kontserdi. Kontserdist üks lugu ka videona. Ülimõnus!

Kuna blogijate seas on antud hetkel too ''55 küsimusele''  vastamine niivõrd populaarne, siis otsustasin minagi need ette võtta. Otsest eesmärki nagu polegi, ma isegi täpselt ei tea mis puhul ma sellele oma aega kulutan :D Ma tibakene loodan, et äkki keegi leab midagi uut siit minu kohta, muidu ausalt, vastasel juhul on see lihtsalt mahavisatud aeg.

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?

Ausaltöeldes ma ei loegi ajakirju. Ajakirjades on kuponge?

Haha okei, see on päris imelik küsimus. Kui karu mind ründaks, oleksin ma poole minutiga ilmselt hakkliha, samas kui mind peaksid mesilased ründama, siis pääseksin kõigest valu ja paistetusega. Seega mesilaste poolt (kuigi vaevalt, et mingi suvaline mesilaseparv mulle kallale tuleks).

Kuna mulle see pardimoka mood kohe üldse ei istu, siis küll jah, (kui keegi just suvalisel hetkel minust salaja pilti ei tee, kus eriti retardi näoga enamikel kordadel jään)

Ma ei mäleta millal ma seda viimati tegin, aga Soomes olles lugesin maasikaid ja herneid kokku mida korjasin, et kriisiolukordades ennest veidikenegi motiveerida (ühte koppa mahtus keskmiselt 250 maasikat, olen norm nagu ikka :D)

Näidake mulle inimest, kes EI OLEKS seda kunagi teinud. Eriti värskelt tulid meelde kodutüdarde laagrites olevad isetehtud-metsa-europeldikud.

Tavaline ühekohaline voodi, mis peaks olema pikkuselt 2,1 meetrit ja laiuselt, eem, ma ei tea. Piisavalt lai, et rasvavoldid üle ääre ei valguks.

Ma olen sellel nädalal tohutult palju homseks esinemiseks laule laulnud, et ma ei oskagi öelda praegu. Kaldun praegu Mari Jürjensi kõige värskemal plaadil oleva laulu ''Tuhat elu'' kasuks ;)

On täiesti okei, kui ei ole seda ülemäära palju. Mõnele isegi täiesti sobib, see võib seljas väga tšikk (ma ei tea selle sõna õigekirja :D) välja näha.

Suurima heameelega, sest mis mind takistab? :D Minu filmieelistused algavad õudusfilmidest lõpetades multifilmidega, seega pole midagi imestada, ma vaatan kõike.

20. Kas Sa oskad autol õli vahetada?

Ma oskan autot lükata, kui on vaja :D

21. Oled Sa kunagi saanud kiiruse ületamise eest trahvi?

Mul pole peale rattalubade mingeid lube :(

22. Mis on Sinu lemmik võileib?

Soe võileib ohtra juustu ja juustuvorstiga

23. Millal Sa tavaliselt magama lähed?

Kooliajal püüan kümne-üheteist ajal voodisse jõuda, suvel lükkub magamaminek paratamatult hilistesse õhtutundidesse.

24. Kas Sa oled laisk?

Ei?

25. Kui Sa olid laps, siis kelleks Sa end Kadri- ja Mardipäeval riietusid? (originaal Halloweenil)

Ma pole kunagi Katri jooksmas käinud, Mardipäeval armastasin ennast võimalikult pussakalt riidesse panna ja vuntsid ette maalida.

26. Kui paljusid keeli Sa rääkida oskad?

Emakeelt ja inglise keelt, vene keelega on veidi keerulisemad lood :D

27. Kas Sa tellid mõnda ajakirja?

Ei

28. Kas Sa vaatad seebioopereid?

Hell no!

29. Kas Sa kardad kõrgust?

Eeh noh ma otseselt ei oska sellele vastata, ma pelgan lahtiseid kõrgusi, aga ma otseselt ei karda (sest ma kardan kloune :))))

30. Kas Sa laulad autos?

Kui tuleb hea laul, mille sõnu ma oskan, siis kipun kaasa kriiskama küll :D

31. Kas Sa laulad duši all?

Duši all mööduvad minu kvaliteet-minutid elu üle järele mõtlemiseks, seega ei, duši all olles laulmiseks aega ei jagu.

