Eelmise aasta lõpu poole, leidsin kodust üles The Sims 2 plaadid, mida miljon aastat taga otsinud olin. Mõistagi tõmbasin nende abil mängu arvutisse ja teate mis? Ma olen Simsist lihtsalt sõltuvuses! Uskumatu lihtsalt, ma ei julge öeldagi, kaua ma seda täna mängisin. Selle asemel oleksin saanud palju muid ja targemaid asju teha.

Vahepeal juba mõtlesin, et keegi võiks minu eest mängu ära peita (plaati mõtlen). Kasvõi lihtsalt mõneks ajaks. Aga iga kord, kui sellisele mõttele tulen, siis mõtlen ümber! Ilmselt see ''Simsi sõltuvus'' on kõigest ajutine (tahaks loota). Ma nüüd ei tea kuidas seda reaalses elus kaotatud aega tasa teha (tegemist ikka päääääris mitme tunniga). PS. Võite alati kommenteerides igasugu soovitusi jagada, sest ma ei taha olla järgmine HDTanel.

Täna sain kätte ka oma kaua-oodatud MP3 mängija, mille tellisin Aliexpressist minu mäletamistmööda novembri esimesel poolel. Hiinast asju tellides on pidevalt selline põnevus, et kas tuleb ja millal tuleb ja milline tuleb. Tihtipeale on netis pildina üleval üks asi, kuigi tuleb kohale hoopis mingi teine, kuid küll sarnane asi. Minul läks seekord hästi ja sain õige asja, aga üks pisiasi mida kaasas polnud oli laadimiseks/arvutiga ühendamiseks tarvilik USB juhe. Aga see-eest töötab korralikult (panin mälukaardi sisse ja proovisin). Kas keegi teab kust ma võiksin leida sellise USB?

Täna on pidu ja põhjust tõsta kõrgele šampanjaklaasid (minuvanused alakad peavad küll leppima lastešampusega). Tänast päeva saab julgelt pidada minu blogi sünniajaks, kuna täpselt täna, aasta aega tagasi, postitasin siia oma esimese blogipostituse. Täna, nüüd mil olen aasta aega blogi pidanud, on marunaljakas esimesi postitusi lugeda, kui kirjaoskamatu ma ikka olin. Aga positiivne on see, et näen ka ise, et olen tublisti arenenud (enda arust vähemalt).

Aga mis selle aastaga siis kõike minuga juhtunud on? Kõige rohkem olete pidanud kuulama minu imelikke seiku Kai ja Joosepiga seoses ja mida ma jälle nende juures korda saatnud. Olete pidanud taluma minu kirjeldamatut rõõmu kõikides Curly Stringsiga seotud asjades. Mingil perioodil (minu maseperioodil) pidite aina lugema minu halavaid postitusi kui läbi ma olen jne...Aga ega ma ei luba, et selliseid lähiajal ei tule, sest kool ju hakkab jälle :D

Tegelikult uskumatu mida kõike annab ühe aastaga ära teha. Samas kui hakkan meenutama, siis on mõningaid seiku, mis on kohe nii hästi meeles, et vist ei ununegi kunagi ära.

...raha meid mõjutab. Öeldakse pidevalt, et raha ei ole elus tähtis, sest raha eest ei saa endale osta rõõmu, sõpru, kogemusi jne. Mina vaidlen sellele vastu. Muidugi ei saa osta endale rõõmu kui enesetunnet, kuid raha eest saab osta ja käia kohtades, mis pakuvad rõõmu. Jah, sõpru tõesti raha eest ei osta, siia pole rohkem kommentaare vajagi. Aga kogemusi, kui on raha saab erinevates kohtades liikuda, see omakorda soodustab ka seda, et kohtud paljude toredate inimestega ja saad osaleda paljudel põnevatel üritustel, mille läbi inimene saab palju uusi kogemusi.

''Raha ja selle kogus ei ole tähtis''. Kes üldse nii mõtlema hakkas? Nii paljud kuriteod, rikkumised, mõrvad, vargused, pantvangistamised ongi ju korraldatud eelkõige raha pärast. Ja kuna kõik lähebki järjest kallimaks, saavad n.ö. paremat elu endale lubada vaid keskmisest jõukamad inimesed. See ajab mind kohati väga hulluks, kuidas kogu elu tiirleb ainult raha ümber. Sünnitakse selle nimel et võimaliult palju raha teenida. Nii mõtlevad ka ju paljud noored: ''Ma lähen kunagi sinna tööle, sest sealt saab palju pappi, savi et töö jama on''. Sellise suhtumisega noh ma ei tea kuhu me kunagi jõuame..

