Sel nädalavahetusel olen nii kõva mutt, et olen üksinda kodus. Huvitav, kas lugejate seas on veel selliseid inimesi, kes täiega kaifivad üksinda kodus olemist (mõne päeva)? Ma olen alati maruõnnelik, kui vanemad lähevad näiteks maale ja mul on just sel ajal Paides vaja olla, seega saan ise jääda koju. Ülimõnus, saab rahulikult olla (mitte et teistega rahulik poleks, aga üksi olles on üldse teine asi).

Tavaliselt ikka kiputakse mõtlema, et noh, mida see teismeline seal üksinda kodus ikka teeb, joob ja suitsetab, sõbrad külas ja läbu majas. Alati kui minu puhul nii arvatakse, siis hakkan naerma, sest mina olen üldse teist tüüpi. Minu üksi puhkamine/kodus olemine näeb välja selline, et nt üheks ööks kutsun sõbranna külla, sööme midagi head, vaatame filmi, räägime ja head ööd! Mulle näiteks megapalju meeldib nii. Ma ei saa üldse aru, mis sellest alkoholist niiväga leitakse.

Eile tuli mulle siis Maria külla. Ühel päeval tuli lihtsalt selline mõte pähe ja ütlesin, et tulgu reedel mulle külla, laupäeval viskan välja :D Nii oligi. Eile ta tuli oma pompsudega, läksime tellisime pitsa ja kodus mõnusasti nosisime seda. Mmmmmm. Pitsa pitsa pitsa pitsa pitsa! Et teile suuremat pitsaisu peale ajada, siis väike pildike ka.

Üldse rääkisime asjadest mis vahepeal juhtunud, nende seas ka väga piinlikutest asjadest, mis mind siiamaani muhelema ajavad. Eile kiikasime ka ''Vehkleja'' üle. Mulle väga meeldis see, kuigi natuke arusaamatuks jäi meile mõlemale, et kas see vanaisa viidi kuskile koonduslaagrisse või lambist küüditati, võibolla üldse midagi kolmandat. Igatahes soovitan!

Tänasest pidusöögist ka natuke (siis kui Maria juba välja visatud oli). Tegin endale tatart, söön seda tavaliselt piimaga, sest mulle maitseb nii. Ehk siis panen oma kausi head-paremat tatart täis, ja sinna peale vajan piima (välja näeb umbes nagu tatra-piimasupp), aga väga maitsev! Kuna tahtsin ka midagi endale magustoiduks, siis tõin poest kohupiimakreemi ja küpsiseid, mis praeguseks otsas on. Seega üksi olles ma nälga ei sure, mis on ju igati positiivne :D

Seekord midagi teistsugust, väike videopostitus. Selle hullu mõtte peale tuli tegelikult Kai (nagu ka videos mainisin), seega süüdistage ainult teda :D Asi oli siis täpsemalt ühes kommentaaris, Kai viimases postituses SIIN. Ja kuna postitusele lisati kommentaar, mis Kaid väga naerma ajas, tahtis ta väga, et filmiksin oma reaktsiooni, kui seda loen. Siin see on!

Täna, sattudes üle mitme mitme päeva oma bloggerisse, pidin ääre pealt šoki saama! Nii vähe vaatamisi! Ega ma tegelikult ei imestagi, kuna ma ju ise bloginud ei ole. Kahjuks jah, kooli kõrvalt lihtsalt ei jää seda aega niiväga alles.

Ausaltöeldes midagi lahedat vahepeal juhtunud pole. Täiesti suvalised hallid argipäevad, mis kuidagi ära lõppeda ei taha. Ma pole ilmselt peale kolmenädalast vaheaega kooliga veel ära harjunud. Seega ei oskagi kohe midagi tarka rääkida, peate suvalise plämaga jälle leppima (natuke kahju teist). 

Viimastel päevadel on mul absoluutselt koguaeg külm. Koolis on külm, õues on külm, kodus on külm. Isegi soojalt riides olles ja paksu pleedi all on külm. Lihtsalt masendavalt õudne...külm! Ja mu kõht teeb jälle mingeid remonditöid, keegi lihtsalt peksab mu kõhtu seestpoolt, haamriga, väga kõvasti, ja see haamer on terav! Need paganama kapslid ka ei aita!!!!

