Ma panin selle pealkirja tegelikult juba möödunud nädala lõpus kirja, aga ma sel päeval postitust ei jaksanud absoluutselt kirjutada. Kuigi esmased emotsioonid on praeguseks juba möödas, ei saa ma seda lookest sellegipoolest teiega jagamata jätta. Asi on tegelikult juba suhteliselt absurdne.
Igatahes. Nagu ma juba mustmiljon korda olen öelnud, siis ma õpin Pärnu Koidula Gümnaasiumis (tegelikult teen reklaami jälle). Kuna tegu on riigigümnaasiumiga, antakse väljaspool Pärnut elavatele õpilastele maakonnabussidega tasuta kooli-koju sõitmiseks bussikaardid (täiega ilusad näevad välja, aga ma ei saa praegu pilti sheerida teiega). Kuna ma nüüd praeguseks olen seaduse silmis Kilingi-Nõmme elanik, sain ka mina selle (jumal tänatud, enam ei kulu bussisõidu peale raha). 
Ütleme nii, et see on minu, kui õpilase jaoks, elutähtis kaart nagu mõnele näiteks pangakaart (aga mu pangakaardil pole nagunii raha, seega minu jaoks pangakaart oluline pole :D). Seega oma bussikaarti pean hoidma kogu oma hingega kõik need pikad päevad enda ligi, et ma sedamingi valemiga ära kaotada ei suudaks.
Paraku oktoobri algul, kui hommikul bussi astusin, ja oma kaarti bussijuhile andma hakkasin, nägin, et mu käes oli millegipärast hoopis ID-kaart, millega polnud küll midagi peale hakata. Mul ei olnud pikalt aega oma taskutes sobrada, ostsin selle pileti siis ise välja ja läksin istuma. Paaniliselt hakkasin oma taskuid, rahakotti, koolikotti ja kõikvõimalikke muid kohti läbi otsima, aga mida pole, bussikaarti pole. Ma olin sel hetkel tegelikult ikka täiega paanikas, kurtsin isegi klassikaaslastele oma suurt muret, sest no ise küll bussisõitude eest maksta ei taha, kui nädala peale ainuüksi bussisõitude peale kuluks ca 30€..Jõudsin isegi ''Märgatud Pärnus'' Facebooki kirja saata, et nad kuulutuse üles paneksid, et Linda Blande nimeline kaart on kadunud.
Mingil õnnelikul juhul sain juba sama päeva pärastlõunal oma kasu-kasu-emalt (Kai emalt) kõne, et naabrinaine olevat mu kaardi kodu juurest aia kõrvalt leidnud, mis oli nagu niiii hea uudis, et ma peaagu oleks pikali kukkunud, kui ma juba Paide bussi peal istunud poleks.

*kolm nädalat hiljem*

Oli siis viimane koolipäev sel veerandil, reede ja puha. Peale koolipäeva pidin ennast Ülejõe kooli juurde transportima, et tädiga kokku saada (ta on Ülejões õpetaja) ja temaga koos maale põrutada. Veel enne Pärnust ära sõitmist hüppasime Ülejõe Selverist läbi (ma teen nii palju reklaami täna). Mul oli vaja väääga palju süüa osta, sest vanaema tuli alles hilisõhtul. Eks seal poes oli ka omajagu jebimist, lõpuks jõudsime õnnelikult auto peale tagasi ning põrutasime edasi maale.
Õhtul, nagu meil ikka kombeks, lobisesime pliksidega Skypes (tsau Hannaliis, Mirell, Cerlyn ja Joanna!). Mingihetk keegi neist küsis mu käest et kas ma pole ikkaveel oma bussikaarti üles leidnud, et ''Märgatud Pärnus'' oli keegi postitanud, et Linda Blande nimeline bussikaart on leitud. Ma esilagu lihtsalt naersin nende üle ja ütlesin, et see on vana postitus, sest ma leidsin oma kaardi juba ammuilma üles, juba samal päeval, kui ma selle kadunuks kuulutasin. Aga need seal ikka ajasid oma joru edasi, et ei ole vana postitus, ainult paar tundi tagasi lisatud. Sel hetkel oli küll eriti wtf olukord. Nii kindluse mõttes kontrollisin siis oma taskud läbi. Ning tõepoolest, kaarti polnudki :D
Ma ei mäleta täpselt kui kaua ma selle üle naersin, ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda, et see jälle kaotsi on läinud. Eriti irooniline on see, et ma hoian oma Koidula õpilaspiletit (mis on ka uksekaardi eest) ja bussikaarti alati samas kohas, aga alati kaob ära ainult bussikaart mitte õpilaspilet..
Vähemalt nüüd vaheajal on mu bussikaart kenasti turvalises kohas ja Pärnu minnes lähen toon selle õnnetukese võõrast kohast ära (emme, ära ole kuri :D).

