Ilmselt enamus Eesti rahvast teab, et eelmisel nädalal toimus Paides Arvamusfestival, kus osales ligikaudu 10 000 inimest. Kuna see toimus minu kodulinnakeses, siis tuli ka Kai mulle selleks ajaks külla, et osaleda mõlemal päeval Arvamusfestivalil. Kuigi Arvamusfestival toimus reedel-laupäeval, jäi Kai minu juurde esmaspäevani, mil me mõlemad Paidest minema sõitsime. 

Reedel, päeva alguses oli mul viimane tööpäev, millest kaks esimest tundi töötasin ning siis sättisin ennast minema, et minna koju, vahetada riided ja Kaile vastu minna. Plaan oli selline, et ta jõuab pool kaksteist Paidesse, kuid ajal, mil buss pidi väljuma, helistas Kai mulle ja ütles, et buss oli täis ja ta jäi sellest maha. Awesome! Õnneks juba varsti helistas ta mulle tagasi ja ütles, et teda tuuakse ikkagi autoga ära. Milline kergendus..
Peaaegu kohe peale seda, kui Kai lõpuks Paidesse jõudis, suundusime me Vallimäe poole, et minna Arvamusfestivali uudistama. Veidi aega ringi chillides, jäime ühe arutelu juurde istuma ja kuulama. Teemaks oli ''Puudega naine - Kerge ignoreerida?''. Arutelus rääkisid enda eludest puudega naised, kes kõik olid ratastoolides. Lugusi kuulsime erinevaid (kuulsime ainult mõnda viimast, tulime poole arutelu pealt). Üks naine, kelle kõnest oli päris keeruline aru saada, rääkis kuidas ta oli mehega abielus, kellega tal on ka kolm last. Mingi aeg aga viskas mehel naise abistamine üle ning algas koduvägivald naise suhtes. Naine elas seda kõike väga kohutavalt üle. Sellest täielikult üle saamiseks kulus 10-12 aastat. Praegu on ta õnnelik. Tal on lapsed ja töö.
Teema lõppedes oli jäänud tund aega järgmise aruteluni (mis toimus seal samas punktis) kuhu tahtsime kuulama minna. Uurisin kava ning sealt lugesin, et praegu just alustas veidi eemal arutelu pagulaste teemal. Mõtlesime, et läheme siis ajaviiteks sinna..Kahjuks selles arutelus me osaleda ei saanud, sest see oli inimesi servast servani täis. Okei..uurisin siis uuesti kava, ehk on veel midagi põnevat käimas. Leidsin arutelu, kus räägiti meditsiini arengust. Kai oli lahkesti nõus minuga sinna kaasa tulema. Aga. Me pidime ka sellest mõttest loobuma, sest ka see arutelu oli inimesi täiesti täis. Nujah, chillisime siis veits ringi ja läksime tagasi sinna punkti, kus pidime kella kolmeks tagasi olema. Pool tundi ootamist läks hüpriski kiirelt. Teema rääkis lähisuhtevägivallast. Väga huvitav oli seda kuulata, aga pool arutelu ajast ma lihtsalt värisesin, sest mul oli nii külm, Kai lihtsalt hõõrus mind vahepeal, et mul soojem oleks...ma tarkpea midagi pikemat ka ju kaasa ei võtnud.
Meil oli aeg suunduda Helpific'i telgi juurde, kus pidime kasulikud olema ja inimestele juhtkoera tutvustama ning laskma minu juhendamisel koeraga kõndida. Vaene Janet, õues oli nii palav, aga inimesed aina tulid ja tahtsid juhtkoeraga kõndida ja teda paitada ja silitada...pole vist lihtne olla nii armas labradoorlane. Inimesi juhendades (nendel kahel päeval) oli nii naljakas jälgida, kui saamatult nad juhtkoeraga kõndisid (vabandust kui keegi kõndijatest juhuslikult mu blogisse sattus). Tegelikult üks erand oli. Selleks oli imeline C, kes oli ka meiega selles kollases Helpific'i telgis. Ta kuulas algusest lõpuni täpselt mida ma rääkisin ja tänu sellele tuli ta pimesi kõndimisega superhästi toime.
Kujutate ette, ma leidsin sellel päeval oma hingesugulase. Ta on küll minust tunduvalt vanem, aga ta on nii minu moodi, käitumiselt ja mõtlemiselt. Niiiilaheeeee!! P.S see õnnelik jobu  tore ja armsakene käis täna Vembutembumaal, kuhu ma pole siiamaani saanud...nõmenõmenõme! Jah, te saite minust õigesti aru, ma tahan sinna minna (uskuge mind, ma pole ainus 15-aastame, kes sinna minna tahab :D). Mul on ikka nii hea meel, et ma temaga kohtusin!
Samal õhtul tegime Kaiga ka paar videot, mis umbes nädala aja pärast avalikkuse ette jõuavad (ilmselt pühapäeval või esmaspäeval). Sealt saate kuulda, mida Kai minust arvas, kui ta mind esimest korda nägi. Te veel üllatute, ma olen selles suhteliselt kindel. Mina olin küll päris üllatunud selle peale, naljakas hakkas kohe :D Saate ka näha videot sellest, kuidas Kai midagi kuskilt otsis ja sellest kuidas ma Kaid natuke kuisasin (nagu ikka)....Ehk ülejäänud Kaiga Paides oldud ajast kirjutangi siis, kui videod juurde lisada saan, ongi põnevam :P