Andke andeks, aga mina olen vaikselt hulluks minemas, kui hakkan mõtlema põhikooli lõpetamisele ja uuele koolile. Minu plaan võib ju ilus ja tore olla, et teen Koidulasse (Pärnus) ja Tammesse (Tartus) katsed, saan ühte neist sisse ja kolin sinna linna kus see kool on. Minu mõte on ju igati hea, et näiteks saan Koidulasse ilusti sisse ja värki, kolin gümnaasiumi ajaks mingisse Pärnu üürikasse ja lõpetan edukalt gümnaasiumi ning seejärel tublisti Tartu ülikooli.

Samas hakkan mõtlema kõigile rahaasjadele. Üürikad maksavad omajagu, nendele lisaks veel kommunaalid, söögirahad, WC-paber ja muud tarvilikud asjad. See ajab mu pea hulluks. Mida ma tegema peaksin? Kükitama gümnaasiumi ajal Paides, kus ma korralikku ettevalmistust ülikooli jaoks ilmselt ei saa? Ma ei taha, ma päriselt ei taha. Ma tahan edasi liikuda ja tõestada et ma saan hakkama, aga no krt kui kogu elu ei tiirleks ainult raha ümber, oleks kõik palju lihtsam. Ma lihtsalt ei tea kuidas sellistele asjadele läheneda ja kuidas selliseid asju lahendada, ma ei tea ja mu pea on kokku jooksnud ja ikka täiesti ummikus.

Alustaksin esmalt heade uusaastasoovidega (olgugi et viie päevase hilinemisega). Seega ma soovin teile kõigile hästi toredat, teguderohket, rõõme täis ja asjalikku kahe tuhande kuueteistkümnendat aastat! Kui nüüd kohustusliku postituse osa juurest edasi minna, siis mõte jääb veel veidikene toppama siiski aastavahetusele. Teid kindlasti maruväga ei huvita huvitab see mis ma aastavahetuse ööl tegin ja kus olin. Sellise mitte tunglemise tunglemise ja mangumise peale kohe teile sellest räägingi.

Uusaasta veetsin Kai ja Joosepi juures külas. Tegelikult olin seal pea nädal aega (nädal miinus 1 päev). Uusaasta ööl, kolmekesi toidulaua taga istudes algatasin mina ka kohe teema, mida keegi uueks aastaks endale (ja teistele) lubab. Tagantjärele mõeldes on minu ''uusaasta lubadused'' pigem nagu uue aasta eesmärgid.

Endamisi mõeldes otsustasin, et selle aasta pühendan muusikale ja sellele, et põhikool saaks korralikult lõpetatud, maksku mis maksab. Üheks minu lubaduseks oli lõpetada 9. klass neljade-viitega, selle alla kuuluvad ka eksamid (eesti keel, matemaatika, valikeksam- bioloogia). 

Minu teiseks lubaduseks oli kevadeks lõpuks täielikult valmis kirjutada vähemalt üks enda laul. Olen ka eelnevalt (vist) maininud, et mul on mõningad oma kirjutatud pooleli olevad lood. Pooltel neist on olemas viis, pooltel neist on olemas sõnad, kuid paraku on nii, et ühedki viisid ja sõnad ei sobi omavahel kokku, kahjuks. Igatahes, ma luban, et kevadel toimuval Südamelaulul (iga-aastasel Paides toimuval omaloomingu esitamise üritusel) esitan vähemalt ühte oma kirjutatud lugu.

Üleüldse hakkan sel aastal selle nimel vaeva nägema, et minu muusikalised tulemused oleksid veelgi paremad ja eelkõige selle nimel, et ma ise endaga rahul oleks. Sellest saab ilmselt kõige suurem väljakutse, endale kuidagigi meeldida.

Seega jah, ma juba väga põnevil ja ootan, milliseks nüüdseks uus käesolev aasta minu suhtes kujuneb. Aga see on selge, et sel aastal muutub palju ja ilmselt selle suve lõpuks pööratakse minu enda poolt minu elukorraldus täielikult pea peale.

