Nii uskumatu kui see ka poleks, on tänaseks kätte jõudnud juba 3. advent. Võimalik, et teie kõigi jaoks on see kõik täiega normaalsel ajal tulnud. Maitea, minu jaoks igatahes mitte. Alles oli 1. advendi õhtu, umbes sama kellaaeg, mil ma praegu seda postitust kirjutan. 

Sõitsime Hannaliisiga kolmese bussiga tagasi Pärnusse. Mäletan, et olime küllaltki nukrad, et selleaastasel esimesel advendil ei saagi me Paides koos peredega jõulukuuse alla minna, vaadata, kuidas kuusetuled põlema pannakse, kuidas peale kõike seda lapsed laulavad ja tantsivad..

Aga. Nüüd on juba 3. advent! Mis tähendab seda, et sellest on möödas juba kaks nädalat (ja kooliaasta algusest ca 3,5 kuud). Kuigi koolitundides olles aeg tõesti venib vahest nii mis hirmus, aga ometigi on nädalad niivõrd kiiresti eest ära jooksnud. Mis tegelikult ei ole üldsegi halb, sest järgmisel laupäeval on esinemine, mida olen pikalt oodanud :P

Esinemisest nii palju siis, et ''Tulge kontserdile!'' :D Tegemist on jõulueelse TASUTA kontserdiga, mis toimub Paide kultuurikeskuse suures saalis, 17. detsembril kell 18:00! Nüüd, teades tausta võiksite mulle pöidlaid ja varbaid hoida, et ma saaks oma hääle tagasi täiesti korda, kuna Linda on meil haige (ei ole tore). Pole midagi hullu, kõigest täiega rõve külmetus, mille tõttu mu liigesed räääääigelt valutavad, kurk on selline kahtlane, vahepeal köhin, reedel oli palavik ka. Kuigi jah peab tõdema, et viimaste päevade räiged ravikuurid (hulgaliselt sinepiplaastrid, teed meega, mesi kõril, kuumad jalavannid) on üpriski positiivselt mõjunud, täna laulda imekombel isegi sain, mis oligi kõige tähtsam!

Ja mis veel tore. Päkapikud tegid mulle ülimega kingituse täna hommikul, mille üle ma olen megamega õnnelik (teen näo, et ei teadnud, et selle endale saan..)! :D (vaata pildilt) AITÄH PÄKAPIKUD!

Põhjus, miks sellel teemal kirjutan on lihtne. Ikka vahepeal jälle küsitakse minu käest, et Linda miks sa nii kuri oled, või Linda, miks sa nii tõsine oled? Linda, miks sa pidevalt nii tuim oled? Uskuge mind, kallid inimesed, ma ei ole. Mina elan lihtsat oma põhimõtete järgi. Oma veidrused ja kõik muu sellise hoian lähedaste jaoks. 

Minu paremad ja pikemaajalised sõbrad teadad küllaltki hästi milline ma tegelikult olen. Ei möödu tegelikult ühtegi päeva, kus ma täiesti suvalise koha pealt ei laliseks või häälitseks. Õhtuti on see igati tavapärane :D Küll naabritest on kahju, sest üksinda kodus olles panen tavaliselt muusika peaaegu põhja ja laulan täiest kõrist kaasa. Ups.....vist.

Minu puhul on nii, et olen alati avatud uutele tutvustele, aga kui olen mõne täiesti võõra inimesega suhteliselt esimest korda veidi pikemalt koos, siis lööb sellise väikse bloki ette, et ei teagi alati mida ja kuidas rääkida, sest ei tunne inimest. Kahjuks või õnneks pole mulle antud sellist müstilist võimet, mis võimaldaks mul näha inimestest läbi, kuidas nad mõtlevad ja kuidas nendega suhtlema peaks.

Ma arvan et minu üheks halvimaks küljeks on see, et ma tihtipeale ei suuda ennast piisavalt hästi väljendada, et kõik minust õigesti aru saaksid. Olen inimene, kes on igal võimalusel sõbralik ja rahulik, kuid mõnikord juhtub ikka nii, et vääratan mõne üksiku sõnaga, mille tõttu saab minu lauset mõista teisiti ja siis arvataksegi, et näe, Linda, räige bitch oled, kuigi tegelikult ma ise midagi halvasti ei mõelnud.

''Linda, ära targuta,'' ka seda lauset kuulen (eriti kodus) hüpriski tihti. Tavaliselt sellele lausele on eelnenud mingi väitlus, ning olukord kus põhjendan enda seisukohta, et mind ei saaks mitmeti mõista, kuid ikka leidub inimesi, kes peavad seda nõmedaks targutamiseks.