Aegamisi ma ikka kipun mõtlema miljonist erinevast asjast. Tihti on suureks mõtteaineks minu tulevik, mõnikord armastan mõelda asjadest, kuidas muuta maailma paremaks, kuidas olla parem inimene, et ma ei oleks mitmete inimeste jaoks nii ebameeldiv jne. Mõtteainet on tohutult palju. Kindlasti on siin veel inimesi, kelle hobiks on mõelda, kuigi tegelikult me teeme seda igapäevaselt, me lihtsalt ei mõtle sellele et me mõtleme. Tegelikult on asi nii segane, sest tegelikult sa ju mõtled :D Mul on tiba naljakas kirjutada asjadest, mis ajavad mu pea sassi, sest need on sellised asjad, millest saab aru ainult siis, kui seda enda peas mõtled.

Okei, mõtlemine on igapäevane..kuid mina pole siiani eriti aru saanud, et kuidas me ikkagi mõelda saame. Mõtlemise ajal me ju füüsiliselt ei räägi. Täiesti müstika, kuidas me seda teha suudame??? Kui praegu avasin mõneks minutiks Wikipeedia ja uurisin sealt mõtlemise kohta, siis ajas see mu peas kõik veel rohkem segasemaks, sest see tekst seal on minu jaoks täiesti seosetu. Mul hakkas selle peale praegu õlg valutama...

Koidula Gümnaasium (kui selle ehitus lõpuks valmis saab)

Tegelikult viimasel ajal olen ma hästi palju mõelnud ikkagi oma tuleviku peale. Õigemini sellele, mis saab selle õppeaasta lõpus, kas ma ikka saan Koidula Gümnaasiumi sisse, kas saan gümnaasiumis hakkama ja kui saan, siis mis hinnete peale. Kuna suvi on olnud teguderohke, siis sellest hoolimata ma juba ootan kooli. Ei, ma ei oota neid nõmedaid üllatus-tunnikontrolle, mida meie matemaatika õpetaja aeg-ajalt armastab teha, ma ei oota neid varaseid hommikuid, mil pean kell 7:00 ärkama, et kaheksaks kooli jõuda. Uskugi või mitte, aga ma ootan kooli sellepärast et aina targemaks saada. See teadmine ergutabki mind koolis käima. Nagu teate, tahan ma saada tulevikus kirurgiks. Selleks, et kirurgiks saada, peab pingutama, pingutama selleks, et saada kätte kõikvõimalikud teadmised, mida meie haridussüsteemil on meile pakkuda. Selle-aastaseks eesmärgiks on lõpetada 9. klass puhaste neljade-viitega. Eelmine aasta see peaaegu et õnnestus, kuid veidike põrusin ja sain ühes aines 3e. See-aasta ma üritan seda viga vältida ja pingutada veelgi enam.
Olen mõelnud tegelikult juba ka lõpetamisele (kaugel see enamgi on). Minu mõtted on toppama jäänud ühele ja samale asjale: Kuidas ma suudan kõik selle siin maha jätta ja teise linna, võõraste inimeste keskele elama asuda. Kindlasti pole kohanemine niivõrd raske, kuid ma olen oma kodukohas elanud terve oma elu, 15 aastat. Minu jaoks on see ilmatu pikk aeg. Lisada juurde tõsiasi, et siin on ka inimesed, kellega ma olen kogu elu koos olnud (lasteaiast saadik). Lõpetamine saab minu jaoks ilmselt raske olema, kuid samas on see ka n.ö. üks edasiliikumise punkt, mille on kõik vanemad läbi teinud :)
Huvitav, kui kiiresti see kooliaasta kavatseb läbi saada? Asi selles, et mingi etk tuleks põhjalikumalt hakata mõtlema lõpetamisele, et mis kleit ja mis soend ja jalanõud ja muud aksessuaarid jnejnejne. Ma tahan et kõik oleks korralikult läbi mõeldud, seega hakkan juba mõne kuu pärast põhjalikumaid otsinguid netist tegema jeii.