Nüüd ei olegi hästi jõudnud midagi blogisse kribada, sest pole arvuti lähedusse veel sattunud. Nädala algus möödus eriti toredalt ja tegelikult ka suhteliselt tormakalt. Üks osa sellest oli ka muidugi Tartus ringi jooksmine.

Esmaspäeval lõpuuuuuks toimus Curly Stringsi kontsert, kuhu me Liisiga toredasti elamusi otsima läksime. Jõudsime Tartusse juba kahe ajal päeval (kuigi kontsert algas kell 18:00), et saaksime Taskus, Kaubamajas ja lihtsalt linnas veidikene ringi chillida. Sättisime oma toimetamised niiviisi, et poole kuue ajal hakkaksime Vanemuise poole minema. Jõuab rahulikult kõndida ja ennast veidike sättida. Aga kus olen mina, seal on ka pea alati ''toredad'' intsidendid. Kell oli pool kuus, kui hakkasime Kaubamajast Vanemuise poole liikuma. Kõik läks kui õlitatult, kuni...me jõudsime ukse juurde ja nägime, et liikumas pole ühtegi inimest ja sees oli ka kuidagi kahtlaselt pime. suundusime peaukse poole, et aru pärida, mis värk on ja kust me sisse saame, et Curly Stringsile minna. Tädi, kes oli oma leti taga, ütles meile, et too konsert toimub hoopiski Vanemuine väikeses majas, mis on pea 10 minuti tee kaugusel. Jep, me oleks peaaegu oma kontsertist ilma jäänud, kuid kuna meil oli piisavalt aega, läksime kiiremate sammudega mööda juhatutud tänavat edasi ning mingi imega leidsime ka maja üles.

Peate veidi pettuma, aga minu kontserdielamuse muljed on need mis alati. Kõik oli ülisuper ja Curly Strings on ikka ja ikka nii suurepärane et valus hakkab. Liisile ka vist kontsert meeldis. Peale majast väljumist olin mina küll nii sillas ja kilkasin seal oma emotsioone. Tegelikult tahtsin veidi kiruda ka tüüpilise eestlaste matsluse üle. Kui kontsert oli läbi ja leidis aset suurem plaksutamine, ei tõusnud MITTE KEEGI püsti, peale minu. Jah te saate õigesti aru, mina olingi ainuke, kes püsti seistes plaksutas. Ma isegi ei tunne piinlikust selle üle, sest mina näitasin sellega oma lugupidamist selle üle, mida nad koos teevad. Tõesti piinlik oli minul vaadata seda saalitäit rahvast, kes vaevusid ainult plaksutama, väga masendav.

Nagu Tartus viibimisele kohane, külastasime ka vana head Mcdonaldsi restorani (kuigi ma ikkagi täpselt aru ei saa miks nad ennast restoraniks nimetavad). Tellisin endale tavapäraseks saanud suure BigMac eine. Näeb ju küll mega ahvatlev välja, aga kuna ma oma toidueriga ei ole juba pea kaks kuud praetud jne toite söönud, siis Maci toit tundus mulle mitte-nii-maitsvana. Millest on kahju, sest tegelikult see toit on jumalik. Mitte et ma nüüd varasemalt ainult rämpstoidust oleks toitunud.

Juba mitmeid päevi olen mõelnud ainult muusikast. Seega alustuseks jagan teiega ühte oma lemmiklaulu, Mari Jürjens - Kiigume. Keda minu muusikamaitse oksele ajab, siis sa ei ole kohustatud seda lugu kuulama. Aga minu jaoks on see nii hüpersuper armas ja suurepärane lugu. Leiad selle SIIT. Nüüd ma pean ainult natuke nuputama ja laulu duurid välja mõtlema, sest ma kavatsen seda kusagil laulda, kasvõi omaette oma kodus, mida ma nii või teisiti igapäevaselt teen.

Liiguksin nüüd sujuvalt edasi eilsele jõululaupäevale. Meie peres on tekkinud aastatega kindel traditsioon veeta jõululaupäev maal vanaema-vanaisa juures koos sugulaste ja suure pidulauaga, kust kindlasti ei puudu prae- ja mulgikapsas, leivad-saiad, praeliha, kartul, salat, morss, koogid, kala, seened, erinevas olekus kurgid ja mis kõik veel. Oih, no alkoholi ei tohi ka unustada, korralik koduõlu on ka ikka alati laual. 

