Kuigi kell on praegu viis öösel ning üleeilsel ja tänasel ööl ma minutitki ei maganud, ei luba minu südametunnistus enam kauem käsi klaviatuurist eemal hoida. Tegelikult on päris piinav, kui vaatad oma blogi ja avastad, et viimati kirjutasid midagi eelmise kuu lõpus. Kes vähegi mind teab, ilmselt mõistab mind, sest sel kuul olen ma kodus olnud kokku kõigest 3 päeva. Nii miljon triljon asja on selle aja jooksul toimunud ja olnud. Seega mul on miljon asja millest järgi kirjutada, enne kui saan oma eluga jälle edasi minna...alustades noortevahetusest lõpetades USA reisiga.

Nagu ka eelmise kuu lõpus oma blogipostituses kirjutasin, siis toimus mul nädala-ajaline noortevahetus, mis toimus siinsamas Eestis, koos eesti, prantsuse ja itaalia noortega. Pikemalt noortevahetusest saategi lugeda sellest samast, minu eelmisest postitusest. Praegu tahaksin selle teksti ajal pühenduda hoopiski ühele väheke spetsiifilisemale tegevusele, mis ühtlasi toimus ka noortevahetuse ajal.

Selleks suurepäraseks (kuigi tegelikult mitte nii suurepäraseks) sündmuseks oli ellujäämiskursus, mida viis läbi teadatuntud poliitikute ellujäämiskursuse (mingi tobe saade oli) läbiviija Erki (kelle perekonnanime ma paraku ei mäleta). Mäletan, et me pidime hommikul jube vara tõusma, et minna oma tellitud bussile, mis meid kuskile kaugele kohta viib. Oli see siis kell seitse või kell kaheksa, igatahes oli see väga vara. Kui veel lisada juurde tõsiasi, et korralikult magada saime alles ülejärgmisel ööl.
Bussis olles olid pooled meie seltskonnast väga põnevil ja teised pool olid suhteliselt ärevil, et issand kuhu mind nüüd viiakse....kuskile metsa...omg, seal pole vetsu...apppiii, ma kardan tegelt... Mina olin üks nende seast kes oli põnevil, sest kuna olen kodutütar ja olen n.ö metsa-eluga kursis, siis on ju vinge, et saan oma oskusi jälle üle pika aja praktiseerida jeiii.
Buss peatus kuskil eikusagil (Maria kodu lähedal), kus kohtusime Erki ja mingisuguse tema sõbraga, kes meie ellujäämiskursust läbi viisid. Meile räägiti mingit hiiglama tähtsat juttu (mida ma enam ei mäleta), seejärel jagati kõigile pussnoad ja pikad toikad, mida olime sunnitud kasutama jalutuskeppidena (kui kellegile- näiteks Kaile arusaamatuks jäi, siis jalutuskeppidena kaustasime ikka neid toikaid, mitte nuge). Alustasime kotid seljas oma pikka matka laagriplatsini. Läbi pika rohu, kõrvenõgeste, puude ja põõsaste, märgade jalgade ja soode ja rabade, kuni lõpuks jõudsime paika, kus ilutses puulaudadest tehtud hoone (ait), millest ilmselgelt ei saanud meie ööbimispaik, sest me olime ju ikkagist ellujäämiskursusel. Njah, kõik peale juhendajate ja ellujäämiskursuse läbiviijate, nemad ööbisid selles majas, ja neil oli koguaeg süüa.......
Laagriplatsile saabudes suunati meid kohe sellest majast heaga umbes 50m kaugusele olevasse metsatukka, kus seisid puude vahel okstest ehitatud onnid, mille katused olid kaldenurga all ja üks suurem külg oli ilma seinata ning selle vastas oli kohe lõke, mis pidi meile terve selle aja jooksul sooja andma.

Ma ei tea, miks asjad kujunevad nii, et põnevad asjad (need, millest midagi kirjutada saab), on enamikel juhtudel just nädalavahetustel. Sellepärast pidingi ootama nädalavahetuse lõppu (tänast päeva), et midagi kribada (eile olin nii sigaväsinud, et ei jõudnudki peale magamise midagi muud teha). Seekord siis juttu minu möödunud nädalavahetusest, veidi eelnevast ja tänasest.