Täna tuleb minu poolt selline eriti minulik postitus (mitte et ma nüüd tegelikult koguaeg niimoodi mõtleks või räägiks..okei, see polnud praegu loogline). Juttu tuleb seekord Kaist, tegelikult Kai blogist, kui nüüd eriti täpseks minna, siis järgnev postitus on pühendatud rohkem ühele postitusele, kus oli juures (minu poolt) filmitud video sellest, kuidas ta oma rääkivat arvutit kasutab. Tema postitus koos eelmainitud videoga sai päris populaarseks (põhjuseks siis Malluka Facebooki lehel jagatud link). Muidugi sai blogi hullult palju vaatamisi, nagu tohutult palju, sama palju tuli ka sellele postitusele kommentaare, mis kõik kiitsid ja tänasid ja veelkord kiitsid ja kiitsid kui tubli ja tore ja tubli Kai ikka on, et pime ja puha. Kujutate ette, pime inimene saab endaga hakkama ja lausa blogib ning sellest hoolimata, et ta pime on, ta blogib. Much wowww!

Ärge küsige, mis mul hakkas...Ma ise ka ei tea. Mind hämmastas selle kommentaaripuhangu juures just see, et inimesed nagu arvaksid, et see on auasi, et inimene saab endaga nii hästi hakkama ning suudab veel elurõõmus olla. Mina terve selle aja mõtlesin, et no mida veel...Muidugi ma olen Kai üle ülepea uhke, et ta nii tore ja armas ja kallis ja kõik veel nummipummiarmsake on, aga kas selles tegelikult on siis midagi nii erilist, mida kõik peaksid rääkima või jagama. On ju tohutult palju nägijaid, kes on sama elurõõmsad, toredad, lahedad ja tublid, kui nad on ju lihtsalt nägijad. Mind hämmastab see, et inimesed on mingi puude pärast kohe nii teistsugused (pean silmas seda, et inimesed käituvad puudega inimestega teisiti kui n.ö. tavainimestega, kellel on tervis korras).

Kuna ma tean Kaid juba aasta aega, olen ma ta maailmas täiesti sees, ma tean milline ta on, kuidas erinevates olukordades käitub, kui sarkastiline ja tore ja armas ta on. Olen temaga olnud koos nii piisavalt kaua aega, et suudan vabalt aru saada tema rääkivast arvutiprogrammist. Koos olles, kui Kai arvutiga oma fännikirju luges, siis ma lihtsalt kuulasin ja rääkisin terve aja kaasa, et mida veel, lõpuks hakkas endalgi nii naljakas..muidugi Kai naeris minu üle terve selle aja, sest tema jaoks oli minu reaktsioon niivõrd naljakas. Tegelikult natukene oligi.

Inimesed arvavad et pimedad on meist kõigist kuidagi teistsugused. On nii mitu korda olnud juhuseid, kui Kaid tahetakse mingite erinevate asjade tarbeks intervjueerida, et räägiks oma elust jne. Mina näiteks ei saa aru, mis niiväga sellele tähelepanu pööratakse. Okei, oli üks kord mingi asi, oli teine kord, aga miks peab neid niiiiiipalju olema. Ma tunnen ennast praegu nii lollina, sest just mõistsin, kuhu oma jutuga jõudnud olen.

Tegelikult tahtsin pajatada oma emotsioonidest, kui Kai neid kommentaare luges. Olime neid kokku lugenud u 3 või 4, kuni mul lõpuks viskas tegelikult nii kopa ette, kuidas inimesed pimedaid nii kõrgele positsioonile panevad ja niivõrd tähtsaks peavad. Pimedad on samamoodi igapäevanähtus, nagu on nt võõramaalased. See on ju okei, kui kuskil venelane vms mööda kõnnib, teda, kui tavalist inimest ei hakata niimodi kiitma kui tubli ta on, et oma elukesega hakkama saab ja rõõmsa näoga ringi kõnnib. Pime on samamoodi ühiskonnaliige, kes on meie kõigiga samaväärne, see kehtib ka kõigi teiste puuetega inimeste kohta. Ma arvan endiselt, et pole vaja neid kuidagi nii eriliselt tähele panna (näiteks minul on Kaiga tavaliselt päris naljakas tänaval kõndides möödaminejate nägusi vaadata, nad lihtsalt vahivad ja vahivad, samamoodi nagu vahitakse ülekaalulisi, või muude kehaliste erinevustega inimesi). Ma lihtsalt ei pea seda õigeks ,tehke mis tahate, aga ei pea. Mul oleks küll päris nõme, kui tänaval mind terve aja inimeste pilgud saadaksid (mitte et Kai neid tähele paneks, aga siiski ).