Õhtu jooksul võetakse alati välja ka akordionid ja karmoškad. Nende saatel lauldakse kõigile juba ammu tuttavaid laule. Eile otsustasime oma ''suguvõsa ansamblile'' funki juurde anda ning tädi eestvedamisel hakkasime oma söögiriistadega klaaside ja laudade pihta rütmi kaasa lööma. Nii hullult vinge oli. Minu viieteistkümne eluaasta jooksul pole midagi sellist varem juhtunud. Kunagi peab ikka esimene kord olema. Paar inimest isegi filmisid meie toidulaua džämmi. Ma usun, et kui meiega oleks pidanud olema keegi võõras, kes ei tea kui segane meie suguvõsa on, siis ta oleks ilmselt vaadanud et need on küll mingid ajukahjustusega veidrikud.

Eilse puhul lasin õekesel omale lokid ka teha ja ma lihtsalt armastan neid. Mingil üllataval kombel on lokid siiamaani alles. Ja ma ikka mõtlen ja mõtlen ja mõtlen, et ma tahan ikkagi vist päris keemilised lokid teha, sest lokid on elu :D Nii tüütu on sirgete juustega koguaeg olla, kuigi tõesti, sirgetel juustel on ka omad plussid, aga kuidagi ilusti nad tavaliselt ei hoida ja üldist kohevust ka ei ole. Seega, võibolla mingil hetkel võite mind avastada lokkidega olevat.

Kuna on jõuluaeg, siis tahan teile kõigile veel soovida rahulikke ja toredaid pühi! 

Oli aeg mil ootasin jõule, nüüd on asi jõudnud nii kaugele, et kohe üldse ei jaksa 28. detsembrit ära oodata. Ja mis te arvate miks? Las ma järjekordselt ei üllata üllatan teid...Curly Strings muidugi! Sellel kuupäeval on Tartu Vanemuise teatris Curly Stringsi aastalõpu kontsert. Peab tõdema et see on siis kolmas Curly Stringsi kontsert, kuhu end sel aastal kohale vedanud olen. Okei, tegelikult käisid Eeva ja Villu kevadel meil ju koolis ka esinemas. Seega see on nii öelda kolmas ja pooles kord, mil see aasta nende kontserdile lähen. Ma lihtsalt ootan seda nii väga et valus hakkab.

Tunnistan, et olen jah selline mitte nii tavaline teismeline, sest olen täielik folgi hing (mitte et Curly Strings ja teised minu lemmikud nüüd ainult folki teeks). Iseendal on mul hea meel selle üle mida ma teen ja mis mind huvitab. Ma ju ei peagi kõigile meeldima, sest arvan et minu sõbrad peaksid mind ikkagi aksepteerima sellisena nagu ma olen, ma ei pea ennast kellegi kolmanda pärast muutma hakkama. 

Tegelikult tahaksin siia kirjutada järjekordse kiidulaulu Eeva Talsi ja Curly Stringsi kohta, aga arvan et ma olen seda juba piisavalt palju teinud. Kuid jah, ega ma sellest juba ära ei väsi :D

Ja nagu ma juba olen, pole ma siiani loobunud oma mõttest esineda kunagi Eeva Talsiga koos. Tegelikult minu n.ö mõttelises nimekirjas on ka tegelikult Mari Jürjens, kelle laule ma mitu aastat järjest olen igal pool laulnud, sest need on liiga head et mitte esitada. Nemad kaks on lihtsalt nii ülisuperhead ja minu vaieldamatud lemmikud! Nende töö inspireerib mind ja oleks nii tore nendega (kasvõi ühega neist) kunagi mingi kontserdi anda. Küll ma ühel päeval sinna ka jõuan!

Mäletan mõne aasta tagust saadet, kus Eda-Ines Etti rääkis sellest, et kui tema oli väike tüdruk, siis ta vaatas telekast kuidas eesti lauljad telekas laulsid ja tema rokkis teleka ees kaasa. Ines kujutles seda tehes ennast laval olevana. Ja näete kus ta praegu on! Pea kõik eestlased teavad tema nime ja laule. Samamoodi on ju ka minul väikegi lootus kuskile jõuda. Mitte küll päris samal viisil, aga mõte jääb ju samaks. Kui ise endasse ei usu ja lööd omaenda mõtetele käega, siis ei saagi midagi, mida päriselt tahad ja armastad, mingid suvalised nolgid ei tohiks mõjutada meie valikuid.

Minu lemmikud: Mari Jürjens ja Eeva Talsi