Tegelikult ma tunnen ennast natuke pahasti ka. Asi on selles, et ma ei suuda korralikult ennast välja puhata (kuigi olen okeil ajal magama läinud, ühel õhtul koguni kell 9 õhtul). Kuna ma pole saanud ennast välja puhata, olen ma koguaeg väsinud ja vahepeal ka selline torisev. Juba suutsin kellegi tuju päris perse keerata, anna andeks. Ah ma ka ei tea, sööge ära mind või midagi. Tahaks lihtsalt olla 24/7 kuskil eraldatud kohas, oma voodis ja magada elu lõpuni. Oleks vaikne ja tore. No fu*king problems and conflicts! Ma ei tea ka enam midagi...

Eelmise aasta lõpu poole, leidsin kodust üles The Sims 2 plaadid, mida miljon aastat taga otsinud olin. Mõistagi tõmbasin nende abil mängu arvutisse ja teate mis? Ma olen Simsist lihtsalt sõltuvuses! Uskumatu lihtsalt, ma ei julge öeldagi, kaua ma seda täna mängisin. Selle asemel oleksin saanud palju muid ja targemaid asju teha.

Vahepeal juba mõtlesin, et keegi võiks minu eest mängu ära peita (plaati mõtlen). Kasvõi lihtsalt mõneks ajaks. Aga iga kord, kui sellisele mõttele tulen, siis mõtlen ümber! Ilmselt see ''Simsi sõltuvus'' on kõigest ajutine (tahaks loota). Ma nüüd ei tea kuidas seda reaalses elus kaotatud aega tasa teha (tegemist ikka päääääris mitme tunniga). PS. Võite alati kommenteerides igasugu soovitusi jagada, sest ma ei taha olla järgmine HDTanel.

Täna sain kätte ka oma kaua-oodatud MP3 mängija, mille tellisin Aliexpressist minu mäletamistmööda novembri esimesel poolel. Hiinast asju tellides on pidevalt selline põnevus, et kas tuleb ja millal tuleb ja milline tuleb. Tihtipeale on netis pildina üleval üks asi, kuigi tuleb kohale hoopis mingi teine, kuid küll sarnane asi. Minul läks seekord hästi ja sain õige asja, aga üks pisiasi mida kaasas polnud oli laadimiseks/arvutiga ühendamiseks tarvilik USB juhe. Aga see-eest töötab korralikult (panin mälukaardi sisse ja proovisin). Kas keegi teab kust ma võiksin leida sellise USB?

Täna on pidu ja põhjust tõsta kõrgele šampanjaklaasid (minuvanused alakad peavad küll leppima lastešampusega). Tänast päeva saab julgelt pidada minu blogi sünniajaks, kuna täpselt täna, aasta aega tagasi, postitasin siia oma esimese blogipostituse. Täna, nüüd mil olen aasta aega blogi pidanud, on marunaljakas esimesi postitusi lugeda, kui kirjaoskamatu ma ikka olin. Aga positiivne on see, et näen ka ise, et olen tublisti arenenud (enda arust vähemalt).

Aga mis selle aastaga siis kõike minuga juhtunud on? Kõige rohkem olete pidanud kuulama minu imelikke seiku Kai ja Joosepiga seoses ja mida ma jälle nende juures korda saatnud. Olete pidanud taluma minu kirjeldamatut rõõmu kõikides Curly Stringsiga seotud asjades. Mingil perioodil (minu maseperioodil) pidite aina lugema minu halavaid postitusi kui läbi ma olen jne...Aga ega ma ei luba, et selliseid lähiajal ei tule, sest kool ju hakkab jälle :D

Tegelikult uskumatu mida kõike annab ühe aastaga ära teha. Samas kui hakkan meenutama, siis on mõningaid seiku, mis on kohe nii hästi meeles, et vist ei ununegi kunagi ära.

...raha meid mõjutab. Öeldakse pidevalt, et raha ei ole elus tähtis, sest raha eest ei saa endale osta rõõmu, sõpru, kogemusi jne. Mina vaidlen sellele vastu. Muidugi ei saa osta endale rõõmu kui enesetunnet, kuid raha eest saab osta ja käia kohtades, mis pakuvad rõõmu. Jah, sõpru tõesti raha eest ei osta, siia pole rohkem kommentaare vajagi. Aga kogemusi, kui on raha saab erinevates kohtades liikuda, see omakorda soodustab ka seda, et kohtud paljude toredate inimestega ja saad osaleda paljudel põnevatel üritustel, mille läbi inimene saab palju uusi kogemusi.