Okei, nüüd te peate mind suure tõenäosusega täielikuks jobuks vms, aga tõesti nii ma arvan. Pimedad on meie kõigiga samaväärsed. Muidugi on hea, et inimesed on pimedatest ja nende tegemistest teadlikud, kuid siiski, nad on meiega samasugused (kuigi jah, tõsiasi, nad ei näe, aga muud ju polegi midagi teistsugust). Vabandust kõigi ees, kes arvavad, et ma olen liialt otsekohene, aga mõnikord lasen ennast täiesti vabaks ja ütlen kõik välja.

Tegelikult Kai blogis ka oma viimases postituses minu reaktsioonist, kui koos neid kommentaare lugesime. Seda postitust saab lugeda SIIT.

Kes vähegi suve jooksul minu blogi lugenud on, see teab, et ma kodus pole praktiliselt suvel olnudki, koguaeg olen kuskil olnud ja midagi teinud. Kodust eemalolemise aeg oli seekord tõesti pikk. Te ei kujuta ettegi kui väga ma lõpuks oma koju tahtsin. Lõpuks- see oli siis Tartus, kui olin seal pool nädalat olnud. Mitte et mulle Tarus ei meeldiks..üliväga meeldib, aga koduigatsus tuli sellegipoolest. Ikkagi see oma voodi, oma kodu, oma tänavad, kus olen kõik need 15 aastat kõndinud (olgu, kohe ma kõndima ei hakanud). Siiamaani mul on nii hea tunne siin olla (praegu on juba laupäeva öö). Eks maailma on tõesti palju avastada saanud, lõpuks peaks ju ikka koju tagasi randuma. Eniveis, nii super tunne oli tagasi oma väikses linnakeses olla. 

Sel nädalal hakkas mul töömalev (see sai täna läbi). Esimene päev möödus mul pooleldi lageda päikese käes. Meie tööks oli puhastada pahtlilabidate ja traatharjadega Vallimäel lava ees olevate treppide (kivide vahesid) murust ja samblast puhtaks. Ühesõnaga..päris väsitav ja palav päev oli. Jep, palav...lageda päikse käes tundus see nagu 32 kraadi (võibolla oli ka midagi sarnast). Selle ilusa ja suurepärase kuuma ilma puhul otsustasime Hannaga minna ratastega Tarbja järve ujuma. Ratastega me läksime tegelikult ainult Tarbjale, ujusime ikka ilma ratasteta.

Peale vees mõnulemist, sealt välja tulles ja riidesse pannes oli väljas järsku kõik nii imeliselt ilus. Taevas oli Kollase-punase ja sinisekirju, teispool järve olevad puud olid muutunud süsimustaks, vesioli peaaegu peegelsile ning see nii kaunilt peegeldas kogu seda ilu, mis muutis selle kõik kahekordselt imelisemaks. Väljas oli mõnus soojapoolne ilm, vaikne tuuleke ja soe õhk.

Järgnevad tööpäevad tegime sama tööd, va see, et kolmapäeval sain enamus ajast riisuda jeii. Kolmapäev ei olnud tegelikult mingi suvaline päev. Peale kahte tundi töötamist hakkasime tähistama ''Heade emotsioonide päeva''. Selle puhul toimus Paides mitmeid erinevaid asju. Kuskil linna otsas jagati jääjooke, kuskil tegutses teadusteater, mingis kohas sai tegeleda stressiga (jagati stressipalle jne). Minu, Sabine ja Samueli töö oli istuda pargis oma nunnul piknikutekil ja muusikat teha. Me olime seal kella 12st neljani ning siiski veel ära minna ei tahtnud, sest seal niimodi jämmida oli niivõrd mõnus. Minul oli kaasas kitarr, Sabinel ukulele ja Samuelile sebisime koolimajast väikse trummi (mis on tegelikult džembe). Helena andis meile kasutada ka oma ukulelet, mida ma kitarri asemel enamus aja mängisin. Kusjuures ma varem ukulelet ei osanud, aga kuna sellel on ainult neli keelt, on erinevaid akorde lihtsam mängida ja see sujus hästi (minuarust vähemalt). Laulsime ja mängisime. Nii supermõnus oli. Mõningad inimesed jäid meid isegi kuulama. Tegelikult sellest publikust kui sellisest ma isegi niiväga ei hoolinud, sest isegi omaette seal kolmekesi jämmides oli nii mõus. Tegelikult meil ilmaga ka lihtsalt vedas. Loodan et varsti saab jälle, sest nagu ma juba ütlesin...see oli ülimõnus!