32. Kas Sa tantsid autos?

Kuidas saab autos tantsida? :D

33. Viimati tegid autoportree fotograafi juures?

Eelmisel septembril koolis, not very interesting. Kahjuks tuli pilt ka päris õõvastav (klassipildil nägin parem välja) :D Ma ei ole kuigi fotogeeniline.

34. Kas Sa arvad, et muusikalid on imalad?

Mis see sõna tähendab? :D

35. Kas jõulud on stressirohked?

Ee ei, kuigi ilmselt ''päkapikkude'' ja ''jõuluvana'' jaoks on küll stressirohke, kes mind siiani jõuluajal külastada armastavad :D

36. Lemmik kook?

Mul oli kunagi üks kutt, kes oskab teha maailma parimat kohupiimakooki, deem, see on parim!

37. Kas Sa usud vaimudesse?

Usun ja ei usu, pigem usun. Kunagi paari-kolme aastasena nägin pea iga kord kodus esikus sellist väikes mehikest, kes oli üleni musta riietatud (ta on veel lühem kui mina selles vanuses). Tal oli must nahktagi, mustad teksalaadsed püksid, mustad sokid ja kingad ning must soni, selline hästi töntsakas mees, nägu kunagi ei näinud. Ta tuli alati välisuksest ja liikus mööda esikut minust mööda, suure toa poole. Ma alati kartsin teda nii hullult! Ma nägin teda ainult öösiti, kui läbi korteri pidin kõndima, et jõuda vanemate tuppa lutti küsima :D Alati jooksin esikust läbi, sest ta oli nii hirmus!!

38. Kas Sul on olnud kunagi deja vu tunnet?

Vääääga tihti!

39. Kas Sa võtad igapäevaselt vitamiine?

Vahepeal pidin kuu aega võtma, aga see oli ka ajutine.

40. Prisma, Selver või Rimi?

Selver, see on kuidagi kõige südamelähedasem, sest Paides ju Prismat ega Rimi ei ole :D

41. Nike või Adidas?

Nike, sest Nike tooted on ilusamad, kuigi Adi on ka viimasel ajal päris moodi tulnud.

42. Cheetos või Lays?

Kuidas kunagi, vahest on Cheetose isu, vahest Laysi. Enamjaolt ikka Lays.

43. Metspähklid või päevalilleseemned?

Sifkad :D

44. Oled kunagi võtnud tantsukursuseid?

Ei

45. Kas Sa saad oma keele torusse panna?

Saan. Miks selline küsimus? :D

46. Oled Sa kunagi nutnud, kuna olid väga õnnelik?

Ooojaa, seda tuleb ikka ette! Küsimust lugedes tuli kohe meelde see kevadine päev, kui Talsid meil koolis esinemas käisid ja peale seda Eevaga rääkida sain. Peale saalist väljumist rääkisin Kaiga 20 minutit järjest ja läbi pisarate väljendasin oma üüratut rõõmu :D

47. Kuum või külm tee?

Kuum

48. Tee või kohv?

Hommikul kohv, õhtul tee

49. Mis on Sinu lemmik värv?

Sinine ja heleroheline

50. Kas Sa saad hinge kinni hoida ilma, et hoiaksid nina kinni?

Suudan, tehke järgi :D

51. Kas Sa oskad hästi ujuda?

Piisavalt hästi, et mitte esimese 10 minuti jooksul ära uppuda.

52. Oled kunagi võistlust võitnud?

Muidugi, viimane võit kui selline oli kevadel toimunud lauluvõistlusel, kus sain 1. koha (peaksin uhke enda üle olema? :D)

53. Kummad on paremad, kas mustad või rohelised oliivid?

Oliivid on rõvedad

54. Kas Sa vingud nii kaua kuni saad oma tahtmise?

Oleneb millest täpsemalt jutt käib :D Kuigi enamasti mitte, sellist otseselt vingumist, et oma tahtmist saada on minu puhul pigem harv juhus, eks kõigil juhtub.

55. Kas Sa oled kannatlik?

Küllaltki, kuid mõningatel juhtudel saab mõõt kiiremini täis :D