Täna otsustasin vaadata üle kõik oma klassipildid, sõbrapildid, lasteaia pildid, titapildid jne. Neid on mul niiiiiiii palju. Kuidas üks normaalne inimene pilte vaatab: ''Ohh, ma olin ikka nii armas, nii lahe, et sellest pilt on, aa, see on mu esimene sõber...). Lühidalt öeldes, vaatavad normaalsed inimesed pilte täiesti rahulikult, isegi õnnelikult. Ja siis tulen mina, va piripill..

Alustasin klassipiltide vaatamisega. Panin klassipildid 1. kuni 9. klassini ritta ja vaatasin, kuidas me kõik muutunud oleme. Muidugi nende vaatamise ajal tulid kõik need möödunud 8 kooliaastat kui film mulle silme ette. Kuidas väikestena klaasimuuseumis ja Palamusel käisime, kuidas igal vahetunnil mitmed õpetajad kogu klassiga riidlesid, et me oleme ikka nii jubedalt lärmakad ja ebaviisakad...Ja millised me oleme nüüd (siiani õpetajate seas tuntud kui ''kooli kõige hullem klass''), aga need olemegi meie, need hullud. Mis te nüüd siis arvate mis mina, kui suurepärane mälestuste meenutaja, tegin? Nutsin. Kõigepealt üks mälestus ja üks pisar, siis teine pisar ja kolmas, kuni ma nutsin juba valjuhäälselt. Samal ajal võttes silma ette ka vanemad pildid lasteaia ajast. Lihtsalt pillisin, rääkisin Heliga facebookis (ta ka nuttis). Mul kulus üle poole paki salvrätikuid ja mu nina oli ikka umbes.

Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õudne on mõelda, et juba kevadel läheb see kõik laiali, mina teise kooli, mõningad veel, kuni ongi kõik. Ma tean, ma olen piripill ja ehk ka ülemõtleja, aga andke andeks, et nii emotsionaalne olen. Kui ma olen kurb, siis ma olen ikka  täiega kurb ja kui ma olen rõõmus, siis nii rõõmus, et kõik näevad seda.

Lisan juurde veel kaks minu jaoks kõige armsamat pilti minust koos õdedega (+1 pilt magavast väike-Lindast) 

Mis siin koolielul ikka nii uut ja huvitavat? Igal päeval õpin tükike midagi uut, nii matemaatika, keelte, maailmamajanduse kui ka iseenda kohta. Jah tõesti, Linda, oled 15, aga ikka on asju, mida enda juures avastada. Kas nüüd just päris avastama..pigem nagu meelde tuletama. 

Täna, oli siis peale viite pikka tundi kehaline kasvatus, mis toimub meil praegusel ajal väljas. Tänasel tunnil jooksime tüdrukutega pargis krossijooksu. Mina, kui kõige geniaalsem olevus siin maamuna peal, avastasin alles mõni minut enne tundi, riideid vahetama hakates, et olin oma pluusi koju jätnud. Palun, oo targad ja üllad inimesed, seletage mulle, missuguse matemaatilise valemiga see võimalikuks sai? Dšiises küll. Õnneks oli mul kaasas tuulekas. Nii ma siis tundi läksin: jooksupüksid, jooksutossud, sport-rinnahoidjad, tuulekas ja that's it. Enne hindelist jooksu tegime ka ühe soojendusringi, mille käigus sain aru, et selle tuulekaga joostes ma head hinnet küll ei saa, ma lihtsalt sulan poole tee peal ära. 

Mõtlesin välja, et võtan siis jooksu ajaks selle ära. Enne seda, kui hakkasin oma mõtet teoks viima, küsisin veel klassiõdedelt luba, et kas nad kannatavad paar minutit mu massiivseid pekivolte vaadata. Ühtegi negatiivset vastust ma (õnneks) ei saanud. No nii me siis startisime, jooksime mööda parki, mina oma sportrinnahoidjate väel, pooleldi palja kõhuga...