Nii me seal siis olime

Meie oma pesa

Peale USAsse jõudmist juhatati meid tellitud bussi, mis viis meid kohtumispaika (majutuspered koos oma lastega ootasid meid mingisuguse hoone parklas). Meie Mariaga nägime majutusperetüdrukut (kes eelmisel suvel käis ka Eestis) esimest korda, sest meie, kultuursed inimesed viibisime seeaeg hoopiski tantsupeo proovides (nädala lõpus osalesime tantsupeol ka). Seega meie kahekesi olime ühed nende seast, kes kedagi peale oma koorikaaslaste ei tundnud.

Meid Mariaga pandi kokku Liina ja Helinaga (nemad on ka meie koorist). Sattusime elama Grace'i perre, kuhu kuulus Grace- peretütar, Karen- pereema, Reed- pereisa, Charlie ja Joe (Joseph)- perepojad ja Keity-perekutsa. Hästi armas ja tore perekond. Nende peres olid kõik väga lähedased, st. sellist poputamist ja suvalisel ajal kallistamist ja ninnunännutamist oli kordades rohkem kui Eestis (nii armas oli vaadata). 

Pere elas sellises keskpärases USA majas. Aed oli väike (aga meil oli batuut) samas maja oli seest suhteliselt suur, ütleme nii, et maja oli seest suurem kui väljast. Maja oli kahekordne. Esimesel korrusel oli suur söögituba, köök (kus oli palju süüa), kaminaga elutuba, WC ja esik, kust viis trepp teisele korrusele. Teisel korrusel kohe trepist üles jõudes vasakut kätt lugedes oli(töö)ruum, kus oli palju arvuteid, otse oli kohe meie tuba, meie toa kõrval kohe peretütre tuba, seejärel WC/vannituba ning vanemate tuba (suure voodi ja WC-ga). 

Kuigi maja iseenesest oli suhteliselt tagasihoidlik, oli seal nii kodune olla. Õhtusel ajal söögilauas arutasime järgmise päeva minekuid. Mina ütlesin kohe, et tahaksin vägaväga minna Golden Gate'i juurde ja kui võimalik, siis ''Full house'' majade juurde. Mis te arvate kuhu me järgmine päev läksime? Mõlemasse nendesse kohtadesse, kas polnud mitte aimatav? Minu arust ka mitte :P Linda unistused täitusid, nende täitumise hetkel ma ei suutnud oma silmi uskuda, uskumatud tunded! See ei tundunud üldse reaalne, et unistused, mis olid mul olnud mitmeid mitmeid aastaid, olid nüüd lõpuks tätunud. Käisime tegelikult veel vingetes kohtades, sh ka Hiinalinnas, kus ka õhtustasime (sõime hiina pulkadega hiina toitu). Sõitsime autoga pööraselt hulludel San Francisco tänavatel ja nautisime öötuledes suurlinna.

Rutates siit kohe edasi nädala lõppu, viimasesse täispikka päeva, laupäeva, mil meie äratuskellad helisesid juba kell viis hommikul (Eestis oli siis kell 19:00). Tõusime põhjusega nii vara, kell kuus oli autoga start. Ei kuskile mujale, kui Santa Cruz'ile. Põhjus, miks nii vara läksime, oli selles, et läksime surfikooli, mis algas kell 8:00. Surfikool kujutab endast seda, et kogud oma pundi kokku (meid oli neli- mina, Maria, Charlie ja Grace), saad enda pundile surfiõpetaja ning let's go to surf! Okei, tegelt asi nii lihtne ka ei olnud. Alustuseks tuli muidugi anda lapsevanema nõusolekulehed, siis tutvuma reeglitega, lõpuks jagati kätte lauad ja kalipsod (mida me Mariaga tükk aega selga panna üritasime) ning siis mere äärde. Kuid mitte kohe vette. Enne vetteminekut saime u 10 minutilise koolituse, kuidas lainetes liikuda, kuidas ümber kukkuda, kuidas püsti saada ja õigesti sõita. Lõpuks lasti meid vette ka. Võin uhkusega öelda, et sain juba esimesel korral püsti ja sõitsin ilusa pika sõidu. Marial läks vist sama hästi, ega me seal üksteist niiväga ei jälginud. Eniveis, see oli ülisuper kogemus! Tol päeval avastasin enda jaoks surfamise, tõesti, see on nii megalahe!