''Raha ja selle kogus ei ole tähtis''. Kes üldse nii mõtlema hakkas? Nii paljud kuriteod, rikkumised, mõrvad, vargused, pantvangistamised ongi ju korraldatud eelkõige raha pärast. Ja kuna kõik lähebki järjest kallimaks, saavad n.ö. paremat elu endale lubada vaid keskmisest jõukamad inimesed. See ajab mind kohati väga hulluks, kuidas kogu elu tiirleb ainult raha ümber. Sünnitakse selle nimel et võimaliult palju raha teenida. Nii mõtlevad ka ju paljud noored: ''Ma lähen kunagi sinna tööle, sest sealt saab palju pappi, savi et töö jama on''. Sellise suhtumisega noh ma ei tea kuhu me kunagi jõuame..

Andke andeks, aga mina olen vaikselt hulluks minemas, kui hakkan mõtlema põhikooli lõpetamisele ja uuele koolile. Minu plaan võib ju ilus ja tore olla, et teen Koidulasse (Pärnus) ja Tammesse (Tartus) katsed, saan ühte neist sisse ja kolin sinna linna kus see kool on. Minu mõte on ju igati hea, et näiteks saan Koidulasse ilusti sisse ja värki, kolin gümnaasiumi ajaks mingisse Pärnu üürikasse ja lõpetan edukalt gümnaasiumi ning seejärel tublisti Tartu ülikooli.

Samas hakkan mõtlema kõigile rahaasjadele. Üürikad maksavad omajagu, nendele lisaks veel kommunaalid, söögirahad, WC-paber ja muud tarvilikud asjad. See ajab mu pea hulluks. Mida ma tegema peaksin? Kükitama gümnaasiumi ajal Paides, kus ma korralikku ettevalmistust ülikooli jaoks ilmselt ei saa? Ma ei taha, ma päriselt ei taha. Ma tahan edasi liikuda ja tõestada et ma saan hakkama, aga no krt kui kogu elu ei tiirleks ainult raha ümber, oleks kõik palju lihtsam. Ma lihtsalt ei tea kuidas sellistele asjadele läheneda ja kuidas selliseid asju lahendada, ma ei tea ja mu pea on kokku jooksnud ja ikka täiesti ummikus.

Alustaksin esmalt heade uusaastasoovidega (olgugi et viie päevase hilinemisega). Seega ma soovin teile kõigile hästi toredat, teguderohket, rõõme täis ja asjalikku kahe tuhande kuueteistkümnendat aastat! Kui nüüd kohustusliku postituse osa juurest edasi minna, siis mõte jääb veel veidikene toppama siiski aastavahetusele. Teid kindlasti maruväga ei huvita huvitab see mis ma aastavahetuse ööl tegin ja kus olin. Sellise mitte tunglemise tunglemise ja mangumise peale kohe teile sellest räägingi.

Uusaasta veetsin Kai ja Joosepi juures külas. Tegelikult olin seal pea nädal aega (nädal miinus 1 päev). Uusaasta ööl, kolmekesi toidulaua taga istudes algatasin mina ka kohe teema, mida keegi uueks aastaks endale (ja teistele) lubab. Tagantjärele mõeldes on minu ''uusaasta lubadused'' pigem nagu uue aasta eesmärgid.

Endamisi mõeldes otsustasin, et selle aasta pühendan muusikale ja sellele, et põhikool saaks korralikult lõpetatud, maksku mis maksab. Üheks minu lubaduseks oli lõpetada 9. klass neljade-viitega, selle alla kuuluvad ka eksamid (eesti keel, matemaatika, valikeksam- bioloogia). 

Minu teiseks lubaduseks oli kevadeks lõpuks täielikult valmis kirjutada vähemalt üks enda laul. Olen ka eelnevalt (vist) maininud, et mul on mõningad oma kirjutatud pooleli olevad lood. Pooltel neist on olemas viis, pooltel neist on olemas sõnad, kuid paraku on nii, et ühedki viisid ja sõnad ei sobi omavahel kokku, kahjuks. Igatahes, ma luban, et kevadel toimuval Südamelaulul (iga-aastasel Paides toimuval omaloomingu esitamise üritusel) esitan vähemalt ühte oma kirjutatud lugu.

Üleüldse hakkan sel aastal selle nimel vaeva nägema, et minu muusikalised tulemused oleksid veelgi paremad ja eelkõige selle nimel, et ma ise endaga rahul oleks. Sellest saab ilmselt kõige suurem väljakutse, endale kuidagigi meeldida.

Seega jah, ma juba väga põnevil ja ootan, milliseks nüüdseks uus käesolev aasta minu suhtes kujuneb. Aga see on selge, et sel aastal muutub palju ja ilmselt selle suve lõpuks pööratakse minu enda poolt minu elukorraldus täielikult pea peale.