Ennast tuleb harida ka väljaspool kooli! Seda tegin ka sel nädalavahetusel. Reedest pühapäevani (6.-8. märts) toimus meie linnakeses koolitus, mis oli mõeldud 14-18 aastastele neidudele. Koolitusel räägiti väga põhjalikult soolisest ebavõrdsusest, vägivaldsetest suhetest, põhjalikult kõikidest vägivalla liikidest, enesekaitsest, unistustest, unistamisest ja haridusest. Võibolla oli isegi midagi veel, kuid hetkel ei meenu.
(Soolisest ebavõrdsusest tänane eluline näide): Kuna mitu päeva sai rääkida soolisest ebavõrdsusest ja kõigest sellest kuidas ühiskond arvustab, mis tööd peaksid tegema naised ja mida mehed, häiris mind täna füüsika tunnis see, kuidas õpetaja tüdrukuid kõnetas...Näiteks see, et tunnis tuli juttu labidast..Jõudes jutuga sinnamaani küsis õpetaja ''Tüdrukud kas te olete kunagi labidat kasutanud, või näinud?''. Mismõttes nagu? Ei, see et me tüdrukud oleme tähendabki ainult seda, et me teame kõike söögi tegemisest ja riietest ja õmblemisest jnejne, aga reaalsest tööst pole aimugi...Ma isegi imestasin, et ma selle peale nii vihaseks sain (okei, mitte päris vihaseks, aga ma olin sellest väga häiritud)...endalgi tiba naljakas tagantjärgi mõelda. Aga päriselt ka, millal selline asi lõppeb?? (ilmselt mitte kunagi)
Päeval mil rääkisime unistamise ja unistuste teemal, kirjutasid kõik oma paberitele, millised on nemad 10 aasta pärast... Minule meeldis see vägaväga, et omi mõtteid nii kirja panime ja pärast teistele ka esitleda saime. Ma arvan, et unistusi tuleks ikka jagada, et need täide läheksid. Minu tekst oli suhteliselt põhjalik, kuid siia kirjutamiseks liiga pikk. Siin on väike katkend minu tekstist: ''10 aasta pärast olen sportlik ja eeskujulik tudeng. Õpin Tartu ülikoolis arstiks (ilmselt onkoloogiks). Algselt elan ühikas, kuid hiljem asun elama üürikasse, selleks ajaks on mul ka omaenda koer (labrador), kelle ma treenin teraapiakoeraks. 25-aastasena olen ma paberitega sujundaja, kes teeb oma tööd hästi. Meest mul ilmselt siis veel ei ole, sest mehe kõrvalt on raske põhenduda õpingutele, kui tahad saada suurepäraseks arstiks.''  Jah, just sellised on minu tulevikuplaanid, minu jaoks on see kõige parem ja vingem (ilmselt tulevikus kirjutan sellest kõigest pikemalt ja põhjalikumalt).

Kui nüüd kõik lihtsalt kokku võtta, siis koolitus osutus mitmeid kordi põnevamaks ja toredamaks, kui olin osanud loota. Teemad, mida käsitleti, olid minu jaoks vägaväga huvitavad, harivad ja põnevad. Koolitajad ise olid ka super toredad! Suur aitäh neile!

Viimasel ajal olen käinud mitmetel olümpiaadidel: keemia, eesti keel, kunst ja eelmisel neljapäeval ka õigekirjakonkursil. Seekord on juhtunud nii, et saan jääda oma tulemustega rahule (PS. tegelikult ainult nendega mis on seotud eesti keelega, muig). Siiani ma pole veel sellest kirjutanud, aga eesti keele olümpiaadil suutsin ma pürgida auväärsele kolmandale kohale (kokku oli inimesi 29). Mina igatahes olen VÄGAVÄGA rahul!

Eelmisel nädalal (nagu ka juba eelnevalt mainitud) osalesin ka õigekirjakonkursil. Võistlus ise kui selline oli etteütluse vormis, toimus päeva alguses. Peale etteütlust kogunesid kõik aulasse ning alustati kuldvillakuga (võistkond kus ka mina olin, jäi teisele kohale)- võitsime mingisuguse raamatu ka. Peale seda oli paaris ristsõnade lahendamine- kiiruse peale. ''Paaris'' selles mõttes, et igaüks pidi leidma enda eakaaslase ja temaga koos ristsõna ära lahendama (seal jäin ka teiseks). Konkursi enda tulemused aga avalikustati alles täna (9. märtsil).... Tuli välja, et minul õnnestus teist ja kolmandat kohta jagama jääda! Mina isiklikult olen ülimalt õnnelik oma saavuste üle! :P

Hüppaksingi nüüd siit sujuvalt tänasesse päeva üle.. Nimelt ma olen Facebooki grupis, mis kannab nime ''Arutleme vabalt''. Ma isegi täpselt ei mäleta, kuidas ma sinna sattusin, ilmselt Joosepi soovitusel. Igatahes, ma olen nüüd olnud seal umbes kuu aega. Varemalt ma seal sõna sekka öelda ei julenud, kuid nüüd küll. Ma ei tee seda lihtsalt nalja pärast või et enda arust kuidagi targemana paista vms, vaid asi on selles, et enamik selle grupi liikmetest on niivõrd pessimistlikud ja õelad kõigi ja kõige suhtes ja sellist lollust lihtsalt tuimalt kõrvalt jälgida on minu jaoks täielik piin.. Ma üldse imestan, et kuidas nad väljaspool virtuaalmaailma endaga hakkama saavad (nagu päris tõsiselt).. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis olen selles grupis kõige noorem isik, kes kaasa seletab. Kõik teised on täisealised (kahekümne ringis), keskealised ja vanemad. Naljakas on see, et kui räägin grupis asjadest nii nagu need tegelikult on (nt see, et enamus on täielikud pessimistid ja näevad kõiges ja kõigis vaid halba), saan ma vastuseks palju pahameelt ja kriitikat. Ma isegi ei solvu ega ei lähe vihaseks sellise tagasiside peale...mind ajab selline asi naerma, pisarateni. See on nii tohutult naljakas kuidas täiskasvanud inimesed ei suuda tõese kriitikaga hakkama saada. Oleks ehk aeg sellest üle olla ja mõelda, mida saaks ise paremini teha... (keskeakriis pole naljaasi)

Muide, homme on kõuemüra ja põrgupiin...huhhhhh.... Eks ma homme kirjutan mis täpselt toimus ja kuidas läks ja kõik mis sellega seondub....Loodan et läheb hästi....peab minema, peab! Aga kui ei lähe? Siis on jamasti- vist.