Santa Cruz'ist me siiski veel ei lahkunud. Sealsamas on ka kuulus lõbustuspark, kus on kõiksugu atraktsioone, sealhulgas ka Ameerika mäed. Jah, kuna kõik sinna niiväga tahtsid, olin ma läbi suure hirmu siiski nõus nendega ühinema. Ma enda arust küll kõrgust ei karda, aga üles-alla-kõrvale-üles asju ma siiski pelgan (huvitav küll miks). Ma ausalt ei julgenud absoluutselt sinna minna, ma nii tohutult kartsin. Mind rahustas veidi maha see, et infotabelil oli näha, kui kiiresti rong sõidab ja kui pikk on sõiduaeg. Kiiruseks oli märgitud 55mPh ja sõidu ajaks veidi alla 2 minuti. Sellest sõidust ma ei taha eriti rääkida, aga ma teen seda siiski teie lõbustamiseks...ainukesed asjad mida ma sõidu ajal ütlesin: ''Mariiiiiaaaaaa, see on niiiiii õudneeee!!'' ''Mariiiiaaaa, ma tahan siit äraaaa!!!'' ''Mariiiaaa, ma lendan välja siit!!!'' ''Mariiiiiaaaaa, millal see läbi saaaab????'' jne.. Nüüd asjad mis ma vaikimise ajal mõtlesin: ''PRSSSEE KÜLL, MIKS MA SIIA TULIN?????'' ''OOOOMAIGAAAAAAAAD!!'' ''TÄIESTI PRSEEEES, KUI MA SIIT VÄLJA KUKUN SIIS TEIE ÜTLETE MU VANEMATELE ET MA SURNUD OLEN!!'' ''OOOMAIGAAAD ME SÕIDAME NII KIIRESTI!!!'' ''APPPPPIIII!!'' ''EMMMMEEEE, KUS SA OLED??'' ''MA EI TULE SIIA KUNAGI TAGASI!!'' jne..

Jep, see oli tõesti nii õudne. Muidugi peale sõitu tulin maha ja mõtlesin, et kui haigelt loll ma ikka olin...Kirjas oli ju 55 miili tunnis, mitte kilomeetrit tunnis...seega 55 km/h asemel sõitsime u 95 km/h. No mis seal ikka vahet.....ainult 40 km/h..see pole midagi. Okei, ma ei kahetse, et seal käisin, aga tagasi sinna ma küll minna ei kavatse, mitte lähimate aastate jooksul.

Ma olen piisavalt laisk, et mitte rohkem USA reisist kirjutada (ja postitusest kirjavigu ära parandada), aga kui mingil põhjusel soovid veel reisi kohta inffi, siis küsi julgelt kommenteerides seda postitust ja ma lahkelt vastan kõigile teie küsimustele, sest tegelikult me käisime veel kruiisil ja mujalgi ringi trippimas. PS. kes ei taha oma indentiteeti avaldada, saab enne kommentaari ära saatmist valida ''anonüümne''.

Startisime Eestist 10. juulil, mil läksime bussiga lennujaama, ning sealt edasi Türki, Istanbuli. Lennukist väljudes oli kohe tunda sellist mõnusat sooja õhku. lennujaamas viivitasime kokku umbes tunni, kuni lõpuks sai asjad korda ja meid võeti bussile ning viidi lennujaama hotelli, kus saime öösel magada ning juba hommikul, peale hommikusööki viidi meid bussiga tagasi lennujaama, et saaksime USA lendu ootama hakata.

Hotellist niipalju et....Seal ööbimine oli meile täiesti tasuta. Kuidas? Lendasime lennufirmaga Turkish Airlains, mis pakub oma klientidele hotellimajusust, kui järgmise lennuni on oodata rohkem kui 10 tundi. Turkish Airlainsil on mitu erinevat hotelli...ma arvan, et meie sattusime sellesse kõige uhkemasse. Tollel oli kokku üle 20 korruse, hotellitoad olid üliilusad suurte vooditega, WC/vannituba oli igati luksuslik ning kõige tipuks oli toas aken, mis oli suuruselt pea maast laeni ning sealt võis näha seda maagiliselt kaunist vaadet öisele suurlinnale. Meie Mariaga olime koguaeg koos, ka hotellitoas. Kuna me mõlemad nautisime seda vaadet, läksime oma massiivsete tekkidega põrandale akna ette istuma ja vaadet nautima. Me olime seal pea tund aega, kui mitte rohkemgi. Lihtsalt nautisime ja rääkisime, niimõnus.

Hommikul läksime hotellis sööma, kus sai võtta mida tahtsid..nagu rootsilaud. Läksime bussi ja meid kärutati sellega lennujaama. Lennujaamas läks meil tükk aega, kuni lõpuks oma väravasse minna saime. Kontrolle oli tohutult palju (mõned pidid ka oma käsipagasi lahti pakkima ja ette näitama, mina ei pidanud hihihi). Kuna meil oli lendu oodates maruigav, siis otsustasime, et laulame. Kolm-neli laulu jõudsime laulda, siis olime mingi aja omaette seletades, kuni lõpuks saime lennukisse, mis oli järgmiseks kolmeteiseks tunniks meie koduks.
Seekordsel lennureisil osutuks suureks miinuseks see, et kõik kooriliikmed olid lennukis laiali. Ainult mõnel üksikul õnnestus istuda sõbraga kõrvuti. Minu ja Maria distants oli niivõrd suur, et Maria oli lennuki eespoolsemas otsas ja mina tagaotsas. Seekordne lennuk oli suur, pea neli korda suurem kui see, millega Eestist Türki sõitsime. Sellel oli kaks vahekäiku, istmed kolmekaupa (seega ühes reas oli kokku üheksa istet). Mina istusin blokis, kus aken jäi vasakut kätt, olin õnneks kõige vahekäigupoolsem istuja, sain vabalt liikuda kui vähegi tahtsin, ei pidanud üle teiste ronima. Minu kõrval kaks kohta olid hõivatud kahe võõra sakslase poolt, kes inglise keelt eriti ei osanud (õnneks keskmises blokis, minust üks rida tagapool istus üks tore 50'ndates USA tädi, kes minuga aeg-ajalt juttu rääkis). Sama seis (nagu ka minul) oli täpselt minu ees istuval Eliisel, kelle kõrval olid samuti kaks võõrast sakslast. Eliisega saime küll juttu rääkida, aga me seda koguaeg ei teinud, sest päris ebamugav oli koguaeg ennast liigutada, et midagi öelda.
Sel lennureisil sain kokku magada maksimaalselt üks tund....üks tund kogu selle kolmeteist tunni jooksul....masendav. Asi on selles, et mu keha ei lubanud mul magama jääda, sest see kartis, et vajun magades selle saksa tädi õla peale ja siis on kole piinlik. Uni oli mul küll, täitsa palju oli uni, aga vot, magama ma ei jäänud. Hea on see, et mõlemas lennukis sai nii head süüa, tõsiselt head. Tavaliselt olen lennukitest mingit jama saanud, kuid seekord olid tõesti niii maitsvad toidud, sööks praegugi.
Need tunnid möödusid venides, küll ma käisin Mariat tüütamas, siis stjuardessi, et juua saada, siis jälle Eliise juurde...lõpuks mingi aeg, kui maandumiseni oli umbes neli tundi, saime Maria, Eliise ja veel mõne koorikaaslasega kokku, läksime lennuki tagaotsa ja hakkasime juttu rääkima. Aga aeg ikka venis. Siis järsku tuli mul uni. Magasin pool tunnikest ja siis vaatasin ühe filmi (igaühel oli oma personaalne puutetundlik ekraan, kust sai erinevaid filme vaadata ja mänge mängida) ning peale seda jälle tüütasin teisi, kuni lõpuks mingi aeg kästi turvavööd sulgeda, sest hakkasime maanduma.
Maandudes suundusime kohe lennujaama, kus kogunesime ja üheskoos passikontrolli läksime. Turvatöötajad, kes kontrollisid passe olid ülisõbralikud. Küsiti hästi sõbraliku häälega, et mis ma siin USAs tegema hakkan ja et kas olen siin esimest korda, pärast soovis veel parimat siinviibimist, et ma naudiks seda siin. Nii tore oli. Lõpuks saime kohvrid ka kätte, kõik asjad olid olemas ja kellegi kohver kadunud ei olnud.

Lennupilet Istanbul-San Francisco

Alates tänasest, selle postitusega hakkan jagama muljeid USA reisi kohta (lõpuks). Selle kurjajuure pärast ma ka kuu aega bloginud ei ole (mitte et ma nüüd selles reisis midagi negatiivset leiaks). Alustaksingi ehk sellest, et miks ma sinna üldse läksin.
Kogu reis sai võimalikuks tänu JTK'le (Järvamaa Tütarlastekoorile). Kogu reisi tuum, ehk see, kust USA reisi mõte üldse tuli, sai alguse juba kaks aastat tagasi, mil käisime oma kooriga Slovakkias rahvusvahelisel kooride festivalil. Seal jäime silma mitmetele teistele dirigentidele, kes meid oma riikidesse festivalidele kutsusid. Minu mälu järgi kutsuti meid Itaaliasse, Aafrikasse, USAsse ja vist kuskile veel. Eniveis, meie muidugi kõik jube rõõmsad ja panime pead kokku, ühisel hääletusel otsustasime, et kui üldse kuskile läheme siis USAsse (ikkagi San Francisco ju). Muidugi oleks samas tore olnud ka minna Aafrikasse, aga seda arvasid ainult nii vähesed...seega USA jäi.
Peale festivali lõppu ja Slovakkias lihtsalt veedetud aega läksime rõõmsate ja väsinud nägudega tagasi Eestisse, jagama reisielamusi ning muidugi ka suurt uudist, et kutsuti USAsse ja puha. Ütleme ausalt, minu ema sellest juba kohe alguses väga vaimustuses polnud. Mõelge nüüd ise, lennupiletid juba nii kallid ja kõik selline asi kokku. Huhh. *Möödus aasta* Hakati mingi aeg rääkima kooriproovis USAs toimuvast festivalist. Nendele, kes Slovakkias ei olnud, oli see uus uudis. Räägiti, et selleks on suurt ettevalmistust vaja ja kindlat nõusolekut, kes ikka kindlalt tulla saavad jnejne. Mina olin üks nende seast, kes algul nõusolekut anda ei saanud, sest tegemist oli suurte rahadega (algselt pidime arvestama 1500€ + taskuraha) Jep, meie pere jaoks ikka väga suur raha, seega, jäin lootma ilusale päevale, kui ema ütleb, et näe Linda, raha olemas, mine Ameerikasse. Jep, see päev tuli, ma olin nii maruõnnelik, te ei kujuta ettegi (USAsse reisimine on väiksest saadik mu unistus olnud).
Kuigi meil oli kokku aega konkursilauludega tegeleda umbes aasta (konkursikavaga oleks saanud juba varem alustada), alustasime meie (millegipärast) alles 3-4 kuud enne konkursit. Ma võin olla sajandi vinguja, aga mind see häiris väga, sest mina, kui inimene kellel on koguaeg midagi teha, ei sobi selline asi, et järsku viimasel hetkel hakkame nii hullult hagu andma. Näiteks suuuuuur probleem tekkis siis, kui dirigentidele meelde tuletasin, et mul on juuni lõpus noortevahetus ja ei saa paari proovi seetõttu tulla. Mul sõimati sõna otseses mõttes nägu täis, öeldi, et nemad kuulevad sellest esimest korda jnejnejne...*märkus- Ma rääkisin neile noortevahetusest juba aasta alguses, mõne kuu pärast veel tuletasin meelde, aga ei, keegi midagi kuulnud ei ole. Ühes proovis (toimus noortevahetuse ajal), kui pidin ühe tüdrukuga ettelaulmisele minema, läks asi nii pahasti, et mind aeti nii endast välja, et koolimajast lahkudes ja tagasi noortevahetuses osalenud noorte juurde jõudes olin ma (kuigi konflikte minu ja dirigentide vahel oli veel ka USAs päris mitmeid).
nii endast väljas, et hakkasin lõpuks nutma. Vot, ma kauem ei kavatse negatiivsetest asjadest rääkida
Selleks, et Golden Gate Festivalil osaleda, oli vaja saata korraldajatele heliklipp sellest, kuidas me laulame. Iga suvaline koor sinna minna ei saa. Üheks prooviks kutsutigi helimees, kes salvestas meid kui laulsime. Lauldud, korraldajatele saadetud, jäime vastust ootama. See oli positiivne, jeii. kindel minek (mitte et me kahelnud oleks). Kuni lahkumise päevani olid väga tihti proovid, pikad ja sisukad, päris kurnav.

Vabandan tagantjärgi nende ees, kes ootasid siit lugeda ainult roosamanna juttu. Ka negatiivsetest asjadest tuleb rääkida :)